Heiti Talviku luuletused õhtulaul ja ö. Luulekogust kohtupäev 1937 ja luuletuse legendaarne kogust palavik 1934. Enam päikse kuldsest lõõsast punutud pärg, mu käed ei ehi. Igast puust ja igast põõsast hiilib mustas mantlis mehi. Võikaid, varje kerkib hulgi kohe taeva tuhmi seina. Kes küll poetas kaarnasulgi ruugesse Murr ristikheina? Keskel pühkis kullapuru punetavalt pilvepangalt. Nühkis õiemustrid muru hõberoheliselt kangelt. Ära küsi. Pimedas ju helkimas, näed aknaruutu koju nüüd. Sest öös on asju, mille külge tark ei puutu. Ööd alles päikse jäätunud raba hauda, surma raskel käel taob süsimusta rauda, kes nüüd veel jätkama jäi, päevareisi peab kaua käima, kohtumata teisi. Ja kes kord öösse otsima jäi venda, see kergelt kaotab käest veel iseenda. Oogeste lambi ümber peate vahti. Nüüd kandke hoolt, et leek ei söandaks tahti. Ja kellel hõõguv halg veel ahjus praksub säästku puid. Nii kauaks, kui ta jaksab. Nii paljud väsivad ja mahuvad, on, kes nüüd on maas, neid enam koit ei tunne. Kes nüüd end unustavad, kas või hetkeks? Neid enam päev ei vaja rõõmsaks retkeks. Öö neisse poeb ja hangub mustaks malmiks vaid kaarna kraaks, neil kajab haua salmiks. Ja kui kord hommik idas läidab leegi siis nende mälestust ei leina keegi. Üleheliseva luiteliiva keerleb kajakate legendaarne lend. Üle virvendava valge liiva matkama käekõrval Väikevend. Vahupärleid ritta lükib, meri hiilgab, õpetab neist kogu kaldaviir. Lainte rütmiga, ajastab Movery. Igas libles tuikab päiksekiirtunnid, hele palgsed, pikka kaovad. Ka läände lookleb raugust, õhkubrand. Vennakesel silmad kinni vajuvad. Käies väsinuks, jääb väikekand. Aga kõrgelt. Nägematu käsi hoiab Hellana meid kangastuval teel vastu vennakene ära väsi. Rõõmsad ended ootavad neid eel. Näed neid siniRõnkaid mere taga, sinna manitses meid ükskord isa hääl. Pilved vestlevad seal jumalaga. Kuldne valgus, Luila nende pääl. Tule tule üle, valgeneeme läbi helge päeva, virvendab merand. Sinna kaome rinnas kuldne seeme. Igavese päikse võrsub anud.