Tõepoolest pole kuigi raske saada väikeseks tanteks kattulliks kogudes sealt niklit vaske või mängides kõik kirjaks kulliks. Minu jumal, igal poeedil on lauseid kui liugled, laevad on riknemis nagu trump peerid väävelkollasest äikesetaevast. Aga hääl sosistas siiralt. Samas võõrana vastukajas. Kõik, mis kuidagi miskit piirab vajub laialiruumis ja ajas rütmi, helgivad nagu kilbid, sõnu tärinal kokku põrkub. Ja sõnad. Ja silbid kaovad hääletult varjude võrku. Kui sinu iharuska hullaks Guyssaga vabaneksid vaimus. Muld ikkagi jääb ainult mullaks. Ja tühjaks tarkuseks saab aimus. Seepärast otsi kõikjal sildu, mis eluga seoks, surma taine. Et nagu kalliskivikildu, sind läbiks kiirgav valguslaine. Kui võrdled kaljusid ja õisi maailma vägevust ja kidu siis märkad imepeenike õisi, mis seovad esemete ridu. Suuri sarnasusi riivad, neid linnulennult Pöide soovid. Kuid liiga nõrgad on su tiivad ja kohmakad veel tõusuproovid. Entuuta metsaliste tehnilt supist saab purustavat jõudu. Sa õpid kooli pärites õudu. Kes nagu tuuker tungib läbi vaimust ja suudab unustada raskusreeglit see endas teispool mõtet, tunnet, aimust. Su klaasilt ei kas kärsitult murranne siis sinus kajastus, kui lõõmas pigi hotella piin ja Mcbekite vanne. Neid minevikku, kere raskeid radu, pumpeina mattis tuhk ja laava sadu. Ning nagu pinn, mis valus, tõmbus lilli. Mu jahtunud hing on kivinenud ja pime. Kuid peeglis? Võib-olla kotkas on arenenud konnast ja tiikides krooksuvad muistsed madonnat. Näe kivisest koopast maga ja kadunud silmade fosforit välgatad madu. Varjude lainetus kustub.