11. mail täitub 70 aastat Eesti NSV rahvakunstniku elgi Riimetsa sünnist. Kes on meie tuntumaid tarbekunstnike saato lindistanud nagu ikka, Martti Soosaar. Praegu on kevadine ilm väljas ja ma ei saa öelda, et praegu oleks õhtu, nii et õhtu kunstniku ateljees on valesti öeldud. Kõigepealt ei ole õhtuja relee on ka teie kodu kõige suurem tuba. Siin me oleme aastaid tagasi ka vestelnud ja sellist saadet teinud. Võib-olla oleks tore praegu, kui te mõne sõnaga räägiksite just kõige värskemast, mis teil on parasjagu käsil, rääkisite siin ennem selle lindistuse algust, et teil on käsil kaks suurt kobe lääni. Et mina olen jah, nii suur mure praegu ma olen nendele sidunud kaks lepingut, üks mulgi meie kultuuriministeeriumiga, gobelään, mille ma siis siia teaksin, 15. detsembril üle andma. See on mul siis nüüd enam-vähem valmis joonistatud ja kavandatud. Ja kaunis ilus suvine aeg läheb. Mul nüüd selle vaiba teostamiseks. Kahju, et siin aias tehas Jah, oleks mul võimalik, see vaip või teie telg on niivõrd suur ja raske, ma ei jaksa teda üldse tõsta, Tanja üleni rauast. Poomid, mida te siin näete üleval ja all, need on suured jämedad raudtorud ja need seda gobelään, ütelge näiteks kakab pilv üles ajama, ei hakka vihma hirm, siis ma ei sa enam vihma eest ära tassida ruttu. Muidu oleks ju väga tore vahetevahel tõesti välja. Suurt distants oleks, ma läheks kaugelt kohe oma värvilisi, mida ma kasutan loomingut ja aga ma räägiksin teile siis natukene sellest teemast, mida ma nüüd olen valinud ja millega kultuuriministeerium minuga siis ka nüüd rahule jäi. Alul oli mul teema juba vaibalepingu sõlmimisel, et ma DM mingisuguse abstraktse kompositsiooni sillad ja juba joonistasin sellest kartongi ka valmis. Ja kui ta mull olin üleni üks-ühele suurelt välja joonistatud siis hakkasin seda vaatama ja mõtlema ja tundsin äkki, et mul ei ole mingit isu vaipa üldse kuduma hakata. Tundsin, see on niisugune üldistatud ja väga tugevasti stiliseeritud väga suurte niisuguste värviliste pindadega. Ja kuidagi tekkis mul tunne, et mina ei ole ikka selle moodsa kunsti mulle ikkagi gobelään, kisub nagu sinnapoole. Et nagu me vanasti teda nimetasime, pilt vaik ja siis ma läksin selle jutuga Kultuuriministeeriumi ja palusin, et kas ma ei tohiks oma teemat muuta, et mul ikka äkki tekkis niisugune tõrge. Ma ei taha seda silda sugugi enam teha. Armatena nikud hakkan seda oma uut kavandit, mille ma nüüd olen juba jõudnud jälle uuesti välja joonistada. Viiest mehest koosnev kompositsioon, elusuuruses mehed, peaaegu kõik seal, see on Käina valla kohus. See on üks Eesti rahvanali ju. Iirlased on suured naljahammas hambad armastavad väga nalja heita. Ja Käina valla kohus on mul küll ainult kolmeliikmeline, kolm mees siin kujutatud, kes võistlevad kohut ühe Käina valla mehe üle. Ja kaebajaks on siin laeva kapten, sellepärast et see vanamees tuli randa, kui kapten oli laevaga Käina rannast juba kaugele merele sõitnud, Jakas hirmsasti vehkima kätega näitama ja kapten arvas, et mees tahab oma kitsega laeva peale tulla. Aga mees vehib, näitab kangesti kitsele ikka sinna laeva poole ja laev tuli siis randa tagasi. Ja see on väga, vihastas, kui mees ütles, et ega ma ei tahtnud siis laeva peale tulla, varastasin oma kitsele ainult masinat näidata, sest et ega hiidlane ei üteldi kele esimese aurulaeva kohta, mis tuli Hiiu rända. Et see on laev, vaid nad ütlesid, et masin tuli siin ennem olid kõik ainult purjelaevad sõitnud. Esimene masina kapten tuli siis randa ja oli väga pahane, et vanamees niimoodi ta nüüd merelt jälle tagasi kutsus ja ei tahtnudki masina peale tulla, tahtis masinat ainult oma kitsele näidata. No vot, aga siis kuna see kapten väga vihastas, kaebastad selle vanamehe, Käina valla kohtusse kohustumises kohv kogu seda asja arutama ja mõtlesid siis ka välja niisuguse loo, et mis selle vanamehe, kes nüüd peale hakata, kas te ütlesite, et kuule kehvadeks, naljamees, me juba teame, et räägi üks tore naljalugu, et siis me hea küll, anname sulle selle viguri andeks, et sa nimetad laevadelt merelt tagasi kutsusid ja tänane suhteliselt. Kuulge Aulik ohuselt mul ei tule mitte mingit naljalugu meelde. Ma ei sa muutele rääkida, kui ainult ma võiks teile rääkida. Mis ma Taneli sure, nägin, kuidas sellega rahule jääte. Et siis ma räägin selle loo, kohus ütles, hea küll, rääkis oma unenägu ära, anname siis sulle selle. Noh, hakkab siis vanamees rääkima, et vaat, ma nägin niimoodi unes, et ma nägin unes, et ma olen surnud ja Marin taevas. Taevas oli väga tore, kõik, ei ühtegi põõsastega puud nagu siin Hiiumaal, vaid aina suur lage. Aga mul oli tarvis kuskile minna, väga kiiresti, ühtegi põõsastega puud jõudnud, aga Peetrus ütles, et mine sinna pilveääre peale, ah tead, sealt saad oma asjad korda. No mina läksingi, aga vaatan sealt pilveäärepealt alla, all on maailma oma suur pikk laud, suured mehed, rahad rinnas, istuvad seal laua taga, mina ostsin Peetrusele, et mina selle asjaga küll hakkama praegu siin ei saa. Et see on niisugune suur uhke linaalsel laua peal ja ja niisugused mehed ümber laua ja Peetrus ütles niimodi, ah, mine rahuga, see on ju vana Käina valla kohus seal. Nojah, ja siis, vaat see oligi peaaegu. No ja kohtunikud andsid talle andeks ja nüüd mul on sisse joonistus siin niimoodi. Tähendab kolm meest siin laua taga, need on siis nüüd kohtunikud, üks näete, on suure raamatu, kas on see kohtukirjutaja ja kohtunik ise on siin keskel. Aga mees on kitsega, näete siin äärel ja laeva kapten on siin teisel pool nüüd seismas niimoodi, nii et viielfiguurilen komposid. Ja sellest mingisugune seos tuleb ka nende Väägvere pillimeestega vä? Nojah, nad natukene, võib-olla selles mõttes on nüüd seoses, et need mehed on ka nagu pead on kõik ühel kõrgusel ühe liini peal väethere mehed olid jälle omamoodi, nad olid antud mul nagu rahvusliku vaiba taustale, aga siin mina need panin lihtsalt kohe näete mereranda ja nad on siin keset loodust, siin on Hiiumaa neil ümberringi ja kaugel on siis meri ja näete, laev on ka seal mere peal ja nad on selle kohtu kohus istub siin rannas, nii et lageda taeva all ei ole nad kuskil ruumis sees, mitte. Võib-olla, et siit me jõuame ka ühe niisuguse ainevalla juurde, mis on alati teid köitnud. Vot ma ei saaks ütelda, et pind oleks alati köitnud ainult see rahvatüüpide loomine või rahvuslikus, sest et Moskvale teostanud vaip on jälle läinud, mul mine midagi imelikku, ma ei tea, miks see juhtub mulli ikka, mul kipuvad need asjad minema nagu muusika valda ka väed, meremängukoor on ju esimesed puhkpilli mehed meil kaugest minevikust, siis on mul ju loodud see vaip öömuusika ja nüüd on mul Moskvale muusikatund. Tähendab, lauljad, seisavad grupp lauljaid ja need on mul ka paigutatud ka ei ole mitte ruumis sees, vaid Tallinna tänaval nagu lauljad, tütarlapsed ja ümberringi on vanalinn nagu vanad viilkatused ja ja vana Tallinna pilt, nagu oleks tal ümbruses ja lauljad on keset tänavat mul. Ja see moskva tellimus ei saaks. See peab mul valmistunud 15. jaanuaris tõdesse 81, selle tõttu ma pean nüüd hirmsasti rutama selle Tallinna tellimusega ja kui ma selle ära saanud, siis kohe ruttu-ruttu, hakkame jälle siis selle moskvavaipa kuduma, nii et mul läheb kohe see tänavune suvi täiesti ainult oma suurte kudumise peale ära ja ja ma ei teagi, kuidas ma kõigist neist üldse jõuan. Kui mul on puhkus, siis see on mul niisugune aktiivne puhkus, mil ma olen oma lillede vahel siin aias jälle ja see meie lilleküla maalse kasvatab ju nii tohutult umbrohtu Nende lilledega muidugi, mul on janti ja vaeva küll siin ka nendega ma pean ikka ka kuidagi jälle ümber käima, nii et nad ikka elus ja hinges mul seisavad, olgugi et vahel kipub umbrohi üle kasvama. Nojah, seda me peame ütlema, vahele, te elate mooni tänaval? Nojah, mul on see lillenimega tänavgi siin mooni tänav ja noh, ma palju küll moon ei kasvata, aga noh, siin on need tulbid ja roosid ja liiliad igasugused ja väga kurb on, et vargaid käib nii palju, kui nad ainult astuksid väravast sisse, küsiksid mõned lapsed, siin koolilapsed on käinud käest küsima, et mul on neid lilli nii tohutu palju ja see aed on nii suur ja ja ma nii hea meelega annaks neid ju ilma millegi tasuta neile ainult kui nad tuleks, küsiks, aga nad tallavad kõik ära ja võtavad siis ise ja ainult teevad hirmsasti pahandust. Need. Kutsumata külalised siin aias. Ma tean, et selle vahel, kui te olete teinud neid suuri kobe lääne ja kavandanud uusi töid, olete te ka teinud väiksemaid asju. Ja läbikogude looming on olnud enam-vähem kõik põhilised tarbekunsti alad nii jaotatud ära kord olete teinud nahka metalli, keraamikat, maalinud portselani ja teinud tekstiili. Mis te vahepeal olete nüüd muud jõudnud teha peale nende kahe suure kavandi, millest nüüd praegu jutuni? Mul oli just möödunud aasta lõpul niisugune meeldiv kokkusaamine meie keraamikaateljee kunstilise juhiga tähendab Arci kunstiline juht, seltsimees keek, tema palus, et ma teeksin neile seinapilte portselanimaaliks rahvuslike figuuridega leidma, siis olengi teinud, nüüd siin vahepeal tegin piis figuuriga viis figuuriga pilti ja, ja siis olen ma ka nüüd vahepeal kavandanud vähehaaval nahale, mõned siin Tallinna vaadetega. Igasuguseid, mis ma siin tegin, väikseid asju ka. Tallinna vaadetega albumeid ja külalisraamatuid ja nii ongi see näide käes, selle plaan mul siis täis praegu, nii et ma nendega rohkem ei tahaks enam tegeleda, kuna mul on hirm nende suurte vaipadega, et maneetika õigest ajast kuidagi valmis jõuaksin. Kui mul oli keskesaade Naima Uustaluga üsna ema, rääkis just seda, et tol ajal, kui tema tuli kunsti oli tema läheks eeskujuks just Helgi Reemetsa keraamika ja tarbekunsti, niisugune optimistlik toon, see värvirõõm ja ja omamoodi ka vormi rõõm, värvi ja vormirõõm. Kas see on kuidagimoodi seotud ka teie Kauaaegse harrastusega? Just. Ma tean, et juba kunstiüliõpilasena te käisite mööda Eestimaad ja kogusite ja praegugi kunstiinstituudis teie suur rahvakunstiesemete kogu. Kas võib-olla saaks seda meie optimism ja värvi rõõmumiste loomingust läbi lööb seostada kuidagi sellega? Ma arvan, et see on rohkem vist ikka iseloom, asi, kuidas inimene temperamendi küsivad rohkem. Aga mis puutub sellesse rahvakunsti kogumisesse ja üldse armastuses selle rahvahunti ja nende vanade teatud nüüdse kulunud hõnguga esemete suhtes on mul väga kaugest noorusest juba päritud, kuna mul oli keskkooli ajal õpetaja, eks ma olen rääkinud Kristjan raud ja praegugi ma tunnen just seda kõige rohkem oma hinge peale. Et meil on jäänud nagu Raua looming kõik välja välja propageerimata, et meil praeguste otsitakse lahendusi monumentaalkunsti loomisel. Ma arvan, et kõige õigemas tuleks ikkagi siin ka Kristjan Raua loomingu veelgi elustamine. Kui meie tänapäeval võtaksime raua Kristjan Raua just neid monumentaalsemaid töid nagu temal kalevipoeg kosjas väga värviline suurepäraline teostuda siis töötaksime seal temaga kas veel linnuse rajamine värava muinasmaale ja neid töid oleks tal palju väga suured ajalisi monumentaalkunstiteoseid, millised, ütleme kasvõi kolme meetriga kõrguse figuurini suurendades pressime Me luu ajus suure päralise sarja. Gobelene ja nende teostamine oleks veel tõesti täiesti mõeldav ja reaalne. Kombinaat ARSi baasil. Ma kujutan ette, et sellised suured kobe läänid kuivõrd toredasti need mõjuksid ühiskondlikes hoonetes, eriti kultuuriasutustes, eks ole, ütleme, tea, tegi saalides kontserdisaalide fuajeedes ja kuidasmoodi. Ja väga suure päralised sobiksid nad ka meie etnograafiamuuseumile muidugi väga õige ka ühiskondlikud hooned, nagu kinod ja teatrid ja uued kultuuriasutused või isegi kõrgemates õppeasutustes segi ja kuhu kõik oleks võimalik neid paigutada ja panna. Kireemets te usute, et kombinaadis Ars leiduks neid tööjõudu, niisugusi, meistreid, kes suudaksid neid asju teostada? Ma arvan kindlasti kohe, sest seal tabel praegu meile väga tuntud Kobe läänide meister ärne Ruus, kes siiamaani on ju paljudele kunstnikele nende teoseid materjali viinud, kuna ta on meil kunstikooli kõrgema astme lõpetanud ja võimeline portreejoonistaja neid ka isegi suure päraliselt nii-ütelda kunstnikuna kohe teostanud. Ja pealegi on temal nüüd terve rida õpilasi, keda ta seal juhendab. Need ei ole küll kunstikoolis õppinud, aga kui on täpne joonistus ees võib olla tärna ruu sisesel, kes portreede osas teostaks, aga üldse ma arvan, kindlasti meil, kombinaat, ARS oleks täiesti võimeline praegu neid nii-ütelda kunstiliselt lahendama kõrgel ja hääl ja õigel tasemel. Helgi Reemets, kui me nüüd vaatame siin liidus ringi ja vennasvabariikide tarbekunsti ja võib-olla siis kitsamalt ütlema, kuna me täna oleme ehk rohkem vaipadest rääkinud, siis võib-olla vaibaloomingut, millisel tasemel see on, kas see tase on ühtlustunud või? Viimastel aastatel on küll tõesti tunda väga suurt arengut kogu nõukogude liidu vaibakunstis ja väga ilusaid vaipu võime me näha nii paljudeski vabariikides näiteks Moldaavia siis on Gruusia, Ukraina, Armeenia, Balti riigid nagu moodustavad omaette terviku ja siin on juba hoopis hoopis nagu üksteisele lähedasem see kunstiline looming. Aga mis puutub sellesse rahvuslikkusesse, siis rahvuslik tekib juba juba sellest maast ja sellest oma kodust ja ja oma ümbrusest. Ja kui sa siin ikka lood midagi, siis on neil oma materjalid, oma tehnikat ja üksteisega kontakt. Ja kindlasti sellest kujuneb ka oma niisugune rahvuslik laadki. Ma arvan, et võib-olla seda niisugust eriti püüdu luua rahvuslikult seda vaevalt on mõtet hakatagi nii teostama või sinnapoole püüdma, siis see peab olema iseenesest tuleb juba sust endast kohe, et ta on sul rahvuslik, sa ise oled teinud oma oma tehnikatega, oma materjalidega ja alati see püüdlikkused, ma nüüd hakkan väga rahvuslikult tegema. Vaevalt niimoodi vilja kannabki. Ma mõtlen, et selle jutu lõpuks peaks Solmadele väga head tervist, et elate kõik need rasked juubelipäevad üle. Tervis hakkabki kaduma, sest aastad on juba näete nüüd juba on 70 varsti täis mul kuhu see kõik on kadunud ja jäänud ja vaatan praegu murega ringi, et see looming on ka kõik nii laiali üks esiühes muuseumis ja teineteisese. Ja ise ei ole ka teadliki. Näiteks kui neid näitusi koostatakse, teadmine võiks ikkagi olla, rohkem oleks kontakti nii ministeeriumi kui ka kui ka muuseumitega. Et me teaksime, kus need pinge rändavad, näiteks mina olin väga juhuslikult, sain teada, et mul on personal näitud Brüsselis. Ma ei ole ise koostamis juures olnud, aga, aga kõik mu erialad olla viidud sinna ja on vaibad, nahkehistöö, keraamika, metall, neist on näitus tehtud ja et oleks väga suur soov, et meie ka ikka rohkem kontakti sulle siis me oleksime, sest lõpuks ainult see rahaline tasu ikkagi kunstniku südant nagu ei rahulda, et peaks ikka see moraalne kasu ka olema, et ma nagu teadsin, kus siis võimud teisigi tarbekunsti alalisi töid näidatakse ja millisel näitusel nad vahetevahel viibivad.