Möödunud reedel, 22. augustil oleks Eesti NSV teeneline kunstnik Linda Tubin saanud 75 aastaseks. Tänases saates ei kuule kahjuks enam teda ennast. Linda Tubinast räägivad tema töökaaslased. Teie Karl Ader teate, Linda Tubinat tema õpinguaastatest Tartu päevilt Kas noorepõlves olen ma Linda Tubin, aga üsna sageli kokku puutunud? See võis olla vast kui ma ei eksi, nii 23 24. Võib-olla natukene varemgi. Tema armastas laulu, aga mina deklaratsiooni nime teed, nagu selle tõttu ristusidki, sattusime tihtipeale üles astuma kooli vanemate komitee pidudel mitmel pool. Siis oli Linda Tubina nimi Linda pirn. Ja ta paistis kolm noorde hulgas silma mistõttu just seepärast, et Tal oli ilus hääl ja ta laulis väga kenasti. Mäletan seda, kuidas me kaasa elasime. See oli üks esimesi koolipidusid, kui ta laulis õieke õie kärani, hellasti hõlmitse. See läks nagu südamesse mõjus emotsionaalselt. Teiselt poolt oli ta huvitatud sõnakunstist. Olgu küll, et päämiselt tundsime teda lauljana, aga ma mäletan ka seda, et ta ükskord koolivenna pool kui oli mingi sünnipäev, kus me pääle ajasime, ta laulaks Yolot saatjat, Ta laulis, aga siis mina lugesin mõningaid luuletusi, seis luges temaga Gustav suitsust. Ja koolinoorte hulgas paistis ta silma veel seepoolest, et ta oli elurõõmus tütarlaps. Meeldiv oli temaga keskustele ta meeldivam kui mõnegi teisega. Läksime koolinoored ühte pidu sisustama. Maaseltsimajja, kui ma ei eksi, oli see põhjala seltsimaja Äksi polkandis. Linda pirn oli laevast pärit laeva mallast. Nõnda siis jah, jäidev tema särava tütarlapsena mulle meelde. Tekkis pikk paus ja ma ei puutunud temaga mitte kokku. Elutee nagu kiskusid lahkub poole. Aga siis ma mäletan hinda Tubilat juba mängimas. Kitzbergi libahunti Tiinat. Haaras mind, see tina pikk monoloog kus ta pöördub rahva poole, protestib selle nende ebausu vastu, mis te tahate minust olen jah, libahunt ja nõnda edasi. See oli pisarateni haarav. Meid aga, kes teda pisut lähemalt tundsid, üllatas, sest see, et senini me hindasime linna torni. Kui lauljatar. Aga just see ta sõnalises osas nii sütitav ja haarav oli, see oli meile suureks üllatuseks. Linda Tubini. Eriomadusi oli see, et ta suutis väga realistlik olla ja veenvalt tõde tunnetada. See tõe tunnetamine nagu oligi see mis, ütleme juures haarav, oli realistlik, lihtne sealjuures, aga ometi veenev, ilma mingisuguse efektitsemise teatraalsusetada. See tõde oli haarav ja nii ta on ka oma vanimas põlves mõjunud. Ja ta tal ka meie teatriajaloos on arvates küllalt here koht. Tal olid ka võrdväärsed partnerid kes teda aitasid sellesse mängulaadisse kõige paremini silma paista. Eks see koolkonna näiteks minu pärast kas või alevi Ameerindia, nende realism oli ligilähedale sama mis linna Tubinalgi. Võib-olla vahe oli sellel ühel oli ta veenvam, ühel oli tasugestiivsem teisel vast vähem. Aga minu arvates just selles subjektiivsuse osas ongi Tubin rohkem mõjule pääsenud kui eriti naisnäitlejate hulgas, kui teised temaealised vast. Teie tooni kroon, mäletate Linda Tubinate tema esimestest tööaastatest tema näitlejatee algusest ma ei tea, kas teda saab, nimetati tema näitlejatee alguses, sest mina tutvusin hinda tugineda siis teatri Ugalas, tulin Vanemuisesse, on 34. aasta sügisel. Ja siis Eduard Tubin oli meil orkestri juht ja nende perekonnas ma olin väga sagedane külaline. Koos laulsime Lindatud linaga Likerlastes, mina laulsin, Jutad, tema, Vaikett, Hillemm. Mulle meenub Ja vot mitte ei mäleta enam, mis osatel eelmised, aga siis väga palju teisi misse draamas ka. Väga mitmekülgne näitleja, mis tõmbas teda just vot sellel ajal tehtava teatri juures mis teater vajas, Linda Tubin, nähtavasti siis juba näitas ta ennast oma mitmekülgsust juba siis seal alles kuna Eduard Tubin oli kahju, meie tuntud juhtuge muusikamees. Ja Tubin oli lõpetanud ju Tartu kõrgema muusikakooli lauluosakonna. Nii et ta oli sellel alal ka oma alghariduse saanud. Ega siis see koosseis eriti suur ei olnud ja siis Vanemuises ja eriti just muusikalises koosseisus oli puudusi. Siis nagu teada, kui mina sinna läksin ja kes mind sinna kutsus, Heinooliga koos oli Elistukis Põder-Roht ja siis hiljem, kui tema juba täitsa reliksis, Juhan Simm oli seal ja kõik, eks nad siis rakendasid vastavalt. Ta oli väga ilus, dramaatiline sopran, väga ilus. Musikaalselt tegid oma osad, kuidas talle osad valmisid kergelt või raskelt või, või kiiresti v. Ei paistnud raskusi küll olevat mingisuguseid ja peale selle veel neid võimeid juurde arvata, siis teadagi kui hästi need rollid olid tehtud iseloomujoontest mida tema juures väga hindasite. Mulle meeldis Linda juures südamlikus. Ta oli väga sõbralik. Mina küll ei tea, et kellelegi kanaliks seal pahandust olnud veini, aga mulle ta väga selles suhtes meeldis. Just möödunud suvel siinsamas leheküljes moodi kass tegi veel ülesvõtteid. Ja kuidagi nii. Praegu on imelik mõelda, et ta ütles, et jah, toni teemility emenid teab ehk kontserdile olen suvel mul siin olla, sest ma tunnen, et mu tervis ei ole kuigi korras. Tegime palju ülesvõtteid ja nii visiidiga. Sest alles ja need ei tegelenud. Eesti NSV teeneline kunstnik Olli Ungvere Raske on rääkida inimesest. Kes on nii kallis, südamelähedane. Kuid teda nüüd ei ole. Mina mäletan Linda Tubinud keskkooli päevilt. Hiljem me õppisime koos Tartu kõrgemas muusikakoolis. Ulatas mulle abistava käe, me elasime nagu üks pere. Mina nagu elasingi nende juures Väikse maja üüritud, see oli Aleksandri tänaval ja mina elasin siis katusekambris, aga nendel oli kaldaga kena korter. Ja nii me siis õppisime koos. Tema oli juba suur näitleja, temal olid juba vastutavad rollid. Kuidas ta töötas, nii palju, kui ma mäletan. Kui mina vanimaks ja läksin, siis tema õppis just parajasti Tuulte pöörises Leenat natsismi koos õppisime ja siis kontrollisin tema teksti. Siis tema ikka ütles, et et kui ma nüüd selle teksti kätte saaksin, siis siis ei ole midagi. Tal olid perekonnaga palju tegemist ja selle tõttu ta nagu tööle ei saanud. Nii palju aega kulutada. Tookord oli ju Vanemuise teatris väga häid näitlejaid, et ratastooli son oli Eduard Tulk, oli. Kui mina läksin, siis oli Liina Reiman, seal oli tööd, seal. Siis oli Wayne. Need olid tema partnerid. Nimekad näitlejad tookord. Linda Tubin oli inimene kes kogu aeg andis ennastohverdavalt. Ta tegi teiste heaks väga palju. Ja taandus. Ta ei tahtnud vastu midagi. Ta tegi seda kõik lahkelt siiralt, puhtast südamest. Tal oli alati aega hädasid ära kuulata. Pidada. Ja ta leidis ikka mingisuguse positiivse lahenduse. Ja nii ta oli kõikide vastu. Ta oli väga hea südamega inimene. Ja ma teinekord imestasin, et miks ta ometi kõigile ja kuidas ta ometi kõigile saab olla nii hea. Kas hiljem kohtusite teede teises teatris ja linde jäi Vanemuise edasi, mina läksin Viljandi Ugala teatrisse. Siis me saime uuesti kokku Vanemuises. Seal oli ma väga lühikest aega, siis ma jääksin draamateatrisse ja ei läinud ka kuradi palju aega. Ja Linda Tubin tuli ka Tallinna draamateatrisse ja seal juba me töötasime pikemat aega. Ma mäletan, mängisime koos korki põhjas. Mängis Vassilised. Mängisin Natasha, et siis oli meil nagu tihedam kokkupuutumine ja vallutusretk, kes tema mängis minu ema, mina mängisin seda hooliad partisani. Lasime mängisime veel seltsidaami kuidas temal oli haruldane koomiline roll. No see on ületamatu, mis linde selle rolliga tegi, nii et tema on näitleja, tema mängis draamad. Tema mängis suurepäraselt koomilisi rolle. Ja tema andis need rollid kõik väga värskelt ja ja hämapärase, et mida eriliselt nagu võiks tema puhul olla teistele näitlejatele eeskujuks tema töökus. Taliandekas aga ilma tööta näeb anne kaotsi. Temad kohusetunne oma töö vastu ja lugupidamine. Ja ja vägarespekteeris oma režissööri tundmused, temal see siis ikka režissöör selja taga. Ma mõtlen, et noored peaksid sellest eeskuju võtma ja suhtuma oma töösse ja otsingutesse väga tõsiselt, nagu tegi seda Linda Tubi. Eesti NSV rahvakunstnik Väga hea partner. Ma ei ole vist kohanudki Jeltsini sihukest toredat partnerit. Tavaliselt ikka, kui on väga raske tükk, meie närveerime ju. Aga kui temaga läksid lavale, siis unustasid närveerimise, tai nakatanud oma närviga. Ja temaga laval olles oli alati nii, et sa ei tundnudki, et oled laval vait. Unustasid selle ära, mõtlesid, et ei tea kus, kus kohal niisugune dialoog toimub? Taliemane väga õrn. Kui tal tuli ka niisugust põlgust näidata või siis siis tundsid kohe lavale. See oli väga terav, näiteks ma mäletan, lõikuse pühasime, mängisime. Tema oli professori naine, mina olin siis üks õli õpilane. Meil oli üks väga raskes Tseenbaga teraad. Ja alati, kui me sellest siin ära mängisime. Sest ma tundsin ennast inimesena nii pisikesena, sest laval pidi tema mängima mind väikeseks koragma pärast isegi seda stseeni tundsin, et, et malet. Nii väikene inimene, tema liikumine temast siiski tulid väga orgaanilise tähendab, unustasid ära, et inimene mängib emana ta õlimatenda väga lähedaseks, tegi väga soojaks, tegi selle mehe vahekorra ja ja komöödiates tali, niisugune väga särtsakas ja kuidas ütelda, ta silmades mõnikord niux tagasid niuksed sädemed ilmikuse sädemed, kui ta hoogu sattus. Ja Ta oli ääretus, kiiresti. Kahanev inimene. Me mängisime railise nime isandat, seal oli meil pikk dialoog. Ja see dialoog oli üks võimatu dialoog. Ta koosnes lühikestest lausetest. Aga ta oli väga tähtis ja see oli väga kiire dialoog ja imelikul kombel mitte kordakse dialoog meil tekstiliselt, noh tähendab nii nagu oli kirjutatud. Ei, ei läinud seepärast, et me võisime kaks-kolm lauset dialoogist alata ja võiksime kohe lõppu välja jõuda, aga dialoog ilmatu pikk ja nii me kahekesi laval tähendab, võtsime selle dialoogi ees tagant. Igalt poolt võtsime kõik, rääkisime ära ta kunagi sattunud pabinasse absoluutselt mitte kunagi. Ja, ja, ja mängisime seda tükki üle üle 50 korra. Ja lihtsalt see dialoog oli noh, niiviisi sätitud jää kordagi, ta ei olnud niiviisi, et oleks pahane olnud või näiteks kas kunagi ei teadnud, kes meist eksis, kus mina Ovi, eksisin, tema mitte kordagi, tal ei olnud etteheidetega mitte midagi vaikinud, niisugune loominguline kerguskuda mängis komöödiat. Tol korral komme. Me grimeerisime ennast ise. Me tulime teatrist ikka, ütleme kaks poolteist tundi või kaks tundi varem. Aga tema ei armastanud tulla nii vara. Ta tuli ikka teate niiviisi, noh, pool tundi varem, kui 20 minutit jõudis kõik ära teha, see oli hämmastav. Kuidas ta grimmi peale pani, kuidas selgemini seal läks, läks, läks, läks, mõnikord seisin ta garderoobis ja vaatasin, et teie pühiljaks. Linda, sa jääd hiljaks. Mina närveerisin, ma olin ammu valmis. Ei. Ja ta läks alati, mitte kordagi ta hiljaks ei jäänud. Ta läks lava taha täiesti rahunenult, astus sisse ja jättis kõik oma igapäevased mured sinnapaika, eakas, mängima oma oma oma rolli. Peale emade ja vanaemade rollide milles ta nagu Ütleksin põhiliselt hiilgas ja kas veel teist masti? Rolle mängida, ta võis ka taluinimest mängida, sama hästi, aga metalli võrratu daam laval. Vist eesti näitlejatest oli ta üks kindlasti suuremaid daami rollimängijaid. Ta. Ma ei tea, ega daamilist mängida ei saagi, peab ise olema. Kui ta mängis, prohittinsid ja mina mängisin laisalt, siis. Ega vist mul midagi seal erilist teha polnud vaja, sest ta lihtsalt oma olemusega tegi mind ju selleks tänavatüdrukuks. Ja hiljem, kui ma muutusin, siis, siis daamiks siis oli, olime nii nagu võrd võrdset kahekesi. Kas oli Linda Tubinal, tema lemmikžanr, ka Stahli kõikides žanrites tugev? Ma mõtlen, et tema vist oli üks õnnelik näitleja talli kõikidest žanritest tuge sest et, et ta võis mängida näiteks ütleme, vene aristokraati. Ja sealsamas võitu vista mängida näiteks Jäärovajas seda vana talunaist, kes otsib oma poega noaga seltsidaam seal oli lihtsalt. No lihtsalt võrratu jää Diorkovitseb tütardest näiteks. Mängi selle, mu ema, seitse tütart tuli mehele panna. Nihukesed pisikesed etteasted olid. Ta pidi lavale minema, edasi-tagasi ikka tihti käib. Me oleme kord lava taga ja lobiseme niisama juttu. Ja mina näitan korraga temale kindavate, sa pead varsti lavale minema ja mina ei tea, kuidas ta selle sõnadele kohe prauhti läkski lavale. Korraga käibeks teine stseen seal laval. Ta vaatab laval ringi, ütleb, et ma, ma vist olen üleliigne. Tuleb klõps-klõps tagasi, ma ütlesin, mida sa tegid kogemata läksin sisse, sättisid otsisin suled, sa praegu läheb. Et oleksin olnud natukese aja pärast. Näiteks näitlejad loovad mõnikord väga raskelt oma roll. Ma ei tule alguses välja ja nad püüavad ikka palju rääkide, küsid, et noh, miks ta nii teeb, emiks hindati kohutavalt vaiksed, oma roll. Tema palju rääkinud, temal valmis roll kohe nii nagu muide kohe nii nagu iseenesest. Aga tema ei olnud näiteks tülikas partner või raske partner, et tema pärast viidetaks aega ei näiti, juht ei näinud temaga nihukest raskust. Ta ütles oma märkused. Linda võttis need omaks. Ja need märkuseid ta täitis. On palju häid näitlejaid. Telekast mõtlen, kas väga raskelt. Iseendas küpses ja korraga oli tal roll käes. Ta töötas märkamatult, iseäranis just põldroosiga, me tegime väga raskeid töid temaga kahekesi. Põldroos ütles oma märkused, aga tema pärast Nad ei olnud niiviisi nagu takistusi või et nagu näitejuht läheks närvitroll, ei tule välja või ei, ei, Talleks tähendab rollitsintsitel kõik normaalselt. Prooviajaga muidugi nad süvenesid hiljem kontakti luues publikuga iseääranis komöödia, rollid. Sest publik annab ja väga palju komöödiat, kaaslane näitleja loomingule särale ja kõik, aga nii, et ta oli väga, väga kerge, väga loomulik ja tore partnud selles mõttes. Ta luges väga palju väga-väga-väga palju. Nii et ma mäletan, kui ringreisi ajal me olime tihti ühes toas, ringreis seal hotellis. Alati ta kasutas oma aega lugemiseks. Enda jaoks oli tal väga vähe, kuna tol korral ma mõtlen Põldroosiajal seal tema mängis peaaegu igas tükis kaasa ja väga suured ja rasked rollid. Nad põldroosiga kaheks väga noh, netijuhte näitlejana sobisid. Ma ei ole palju kohanud nii taktitundelist inimest, Grelinita.