Päev pudenes väikesteks raasudeks täna nõnda kui eile jäin õhtuhämara saabudes mõtlema, käidud, teil, varahommikukavad vallatud juba keskpäevaks jooksid liiva. Kuid olgu, et tühja sai tallatud, mind süümepiinad ei riiva. Las näha püsivais sihtides arukad ainsat kasu. Minu tundmuste põhjakihtides. Jaoted, teisiti palk ja tasu. Sest kui tulengi koju saagita, siis pole ka koormat kanda. Eks minuta laevad laadita juhita kuhugi randa. Kui üleni ja lõplikult on tüüdanud sind argielu suhtelised tõed kui raskeimad ja viimset tõbe, põed suurt kahetsust, et ajalt pole süüdanud üht ohvrilampi mõne pettekuju alla, mis võinuks hiilata kui jõulutäht ja mille säras kõik sul näinuks, eht üks tee, üks tee jääb ometi sul valla. Et saada õndsaks, maanduda on vaja seal, kus ei maksa ükski vorm ei liist, kus kaotanud skaala iga mõõduriist, kus teispool ja teispool kurjaraja. Õppida uuesti uskuma oleval loojat lõketelt kippuvailt kustuma paluda sooja mõnitust, pilget ja alandust koormavalt rasket taluda ärkamis balangus, maailmalastelt vagadus rada vaevalist tõotuste harju tõusta ja otsida taevalist maapealse varjus tagalaotuse jaheda tähtede kuma, sindki patust ja pahedest ootamas jumal.