Hingan valus. Noorelt löödi sinna julmalt püssitikk. Ikka öeldakse tõde ja õigus. See on kohustus harida maad. Et armastus tuleks Või õndsus või jõud, milles teadlikuks saad. Tõde otsides iga põlvkond, kui vaevane polnuks see ainult tegudes iseenda on leidnud. Ja oma tee. Nii meestele järgnevad mehed ja määrinal tõstavad käe ja lausuvad ajast aega. Seal ta ongi see Vargamäe. Maateadus sina mu ainus Taevaskoda verilaske ja matja maa. Risti Orjaku, katku küla, Aravete või Uljaste. Aeg möödub, söönud aja mõrkijaid marju ja mõistnud elu karmi argipäevast tõtt. Nüüd taipan, kandes kannul õhtust varju. ETV ilmult pidamata on üks sõnavõtt. Kas kõrtsilauas, kuhu ma ei kuulu kateedris, kus ma kõnelda ei söanda peast või päästa valla endas nagu luulu, üht kujutlust, targem välja rahva seast, kes piduplatsil kuulatama tardub mu kuumi sõnu maast ja rahvast tõesti aust kes, nagu Wiiralt likus usus hardub ning on üksainus õnnistatud elav taust, kui vaatab oma jutlustaja poole, kes justkui vannet andes kukla heitnud pea on veenet sisendamas rahvasoole. Et kesta tuleb üle enda elu ja.