Eina viivad nad veelgi. Vaata. Kui mina hakkan laule Maie, jääb siis küla kuulama. Nii võib endast mõjule kindel olles teatada meie rahvalaul laul, laulust, laul, muusika, lõputuse kiituseks. Eks nii ole see igal maal ajaliselt, samuti ka meie päevil. Lauluse muusikas on vaimu valdavat eetilist võimu. Laulu võim on antud pealkirjaks ühele Friedrich Schilleri luuletusele. Kõik kõik, mis inimvaimu määrib, lööb taganema laulu Hild. Ja pühitsetud kõrgust väärib priiks lastud inimese püüd üle taevas, kaitse laotab ja kõigest maisest päästata. Kõik muu nüüd oma mõjuga. Kõik seosed peavad taanduma. Ei ole ühtki muret vaja, kui kõlab laulu võlugaja. Kui lapse, kes on elanud kaugel, kus oli aeg nii pikk ja karm. Kes kahetsuse pisar laugel nüüd tunned, mis on ema arm. Toob laul taas noorusmaale tolle, kes võõrsil võõrdunud on, sest kel lapsepõlvekodukolle on ununenud, südamest ei külmad reeglid enam sega, kui süda liitub loodusega. Peatugem need mõned hetked kristall puhaste akendega palees. Mozart. Viinlane kaaslinlane Frans grill, Barcherd lausub hiljem küünlaid ning ülistavaid sõnu temast hoogsais Jambides on õnnelik, kes võõrast suurust tunneb ja armastades selle omaks teel. Vaid inimese kaudu inimene saab kujuneda inimese jaoks. Siin olgem uhked, ent alandlikud siin sündis tema, keda austame sel lihtsal maal ei saa täis piirides, ta kuulis elu esmateade helikord nooruslikult kerkivate rinde Est mägedes. Ta hingas taeva õhku, mis vürtsitatud lille-rohuga. Seepärast sai ta selliseks, kui need needsamad mäed ta hälli val. Ei tahtnud iial muuta, kui vaid seda, mis inimestel kohustuseks on. Kõik, mis ta loonud, on üksainus. Nüüd teine gigant, karm kõvas graniitkujus, kuid nii tundliku südamega karmid, kuid täis varjatud paatost on ka luuletaja Indrek Lindsey poeedi sõnadega. Ma nägin kuningat keskheitlust alla, ta viipas õhust, Verdunud juuksed valla ja torm läheb pimedusse, nägu peksis ning purjus tähti puhkepaigult eksis ja paiskus maru vastu. Surres lõkkas neid teispool möllu laialt, pasun rõkkas ja helkel teedel laskus soomusröövides hulk mehi kuningale surma hüüdes. Ent tema naeris vaid ning pingutades õlgu, vägevaid ta värisevate taevast püstipäi end läbi sirutas ja seisma jäi. Liin üksinda. Habras võib olla hääl, mis sõnu ütleb. Habras võib olla heli, mis klaverikaane alt õhku tõuseb. Kuid habras, murdumise lävel pikki aegugi, võib-olla ka loova kunstniku kogu elu. Ja ikkagi ta loob. Siinkohal mõtleme Frederick šopäenile. Saksa poeet Gottfried pen on püüdnud tolle kunstniku olemusest mõnda portreteerida. Inglismaale sõitis ta kolme tiibklaveriga pleiel Erard rodopuud 20 geni. Õhtu eest mängis ta veerand tundi Ratšellide vallingtonide juures stratworthoussis ja arvutute sukapaela rüütitees. Tumestatud väsimusest liginevast surmast sõidab ta koju ordenisfäärile. Kes iganes on kuulnud tema teatud Brenüüde ükskõik kas maamajades või kuskil mägimaastikus või avatud terrassiustest näiteks mõne sanatooriumi omadest ei unusta neid küll niipea. Ei iial ühtki ooperit, loodud ühtki sümfooniat ainult neid traagilisi hädasid täiduri, veendumuse ajel oma väikese käega. Ei olnud too meeski samuti, nagu teame Schopeanist oma füüsiselt kivimurru tööline. Aga elu paneb kogu jõu liikvele ja võib-olla teeb seda veel enam kunst. Tal polnud suuri vaenlasi ja väikestest kadedatest pole väärt kõneldagi. Kuid sõpru tema loomingu austajaid leidus palju muusikute hulgas ja rahva keskel teda tihti meeldivalt üllatades. Ühest sellisest episoodist lähemalt saksa demokraatliku vabariigi kirjaniku Eberhard Helscheri kirjapanekus. Kõrtsituppa kogunes üha rohkem rahvast. Kõrvalruumis oli huule harfaager oma viiulil mõne noore rõõmuks tantsulugu alustanud. Meloodia haaras heliloojat sedamaid oma erilaadse olemusega. Sellesse oli nagu kätketud kogu see mitmekülgsus, mida ta oma kvarteti jaoks vajas. Rämedusi härnus, tõsidus ja lõbu, unistused ja elu karmus. Kõik ilmnesid õnnestavas kooskõlas. Kas polnud see suur ülesanne maarahvamuusikarikkusest mõndagi igipüsivaks teha? Kuule seisiski juba ta ees ja ulatas riiuli. Ehk teeksite meile seda meelehead? Meister kõhkles veel. Mõnus lugu oli haardangeri lustilugu, ütleme meie siin teatati talle. Loodan osata sellest lugu pidada, vastas kriig. Kirjutan suvilas just ja selle viisi võtaksin endale abiks. Ta tõi kuuldavale katkendi ühest oma romansist ja muutis siis rütmi nurgelisemaks. Meloodia kirgas tuss taas mahlakaks rahvaviisiks hakkas laulma tugevalt ja sekka kelmikalt. Loov kunstnik loovisiksus mõttetöösse kiindunud ei leia enne rahu, kui on tulemusteni jõudnud. Tihtipeale kulgeb siht nendeni aga pikkade aastate ja kaugete vahemaade kaudu. Nii mitmetest edu raskustest tõkestatud sai areneda ka Aleksandr Borodiini loo. Aeg ruttas ja töö teadlasena ning õpetlasena nõudis pärisosa. Möödus neli aastat, kui ta sai jälle ooperi juurde asuda. Kujutlused terviktööst olid aga vahepeal paljuski muutunud. Mõni seik selles pinda leidnud isegi unenäo kaudu. Nüüd ta mõistis, et ooper saab eepiline paljuski erinev sellest, mis on omane lüürilisele või dramaatilisele. Vanades Vene linnades. Vladimiri ja sustelis oli ta juba käinud, kuulanud nende kirikulaulu ja kellahelinat, oli palunud staatorit jagada oma teadmisi idamaistest, kommetest. Ühel heal päeval tuli viimane mõttele pöörduda Ungari etnograafia keeleteadlase Paal Humphalvi poole. Ja milline õnnelik juhus. Konfalvi avastas Ungaris terve küla, kus elas iidsete aegade polaretside järeltulijaid. Siin oli säilinud vanu türgi viise, milliseid ungarlane saatis nüüd Stassovi kaudu radinile. Üha tuntumaks on saanud maailmasse NIMI Giuseppe Verdi siinkohal paar lõiku ühes tema vanema ja elukäiku ning tööd kirjeldavas teosest. Austria kirjaniku Franz Verfeli romaanist. Juba kolmekümneaastasena oli ta nii kuulus, et ei saanud ilmuda kuhugi, ilma, et teda tuntaks. Ta vihkas kehalisi puudutusi ja pilkude kiirte heit oli tema meelest kehaline puudutus. Kord märkas rahvahulk teda ühel Parma väljakul. Mõned hakkasid elagu hüüdma. Sedamaid põgenes ta lähimasse majja, oli mitmeid tunde peidus maja ülemisel korrusel, kuni veendused võib lahkuda märkamatult. Ta istus suure laua taga hallpea toetumas väikesele, kuid laiali käele. Tema ees on libreto. Oo, milline Lubusele lihikuga. Seitse korda pidi Libretist summa seda ümber tegema. Iga sõna tähendas siin lõputut kirjavahetust. Ja silbi kaupa tuli tema nõudel teha siin väljajätmisi ümbertegemisi taas väljajätmisi uuesti tegemist. Ja kui siis libreto ära piinatud luuletaja edest kohale jõudis, asus Verdi ise veel rahulolematult. Muidugi sõnagi leidis ta dramaturgiline vaistu, uusi täpsustusi, lühendus võimalusi. Sest kui kõik tema teha oleks, koosneks ooperis sõnaseade ainult juubeldavaist, hüüetest, rõõmuhõisetest, ohetest, valu ja kättemaksu kisendustest. Sest paljusid sõnu ooperis kõrv ju nagunii ei taba. Ta ei saanud midagi kingitusena. Ja sellepärast oli ta saatus sarnane rahva saatusega. Kuid just selles oligi tema jõud. See tõstis ta laineharjale ning ta päästis viimsel tunnil ooperikunsti, mis oli juba surma mõistetud. Ideaalse klassideta ühiskonna väga väheste kodanike sekka tuleks arvata. Kuna tema oma täie pikkuseni sirgudes kasvas üle kõikidest ühiskondliku redeliastmest. Järgnev luuletus on Enn Vetemaalt. Hälli graniitkaljusse, mis maa sügavast südamest kerkib taeva pimestavatesse kõrgustesse, tuleks raiuda Bach. Hõõguv punasest sulaterasest, mis mürinal ülevormide voolab, süüdates ümberringi kõik, tuleks valada Beethoven. Õrna punasesse sandli puusse, mis mäletab armastajate suudlusi mürdil nalise ööl tuleks lõigata Shab pääl. Kust leida materjal TPS-i jaoks? Mis oleks see, mis ühendab kevade vihma, sahina, helerohelistes aedades kummeli lõhna, lina, valgete juustega tüdruku kätel kanarbiku nimetused, sääni tiiva seil, kaldeid, fauni, pärastlõunase ringutuse ja sfinksi, nääretuse, raugete purjede kantus, firmuse, laiskade pilvede all. Pöördugem jälle kodu paigalistele radadele. Muusikast kõneldes on siin päris heaks teejuhiks Eino Sepa luuletus muusikaline maastik. Väädesid künka nukalt kui avatud aknast ümara kuju, kargu hääli ja helinaid täis nagu ringhäälingumajja. Kärsitu koputus rähnilt vastu dirigendipulti. Lehtede pööramiskahin, köhatus, haugatus, kauge. Samas sümfoonia algab helilindile oja härgnedes allika ketest. Heegelkasseti kerib kontserdisalvestuse. Ookean helilinte. Mõnikord maestro arm vuhiseb fonoteeki. 1000 valitud teost mere magnetofonilt, üürga või üheaegselt.