Mis aastatel algas, tutvus Katrin Välbega kui sai ühiselt rõõmusid ja muresid teatris üle elatud. Seal kas 1927. aastal sügisel, kui me astusime koos teatrikooli, tähendab draamastuudio teatri juures asuva tere vastuudiada. Ja võistluseksamitel. Me pääsesime koos Katrin Välbedasin? Ei, meil oli umbes 25 õpilast. Kõik välja arvatud kaks olid keskkooli lõpetanud kevadel või või siis paar aastat varem kas ei olnud lõpetanud ja oli meist muda noorem. Ja teine neist oli Katrin Välbe, kes oli juba varem lõpetanud, kes meist oli nelja aasta võrra vanem ja kes oli juba kaks aastat Tartu ülikoolis arstiteadust õppinud. Nii nii me moodustasime, niisuguse ühise kollektiivi SÕNA kollektiiv ei tulnud iseenesest, vaid selle loojaks on minu arvates Hilda Klee Särg, kes oli meie pedagoog, kes andis meile kõik mis üldse selle lühikese kolme aasta jooksul võimalik andmeoli tähendab lavameisterlikkuse alal. Me olime ikka niisugune materjal, kes oli väga vastuvõtlik, sest tee oli nagu iseseisev. Ja me tahtsime kõike kangesti teada, kuna me saime aru, et meie õppejõud on targad inimesed ja tahtsin väsa ise kah tarkadeks inimesteks saada, kuna me olime veel nii noored, kõik need inimesed. Reidi 12 inimest, kolm meest ja üheksa naist sattusid erikollektiividesse hiljem. Ja nii valiski draamastuudio teater terve rida inimesi endale, esmajoones nende hulgas Katrin Välbe. Ma tahtsin rääkida sellest kollektiivsuse tundest et nähtavasti oskas seda kasvatada. Hilda kleeesserkis oli Estonia teatri väga tugev näitleja. Ta oli käinud Moskvas. Õppis tundma Stanislavski süsteemi Imeile, sellest rääkimata nähtavasti õpetas meid sama süsteemi järgi väga nõudlik. Näiteks kui ühel ainukesel õpilasel meie hulgas ei olnud ettevalmistatud tund siis ta lihtsalt lahkus, Tunist palus teatada endale, millal me valmis oleme, et ta võib tundide tõttu, et tal ei ole nii palju aega, et läiskadega tööd ja loomulikult üks niisugune juhus kolme aasta jooksul oli. Teist enam ei tulnud. Siis ta jättis õpilaste enda otsustada, mismoodi me edasi tikud. Vot see vist oligi põhjused, meilid. Me ise hakkasime otsustama oma tegudele. Ise hakkasime õigust mõistma endi üle. Ja siit nähtavasti nii, et kõik need õpilased, kes hiljem sattusid des neli, tekkinudki niisugust tunnet, et nad, nad ei oleks osanud teatris käituda. Võiet. Et meil oleks kollektiivsuse tunne puudunud kiiresti jalad alla. Teatris ei taha, sest need kõik võita, ent esialgu katse aastaks teatrisse. Ja see oleneb sinust endast. Mitte siin ei olnud, et ma saan suure rolli, vaid ka suhtumises teesi, seda kõike arvestati hiljem. Piss aasta pärast läks Katrin Välbe töölisteatrisse. Kuna Põldroosikool ei olnud erinev diiseljamasse, oli samas ise tekkinud ka näitlejal mingeid raskusi, eks ole ees. Nii et tervema suure loometöö ja algusi on teinud Katrin Välbe ikkagi töölisteatris ja näitlejaks ise tähendab niisuguseks näitleja isiksuseks kujunenud just nimelt töölisteatris. Ma tunnen teda, ma arvan, ma tunnen teda läbi elu ja kui ma olen tagasi hakanud mõtlema, ei tunne üldsegi. Eks ole mee minna, kui võtame tervikut. Ma tean nagu kõike temast. Ja kui me hakkame riisimis meid ja mitte midagi, see on nii nagu võtad raamatu, isad rolli ja ma tean sellest rollist kiike, mul on korraga selge, ma tean Tastki ja nii ma hakkan tegema ja siis selgub, et see on, ma ei tea tast üldse mitte midagi, tuleb aga peale seda uurima. Tegelikult peaksin hakkama uurima, et kes oli minu kolleeg Katrin Välbe, keda ma 54 tundsin. Ma tundsin teda. Ühes raadiointervjuus on Katrin Välbe ütelnud, et Kaarel Toom nägi temaga ikka hästi palju vaeva. Et tal oli madal ja küllalt tugev hääl. Mis sellesse vaevanägemise puutub, siis sellega oli niiviisi, et annaks jumal, et niisugust vaeva saaks paljude näitlejannadega näha. Sest see vaev tasus ennast igati ära. Selles mõttes, et Katia Välbe oli väga emotsionaalne, siiras näitlejanna ja tema juures jõudnud targutamisega mitte kuhugi, sest tema oli puhtal kujul ürgne loojanatuur. Ja temas oli tegelikult kõik olemas, mida teatava kuju loomiseks vaja oli. Ja siis minul kui näitejuhil oli ülesandeks see, et see kõik, mis temas uinub et seda äratada. Ja selles suhtes ma ei jaga kadunud Katia seisukohta, et ma vaeva nägin töö temaga kui näitlejannaga raadios oli väga vaimu värskendav ja, ja südantkosutav. Sest tema oli niisugune intuitsiooniga loov inimene. Ja nii nagu mina olen tähele pannud oma praktikas. See omadus on omane kõigile suurtele ja väga andekatele näitlejatele. Nemad ei targutaja, nemad ei salliga targutamist näitejuhipoolset, vaid nemad loovad. Ja peaaegu alati see annab resultaat. Ja kaitsja oli just selline näitlejanna, kes ei demonstreerinud oma eruditsiooni, vaid see oli tal olemas. Ja see avaldus tema loomingu kaudu. Ja huvitav oli veel see, kui temast rääkida ja meenutada teda kui inimest. Siis ta oli äärmiselt tagasihoidlik ja võis jätta isegi sellise mulje et ta on väga niisugune lapselik ja naiivne ja et temaga võib kõike teha, mida heaks arvatakse, et ega tema ei saa aru. Tegelikult see oli väga petlik. Ta oli küllaltki arenenud ja aari tud suure seesmise kultuuriga. Inimene luges palju, aga ta ei demonstreerinud oma teadmisi. Näiteks tema ei olnud kuigi jutukas nii suuremas seltskonnas, aga kui nii nelja silma all temaga vestlema hakkasid, siis oli temaga väga huvitav vestelda, tal oli väga palju elulisi tähelepanekuid ja oli palju lugenud, tundis kirjandust hästi ja väga suure seesmiselt kultuuriga. Inimene. Ütleme, kui nüüd meenutada teda kui kolleegi, kelleks me olime kah ligemale 40 aastat temaga nii hästi teatrilaval. Ma mul oli õnn temaga mängida küllaltki paljudes lavastustes koos partnerina ja siis nii väljaspool otsest tööd suhelda kui kolleegiga, ringreisidel ja üldse nii teatri kulisside taga siis ma meenutaksin teda kui üldse ühte ausamad siiramad, tootusliku, väiksemat inimest, keda mina olen, olen kohanud. Katrin Välbe on ütelnud, et, et talle meeldivad dramaatilised, tõsised nihukesed rollid, aga kriitika on siin ja seal ikka vaielnud kohe ära, et nii nagu Katrin Välbe naeratab, on kogu see tigedus ja viha temast kadunud. Ja tema koomiline joon mängus on nagu. Ja see on jäänud, see on väga õige see mõjuski üllatusena. Et Tal oli terve rida suuri õnnestunud osatäitmisega komöödiates ja ma meenutaksin siin 60.-te aastate lõpul 70.-te algusel, kui oli Ardi Liivese monolisk Draamateatris seal tallachi. Ta võrdles nauditava karakteri niisuguguse koomilise karakteri. Et publik krediteeris aplausiga tema etteasteid ja mis eriti paeluv oli selle juures, et Katja oli niisugune ehtne ideaalne komöödiamängija selles suhtes. Ta ei teinud vigurit, ta ei teinud nalja. Aga ta oli sedavõrd orgaaniline ja oskas õigesti tunnetada seda kontrasti, seadust, mis komöödiat mängides peab olema. Te ei teinud nalja, mängis väga tõsiselt. Aga selles just avalduski see huumor. Ja muidugi, mis puutub huumorimeeles, siis temal kui inimesel oli see olemas, tal oli ka elus niisugust kelmikust ja nagu me teatrikeeles räägime, et silmanurgas oli niisugune väike kuraadikene. Vahetevahel. Teatris aitab väga palju näitlejad, publik. Ja seda on ka Katrin Välbe oma raadiointervjuus tõdenud. Aga kuuldemängu tehes see ilmselt ei olnud. Takistav moment, et nüüd publikut ei olnud, sellele vaatamata ta lõi eredaid. Muidugi peab ütlema, et võrreldes teatri ja raadioga on raadius raskem näitlejal mängida. Tal puudub vahenditu kontakt publikuga, nagu see teatris on. Aga mina olen tähele pannud, et head teatri näitlejad saavad võrdlemisi hõlpsasti ka sellest puudusest üle. Raadios ja Katja oli selline näitleja kes mitte ainult raadios, vaid tema oli ju selles suhtes ka haruldane anne. Võrdselt tugev näitlejana teatris, televisioonis filmis raadius ainult estraadil ta võrdlemisi vähe esines. Aga ma olen kindel, et kui ta oleks, kui estraadil rohkem esinenud. Ta oleks seal olnud võimas kuju, nagu ta oli mujalgi. Järgnevalt kuuleme katkendid Aime Maripuu kuuldemängust. Õde Erika süüasi. Katrin Välbe osatäitmine pälvis Eesti NSV teatriühingu aastapreemia. Isa koolnud. Silmad. See loom on nii rahutee peaksid magama liina tädi. Vägeva magama ikka ei saa. Elva ilma nende unenägude. Kas ma toon unerohtu? Söötnud korterid järjepanu Ulahunegi rahuni heina tegi. Ma annan midagi. Roopäev tubat päädib. Tulevad, tulevad käsist ja jalust. Joost. Palun, Kaljo Kiisk, mis meenub? Kõigepealt mõeldes Katrin Välbe peale, on mingisugused teetähised, väikesed või suuremad etapid inimese elus mis kahtlemata avaldavad tema kas tööle ja tegevusele mingisuguse jälje jätavad. Ja nad on ka ka kahtlemata emotsionaalselt võib-olla kõige väärtuslikumad. Milleks selline sissejuhatus? Sellepärast et kui ma 1953. aastal Moskvast instituuti lõpetades värske noore näitlejana tulin draamateatri kollektiivi siis üks nendest headest silmadest, kes meid vastu võttis, oli Katrin Välbe. Pean seda aega tõesti ka seoses temaga veel tagasi hea sõnaga meenutama, sest meid võeti vanema generatsiooni näitlejate poolt üldse väga hästi vastu. Kuid nende hulgas paistis eredalt silma Välbe. Ju sellel heal inimesel oli ka hästi palju emaliku. Selles, et minu jaoks oli ta alati kahe jalaga tugevasti maa peal. Välbe ei olnud kunagi pilvedes hõljunud, Välbe küsimused olid isegi lapselikult naiivsed, aga sellepärast väga elulähedased. Tema vastused olid väga täpselt lakoonilised ja hästi lühidalt. Ja kõik see lähendas meid, olgugi aastatelt ju erinevad inimesed väga lähendus. Ja ma hakkasin juba Välbet, kui noh, oma vanemate ja väga andekat kolleege jälgima draamateatri laval. Ja pärast seda, kui elu viis mind juba edasi Tallinnfilmi filmiradadele, siis kui mul oli abi vaja näitlejate näol, siis. Ma pöördusin kohe Välbe poole. Ja minu elu niisuguste esimesed ja Minu arvates esimesed muljed on, on kõige määravamad, need, kas toovad kibestumist, toovad, toovad optimismi, toovad head töötuju. Minu esimesed nimelt kokku puutumised näitlejatega kino vallas, olid väga rõõmustavad, sellepärast et nende hulgas oli ka Katrin välde. No jälle, ma ei saa mitte nimetamata jätta ka neid, kes temaga tollal elus koos sammust Hugo Laur, Andres Särev, Kaarel Karm, Rudolf Nuude juba noorem. Aga kõik need olid minu filmi esimesed näitlejad, minu esimese filmi jäämineku näitlejad. Ja see kollektiiv andis mulle ültse pikkadeks aastateks väga suure optimismi. Et ma nagu oskan näitlik tööd ka tööd teha, et näitlejad saavad minust aru. See oli eelkõige muidugi sellepärast, et ma kohtusin väga andekas arusaajate, väga distsiplineeritud näitlejatega, nende näitlejate ette otsamas jääksin, Katrin Välbe, ta tema ei osanud maailmanurga tagant vaadata, ma ei olnud ma Katrinil värbelt kohanud kunagi itsitamas mõne asja üle kas siis kadedalt või kahjurõõmsalt. Valvel olid need absoluutselt võõrad, niisugused omadused ja sellepärast ka tema suured silmad ja lapselik küsimus oli just sellepärast, et ta tahtis tungida asja sisemust. Välbega oli, oli, oli huvitav tööd teha, aga oli ka ohtlik töötajasest. Välbe tahtis väga täpset vastust, veel ei armastanud laua taga istuda ja teoretiseerides oli temale võõras. Ta võttis elu nii nagu toolil. Ja sealjuures ei saa sugugi rääkida. Välbe oli ühetaoline näitleja, ta oli nii, nagu ta oli. Annaks jumal, et paljudki näitlejad oleksid nii, nagu nad oleks siis, kui oleks vähem vigurdamist ja vähem vähem näitemängu halvas mõttes jutumärkides. Kuid valve oli sealjuures väga mitmetahuline. Välbe oskas mõtet omaks, võtavad, et see on kõige tähtsam, mitte see taks kas keksiga või tegi ennast koketse daamiks või, või oli ta siis ürgne maanaine. Välbe mõtles vastavalt kujule, aga mitte ei tee vigurdlenud. Ja sellepärast jäi Välbe kujud jäid ka monumentaalseteks, tema väikesed kujud olid ka väga monumentaalseid meelde jäänud. Tema maris jõgelite Maris jääminekus on ju, olgugi et ta ei olnud ju sugugi peaosaline, aga ata kujunes filmis üheks peaosaks. Kahtlemata, kui Välbe ära lõigati, selts filmist ja 50 protsenti midagi puudu. Ja noh, Ta oli lihtsalt mulle mitte kui hea näitleja, vaid ta oli mulle, kui väga armas inimene pean seda, ütleb haiga taha tavaliselt naguniisuguse intiimseid asju rahva ette tuua, kuid Välbe suhtes ma pean seda ütlema, et ta oli väga-väga armas inimene. Ta oli distsiplineeritud ja, ja kohutava kohusetundega ta, ta võis võis nii südamest vabandada, kui ta eksis korraks lausega võtteplatsil või tema pärast midagi kordama, juhtub ju kõike. Siis ta eelkõige oli kõige õnnetum oli tema ise. Ja ja muidugi tore oli see, et vot selline näitleja, õigemini sellised näitlejad distsiplineerivalt ka sind ennast sa, sa, sa pead ise olema tohutult täpne olema krüptedele meeldiv, korrektne võtme oleme unustanud sõnaga korrektsus. Aga sellise inimesega Katrin välbaga kohaks hakkab see sõna oma õiges, õiges tähenduses kõlama ja, ja seal tõesti puuted korrektsest korrektne inimene on täpp, on kohusetundlik, väga palju asju, mis. Ja kui mul midagi head ka On tähendab, kui ma oskan, pole inimestega suhelda ja kui ma oskan rohkem võib-olla heatahtlik olla oma kolleegide ja sõprade suhtes. Kui, kui halb inimene, siis põhimõtteliselt julgelt praegu ütelda, et sellel on väga suur teene Katrin Välbel. Ma ei tahagi akti veel nagu nimetama, kus ta minu filmides mängis jääminekus jälgedes tuulises rannas, Tõnise Mattise emana need kõik on, on, on väga meeldejäävad kujud, mis lähevad meie filmiajalukku kõige esimesed filmid tale kunagi pöördel ja tagahoovis, mida ta mängis, filmised, mida ta mängis. Muidugi kahjuks pööras olevalt huvitavalt, mingis teatris ja ka teise seltsimees Kruusemendi filmist naine kütab sauna, me kõik mäletame veel värskelt Katrin väga liigutele teemaga. Väga, väga, väga toredat osa. Ma tean seda, kui Ita Ever tuli minu juurde, tead, kuidas mul on vedanud, mul on tohutult hea partner. Ja vaat ma tahangi seda öelda niimoodi, tuletades meelde Katrinil Välbetajaksetelt seda. Ta annaks kõik head vaimult meile elus ja kunstis selliseid häid partnereid. Ja nüüd on meil võimalus kuulata ka Katrin Välbet ennast tänu temaga tehtud lindistusele kolm aastat tagasi. Ta oli ka niisugune, et kui sa hakkad, vigurdab, ma võin pead mängima, nagu öeldakse, otsekohe peatab, ütleb noh, mis sa nüüd teed? Osi mänginud ma olen alati karakter, need olnud.