Tänane keskne saade on mehega kehvihri vajakski tutvustamist on ju tema häält kuuldud nii lavalt filmidest kui ka tihti raadiost. Nihis Heino mandri kellega vestleb Liina Kirt. Ma hakkasin peale, 41. aastal, see oli. 40. aasta lõpul ilmus ajalehes kuulutus, et Estonia teater vajab mansi artiste. See tähendab ära, seletab statiste näitlejaid. Nagu sidekriipsuga. Ja kuna ma olin koolis esinenud deklamaatorina ja väikestest sketšidest kaasa teinud siis äkki tekkis huvi vaadata seda taset inimeste hulgas, kes tahavad pürgivat teatrisse ja läksin sinna katsetele. No, ja muidugi esimene pettumus oli see, et kedagi kuulata ei saanud. Kutsuti ükshaaval, et mul oli ette valmistatud seal. Ma mäletan Juhan Sütiste liblikluulest. Ja mingi proosapala ma ei mäleta, vist, oli August Gailiti Toomas Nipernaadi seda. Seal oli tahtjaid sedavõrd palju, 269 tahtjat. Et žürii ei jõudnud neid kõiki palasid ära kuulata, lasti paar. Sain kirja, et on teistkordselt katsed ja palutakse sinna ka ilmuda. Siis olid palad juba nende poolt välja valitud. Üks oli Anna Haava Ilmarise luuletus siis Kitzbergi tuulte pöörises Diani monoloog. Need kuulati sinna, kutsuti juba 30 inimest, umbes need kuulati ära. Siis lasti tantsida ja laulda ja joosta ja siis ma kukkusin klaveri alla seal nendel katsetel ja. Siis kuu aja pärast selgus, et ma olen Estonia teatriartistiks näitlejaks vastu võetud. See oli 30. jaanuaril 1941. Esimene roll oli Maksim Gorki emas. Mitu rolli statistina sandarmi ja massist tööline ja ja vangivalvur ja, aga siis hakkas meiega tööle Ants Lauter. See oli maamees, aga ma olin linna võis, maamees ei osanud teha. Seal pidi pläru keerama ja ma ei osanud pläru keerata. Särev õpetasid. Millistest teatritest töötasite pärast Estonia teatrit? Ugalas noorsooteatris Draamateatris väga lühikest aega Narva teadesse. Pool aastata. Te olete ka pikka aega juba mänginud filmis, millel oli see, kui ta esimest korda filmis mängisite See oli aastal 58, siis mannil Ugala teatri näitleja. Ma mäletan, et nimi oli pöördel. Kes oli autor? Ma tõesti praegu enam ei mäleta. Režissöör oli mandril kin. Ja minu partneriks oli see oli hästi väike episoodiline lollikene. Seda rolli ma ka enam ei mäleta. Rannakohvikus toimusid võtted, mu partner oli Rein Aren, seal kellel oli juba minu teada mitmed filmikogemused. Ja tema siis mind nagu õpetas ja juhendas, kuidas kaamera ees käituda ja sundis mind hästi rahulikuks. Minul oli muidugi üllatav, et kuidas seda filmi tehakse, ikka päikest oodatakse ja kogu aeg istuja rolli. Suur, ma mõtlesin kohe. Pööra ja on lõpp peal. Seal läks päevadega aeglane päike tuli enne kui võtta sai. Siis tema soovitas mulle. Filmis tuleb hästi rahulik olla, ei maksa närveerida. No kuidas nüüd ütelda roll kui niisuguseid, mida võib lollideks nimetada, neid vast on? Tosin kuni 15. Aga filmis kaasalema teinud 34. filmis. Neist 34-st, kui te nüüd meenutate, milliseid rolle meeldis teile endale kõige rohkem teha? Esimene roll oli mul üks suur. Spiooniosa see oli peaosa. Ja siis ma hakkasin juba võrdlemisi hästi tunnetama kaamerat ja ma pean ütlema kaameraga kohanesid üldse võrdlemisi kiiresti, sellepärast et Ugala teatris mängisin palju suuri rolle. Ja kõik need rollid läksid televisiooni. Kõik need. Lavastused esitati televisioonis ja mingi kaamera tunnetus juba tekkis seal. Nii et ma olin nagu sellega kohanenud, siis ka filmikaamera ei tekitanud mingisugust, nagu võõrastust või ja kuna see oli hästi suur roll, midagi 100 võttepäeva, siis ma nagu sain kiiresti koduseks filmimaailmaga nii-ütelda. Järgmine roll sellest läks mööda umbes viis aastat, kui ma sain järgmise rolli. Mind küll prooviti vahepeal mitme rolli peale, aga aga ei läinud läbi. Ja järgmine roll, mis ma sain oli põrgupõhja uues vanapaganas kirikuõpetaja. Tegelikult mina seda rolli ei saanud. Ma väga tahtsin seda rolli nii salaja oma südames ma kellelegi rääkinud. Aga mulle pakuti seal Ja ma tegin juba võtteid Suure-Jaanis oli selle Antsu talu põletamine, kus konstaabel sõidab ka mootorrattaga ette. Ja see oli niivõrd suur seal terve maja mahapõletamine ja kõik. Et see episood jäi sisse. Aga siis juhtus niisugune asi. Õnnetus Valdeko Ratassepaga, kes pidi kirikuõpetajad tegema et ta murdis jalaluu ja ei saanud võtteid teha. Ja siis määrati mind selle kirikuõpetaja rolli peale. Olin minagi sealt välja hüppas või keegi teine, nii et. Aga see roll mulle pakkus suurt niisugust loomingulist rahuldust. Režissöör oli Kromanov, kellega ma olin töötanud juba televisioonis mitmes lavastuses koos. Ja tema loomingumeetod ja tema lähenemine minule kui näitlejale ikka minul temasse kui režissööri oli selline usk, et meie koostöö nagu kuidagi hästi laabus, ma loen seda üheks väheseks loominguliseks töödeks, mis ma olen teinud kinos. Eesti filmides te olete mänginud veel suurepärase rolli filmis jällegi promonovi filmis, mis juhtus Andres lapetavusega ja ilus roll oli ka professor aeg elada, aeg armastada, tõelist õilsat, ilusat kangelased. On teil oma niisugune südamesoov mängida kinos veel mingit kangelast? Ma ei pea päris õigeks seda väljendust, kangelane eelkõige huvitab ikkagi rollis inimene mitte kangelane. Sageli on noortel ja mul endal oli tahtmine mängida kangelasi, sellepärast et on teada, et nende poolt on alati poolehoid, publiku poolehoid neid armastatakse. Ja sellepärast see nagu tõmbab mängima ja võib-olla ka enda eetilised tõekspidamised kisuvad kangelast mängima. Aga sageli on kangelastega niisugune lugu, et nad kirjanduslikult materjalilt ei ole kuigi huvitavalt eredalt kirjutatud. Nad jäävad alati kuidagi liiga ühekülgselt, eks sellepärast ma arvan, et ikkagi kõige huvitavamad rollid on need, mis avavad inimest mitmekülgselt. Ja kuna põdrus Andres lõpetavuses ei ole ka mitte mingisugune kangelane või õigemini pseudokangelane vaid elav inimene oma väga tugeva seesmise eluga ja seda avada ja avastada, see on kõige suurem rõõm. Samuti. Film aeg elada, aeg armastada, professor, ta ei ole ka minu meelest niisugune ühekülgne kangelane, vaid ta on inimene, kellel on kangelaslikkus elemendid väga tugevalt eksisteerivad ja need on põhinevad peamiselt humaansusest. Ja tugeval eetilisel pinnal, kui arstil ja need muidugi köidavad eelkõige. Te ütlesite, et kirikuõpetaja roll pakkustele suurt loomingulist rahuldust. Miks teile meeldis mängida seda rolli? Sellepärast, et see on nagu peaaegu kõik Tammsaare karakterit ääretult huvitav ja mitmekülgne karakter. Ja seotud usuga usu traditsioonidega ja nende mõtetega. Temas siiski peitub tubli annus nisukest lihtsat inimest, kes hakkab põrgupõhja Jürka mõjul ka usutõdede säki kahtlema. Teise usk, mis on nii tugev, Tal endal seda usku ei ole. Ja ma mäletan ühte stseeni, kahjuks lõigati hiljem filmist välja. Ma päris täpselt ei teagi, mis kaalutlustel. Aga terviku huvides nähtavasti oli vaja midagi välja lõigata. See, kui circa tuleb paluma kirikuõpetajat, et see majja taeva aitaks. Kuidagi endale nii ootamatult tegi, tegi moment, et kirikuõpetaja hakkas nutma. Ja siis rumalus tabas kohe selle momendi, et seda oleks vaja jäädvustada. No see toimus proovi ajal, nagu ta kohe andis käsu kaamera eemaldas sealt kõik inimesed, nii et ma ta ei segaks mu keskendatust. Ja see stseen olevat olnud suurepäraselt välja, aga ma ei tea, miks ta hiljem siiski filmi ei sattunud. Sellest oli mul väga kahju. Aga milliste režissööride juures teile meeldib mängida, kas on olemas filmirežissöör, kelle loomingut imetlejate? Ja neid on terve rida, muidugi. Aga nende all. Õnnestunud midagi mängida, aga meie režissööridest? Mul on olnud väga meeldiv koostöö kromonoviga. Siis olen ma tabanud võrdlemisi ja koostööseltsimees Käsperiga kruusemendiga. Kummaline on, et väga paljud režissöörid Käsper siia hulka ei kuulu. Temal kinoinstituudi lõpetanud režissöör, aga teised on kõik nagu teatriga seotud ja selle tõttu nad nähtavasti tunnevad paremini näitleja materjali näitlejale lähenemist ja näitlejaga töötamist rohkem kui need, kes on ainult kinoinstituudi lõpetanud. Režissöörid. Aga on teil filminäitleja ideaal või näitleja, kelle mäng on jätnud sügava mulje. No neid on hästi palju olnud pika elu jooksul. Kunagi oli üks näitleja, kes mängis saksa filmides Harry Paur, mäletan, see oli no võib öelda täiesti julgelt geniaalne näitleja. Siiamaani mul meeles vanas eas, kui ma seda stseeni veel meenutan, mida ma nägin tookord siis praegu veel jooksevad külmajudinad üle selja. Ja see oli film oli ühe elu sümfoonia. Harry Paul mängis seal, heliloojad, kes, Kogu aeg mõttes loobuma suurimat sümfooniat. Ta oli juba vana mees ja abiellus noore tüdrukuga kellel oli enne seda olnud üks peigmees ja kes ka seal pulmapeol tantsis tema pruudiga jääki vana mees, kiivuse hoos tõmbas alla laest kroonlühtri sellele paarile pähe. See peigmees, endine peigmees, sai surma ja ta mõisteti vangi 20-ks aastaks. Ja nüüd on mul elu lõpuni jäänud meelde see vabanemise moment kui ta tuleb läbi lumise metsa. Ja kogu aeg on süvenenud oma mõtetesse. Ta ei märka üldse loodust enda ümber ega midagi. Ja läheb puuoksalt, kukub äkki talle. Ja siis nagu tagasipöördega, äkki saab aru, mis juhtus ja hakkab enda ümber ümbrust vaatama. Väikse sõrmega lööb ühte puuoksa, sealt langev lumi alla. Ja siis kuidas näitleja kasvatab seda tunnet endas, et ta vaba, ta lööd kätega lund endale pähe. Ja siis lõpuks viskub lumme ajab endale lund peale ei, Andres näitleja kasvatas selle niisuguse möirgeni mis me praegu loeme kinos nagu liiga teatraalseks võtteks või seppani täiesti külmajudinad üle selja jooksma. Aga ma räägin nüüd väga palju minevikust. Võib-olla tänapäevasele vaatajale ei ole huvitav. Meil tänapäev on ju terve plejaad väga suurepäraseid näitlejaid. Noh, veel kord minevikku tagasi minnes Tšerkassova Nikolai seal Tassof, kes mängis Jon julma ja viimane tema ühe aasta üheksa päeva ja Peeter suurt ja see oli hästi võimas näitleja. Siis tänapäeval on meil Soloniitsin ja smatunovski ja Suurepäraseid näitlejaid mulle eriti istuvat näitlejat kes ka kinolinal suudavad ümber kehastuda. Kui näitleja väga tuttavaks saab mulle ja ta alati oma näoga esineb, siis ta puutub mulle natuke igavaks. Ükskõik kui hea näitleja ta on. Kes peaaegu igas rollis on ümber kehastunud hoopis teine inimene sai tunnetada äkki ära. Aga sa tunned ära tema jõu, tema mõtted, täpsuse, detaili, valiku täpsuse ja siis teine norra näitleja. Kus ta mängis Eerik 14, kümnendat, kaks absoluutselt erinevat inimest, kui ei oleks nime all olnud. Ma ei oleks iial uskunud, et seesama näitleja mängib. Igal kaardi. Ordiga. Ema. Ma ma. Tõesti noodipuru. Mis pakub teile endale rohkem rahuldust, kas mängida teatris või filmis? Kuna ma olen ikkagi põhiliselt teatri näitleja päev päeva kõrvalt teen seda tööd ja filmitöö on ikkagi teatud määral juhuslik, väga sageli tuleb ära öelda isegi ilusat lollid filmis, kuna teadsid, ei võimalda nii pikka aega olla teatrist eemal. Siis kahtlemata ikka teater on jäänud nagu põhiliseks. Aga ma ei saa ütelda, et film ei paku üldse loomingulist rahuldust. Ta on seda pakkunud väga mitmel korral ja väga meeldivalt. Aga teine võlumis filmi ka seoses on. Kui me teeme ainult oma teatrit oma linnas siis meie vaatepiiri jääb sageli Ja mitte ainult kuulsuste hulgas, vaid ka lihtrahva hulgas. Milline vahe on teie jaoks tööl, teatris ja filmis? Sisulist vahet ei ole. Puhtspetsiifilised vahet tehnilised küsimused, proovide küsimused, näiteks kino, nõuab kohest valmisolekut ja sageli liiga kohest valmisolekut. Teatas, et me saame rollile läheneda ikka alati eksides ja mööda lastes. Me teeme proove. Alguses teeme niimoodi teinekord teistmoodi, seal on valikuvõimalus palju suurem, mida jätta, mida võtta kinos sa pead olema kohe valmis. Ja sageli see ongi minu jaoks probleem number üks, minu arvates meie kinos. Mida peaks õieti muutma? Et ka kinos tehtaks näitlejatega rohkem tööd, rohkem proove, et näitleja suudaks süveneda rohkem. Praegu Tošenko stuudiosüsteemiks. Väikest rolli kuus võttepäeva, ainult üks saksa armee vastuluureülem. Ja sellega seoses oli väga huvitav juhul. Nad ei saatnud mulle stsenaariumi. Ma ootasin ikka, et nad saadavad stsenaariumi saatnud, kutsusid kohe võttele. Mõlendasin hommikul kell seitse siit lennukiga Feuroopalisse Sevastoopolis olid võtted. Saingi L1 Feuroopalisse auto oli mul vastas. Öeldi, et kell kaks hakkavad võtted. Anti kaheksa lehekülge teksti. Mis oli veel kirjutatud vene tähtedega venekeelsete tähtedega saksa keel, ma küsisin, miks nii tegid, nad ütlesid. Me arvasime, teil on kergemini. Ja siis autos tund aega sõitsime. Auto kihutas meeletult 130 kilomeetrit tunnis. Tunni aja pärast me jõudsime siis võtteplatsile pandi munder selga ja kohe kaamerate. Niisugust tohutut kontsentratsiooni, tohutut närvipinget. Ja ma usun, et see ei tule kindlasti tööle kasuks. Ma. Joon pajuki. Ela. Millised rollid on teile teie loomingus pakkunud kõige rohkem loomingurõõmu ja rahuldust? No neid on pika elu jooksul ikke terve rida olnud. Ei oskagi üles lugeda, ma arvan, et kõige suuremat rahuldust on pakkunud need, mis on. Rahva poolt hästi vastu võetud ja et ma olen suutnud nende rullidega midagi inimestele ütelda. Ühte rolli peetakse nagu mul kõige õnnestunum oli proovireisija surm. Proovireisija osa praegustest rollidest rääkides pakub mulle kõige suuremat rahuldust tuulte pöörises mana jaagu roll. See on ka üks huvitav Roll omamoodi. Kuna ma üle 30 aasta olen olnud laval. Aga õieti ei ole mänginud ühtegi maamees, nagu ma enne ütlesin, Tõnissegi kapsapea, see oli esimene. Ja nüüd viimane on jälle maamees Vargamäe Andrest küll ma mängisin. Nüüdisjärku. Huvitav, et mingisugune näitleja, alateadvus, mitte, mitte näitleja kogemused, vaid elukogemus, et iseenesest nagu tingivad selle rolli niisukese nagu õige kättesaamise momendi või kuidas seda ütelda? On teil tulnud ette ka rolle, mida peate ebaõnnestunuks? Kuhu jooned on küllaldaselt? Meil oli kunagi kuulus näitleja Paul Pinna. See ütles, et see ei olegi kellelegi näitleja, kellel kõik rollid õnnestuvad. Mida tunnete, kui tuleb mängida halvas filmis või halvas teatri lavastuses? Kuidas te suhtute teleteatrisse, milliseid võimalusi näete selles? Teleteatrisse ma suhtun väga pooldavalt. Teatris hakkasin kaotama pinda jalgade alt. Kes olid need rollid, mis ei istunud päris minu natuurile või või midagi oli, kus mäki nagu teatris ei leidnud ennast, see ei rahuldanud mind millegipärast. Ja siis ma sain järjest teha televisioonis lavastustes. Ja terve see niisugune intiimne teatrilaat või. See oli mulle väga südamelähedane ja oma nihukesed parimad tolleaegsed saavutused, ma tegin just teleteatris. Ja televisioon hakkas mulle ääretult meeldima. Ma ei tea, kas on see tootmismaht läinud nii suureks või? Mulle tundub, et enam ei tehta niisuguse armastuse ja niisuguse süvenemisega teleteatrit, kui seda algusaastatel tehti. Aga teleteater minu arvates on üks väga tähtis teatri osa näitekunsti osa üldse, kuna siin On ikkagi vaataja väga intiimses kontaktis kõigega, mis sünnib. Ja ma olen kindel, et teleteatrivõimalused ei ole ammugi veel ammendatud. Et siin on palju niisugust mänguruumi ja mängumaad veel ja süvenemist. Milline peaks olema tõeline režissöör, teie arvates? Tänapäeva kinos ja teatris inimene, kes peab olema väga suur isiksus ja väga sügavate teadmistega. Kas te ise olete proovinud kunagi lavastada ja olen küll õnnestunult. Kas keegi on avaldanud teie loomingule elus tähelepanu, väärset mõju? Ma arvan, et kõige tähelepanuväärsemad mõju loomingule on avaldanud elu ise. Aga niisugust kutset, mis sind kutsub just teatrist, see olema näitleja, selleks on olnud palju mõjutusi juba omaaegne teater, mis oli kolme teatri kohta väga eripalgeline erinäoline ja Tallinnas oli kolm teatri, töölisteater, draamateater ja Estonia siis head filmid. Need on nagu kutsunud selle elukutse juurde. Milles näete näitleja emissiooni meie päevil? Ma arvan, näitlemissioon meie päevil ja alati on ikkagi eetiliste väärtuste loomine inimeste jaoks. Eetiliste ja esteetiliste väärtuste loomine. Mida armastate peale kutse, tere õlu ja mis on teie elu deviisiks olnud ja on? ATM Evi.