Kolm- Henrik Visnapuu luuletust. Onuker peni. Üks peni istub nurka, kükitud. Nii vesisilmil vaatab, ihatseb laud täis, on sööke, lükitud, pead pidu, inimene lihatseb. Üks nukker peni, vahib, neutsetab, suu jookseb vett ja soolik koriseb. Vast pilgu, Roosk ta pihtas, jõudsatab. Sööb inimene juues joriseb. Aanucker peni ma niisamuti. Niisamuti kui sina alati suurt tunnen nälga, janu, valugi. Saal on maa. Niisama palati. Kurb sõber peni, mina sinuga, ma inimene väes, jõuetu onda ulu ühes minuga sa sees ja teises naljas nõutuma. Paguluses kirjutatud nii kinni. Buss kinni on oma urus. Ja mätas on kinni murus. Nii kinni mu mõte kodumaas, kui lihakiud kinniveres ja kalapojake meres. Nii kinni mu mõte kodumaas, Ooesti oma pere surm silmile surub tere. Ka siis veel mu mõte kodumaas. Tule pühitsema koda. Minu kalk ja kõva tool pilkudega kuldseks käveks, ketramine mõttepool, tule õnnista mu lauda uuteks lauludeks tööks. Pale minu padjal magus uni pikaks ööks. Võta minu kuumalt kulmult mure rõske hingeret. Mina suudlen nagu usklik sinu kallist kitsast kätt.