Marks jõudis kapitali esimese köite lõpus järeldusele, et eks proprajeerijateks propereerimine ehk sotsialistlik revolutsioon on paratamatu. See järeldus riidal teadusliku ranguse loogikaga tõestatud ning Marxi püstitatud ülesanne avastada kodanliku ühiskonna majanduslik liikumisseadus täidetud. Mis siis tegi vajalikuks kapitali ülejäänud köidet kirjutamisel Kapitali teises köites. Marx arendab edasi meil probleeme juba sügavamalt kui esimesest. Kui esimesest analüüsis kapitalistliku tootmise seost lisaväärtusega kapitali teises köites juba marks vaatleb ühiskondliku taastootmisse sellega tekkivaid probleeme. Üldse võib öelda, et üheks põhiliseks või nii-öelda väga tähtsaks küsimuseks ongi just taastootmise küsimuse ja eriti just k tsükli küsimus. Teatavasti jutt, alates 1825.-st aastast toimuvad kapitalistlikus majanduses pidevalt ületootmise kriisid. Nii esimene kriis haaras põhiliselt Inglismaad, edaspidised aga juba teisi kapitalistlike riike. Teatavasti üheks suurimaks ja sügavamas kriisis kapitalistlikus maailmas oli just 29. 33. aastal esinenud. Näite, et kui tavaliselt kriiside ajal tootmine vähenes 10 15 protsenti, siis 29. 33. aasta majanduskriisi ajal vähenes kogu kapitalistlikus maailmas tootmine 44 protsendi võrra ja üldse võib öelda, kuhu kapitalistliku maailma tööstus langes nii 1000 980909. aasta tasemele. Siinkohal võiks tähendada ka seda, et see majanduskriis tapas purustavatel kodanliku Eesti majandust ja sel perioodil nimelt 30.-test kuni 32. aasta teise pooleni oli kodanlikus Eestis kõige suurem tööstuslangus ja tööpuuduse kasv. Need ametlikel andmetel, kui tööpuudus ulatus vaatate, ulatus töötute arv seal 30 40-le 1000-le, aga tegelikult selle kannal palju rohk Tartus valminud ilusat lauluväljakut, seal on tore mõnusat koorilaulu kuulda ja rahvatantsu vaadata. Aga ega vist paljud inimesed ei teagi, et see kõrge kallas, mis selle lauluväljaku kohal jõe ääres on on tegelikult selle suure ülemaailmse kriisi ajal tartus olnud töötu ettekanderaamidega sinna kantud. Hädaabitööde näol hädaabi, ühesõnaga iseloomulik oli see, et ka sellele kriisile järgnenud erilist elavnemist perioodi depressiooniperiood elavnemine esines küll, kuid 38. aastal uuesti kapitalistlik majandus langes kriisi ja teatavasti sellest kriisist alles leiti väljapääs teise maailmasõja nii-öelda vallapäästmisega. Nüüd aga tõusetubki säärane küsimus ja millega küllaltki palju tähelepanu pööranud kodanlikud majandusteadlased nimelt püütakse väita, et olukord pärast teist maailmasõda olevat tunduvalt muutunud, kuna pärast teist maailmasõda säärast ülemaailmset majanduskriis ei ole olnud ju isegi tuuakse niisugused andmed, näiteks et kui sõdadevahelisel perioodil aastas keskmine nii-öelda majanduse kasvutempo oli umbes 3,8 protsenti, siis sõjajärgsel perioodil on see viis protsenti tööstuse arengutempo, siis püütakse väita, nüüd olevat saabunud mingisugune kriisideta kapitalismi ajajärk jääb, tähendab nüüd selle perioodile just tänu majanduslikule reguleerimisele olevat, et saavutada nii-öelda kriisi vaba kapitalism. See teooria muidugi võib öelda, jällegi ta on rajatud säärastele faktidele, mis ei ole küllalt kontrollitud ja kus on kasutatud ka mitmesuguseid nii-öelda statistilisi keskmisi andmeid ja nii edasi. Kuid kahtlemata, kui hakata vaatama suhteliselt, on ju olukord tõesti parem praegu kapitalistlikus maailmas, kui ta oli enne teist maailmasõda ja nüüd tuleb säärane küsimus, et millest see on tingitud, mis asjaolud siiski tingivad selle, et tõesti ei ole olnud säärast ülemaailmset majanduskriisi, samuti tööstuse toodangu kasvutempo on olnud kiirem. Aga siin võib öelda, et neid puldis on väga mitu. Kindlasti tuleb võib-olla esikohal märkida seda üldiselt maailma majanduse konjunktuur on tunduvalt muutunud, eriti just on muutunud tööstuse struktuur. Näitena võiks jällegi tuua säärase fakti, et kui viiekümnendail aastail maailmas nii vati umbes et on 500 tööstusharu siis käesoleval ajal loetakse neid umbes 750 tähendab juurde tekkinud umbes üks kolmandik tööstusharudest edasi. Järgmise niisuguse soodsa konjunktuuri põhjusena võiks märkida põhikapitali uuendamist. Teatavasti põhikapitali uuendati viimati enne teist maailmasõda ju kahekümnendatel aastatel alates 29.-st aastast. Massilist põhikapitali uuendamist ei olnud ja seetõttu põhikapitali rändamine algas alles 40.-te aastate lõpul ja see jällegi võiks öelda kingisust tootliku tarbimise küllalt kiire kasvu edasi seoses sellega ka koos tootliku tarbimise tõusu tulemusena mõningal määral elanikuna rakendatud suurenes. Edasi võib märkida seda, et sõjajärgsel perioodil töölisklassi võitlus on hoopis organiseeritum ja seoses sellega nad on suutnud välja võidelda raha, palgatõusu, üldse raha palgatõus on toonud kaasa selle, et ka tootlik tarbimine üldiselt siiski on suurenenud ja tarbeesemetele nõudmine on suurenenud ja viimaste hulgas just ka pikaajalise nii-öelda kasutamisajaga kaupade näiteks sõiduautod, televiisorid, külmutuskapi, traadid ja nii edasi. Kodanlikud majandusteadlased on püüdnud siin väljapääsu leida, sellest olukorrast riigi vahelesegamisega majandusega. Kui ellu aga üldiselt jah, võib öelda, et see siiski esineb kapitalistlikus majandus ja muidugi ta annab ka mõningat efekti. Siin võiks veel vahemärkusena tuua ühe niisuguse huvitava fakti omaaegse Eesti majandusministriseppa. Nii arutlustes tema väitis nii, et riik peaks vahele segama sellisel juhul, kui majandus on seisakus. Ühesõnaga ta võrdles riiki ja majandust, traktori traktorist, iga turist, kui riik peab vänta lööma, siis kui traktor seisab, majandus seisab. Aga kui see nii-öelda iseendast käibed, siis tuleb kiiresti näpud lahti lasta, muidu võib vastu näppe saada. Ja umbes võiks olla niisugune taktikaga. Praegu tähendab, kui tekivad majandusraskused, siis riik ju kiiresti sekkub vahele ja püüab seda mõningal määral reguleerida. Siin muidugi ja selleks annab nii võimalusi ka see asjaolu, et küllalt suur on siiski põhiliselt kapitalistlikes maades riikliku omandiosatähtsus seal ikkagi enam-vähem üle 20 protsendi, mõningates isegi üle 30 protsendi. Siinkohal tahaks täiendada, seda ka, võiks öelda need plaan, prognoosid, mida varem nimetati majanduslikus ajakirjandus, meil on tänapäeval mõningal määral koriaalse sisu omandanud mõnes sfääris nagu kapitalimahutused kus näiteks Inglismaa ja Prantsusmaa riiklike kapitalimahutuste usades, kuhu kapitalis on umbes 50 protsenti, mis kindlasti avaldab mõju taastud tsükle mõningal määral ka majanduse reguleerimisel. Puit, noh, sisuliselt seal riiklikud ja ühiskondlikud huvid põrkuvad kokku just monopolid, erahuvid, kannid, selles mõttes. Riiklik reguleerimine on piiratud ulatuses. Ja ta muidugi just eriti monopolide huvides, muide, mida küll ei tohi, aga unustada on nimelt ka firmasisene planeerimine, see siiski võiks öelda on ka kapitalistlikes maades kapitalistlikes monopolideks ning tänu just eriti arvutustehnika massilisele rakendamisele küllalt kaugele viidud. Ja tähendab see mõningal määral siiski aitab kaasa sellele, et säärast ületootmist viimasel ajal ei ole niivõrd suures ulatuses esinenud nagu varem. No siin võib märkida ka, et monopolid kohanevad nagu turu jaoks rohkem paindlikumalt. Kui varem oli kapitalismi tingimus valitsevaks telliks spetsialiseerumine, siis nüüd minnakse üle laialdase sortimendi tootmisel nimetatakse ta diversifikatsiooniks. Nii et kui üks kauppi läheda hakkab tootma teist kaupa turu jaoks ja selle tõttu. Ta ei saa niivõrd suurt kahjumit, kui turg tekitakse ta spetsialiseerumise tingimustes. Üldse võib öelda, seda tseb pahendlik tarbija nii-öelda huvide ja nõudmiste uurimine on küllalt kaugele jõudnud selles suhtes isegi meil võib-olla oleks õppida, sest tõesti turukonjunktuuri jälgitakse väga tähelepanelikult ja niipea, kui toimub seal mingisugune nihe, et enam see kaup ei lähe nüüd ja kohe võetakse ka maha. Nüüd üheks vajaduse soodsa konjunktuurihoidjaks on kahtlemata Militaliseerimine ja näitena võib tuua siin USA kodanliku majandusteadlase põudenikes otseselt väitis, et kapitalistlik maailm on asetatud ja lemma ette Kasmeetriseerida majandust või lasta saabuda majanduskriisil. Ja et see paika peab tõesti, näitavad just jällegi faktid tegelikkuses näiteks 65. aasta teisel poolel ähvardas Ameerika Ühendriikide majandust langus ise ka Ameerika majandusteadlased väitsid, et tuleb langus. Seda langust teatavasti ei tulnud ja just seetõttu, et USA laiendas sõjategevust Vietnamis, tähendab otseselt nii-öelda avaldas sinna mõju edasi võib öelda seda sõjatööstus on väga laiahaardeline tänav lähemal ja näiteks tänapäeval tähtsamad kapitalistlikud riigid relvastavad ümber oma armeed iga viie kuni seitsme aasta tagant. See loomulikult on suureks koormaks riigieelarvele, kuid ta suurendab jällegi nõudmist tööstuslikule toodangule. No tänapäeva taastootmise protsessi võiks iseloomustada seda majanduse Militariseerimine on muutunud selle vahetuks koostisosaks. Kui Karl Marx killus kapitriteist küttidest analüüsis esimest ja teist alajaotus ja tänapäeva tingimustes toimub realiseerimine juba sisuliselt kolme alajaotuse tingimustes, kus on peal esimese teese tootmisvahend tootmise tarbeesemete tootmisega sõjaline tootmine. No näiteks Ameerika Ühendriikides pole ühtegi tööstusharud, kus Poleks toodetud sõjalist tootmist. Kõige väiksem on sõjalise toodangu erikaal toiduainete tööstuses 1,6 protsenti kõige kõrgemal transport masinaehituses 38,4 protsenti. Ja ka teised tööstusharud pole sellest vabad. Sõjalise tootmise areng, mis on tingitud kapitalistlikus süsteemist, on viinud sisuliselt surnud produkti olemasolul ühiskondliku koguprodukti kohvis marks nimetaski sõjalist tootmisrahvusliku rikkuse heitmiseks piltlikult kulul merre. Ta kindlasti Manopolistidele teatud kasumi, aga, aga ühiskonnale kui tervikule on täiesti surnud. Oli see, ka Ameerika riigijuhid väidavad vahel seda, et ei ole võimalik desarmeerida sellepärast et ei ole kuhugi panna neid vahendeid, neid inimesi, kes praegu on seotud sõjalise tootmisega. See teatavasti Nõukogude liit oma ettepanekus on näidanud, et see siiski ei pea paika. Samal ajal kui tõesti Ameerikas võib-olla tekiks raskusi ja siis samal ajal näiteks Aafrika Aasia maades muidugi läheb tohutult tohutult vaja abi, et need maad samuti jõuaksid kaasaegsele tasemele. Ja muidugi sääraseid asjaolust faktorid võiks tuua veelgi, kuid kui hakkame nüüd tagasi mõtlema nende peale, siis võime tähele panna ka seda, et enamik neist on siiski aju petised, tähendab, nad ei saa olla väga nii-öelda kaua pikka aega mõju avaldavad ikkagi põhiline see, millest ka Marx rääkis. Põhiline vastuolu tühje kappide vahel see muidugi on, pikaajaline see ikkagi jääb. Ühesõnaga, me oleme jõudnud järeldusele, et Marxi põhiseisukohad ühiskonna arengutendentside kohta on õiged ja seda muidugi kinnitab kapitalistliku maailma praktika ka igal sammul, näiteks üheks veenvamaks tõendiks selle kohta on kapitalistliku ühiskonnas praegu valitsev valuuta finantskriis pärast teist maailmasõda rahanduskriis kogu aeg oma toimet avaldanud kapitalistlike maade elus näiteks Inglismaa devalveerib juba siis pärast seda teist korda oma valuutad. Ameerika dollar on omas raskustes ning majandusteadlased nii Lääne-Euroopa kapitalistlikes maades kui ka Ameerika Ühendriikides juba tõstavad paratamatult küsimust üles ka, kus tuleb Ameerika ühendriikide dollarit devalveeri. Me jõudsime kapitali teisest köitest selle põhiprobleemist kaasaega välja. Siit kaasajas tagasi minnes kapitali teise köite juurde, võime vist öelda, et kõik kõikide kodanlike majandusteadlaste väited nagu kapitali seisukohad oleksid vananenud tegelikkuses ei pea paika. Kahtlemata siiski, kapitali põhiseisukohad kehtivad ka tänapäeva kapitalistliku majanduse suhtes sest Marxey võiks öelda fotografeerida pildistanud omaaegset majandust, vaid ta püüdis ikkagi leida just kapitalistliku majandusarengu seadust saladuseks. Rahvuse ma arvan, et vist ongi meil ammendatud, põhiline jõhkardid oli teise tüütu probleemid, tunni kaasajaga möll mõningal määral jõudsime läbi analüüsida ja paratamatult tekivad jälle uued probleemid, mis on arendatud edasi kapitali kolmandas köites. No selle iseärasus võib sissejuhatavalt öelda nii paljud kapitali teine köide haarab juba tootmist ringlust ühtselt. Ja siin siis juba marks vaatad mitte ainult lisaväärtuse tootmist üldse, vaid ka lisaväärtuse jaotumist kapitalistide vahel. Nii, no tõsi, kolmandas köites Marx analüüsib seda, kuidas tootmises loodud lisaväärtuse mass jaguneb kapitalistide, üksikute gruppide üksikute kapitalistide vahel. Üheks oluliseks momendiks on siin kindlasti väärtuse modifitseerumine tootmishinnaks, sellega seoses aga on ju lisaväärtuse muundumine, kasumiks ja keskmise kasuminormi kujunemine, nagu me eelmises saates rääkisime. Lisaväärtuse loob tööline, see tähendab elav töötootmises aga kapitali orgaaniline struktuur, see tähendab kasutatud tootmisvahendite hulga ja palgatöölist uue töösuhe on erinevates tööstusharudes erinev. Niisiis, kui kapitalist saaks kogu lisaväärtuse, mida tõeliselt tema vabrikus loovad, siis kujuneks praktiliselt välja niisugune olukord, et see kapitalist, kus töölisi on suhteliselt rohkem ja tootmisvahendeid vähem, niisuguseid tööstusharusid on olemas, saaks rohkem lisaväärtust ja kasumilt kui see kapitalist, kus tootmisvahendid on suhteliselt rohkem kapitali koosseisus ja muutuv kapitali ehk teiste sõnadega elav tööd, mida tõelised teevad, loovad uut väärtust, selle osa oleks väiksem, kuna aga just tootmise produkt kapitalistlikus ühiskonnas on Kapitali saadus. Kapital aga nõuab kasumit proportsionaalselt tema suurusele siis kujunebki, nii et see ettevõte, kus lisaväärtust luuakse rohkem, kus elavde osa tööprotsessis kapitali koosseisus on suurem see annab osa see kapitalist lisaväärtusest ära turumehhanismi kaudu. Ja teine kapitalist, kus tootmisvahendite osatähtsus kapitali koosseisus on suurem, kus elav töö osa on väiksem, saab seda turumehhanismi vahendusel täiendavalt juurde ja nii kujunebki välja võiks öelda keskmine kasum kapitaliühiku kohta. No siin oli omal ajal vägagi levinud selline väide, nagu oleks ületamatu vastuolu kapitali esimese kolmanda köitevahedest väärtuste, teaduse ja tootmise hinna vahel. Meie seda vastuolu Marxi vaenlased on püüdnud otsida just selle alusel, et et hinnad kujunevad kapitalistlikud turul tegelikult mitte nüüd väärtuse alusel, vaid tootmishinna alusel, mis ühel juhul võib olla suurem kui väärtus, teisel juhul väiksem kui väärtus keskmisel kolmandal juhul ta on sama suur kui väärtud. See vastuolu on lihtsalt näilik ja otsitud Marxi vaenlaste poolt. Ega tegelikult ei ole, ei ole sellepärast et aga kui Marxi juba isegi räägib kõikide kaupade väärtuste summa, on võrdne kõikide kaupade tootmishindade summaga kõikide ettevõtetes loodud lisaväärtuse summa on võrdne kasumi kogusummaga. Ja lõpuks, kui alaneb väärtus ühiskonnas, siis alaneb ka tootmishinda. Vedas. Mul on selline küsimus, mis oli Marxi eelsetele kodanlike majandusteadlastele komistuskiviks taoliste järeldusteni jõudmiseni? Põhiline viga oli ju see, et nad hakkasid uurima nähtust sellisena, nagu ta ilmneb, pealispinnalised tähendab nõrga, hakkasid uurima seda mis on rent, kuidas ta tekib, mis on kasum, kuidas ta tekib ja aga nad ei leidnud seda, et mis on siiski selle allikaks aluses, tähendab, nad ei jõudnud lisaväärtuse juurde. Üldse võib öelda, et selleks, et mõista muidugi lisaväärtust üldse Marxi teooriad selles küsimus muidugi ei piirdunud. Lisaväärtusele tuleb ka vaadelda seda, kuidas teda jaotatakse ühiskonnas just kolmandas köites ka küllalt palju sellele tähelepanu pöörata, kuidas teda jaotlase, kuidas jaguneb nüüd siis see lisaväärtus seal näiteks tööstuskapitalisti vahel, kaubanduskapitalisti vahel pankuri vahel, ühesõnaga väga mitmesugust kasumit. Mis siis esinevad kapitalistlikus ühiskonnas need ükstaskõik, millist majandusseadust me ka ei vaataks, kõik on vahetult ja otseselt seotud lisaväärtuse. Seadusega taanduvad selleni, et siit arvatavasti ka Lenini ütelus, lisaväärtuse teooria moodustab majanduse õpetusel nurgakivi. Vot siin sa rääkisid, Algurd on ettevõtted läinud laiema tootmisprogrammi peale, vot see annabki neil nüüd juba varieerida ja leida omakapitalile soodsamat rakendusse, on üks võtet saada vähemalt keskmist kasumit, ta võib-olla isegi suurem, mida üld üldiselt on kasuminormi langused. Üldiseks tendentsiks on kasuminormi langus ja see tuleneb kapitali orgaanilise struktuuri muutusest, endise sama tootmisvahendite kasvame. Need kasvame normi langemise tendents kehtib, see kehtib tänapäevani. Kui vaadelda nüüd kasuminormi kapitalistliku maade rahanduses, siis muidugi me saame sinuga erineva pildi kasuminorm kõrgem sõjalistes tööstusettevõtetes ja madalam tsiviiltootmisharudes nagu käesoleval ajal, näiteks kasuminorm Ameerika Ühendriikide tööstuses ulatub keskmiselt 11-le protsendile Sõjaeelse 22 protsendi 23 protsendi asemel. Nagu me vaatasime kahjumi normi kapitalistlikus põllumajanduses, Ameerika Ühendriikide näidetel ja siis kasuminorm nende endi andmetel ulatus 1940. aastal neljale protsendile ja käesoleval ajal ulatub umbes kolmele protsendile. No siin pole muidugi maksusid maha arvata. Üldse võib öelda seda, et põllumajandussaaduste hindudele avaldavad mõju ka monopolid. Siiski, kui hakata vaatama, siis suhteliselt aeglasemalt tõusevad põllumajandussaaduste hinnad ja kiiremini tööstussaaduste hinnad. Näitena võiks tuua kasvõi säärase fakti, et Ameerika farmer, kes ostab tänapäeval kombaini, peab andma selle eest kaks korda nisu rohkem kui 20 aastat tagasi. Tähendab need hinnakäärid kapitalistlikes maades. Praegu on põllumajandusele farmeritele kahjulikud. No näiteks võib öelda, et 20. aastal kaotas farmer oma toodangu väärtuses selle mitteekvivalentsivahetuse tulemusena neli protsenti, siis tänapäeval kaotanud juba 30. Nii nagu siin oli juttu nendest hinna vääridest, tööstuskaupade tähendab töötleva tööstuse toodangu ja põllumajanduse hankiva tööstuse toodangu. Vaat siin on minu arvates üks probleem, mis on seotud koloniaalsüsteemi olemasoluga ja püüdega teda veelgi ikkagi säilitada. Ja see on see, et vanasti maad, kellel olid asumaad, viisid sinna tööstustoodangut töötlevas tööstuses, panid sellele kõrge hinna ja samal ajal ostsid sellel maal toorainet odava hinnaga ja nii kujunes maailmas hindade suhe, kus toorainel oli võrdlemisi odav, seda saudi asumaadest, sellega ekspluateeritud teiste maade rahvast, sisuliselt võeti ära nende poolt loodud väärtusi ja samal ajal oma maa töötleva tööstuse toodangu veidi kõrgema hinnaga. Need käärid on praegu veel maailmaturul kapitalistliku, eriti ja mingil määral avaldavad isegi mõju meie sotsialistliku maailmaturule. Kui vaadata käesolevat sajandit, siis jällegi on säärane tendents, tööstussaaduste hinnad on kasvanud tunduvalt kiiremini kui toorainete hinnad. Ja siin muidugi see mõte, millest oli siin juttu, tähendab tööstusriigid seda soodustavad isegi praegu tollipoliitikaga, näiteks kui arenenud maad veavad sisse masinaid üldse tööstussaadusi, teistest arenenud maadest on toll madalam, kui aga veavad sisse noortest rahvusriidest, on toll kõrgem, isegi tollipoliitika seda soodustavat. Oi, ära nende riikide tööstus areneb, seda ja teiselt poolt muidugi siin tuleb arvesse võtta veel seda, et siiski naturaalse tooraine järgi suhteliselt nõudmine väheneb, kuna sünteetiline üldse keemias imegi küllalt suurt osa tähendab sellega seoses suhteliselt väheneb naturaalsel toorainele ja teiselt poolt avaldab mõju ka veel see, et praegu toimub tootmises, kuidas öelda niinimetatud toodangu minimiseerimine või tähendab püütakse võimalikult väiksema Cavariili kanda kaupu. See muidugi kõik avaldab mõju lisaks veel nendele, see võiks öelda majanduspoliitilistele momendid. Kui me räägime kapitali teisest ja kolmandast köitest, siis me arvatavasti ei saa mööda minna Marxi vanemast sõbrast ja ja, ja võitluskaaslasest Engel Sist. No kahtlemata üldse, kui vaadelda kogu Marxi elule tema tööd, siis siin tal oli nii moraalseks kui ka materiaalses toeks või tema parim sõber Engels'i üldse. Kui rääkida inimlikust sõprusest, siis vist paremat näidet üldse otsida ei ole kooli Engels teoreetiliseks toeks teoreetiliselt oleks kahtlemata. Mis puutub kapitalidesse, siis teatavasti marks jõudis välja anda ainult esimese köite, teisest kolmanda köitest jäi järele mustand. Sealjuures tuleb öelda, et isegi mõningad kohad kolmandas köites seal mõningad peatükid olid ainult pealkirjad olemas ja seal oli küllalt palju andmeid vaja juurde kogunenud edasi. Selle kõik tegi ära Engels ja isegi kui võiks nii tänapäeva seisukohalt vaadelda, siis võiks öelda, hingelt oleks võinud täiesti julgesti panna ka oma nime teisele ja kolmandale köiter, kui kaasautor, tähendab, piir ei oleks saanud teda süüdistada selles, et ta ei ole kaasautor. Kuid muidugi suurest tagasihoidlikkusest hingelt seda ei teinud ja nagu te ise märksa siiski esimene viiul oli kogu aeg marts ja tema nii-öelda ratas teda ainult. Ja aga samuti võib öelda seda ka, et Justin nõusta Lenini väljendusegad kapitali teise ja kolmanda köite nii-öelda valmis kirjutamisega trikki andmisega. Engels püstitas monumendi Marxil aga samuti ka endale. Ja kapitali neljas köide nägi ilmavalgust kapitali neljas. Kõige nägi ilmavalgust juba kapäraste Engelsid. See esmakordselt anti välja Saksamaal kaudski väljaandel, kuid kaudski tegi seal terve rida kärpimise, nimelt ta arvas seda, et ei ole mõtet korrata, jättis terve rida osasid välja. Hiljem seda asja uurides aga leiti, et see ei ole otstarbekohane, kuna kapitali esimeses kolmes köites võiks öelda marks, käsitleb ja uurib, probleeme analüüsib loogika seisukohalt, aga neljandas köites ta käsitleb samu koolkondi. Neid teooriaid ajaloolisest seisukohast ja muidugi lähenemise aspekt on teine, seepärast see kaudski väljaanne ei ole täielikke, seepärast antakse praegu marksismi-leninismi Instituudi väljaandel uuesti välja lisaväärtuse tooriku Marxi Kapitali neljandat köidet. Ja seal juba võetakse aluseks Marxi enda kirjutatud. Teatavasti Kapitali neljas köide on pealkirjastatud lisaväärtuse teooriad ja seal antakse kriitika kodanikele teooriatele väga mitmesugustel kodanikel toorida, mis eksisteerisid enne Marxi, aga samuti, mis eksisteerisid ka samaaegselt marksiga. Kapitaliga püstitas Marx ise endale monumendi. Aga mida nõudis marksilt selle kapitali kirjutamine? Muidugi võib öelda seda, et marksilt nõudis väga palju, isegi võiks öelda, et terve tema elu on just sellele pandud. Teatavasti Marxi esines küllalt palju majanduslikke raskusi. Marx ise on väitnud, et selle Kapitali eest ta sai honorari nii vähe, et see tasunud isegi ära seda tubakat, mis tal tuli ta läbi põletada. Selle kapitali küll. Pidamiseks kapitali esimese köite käsikirja valmimise ajal 30. aprillil, 67. aastal kirjutas tas marks kirja ühele majandusteadlasele meierei järgmist, mispärast ma teile ei vasta, sellepärast et ma kogu aeg viibisin haua äärel, ma pidin sellepärast kasutama iga hetke, kui olin töövõimeline, et lõpetada oma teos, millele tõin ohvriks oma terviseeluõnne ja perekonna. Loodan, et selline seletus on küllaldane. Ma naeran niinimetatud praktilist jutumärkides inimeste ja nende ülitarkuse üle. Kui tahad olla tõbras, siis muidugi võid pöörata selja inimkonna hädadele ja hoolitseda ainult oma keha eest.