Et kahe inimese vaheline sõprus püsiks 35 aastat läheb selleks vaja palju kannatlikkust, mõistmist, armastust, vastupidavust ja palju muud. Et Eesti NSV teeneline tantsuansambel Pluss on 35 aastaseks saanud. Mida selleks vaja on läinud? Ma arvan, et peale kõikide nende omaduste, mida te juba lugesite, see on kõige tähtsam armastus kunsti vastu, armastus tantsu vastu. Ühine eesmärk, mis meil on, ongi aidanud meid liita nii ühtseks pereks, nagu me oleme. Ja muidugi üks tähtis asi on siin veel juures, et meie kollektiivile on aastaid juba eesotsas niisugune suurepärane juht. Ilma Adamson. Niisiis saab tänavu 30 viieseks Eesti NSV teeneline kollektiiv, üleliiduliste taidlusfestivalide laureaat, eelkanni kunstipreemia laureaat, isetegevuslik tantsuansambel. Kombel sõprus neid tantse, mida sõprustantsid, peab oma silmaga nägema. Nüüd on raske tantsida ja veel raskem on neist rääkida. Seepärast saabki kuulaja helilindi vahendusel vaid mõnel korral sõpruse treeningtunnis viibida. Ülejäänud saataja täidavad jutuga ansambli tantsijad Valdo Rebane, Kädi Lepp, Vaheoja Tõnu Pomerants, hele Rajamäe ja loomulikult oli vestlusringis ka sõpruse peaballettmeister. Eesti NSV rahvakunstnik ilma Adamson. Tema tööruumis Kreuksi nimelises noorsoo kultuuripalees meie jutt hargnema hakkas. Mikrofoni on hoidmas Elme Väljaste. Käia ühine pere on tänaseks päevaks kasvanud. 130 kuueliikmeliseks aga 35 aastat tagasi, 1946. aastal oli liikmeid esimesel aastal, meie vanade kroonikate järgi oli meil 16 tantsud. Kõige kauem on sõpruse eesotsas püsinud ilma Adamson. Aga enne teda. Neljakümnendatel aastatel alustas tööd ansambliga Robert Rood ja viiekümnendatel aastatel töötas sõprusega eestlaste rahvakunstnik Ullo Toomi ja juba 60.-te aastate alguses siia maale on Eesti NSV rahvakunstnik Ilme Adamson. Meie eestvedajaks. Eks väga tugeva alusvundamendi lõi siiski sellele kollektiivile, kelle baasil ta on nüüd kasvanud pidevalt selle 20 aasta jooksul. Meie tantsutaat Ullo Toomi, kes oli ka minu õpetajaks, see oli juhus, mis mind tõi Ullo Toomi rühma ja ma hakkasin väga hindama just läbi tema, tema tõekspidamiste, tema nõudlikkuse ja temani suguses sihikindlus sõitma. Väga hakkasin hindama tantsu ja tema oligi see, kes tõukas mind lausa sellele teele, nii et see on mulle nüüd muutunud elukutseks. Teil on poeg ja teil on abikaasa. Aga teie õhtud on nii kinni? Jah, pean ütlema tõesti, et minu elu on möödunud ainult õhtuse tööga ja ma olen sellega niivõrd harjunud. Nüüd on aga lisandunud ka päevad. Ja tööpäev on tõesti sageli 12 tundi pikk, sest minu ülesanded, ma töötan siin majas juba 20 aastat ja piisavalt on mul siin ühiskondlikke ülesandeid. Sageli tuleb paljudele maja muredele kaasa elada ja rõõmudele ja olla abiks ja toeks maja direktsioonile kui parteisekretäril. Ja loominguliseks tööks jääb isegi sageli vähe aega, kuigi ma väga armastan loomingulist tööd. Ja selleks tuleb ööd võtta sageli lisa. Hea on, et mul on tõesti niisugune tore abikaasa, kes on aidanud kõigest hingest kasvatada mul poega ja aitab mul palju üle saada kodustest muredest, paraku vahest on väga raske, aga siis tuleb end sageli ületada ja kokku võtta. Te ütlesite, et loominguliseks tööks jääb aega öösel. Teie loominguline töö on tantsud, sellised tantsud, mida on suutelised, tantsime ainult teie enda sõpruse tantsijat seest, ülejäänutele olevat need liiga keerulised, liiga rasked? Jah, tantsulooming kujuneb ju tõesti niisugune, nagu on sul materjal, kelle peal sa seda loodia, kelle peale sa teed? Ja sõprus on parasjagu, ma olen väga suure rõhu pannud tantsutehnilisele ettevalmistamisele ja kuna see dikteerib juba ise ette ka uue tantsu loomisel ka vastavalt tantsukompositsiooni, tema põhiliikumised ja tema tehnilised alused. Ja tõepoolest, ega minu tantsud massidesse läinud ei ole ja kui on mõni kollektiiv katsetanud, siis ta on tõesti pidanud loobuma eest, on käinud lihtsalt üle jõu. Kullakesed hindume puusade peal ja väga lõdvalt tõusevad põlved väga lõdvalt. Tõstame keharaskuse köitjagnad, malekeharaskus, kõikja pragmale, sirutame ennast ülesse ja hüpped on palju kõrgemad ja palju kergemad, kordame, palun kõik seda veel. Lodelalt teete praegu lähene ja. Tahaksin lihtsalt kuulda praegu seda häält, kuidas te olete suutelised rääkima? Trenne muidugi raske, kipub vähkivaga, noh tuleb kindlasti üle saada, sellepärast et pead tasuma tantsude külge kus tuleb seal palju oma jõudu kasutada. Ning kõik selle väikse trenni vaheajal tuleb välja puhatamas. Treeningu lõpus on veel kuiva kohta treening lõbus, lihtsalt ei ole kuival. Päris märg angu. Kaua teie olete tantsinud sõpruses? Sel aastal saab neli aastat juba. Kas homme on lihased haiged? Anala suurt haiget ei ole, aga kui esmakordselt sai tuldud, siis olid päris haige. Kuidas teie nimi on? Saller? Kaido, aitäh. Anne, teie olete tantsijatest õpetajaametit pidav, kui te nüüd võrdleksite õpetaja tööd tantsujuhi tööga, ma arvan, et mõlemad on rasked ja eks siin on erinevaid ühiseid jooni ka. Ja eks tantsimine sõpruses ja siin meie õpetaja tantsujuhi ima Adamsoni töö jälgimine on mulle minu igapäevases töös ka palju kasulikku kaasa andnud. Ja Ma olen päris sageli tabanud tunnis ennast jälgimas ilmak ka kui pedagoogi. Ja olen saanud üht-teist õpetlikku siit kaasa võtta. Teie valisite matemaatikaõpetaja elukutse, aga ilma eeskujul on ka tulemas sõpruse, tantsijate, perest, tantsuõpetajaid üle koogilise instituudi, lõpetas möödunud aastal vilu Välgi ja töötab praegu Viljandi kultuurhariduskoolis. Täna ja praegu koosele raamega oleme neljandal kursusel siin nagu juba Tõnu Pomerants nimetas Villu Välgit, kes suunati Viljandi kultuurikooli kuid ellu on jäänud endiselt sõprusele truuks ja elab meie muredele rõõmudele kaasa ja käib isegi kaks kord nädalas meil tunnis, et kaasa teha veel juubelikontserti. Samuti Valdo Rebane, kes pidevalt juba tegeleb tantsuga ja on samuti minu paremaks käeks ansamblis. Palju võiks nimetada veel ka eelnevatest aegadest. Meie kauaaegsetest vilistlastest nimetaksin Tiiu rusi, kes läks ansamblist ja hakkas juhatama tantsu küllaltki pikka aega Aasma pilvi Jüri Orupõld ja neid on nii mõnigi veel. See kõik valmistab, valmistab rõõmu. Eriti. Ma tunnen rõõmu, kui ma võtan Ansambli õppe stuudiasse, noored algajad, peaaegu päris lapsed, veel 12 aastased on mul kõige nooremad. 13 14 on niisugune tavaline, seda me õppestuudiosse võtame, kui abituna nad tulevad, sest kahjuks meil koolidesse praegu ei panda erilist rõhku õpilaste füüsilisele arenemisele ja tema keha kooli ettevalmistamisele. Pöiad sissepoole, kühmus selgadega ja rinnakorvid sisse vajunud, kurb on neid lapsi ja kui siis hakata tegema nendega treeningut, esialgu nad ei valda, ei enda rühti, ei valda, jäsemeid, ei valda lihaseid. Ja siis mõne aja möödudes sa näed, et see noor hakkab tunne tema midagi, tal hakkab juba higipiisad tekkima valge. Ja see on esimene tundemärk, kus näed, et harjutused ja treening ja see, mida nõuad, käib sellest noorest inimesest läbi. Siit algab juba niisugune kunstilise elamuse saamine, eriti kui lisad siis veel tantsu, õietüüdid, tantsu liikumised erinevate rahvaste karakteri liikumiste näol. Ja ta saab oma temperamenti välja valada, kuigi väga tuimalt. Me teame, et eestlane on ju küllaltki küllaltki tuim ja niuke põhjamaine karge, aga mina pean ütlema, et ka eestlane on võimeline tantsima kõige temperamentsemad tantsueesmärk ongi justnagu kasvaks välja ka meie repertuaarist juba mis on nii internatsionaalse kallakuga, sest koos Eesti kaasaegse uusloominguga me ju viljele me väga palju rahvaste tantse, et õppida tundma erinevate rahvaste karakterid ja eks lähendaseiga eri rahvuseid paremini. Nii lähene käed õlgadele läks ja. Ei, teil, palun uuesti, poisid ei aita kõik rütmist maha. Samm on väga elanud, mida kiirem tempo, seda väiksema ulatuslikum hansa. Mida aeglasem tempo, seda pikema sammu peame võtma praegu tempo parasjagu, nii nagu ta peaks olema. Ja teie samm peab olema ka hästi terav. Kaks, üks, kaks, üks, kaks, ühe pealsan, jalg tõuseb taha. Üks, kaks, üks, kaks. Ma tahtsin tantsijatelt küsida, kas te tohite hilineda tantsutundi. Hilinemisi komme oli mul üpris suur, inimkui ma siin tantsimas käima hakkasin. Aga siis ei ole ma esimene koht, kus ma õppisin alati õigel ajal kohale tulema. Ma isegi, millest see niimoodi välja kujunes, aga vähemalt osalises sellest kombest. Ma loodan, et ma olen tänu sõprusele lahti saanud. Ma mõtlesin praegu tagasi sellel ajal, kui mina siia tulin, olin siis ka keskkooliplika ja ma usun, et minu keskkooliaegsed kaaslased mäletavad mind ka niisugusena võrdlemisi vaiksena tagasihoidlik, kuna ja ega ma siin sõpruses alguses olin ka niisugune, no igal juhul mitte eriti silmatorkav ja niisugune tagasihoidlik. Aga sõprus on kindlasti mind arendanud selles suhtes ka. Ma olen muutunud märksa julgemaks. Ma usun, et ma olen muutunud märksa elavamaks, olen muutunud mingil määral kindlasti temperamentsem aktsia, seda kõike on suutnud anda sõpruse tantsimine kõigele lisaks. Mina olen seadnud eesmärgiks oma ansambli töös just kasvatusliku momendi noorte seas, kuna tegemist on täiesti, olete inimestega ja siin niisugune treeningliikumine, kogu kava, kokkuseadmine, see arendab inimese reageerimisvõimet, mõtlemisvõimet eelkõige ja kui võib-olla tavaliselt elus, kas töökollektiivis või kusagil. Sageli näeme, et nii mõnigi inimene jääb külmaks ja tuimaks ja lihtsalt kõrval seisaks pealtvaatajaks, kuid niisuguses tantsukollektiivis seda lihtsalt ei saa. Inimene peab arvestama enda kõrval seisega kas vasakul või paremal käel ja peab lihtsalt täitma neid kohuseid, mida nõutakse momendil. Ja inimene võib-olla ise ei märkagi. Seesama noor, kuidas ta aastate jooksul kasvab, temas vastutuse tunne ja inimene õpib arvestama teise inimesega. Tantsus on väga oluline liikumiste harmoonia. Seda just muusika saatel, kompositsiooniline puhtus näitlejameisterlikkus, kontakteerumise paariliste enda vahel kui ka terve rühma vahel. Kõik need komponendid seovad omakorda kogu selle trupi nagu näitlejate trupi, ma isegi ütleksin, sest tantsija ei saa olla mitte ainult tuim tantsija ega liigutuste täitja, vaid ta samal ajal peab olema ka näitleja. Ja kuidas suudab haarata Ta enda kõrval tantsijad enda partnerit kaasa tõmmata niisugused säravad pilguga siira otsa vaatamisega liigutustega žestidega, siis siit kasvabki välja just see kunstiline elamus. Ja selle kaudu me pakume siis kunstilist naudingut ka pealtvaatajale. Ja seda nii, palun, tähelepanu. Naeratus kuulub asja juurde ka juba treeningharjutuse juures. Ärge seda unustage. Noorem rühm, teie olete kõik praegu pealtkuulajad ja kõik olete asja tunnistajad. Vaadake, mis tähendab, kui te hakkate juba treeningut tegema niimoodi, et see tuleb teil kõik südamest, et te tunnete sellest naudingut. Jälgige, noorem rühm, palun. Palun, tuleme siira hea meelega säravate silmadega, iga treeningharjutus. See peab teist läbi käima. Te peate ise tunnetama, mida te teete. See on kõige olulisem. Jutud saalis, jätame jutud, teie asi on ainult tegutseda. Mina ainult võin praegu rääkida, jah, lähen ja. Kõikidest Nendest aastatest, päevadest kuudest esinemistest on täiesti võimatu pilti anda siis Valdo Rebane, te valmistasite ette väikese kokkuvõtliku ülevaate nendes käikudes tantsudes tantsijatest võib-olla lühidalt saamegi ülevaate niiviisi nüüd sõpruse tegemistest. Meil on küllaltki suur nõukogu ligi kümneliikmeline ansamblis valitud tantsijate hulgast, milline siis ansamblis sisest tööd juhendab ja organiseerib. Ja väga paljud tantsijad täidavad peale tantsimise meil veel ka ühiskondlikus korras ülesandeid. Väljasõitudel kirjutavad, kroonikat peavad albumeid, meil on, kui siin ringi vaadata, küllaltki palju, ma ei oska peast öelda, siin üle 10 albumi juba läheb paks, mahukas, kolmas kroonikaraamat, külalisraamat ja nii edasi, mida kõike meil, tantsijad on ise organiseerida, teinud nüüd statistikat, et nii algaastast peale on raske teha, kuna algastmete kohta on väga vähe materjali jäänud. Võib-olla isegi julgeks niukse palve esitada, et kui on neid vanu kunagisi 45.-st tantsijaid, kellel midagi huvitavat on võib-olla meenutada ja meile teatada, et nad meile sellest, kas siis kirjutaks või endast märku annaksid. Aga alates 63.-st aastast on juba küllaltki regulaarsed andmed ja võikski nii mõningaid kõige kõige kõige põhimõttele nihukesi andmeid tuua. Kõige pikemaajalisemad sõidud, näiteks sõprusel, on olnud möödunud aasta suvine Moskva olümpia kestis 32 päeva. 72. aastal olime Nõukogude Liidu moodustamise 50. aasta pidustustel Kasahstanis 28 päeva ja 76. aastal Prantsusmaal 27 päeva. Kaugemad kohad on olnud Jaapan, Bam ja Alžeeria, kuhu meie tantsijad jõudnud on? Kõige linnade rohkemad reisid olid meil Prantsusmaa 24 linna, Jaapan 16 linna. Esinetud viimase seitsmeteistkümne hooaja jooksul on Eestis 60. linnas asulas ja väljaspool vabariiki on ansambel viibinud Nõukogude liidus 50. ja välismaal 86. linnas. Tantsijate koha pealt kõige staažikam põhikoosseisu tantsija on praegu meil Tikariaan, kes tantsib neljateistkümnendat aastat. Ja tema on ka meil kõige rohkem reisinud tantsija, kes on käinud väga paljudes kohtades nõukogude liidus. Et sealt on kaugemad kohad tema jaoks Kasahstan ja Kaukaasia, välison Tšehhoslovakkias, Soomes, Jugoslaavias, Ungaris, Poolas, Prantsusmaal, Monacos, Luksemburgis, Belgias, Alžeerias ja peale tema sõitud ongi ansambel veel käinud Islandil, Saksa DV Jaapanis. Viimase seitsmeteistkümne hooaja jooksul on ansambli repertuaaris olnud 198 erinevat tantsu, nii et iga hooaja kohta tuleb keskmiselt 12 uut tantsu maha sõidetud on nii palju, et kui see päevade peale seitsmeteistkümne aasta jooksul lahti jagada, siis tuleb iga päeva kohta 30,4 kilomeetrit sõitu. See on üle nelja korra ümber maakera. Modekvaatorit. Kõige kõige, kõige, kõige niisugune hooaeg oli meil eelmine hooaeg, millal oli 104 kontserti, neist 45 kontserti toimusid väljaspool Eesti NSV-d. Ja ka kõige sõitude tihedam oli eelmine hooaeg, läbiti 45000 kilomeetrit ja oldi väljaspool Eestit 98 päeva. Samuti viimased hooajad ja see käesolev hooaeg ületab seda. Arvatavasti on olnud ka tantsude rikkamad. 46 tantsu on kaks viimast aastat järjest olnud repertuaaris. Nii nägemise seisukohast ka jälle kõige. Kõige hooaeg oli eelmine, kus viibiti 31. erinevas linnas. Valdo, ma tahtsin küsida, et ei tea, kas sõpruses on ka kõige ilusamad näitsikud sest nii palju kui teada, kui on vaja rahvariietes tütarlapsi kuskile lilli andma või olümpiamängudel ka autasusid üle andma siis on ikka sõprusest valitud. Paraku on lugu selline, et meil on kõige rohkem tüdrukuid. Praegu seda peast ei oskagi öelda, meil on kuskil 80 tüdruku ringis ja selge on see, et siit on lihtsam valida neid väljasid, kümmet-kahtekümmet vajalikkus ütleme kasvus ja proportsioonis tüdrukuid kui teisest rühmast, kus võib-olla üldse ainult nii palju neid ongi üldse. Ja peabki, ütlevad meie tüdrukud, tüdrukud on välja kannatanud nii-öelda Iluprooviga rahvusvahelisel tasemel. Näiteks möödunud aasta just olümpiaregatil lõpetamisel kandsid autasusid võitjatele kätte meie ansambli tüdrukud kes spetsiaalselt selle jaoks just välja koolitatud ja valitud. Ma tahaksin öelda, et minu arvates rahvariie teeb iga näitsiku väga kauniks. Sõpruse tantsud on ikka täissaalile läinud, tänavune juubelikontsert pidi toimuma mais ja teadjamad agaramad olevat juba piletitki kinni pannud. Ent neil päevil sai sõpruse pere kutse esineda maikuus Gruusia 60. aastapäeva pidustustel ja seega lükkub oma juubel sügisele. Oktoobrikuusse jääme ootama ja nagu ilma Adamson kohe ütleb, saame juubelikontserdil tuttavaks ansambli kolmanda palega. Seekordne kontsert tahaks olla jällegi omanäolisem ja võib-olla selle poolest, et lisaks rahvaste tantsudele teiste rahvaste tantsudele ja Eesti uus loomingule ja eesti rahvatantsudele. Lisaks ka veel meie ansambli kolmas pale, nimelt tahaksime välja tuua mõningad estraaditantsud. Sageli on etteheiteid tehtud, et see nagu ei ole ühe rahvatantsuansambli ülesanne, mina aga pean õigeks, et meil on tegemist mitte puht kui niisugust rahvatantsuansambliga, vaid siiski lavatantsuansambliga ja miks mitte ka seda külge arendada. Teatas põimumine charlestoni põhiliikumise. Andke kõik teravusmaneer, mis siia juurde kuulub ja vastav karakter läheme ja. Meie ansamblil on väga toredaks traditsiooniks kujunenud iga viie aasta tagant nendel juubeli kontsertitel kokku kutsuda ka ansambli kõik endised tantsijanna alati kogunenud meie kontsertidele ja pärast on olnud meil siis ühine niisugune vestlemine ja koosolemine, kus me oleme meenutanud neid aegu, kus sai koos tantsitud, kaasa arvatud ka, kus ma ise veel tantsisin, enda tantsupartnerite tantsukaaslased ja mis on kellelegi saanud ja kuidas keegi elab, see on kuidagi nii soe ja südamlik, samuti. Palume siis ka siia omad õpetajad ja jääb üle, et ka sellel kontserdil nüüd loota, et me kohtume taas ja et kõik meie vilistlased, kõikide nende aegade tantsijad, kes kunagi on siin oma jalga keerutanud ja meie tantsukangasse omad niidid jäädvustanud seavad sammud Meie paja poole. Aga sellest pajas juba podiseb pisike pere ka. Tõepoolest me oleme juba siin omavahelgi arutanud nõukoguga, et kui tuleb ansambli 40. aastapäev, siis saab meie oma ansambli järeltulijatest väga tore lasterühm kindlasti osalema kontserdil.