Tänases keskööprogrammis räägime raamaturavist. Teadusliku meditsiinilise raamatukogu juhataja Milvi Tedremaa on biblioteraapiaga tegelenud viimased kuus aastat. Milvi Tedre Maaga vestleb Elme Väljaste ja näiti luulet loeb Härma saar. Meeldivat kuulamist. Küll sa oled kõnnak, kuumi keegline. Kas sa tahaksid midagi süüa ja mulle maitsevad sõnad jõutud. Aga need peavad olema toredad jutud, Keppad jutud panevad valutama. Milvi Tedremaa. Me võlgneme kuulajale seletuse, miks hilisõhtusel ajal lapsesuu raadios räägib. Sellepärast, et ei olegi vist teist lasteraamatut, kus oleks nii ilmekalt toodud esile raamatu mõjujõud inimesele kui jääb see lasteraamatus, kõnelused tiigriga, mis sellel aastal jõudis laste lugemislauale On neid raamatuid palju või vähe, mis võivad kõhu valutama panna või vastupidi. Selle valu ära võtta, selle probleemiga tegelebki meile biblioteraapia teadus, mis uurib inimese lugemise mõju tema tervisele. Biblioteraapia on valitud kirjanduse kasutamine meditsiinis eeskätt psühhiaatrias kuid ka inimese isikliku elu probleemide lahendamine lugemise suunamise teel. Biblioteraapia seisukohast. Me võiksime kohe ütelda, et head raamatud on need, mis annavad täiendavat elujõudu. Toniseerivat inimest on optimistlikud, raamatud ja viletsad. Biblioteraapia seisukohast on kõik need raamatud, mis sisendavad jõuetust Mannetust, mis on pessimistlikud, kus on väga palju sättismi psühhopataloogiad, kus on traagiline ja õnnetul lõpplahendus. Eks see kõik mõjutab halvasti inimese tervist. Vaat siin tuleb mulle meelde Saksa kliinitsisti ohvelendi ütelus, et kõikidest nendest mõjutustest, mis lühendavad inimese eluiga, kõige rohkem on esikohal lootusetus, hirm, kurbus, väiklus, kadedus ja viha. Nii et kui me oleme tõvevoodis ja tahaksime lugeda, me peaksime ilmtingimata vaatama, mida me just nüüd loeme. Näiteks tooksime võib-olla siin kohe Valmar Adamsi ütelus, et ma teadsin noori mehi, kellele Jack Londoni jutustuste lugemine oli karastuskuuriks. Tundsin aga paljusid teisi, kes pärast Franz Kafka protsessi lugemist kaotasid pikaks ajaks kogu elujulguse. Biblioteraapia tervikuna on ise pärit iidsetest aegadest juba ammu tegeleti selle probleemiga. Meil teaduslik-metoodiline alusliidus pandi alles 1967. aastal. Millal loodi esimene biblioteraapia kabinet Ukrainas? Hiljuti lugesin mansen van Goghi elulugu ja ka sealt leidsin read, kus kunstnik oli väga raskes tervislikus seisundis. Aga üks rida talakroa raamatust, mida kunstnik haigevoodis luges, andis talle jõudu voodist üles tõusta. Ja need olid lihtsad read. Delacroa ütleb, et avastasin maalimise siis, kui mul polnud enam ei hambaid ega tervist. Ja need lühikesed read andsid teisele inimesele jõudu taas üles tõusta ja samuti ise edasi maalida. Selliseid tähelepanekuid me ju leiame kirjandusloost väga palju. Näiteks nüüd mul tuleb meelde demarki triumfikaares autor ütleb väga toredasti, et imelik asi nende raamatutega elu rasketel momentidel nad olid nagu müür, mille vastu ma võisin ennast toetada. Ja nüüd, kui meie oleme juba aastaid paar tegelenud Bible teraapia probleemidega oma vabariigi piirides siis meil on ju väga palju praegult inimeste arvamusi, raamatu mõjujõust. Võib-olla ma siin tooksin näiteks ühe vastuse põdesin 1957. aastal, raskekujulist pole Meliti. Selle tagajärg oli eluaegne invaliidistumine ja nüüd, otsides raamatutest hingelist jõudu ja kergendust haigusele tahan seal leida tegelasi, kellel on samuti raske, kuid kes võideldes saavad raskustest üle. Lugemine on mind sageli üle aidanud elu hädadest kergendanud haigust andnud täiendavat elujõudu ja usku tulevikku. Erilist hingejõudu leidsime Smuuli raamatust jaapanimleri detsember peatükis suur hall merenukrus. See ilmus omal ajal sirbi ja vasaralehekülgedel. Salvestasin siin antud kajutimeeleolu üksikpalati meeleoluga. Olgu mis on, kuid tolle halli nukruse parim tõrje on töötempo liikumine ja teatud füüsiline väsimusaste. Need read olid mulle tõukejõuks hakata liikumatuid liigeseid liigutama, esialgu tuhandeid kordi, mõtetes, siis millimeetri haaval ka tegudes. Masendavalt on mulle mõjunud Aimee Beekmanni kuradi lille ja mari saadi katastroofi lugemine. Vaadake, sellised on need tähelepanekud ja sellised toredad vastused. Raamatu mõju jõusti eksamil aita välja selgitada just nimelt neid raamatuid, mida me peame komplekteerima, eelkõige haidla raamat. Kogudesse. Kas on olemas ka meie vabariigis nimistu nende raamatute kohta, mida soovitatakse haigetel lugeda? Me oleme püüdnud välja töötada nimestiku ja rahvusvaheline raamatukogude föderatsioon pöördunud erinevate maade poole palvega, et need maad esitaksid 100 raamatut, mis kuulusid selle maa biblioteraapiaprogrammi. NSV liidus on selline 100 raamatu nimestik juba välja töötatud, sellega töötatakse praegu Ukrainas, nii nagu ma mainisin seal biblioteraapiakabinetis ja oleme ka meie eestikeelses kirjanduses püüdnud neid raamatuid nüüd nimestikuna välja anda, võib-olla maineksime nendest raamatutest, mis on kõikides biblioteraapiaprogrammides sees, kas see siis ei ole meil üleliiduline programm, kas ei ole meil meie vabariigi programm või kas ta ei ole Saksa DV spetsialistide oma seon romandrolenicolabrini joon? No iseenesest me ju teame, miks ta seal on selle tohutu optimismi pärast, mis sealt lehekülgedelt meile vastu vaatab. Ja eks see alapealkiri elame veel, räägib juba enda eest ja teate, see, see, see tohutu elujõud muidugi näete, on viinud selle raamatu siis aukohale kõikides programmides. Meenutaksime siin paari rida sellest. Suur jumal, kui hea on elu nuumakkuma ennast kui palju tahes, näljane olen alati nii, et suu jookseb. Näen enda ümbersaamatuid, kes värisevad, nad ütlevad, et aeg on vilets. Viletsaid aegu ei ole olemas, on ainult viletsad inimesed. Kõik on hea, näguse on, ma pole hull, ei hakka pisaraid valama selle üle, mida mul ei ole, mis mul aga on, sellest hoian kinni küünte ja hammastega. Betti Alver on tabanud vist samasuguse mõjujõu oma luuletuses tänulikkus. Miks algav päev on argipäev, su nimeks? Ma kuulutan su sekundid kõik imeks täis iluehmatust ka täna hommikul. Luule ka on biblioteraapia viimasel ajal töötatud väga palju nii näiteks 1975. aastal, kui toimus USA-s järjekordne raamatukogude assotsiatsiooni kongress siis pidasid Saksa DV spetsialistid ettekande luuleteraapiast. Luuleteraapiad rakendatakse ka New Yorkis asuvas luuleravikeskuses. Luulega tegeletakse, ega teistes maades näiteks ma mainiksin võib-olla siin tšehhid, kus tšehhid on jõudnud juba oma tööga nii kaugele, et haiglates on sisse seatud õhtused raadiosaated pealkirja all õhtused muinasjutud, kus siis muusika saatel loetakse valitud kirjanduspalu siis, kui kogu haiglaraviprotseduuride õhtul on juba lõppenud, kus haige on praktiliselt jäänud üksinda jääd, siis vältida neid negatiivseid emotsioone, mis tal võiksid seal oma üksi jäämise juures tekkida. Siis kasutatakse niisugust lõõgastavad momentid nende saadete teel. Ja meil on ka kombeks keskeprogrammis jutu vahele muusikat panna. Täname, kasutame selliseid laule, mille tekst on biblioteraapilise mõjujõuga. Luule on pidupäevasem, luule on pidulikum ja luule läheb tihti, on ta vahetum, ta läheb kuidagi rohkem hinge. Aga muidugi see ainukene negatiivne asi, mis luuleteraapiaga, mille on olemas, on see, et mitte kõik ei armasta luule ja ait luule ja muusika kokku viia. No loomulikult siis saame me laulu ja eks see on ju väga levinud moodus. Ja võib-olla kuulaksime nüüd üht sellist laulu, mille sõnad on kirjutanud Hando Runnel. Selle esitab Tõnis Mägi. Vahel. Romero. Ikka on ja ta onu. Läheks silmal. Simmalvemaksin. Taganeks. Valmile mereorel. Oleks vaid elung. Ei. Ei kuula ja doi. Füsioloogid väidavad, et inimene praegu kasutab oma olemasolevatest võimetest ainult ühe kümnendiku. Me näeme, missugune kohutav reserv on kasutamata. Nüüd, kui inimene on sattunud haigevoodile, siis me teame, et kõik need muremõtted, mis teda haaravad, see kõik halvab haige tahtejõudu ja me teame seda, et kui inimesed on tabanud füüsiline haigus, siis alati sellele kaasneb kapsüühilised ootused. Ja sellepärast Meil põhieesmärk biblioteraapiast toniseerida inimest haigevoodil sisendada talle täiendavat jõudu sellest olukorrast välja tulekuks. Sest kui me oleme suutnud juba temale sisendada, et ta tuleb sellest olukorrast välja, siis me oleme juba nii-öelda 50 protsenti võidu. Mehed üks luuletus autoriks Arvi Siig ja pealkirjaks lipukiri on vist just niisugune, mis aitab inimest. Jah, isiklikult ma arvan, et Arvi siia lipukiri on justkui otseselt kohe kirjutatud biblioterapeutidel. Must täna tõvevoodist tõusis sõna peal. Ta lükkas kuklasse mu langetatud pea. Taas nägin maad ja taevast ühte liitvat teed. Muskajas kutse paisus jõud mu sees. Ma pean, pean tahtma, ma tahan, ma saan, ma elan, ma olen, ma suudan, ma teen. On ränist, moi on rauast, muia. Kui lipp masti tõusil, pere hõiskas päev tuul embas õlgadest ja müksus rind, näe rind paisus õhku söömas, niiet kurgus, keel. Nii vee peal käia, tunda võis end veel. Ma pean, pean tahtma, ma tahan, ma saan, ma elan, ma olen, ma suudan. Ma teen onlainist, mu ei, on rauast mu ja mu süda puhas. Ma teen basaal, oleneb mast ja lipp ja puri üheskoos. Olen osa kõigest kõiku minus koos. Olen koduhoidja unistuste lend, panen unistus, mis koduks teeb, kordenud. Ma pean. Pean tahtma. Tahan, ma saan, ma elan, ma olen, ma suudan, ma teel on ränist, mu ei, on rauast ja mu süda puhas. Ma teen. Senini oleme rääkinud optimismist ja pessinismist nii proosas kui luules. Kas sellega piirdubki liigitus? Kui me lähtuksime ainult sellest siis oleks liialt lihtsustatud ja sellepärast ongi biblioteraapias välja töötatud veel teine kirjanduse klassifikatsioon ja selle aluseks on inimese elus sagedamini esinevad konfliktsituatsioonid. Need on siis kas siis ägedad või kroonilised haigused, lähedase inimese surm, õppe- ja tööalased ebameeldivused, perekonnasisesed arusaamatused, siia mahuvad nii abikaasade vahelised arusaamatused kui ka vanemate ja laste vahelised aru saama. Patused. Nüüd, kui inimene on nendesse konfliktsituatsioonidesse sattunud, siis nii-öelda tihti ta kaotab iseenda. Nüüd on meil vajalik teda mõjutada sobiva kirjandusteose lugemise teel, et ta ennast jälle leiaks. Sellepärast me soovitame sellistel puhkudel raamatuid, kus on analoogilised konfliktsituatsioonid, kuid kust inimene tuleb välja oma sisemiste jõudude mobiliseerimise teel, tuleb võitjana välja. Võib-olla tooksime siin näite New Yorki luuleraviprogrammist luuletuse abielu näol. Autor Gibraan, mille meile on tõlkinud Arvi Siig. Olgu teie kooselus õhku tantsigu taevaste tuuled teie vahelt läbi. Armastage teineteist, kuid ärge pungi armastusest, küülikut. Teie tunded olgu, voogab meri hinge kallaste vahel. Täitki teineteise kruuse, kuid ärge jooge ühisest nõust. Andke teineteisele omast leivast. Kuid ärge hammustage ühisest Pätsist. Laulge tantsige, olge rõõmsad koos. Kuid laske teineteisele olla ta ise. Nii nagu pillikeeled, igaüks omaette helisevad kokku muusikaks. Andke oma südamed, kuid mitte teineteise hooleks, ainult elu enda peopesa võib neid hoida. Astuge kokku, kuid mitte liiga liigi, sest isegi templi sambad seisavad eraldi ning tamm ja küpress ei saa sirguda teineteise varjus. Milvi Tedremaa kui teie kuulate laule, olgu see siis raadiost või telerist kummale pöörata suuremat tähelepanu, kas viisile või siis sõnadele. Et ilmselt mina kuulun siiski sellesse inimtüüpi, kes märkab sõnu eelkõige ja sellepärast alati, kui me kuuleme, kas või muusikasaateid ja neid õhtuseid muusikatunde. Alati on tahe siiski kuulda ja teada saada nende laulude sõnade autorit. Sest need sõnad iseenesest võivad juba luua niivõrd toreda meeleolu, kus Nesson kätketud see rõõm ja Nagu näiteks leelo tungla luuletus, millest Rein Rannap on kirjutanud ilusa rõõmulaulu Üks kosutav naer on kindlasti väga tervislik inimesel. Oo jaa, naeruravitoimest on ju räägitud kõikidel aegadel, näiteks vanad kreeklased ja ütlesid, et naer loob elu. Nad ütlesid veel nii toredasti, et naerev inimene on muutunud jumalaks, siis lisasid, näed, naerab inimene on nii suureks ja tugevaks muutunud, et teda ei saa isegi solvata, mitte. Naer. Sellepärast kuulub naer biblioteraapiaprogrammides erilisele kohale, sest me teame, et rõõmsad mõtted haiguse ajal. Need aitavad väga kiirele tervenemisele kaasa. Ja mitte ainult naljandid ja näiteks ajakiri piker ei pruugi inimest naerma ajada. On ka luuletusi, mis ajavad naerma, mis on naerust. Ja meil eesti luules on ju väga toredaid näiteid naeru mõjujõust. Võib-olla tooksime siin näiteks aine kalale puudused, kus väikese poisikese kätte, kellel oli kõrge palavik 38 või 39 tema kätte sattus haigevoodil Mark Twaini jutustustekogu ja kui ta siis luges, et naereid ei tohi puu otsast rebida ja kuidas tugesed isa, need hakkavad varsti kudema. Ja kui ta siis luges autoritles teie pasteedi taim, siis ei pidanud enam vastu, hakkas üürgama ja ta möirgas nii valjusti, et üle Mississippi oli tema häält kuulda. Ja mis siis selle tagajärjeks olid luuletuse lõpus on nii toredasti öeldud. Poole tunni pärast polnud sellel poisikesed enam palaviku pojapoegagi. Ja üks tervendav luuletus on kah Hando Runnel lilt tervishoiu ABC. Tõbine, kes tõsine tervenees, kes tihti naerab. Naera, naera seismo, naisuke tark asi on oma tervist hoida. Pruutis, rahvas naerab niikuinii. Meie lood hullul kombel on just teisiti. Pole meil endist elevust, enam ei ähmiga, ärevust ja tõsised, oleme teinekord terved nädalad. Ei. Ja see tervise jutt on ikka täitsa tõsine. Peame võtma oma elu rohkem tõsiselt ja naerma hakkama, päris tõsiselt, iga päev oma nõutava normi. Ukraina spetsialistide abiga paar aastat tagasi koolitasime välja esimese rühma biblioterapeute, kellele ametlikult anti väljakutsetunnistused. Noh, see on muidugi meie kultuuriajaloos nüüd esmakordne lugu. Siis oleme muidugi uurinud raamatu mõjujõudu inimese tervisele. Juba kõik need aastad tegime algul küsitluse täiskasvanute hulgas kus 77. aastal valmis siis diplomitöö. Praegu jätkame uut uurimistööd keskkoolilaste seas, loodame, et me saame nii kaugele, et kui avatakse täielikult Meie kõige moodsam ja kõige suurem haigla mustamäel kiirabihaigla, et me seal saame sisse seada juba Bible teraapiaprogrammi kasutades selleks siis juba kõrvaklappe, kus haige peale raviprotseduure õhtusel ajal saab siis ennast oma muremõtetest vabastada, kuulates siis muusika valitud kirjandus palade saateid, kui meie oma ankeetküsitlused tegime, siis meil tuli ka selliseid vastuseid, kus öeldi niiviisi, et ma oleksin oma elu rasketel momentidel ja haiguste ajal valinud raamat ja oleksin tahtnud seda teha, kuid ma ei osanud seda teha ja keegi ei osanud mulle seda ka soovitada. Ja tihti sellistel momentidel võetakse kätte esimene ettejuhtuv raamat. Kas on teil veel näiteid ankeedivastustest? Jah, meil on ääretult toredaid näiteid, näiteks meile vastab siin üks, 32 aastane kõrgema haridusega naisterahvas, kes ütleb niiviisi. Palju aastaid on mind saatnud Suumanni salmike. Joonistasin metsa ja metsa kohale päikese inimesed ütlesid, see on hommik. Keegi ei öelnud õhtu. Nüüd väidab vastaja meile, et nii suur optimism nii lakoonilises vormis ja vaadake, kui inimene juba väidab seda, et palju aastaid on mind saatnud Soomani salmike, tähendab, see on tohutu mõjujõud. Missugune oleks luuletus, millega te tänase keskeprogrammi tahaksite lõpetada? Kui meil tõesti täna selline võimalus on, siis mina valiksin selleks Ave alavainu luuletuse, mis algab sõnadega kallis laps. Kallis laps, kui meie elu liiga libedalt ei lähe kui meil leib on, kuid rõivaiks mõnikord jääb raha väheks kui meil rõivaid on, kuid ehteks tuleb kopikatest puudu. Kui meil ehteid on, kuid kullaks ikkagi mu laul ei muutu. Kui meil kohal pea on katus selle all, kuid lossi pole. Kuid kui ise halvas tujus meie kunagi ei ole kullast loobume ja kodu unistame uhkeks majaks siis ka silku-leiba jätkub meile meie eluajaks. Kallis laps, see laul ei tulnud mulle juhuslikult, ta peab ju teadma, mida teha, kui kõik libedalt ei lähe.