Ilmselt vähesed viimastel aastatel käinud Moskvas mul omamoodi vedas eelmisel nädalal ja tulin sealt tagasi päris mitme uudislik mõttega. Üks üllatavamaid fakte, mida lugesin, oli see, et Eestist käib Moskvas ühe aasta jooksul päris hulk inimesi. Eelmisel aastal oli selleks 64000 inimest ja viimase kolme aasta vältel on Eestis sõitjate arv suurenenud umbes ühe kolmandiku võrra. Selle näitaja poolest kuulusime esimese 10 riigi hulka. Seda Venemaa andmetel. Nii palju siis kahe riigi suhetest, mis riikide tasandil konarlik, kuid inimeste tasandil siiski eksisteerib. Moskvas käimine on üksjagu kallis tegevus, kohati isegi väga kallis. Toon mõned näited. Kui tahate kesklinnas juua tassi kohvi, siis selle hind algab kuskilt 40-st eesti kroonist. Üks päike, lonksuke kohvi. Kui aga soovite minna Kremli territooriumile kirikuid vaatama, siis tuleb letti panna 250 krooni. Ega see viimane summa kah nii väga kallis ei ole. Kui arvestada seda, et paljudes välisriikides, kus soovid mõndagi tuntumat kirikut külastada siis sissepääsu Pireti ühte kirikusse maksab umbes üks 110 krooni. Kremli külastades aga on võimalus vähemalt kolme päris hästi restaureeritud kirikut vaadata. Seega hinnad on alati suhtelised. Mind üllatas päris tugevalt see, et aga mingisugune lihtlabane piimavorst, mis vene ajal maksis kaks rubla 20 kopikat ja millel polnud ei tollal ega ka nüüdsel ajal mingit erilist maitset maksab praegu Moskvas 107 rubla. Ega need rahanumbrid midagi suurt ei kõnele, kui ei too võrdluseks sissetulekuid. Pensionid jäävad 900200 rubla piiresse. Üksjagu neidki, kelle palk jääb 1000 500200 rubla piiresse. Loomulikult on kihistumine Venemaal veelgi tugevam kui meil. 1000 dollarit kuus pole mingi imepalk Venemaal veelgi tugevam on see erinevus. Huvitav on see, et küsida palga kohta, enamasti öeldakse see dollarites. Ilmselt keskrassi esindajat teisiti ei mõtlegi. Moskva kesklinn on vaestest tühjaks löödud ja kui mõni peakski kuskile söögikohta sisenema, siis ta kupatatakse kohemaid välja. Kõikjal kauplustes, iseäranis kallites on turvamehi märksa rohkem kui ostjaid. Ma ei ole oma elus veel kohanud nii palju soobli nahast kasukaid ühe ruutmeetri kohta. Kui oli Moskva mõnes paigas. Näiteks kasvõi mingis šokolaadikohvikus, kus killuke kooki maksab 65 eesti krooni. Tassike kohvi ning koogike ning 180 krooni on läinud nagu niuhti. Loomulikult saab alati teha valikuid, kas minna kohvi jooma või mitte. Ehk nagu öeldud, valik on sinu. Suurema osa inimeste jaoks, aga sedalaadi valikud puuduvad. Nende jaoks on äärelinnad ning turud, kus siis tunduvalt odavamalt saab ära elada. Äärelinnast edasi tulevad aga tsoonid, kus elu veelgi odavam, kuid palgatki madalamad. Toon veel ühe näite moskvahindadest. Näiteks Hatsjaturjaani, ballett tippSpartacus etendusele suurest teatrist saab Piret osta alates 210-st kroonist, lõpetades umbes 2100 krooniga. 200 kroonise pileti saad lihtsalt teada, et käisid suures teatris, kuid suurt midagi ei näe. See on umbes samasugune tunne, nagu olin esimest korda. La skaalas. Sain pileti viimasele, vist kuuendale rõdule. Ühe vaatuse ajal tehti lisa põranda abil laval ruum kahekorruseliseks, kus siis ülemisel korrusel etendati paletti ja alumisel jätkus ooper Faust. Sellel ajal nägin ma rõdult vaid osa jalgadest, mis mingis rütmis liikusid. Mitte hetkekski ei antud mulle seda rõõmu, et näinuks mõne tantsija ülakeha. Eks odavate piletite saatus on täpselt samasugune ka suures teatris. Võib vist öelda nagu laulusalmis, et käisin seal minagi süüa ei saanud midagi. Mul õnnestus küll antud lugu märksa paremini näha ning olen nähtuga äärmiselt rahul. Nägin Spartacust esmakordselt oma paarkümmend aastat tagasi, kuid praegune etendus kuigi koreograafia on peaaegu sama lavastus on märksa märksa täiuslikum, äärmiselt hea etendus. Puudusid staarid, kellel rohked aunimed, kuid mille koorma all on raske tantsida. Noorematel sedavõrra samm kergem ning hüpped kõrgemad. Moskvas jagunevad etendused kaheks. On niinimetatud kommertshindadega etendused, millele on väga suur turg ning siis võidakse küsida selliseid hindu, mis vastab nõudlusele. Teised etendused nagu ooperid, mis pole sedavõrd populaarsed ning nende tasegi on kehvem maksavad teatripiletid kordades vähem. Nõudlus paneb teatripiletid paika ka. Aga Moskvas ringi käies peab alati pass kaasas olema, sest selle abil tuleb oma isikut väga paljudes kohtades tuvastada. Moskvalased ise kah ütlevad, et viimastel aegadel peavad nemadki passi pidevalt kaasas kandma. Kui mitte kuskil mujal, siis näiteks kindlasti muuseumis. Miks? Aga lihtsalt sellepärast, et ühe sama kunstinäituse vaatamise eest peavad välismaalased märksa rohkem maksma kui Venemaa kodanikud. Selleks, et Venemaa kodanik saaks odavama pileti, peab ta näitama oma passi. Ilma passita odavamat piletit ei saa. Muide, ühes kohas oli kassa juures väga huvitav silt, sellel oli kirjas, et SRÜ kodanikud, välja arvatud balti riikide omad saavad piletid osta mingi raha eest. Päris huvitav, et enne Euroopa liitu astudes viimane liit, kuhu Eesti kuulus, oli nõukogude liit. Tuleb välja, et me kuulume ikka veel SRÜ-sse kuigi meil väiksemad privileegid. See meenutab muidugi Euroopa Liidu liikmeks olekut. Kui sinuga ei olda rahul, siis liikmeks olek lihtsalt peatatakse. Kuid kõik kohustused säilivad, õigustaga kaovad. Värskem näide oli Austria. Venemaa on tänu paljudele asjaoludele ropult rikas ja Moskambaikus saab rängalt raha teenida. Uskumatult palju raha. Seal on jalaga segada inimesi, kes enne hommikukohvi jõuavad ära teha miljonilised investeeringud. Venemaa ümbritseb end investeeringute ketiga teda ümbritsevates riikides. Lukoil ostis sellel nädalal Soomes ära kaks naftafirmat. Deboil oli üks nendest meilegi tuttav firma. Poola, Leedu, Läti ükskõik kuhu ka ei vaata käib päris korralikke süstemaatiline majanduslik hõlbamine. Londoni ja Moskva tänavapildis on selgelt nähtav soov saada end oli aastal 2012 toimuvatel suveolümpiamängude korraldamisõigus. Erinevad riigid käituvad omal moel. Nüüd plaanitakse Moskvas ehitada järgmise seitsme aasta jooksul 140000 hotelli kohta. Seda on enam kui kaks korda, kui suudeti ehitada kogu eelmise sajandi vältel. Kas jälle üks utoopiline plaan, nagu meid idanaabri juures ennegi palju tehtud ning mille läbikukkumised tunnistajaks oleme meiegi olnud? Seekord arvan, et see plaan pist isegi täidetakse. Kas seeläbi kohalike inimeste elu kergemaks muutub, selles julgen kahelda. Ühiskonna vaimne kliima ei muutu päris kindlasti paremaks. Sellest andsid tunnistust väga paljud nähtud märgid. Ja siis tunned tõepoolest uhkust selle üle, et kui sul on raha, siis võid ilma viisat küsimata käia Helsingis lõunat söömas, äriasju hommikul ajada Londonis pärast lõunat taga Pariisis. Võtmesõnadeks on, kui sul on raha ja tahtmist, siis ei pea sa ennast Liisa probleemidega vaevama. Moskvas Šeremetjevo lennujaamas sealt ära lennates uuris piirivalve minu passi 20 minutit. Uuris, konsulteeris, käis ühest kohast teise, selle passiga, mis on läbinud päris paljude riikide piire ilma igasuguse probleemita. Miks? See küsimus tekitab alati kõhedad tunnet, kui ületad idanaabri piiri. Vene suunas piiri ületades sa nagu kaotaksid tükikese oma vabadusest.