Tänase saate puhul on natukene tinglik öelda, et õhtu kunstniku ateljees, keraamik Naima Uustalu teil oma ateljeed ei ole. Ateljee on Tallinna keraamikatehas vahepeal teekombinaat ARS ja vahepeal kodus, siis kodus nad ei näinud kavandeid. Nii et teie ateljeeks on siis kavandite mõttes kodu ja teostamise mõttes, kas kombinaat ARS või praegusel juhul ehituskeraamikatehas. Paar päeva tagasi ma käisin ehituskeraamikatehases ja vaatasin seda suurt tööd, mis teil on parasjagu käsil seoses eeloleva olümpiaregatiga aga võib-olla Naima Uustalude räägiksite ise sellest tööst selle saamisloost ja selle töömahust natukene lähemalt. Ei tee on mõeldud nüüd vanale restoranile, mis remonditakse ja tehakse öö paariks. Seal paar regatt. Selle kujundaja sisekujundaja Leida Tarvas ja ta pakkus mulle väga meeldiva võimaluse sinna seinale teha küllaltki suure pannu, mis hõivab nii fuajee ja kogu trepikojast teise korruseni. Kavand oligi mõeldud nagu merepõhi või nagu ma ise nimetan, sinine manner. See on põhiliselt maalitud tehases valmistatav vatele Vetla plaatidele. Plaadid ise on 10 korda 10 sentimeetrit ja kasutame igasuguseid rohekaid, siniseid, põhiliselt rohekaid ja siniseid toone. Milliseid? Me teostame seda kolmekesi, sest see on niivõrd suur, see on 133 ruutmeetrit. Ja. Kolm ruutmeetrit, see on siis nendesse laatidesse ümber arvestada. 13300 plaadikest. Ja kõik need plaadikesed tuleb siis katta nüüd Clazuridega glasuuri mallinguga. Ja seda muidugi nagu üksi jõuaks kuidagi teha, siis mul on kaks väga head abilist kolleegi Maie, luteri av market tahvel. Ja oli planeeritud, et me teeme selle kolme kuuga, aga kahjuks on juba viis kuud täis ja veel ei ole kõik valmis. See töö on ilmselt esmakordne sellise mahuga töö. Mitme plaadi suurus ja asju te olete varem teinud ja nüüd sellesama töömahtusid mõõtusid arvest. Oi-oi, seda on raske öelda. Nii suurte Jelena küll teinud, väga suur töö oli muidugi kunagi tehasest tegime Tšukotkale sinna pioneeride paleele, aga see ei olnud üldse plaatidele maalitud, see oli rohkem nagu modelleeritud ja meil oli suurem kollektiiv selle töö juures. Et see nagu valmis väga kiiresti. Ja see oli väiksem, mis oli vist 60 ruutmeetrit. Aga nüüd võib-olla, kui selle töö juurde veel tagasi tulla millal te siis nagu kavandist hakkasite seda tegema? Et aasta otsa vähemalt sai tehtud seda kavandid ja tööjooniseid, sest see tööjoonised tuli teha ikka üks-ühele, täiesti 103 veel kolm ruutmeetrit joonistada kartungile. Ja nüüd ma nägin ette laota, siis need valmis olevad osad sellest Panoost sinna põrandale heas ja nummerdate. Nummerdad juba enne ära, muidu ei oskakski laduda, sest neid plaati tuleb nii palju ahjust. Siis peame sorteerima ja nummerdama kõik või numbrite järgi neid laduma numbrite, tähtede ja, ja ridade järgi. No nagu me teame alati, mis ahjust tuleb, see on seotud üllatusega ja kui palju neid ebameeldivaid üllatusi Kõige õudsemaid niit juba, kui me arvasime, et just lõputamegist oli just niisugune hirmus õnnetused. Glasurilt tulid ahjust välja täiesti kärnas. Kärnilised, väga ilusad, aga mittesobivad, meie pan noole. Ja nüüd vaene keemik peab jälle uuesti katsetama ja loodame. Mullid olid peale tulnud, väga huvitav faktuur, aga mitte meile sobiv. Nojah, aga niisugust asja ütleme, et kas, kas pole värv tulnud see välja või olete te juba nüüd nii vilunud, et kui te olete sinna glasuuri peale pannud, et siis see tõesti on kindel, et tuleb sama toon. Ei, see ei ole keraamikast kunagi kindel. Sellesse keraamika võlu ja põnevus ongi. Et võib tulla hoopis midagi hoopis muud. Mõnetlasuurid on küll nii enam-vähem kindlad, aga isegi punane, meil põles nüüd ära pruuniks hoopis tumepruuniks kus oli ette nähtud punased kohad, mõned niuksed, mere molluskid. Ja mõnes mõttes võib-olla see on väga huvitav, et tulevad veel uusi toone juurtega. Aga kui just tahaks nihukest kärtspunast ei saa, siis on natuke kahju ka. Tuleb uuesti teha. Missugune protsent tuleb uuesti teha? Kui seda on päris raske öelda, ma ei oska öelda, ükskord oli küll, kõige hullem, mis oli 34-st plaadist, oli üheksa, oli praak. Kes on kõige suurem praagi protsent, mis meile oli. Mõni. Kuulajale hetkeks veel paari sõnaga seda protsessi alates sellest, kui te võtate plaadi siis kavandi järgi selle katate. Kavan järgi katame joonise sinna peale ja läbi kalka. Et kavandilt on kopeeritud kalka ja siis kalka kaudu kanname jälle plaatidele joonise, siis võtame glasuuri diaja, katame siis need vastavate toonidega, kus on seal üks laine, näiteks roheka Mui, teine sinakam, siis vastava glasuuriga ja, ja siis paneme ahju ja ahjust, need põlevad, iga plaat 15 tundi, niisugune tsükkel on 15 tunniline. Alates sisse panemisest ja nagu järgmisel hommikul saame kätte. Praktiliselt kui teil läheb üks plaat nässu, siis nõuab vähemalt päeva. Kuigi see töö nüüd Piritale on ilmselt kõige suurem ja ongi kõige suurem, mis te olete teinud siiamaani ometi selline glasuuridega töötamine, samuti tega Panoode keraamiliste seinade tegemine. See ei olegi teil kaugeltki võõras. Ja nagu kunstihuvilised mäletavad, oli alles möödunud suvel meie näituseväljaku paviljonidest väljas Eesti, Läti ja Leedu keraamikute tööd. Ja ka seal paistsid oma värvikusega ja omapäraga silma Naima Uustalu, keraamilised Panood. Mis ajaste olete glasuuridega nii tõsisemalt tegelenud? Ma arvan ikka kohe pärast lõpetamist 61.-st aastast alates pärast instituudi lõpetamist, mulle meeldib värv, aga seda on võimalik teha ainult tehases, sest tehases on keraamikatehases on madalkuumus ja seal on kõik need säravad glasuurid, võimalikud, mida ei ole kombinaadis kõrge kuumuse juures. Kõrge kuumuse toonid on just niuksed, hallikad, soliidsed maitsekad. Nendega on väga hea igasuguseid keraamilisi suurvorme, suuremaid vorme ja dekoratiivvorme, kata aga aga nagu minule meeldib, aga mosaiiki teha võib-olla mitte selles traditsioonilises mõttes, aga lihtsalt lihtsalt detailides Kokkupannookesti ja seal on võimalik igasuguseid rõõmsaid Trasuure kasutada, mida väga suure pinna peal just ei ole võimalik, sest ahjud on ahju mõõdud määravad selle selle teose nagu suuruse, ühes tükis, väga seal isegi laiem kui 28 sentimeetrit ei saa olla üks asi kombinaadis. Me saame jälle väga suuri suuri vorme teha ja ahi on nii suur, et inimene läheb ise sisse, nii et endast suuremaid asju teha. Aga tehases on ahjud, tunnel, ahjud niivõrd kitsad, et seal nagu ongi väga hea teha neid mosaiigitükikesi. Aga need võib-olla paar sõna nendest lasuuridest, kas te arvate, te ise juba tunnete glasuuri hästi või on teil häid abilisi? Ei, ikka minu meelest on koos, koos, tehnoloogiga on ainult võimalik ikka keraamikul töötada, nagu on meil need paremat keraamikat Lätis ja Leedus, neile on ikka omad tehnoloogid juures. Ma ütleksin, leedus Luutse sulgsulg, aite, kes teeb ise väga ilusat keraamikat, aga glasuuritud tal ikka ikka tehnoloog ja samuti Läti suurkuju on ikka Martins kes on ise nagu arhitekte, on isehakanud keraamikat tegema ja ja kõik need glasuuri mehed, need on ikka koos tehnoloogiga tehtud. Nonii, aga millised võimalused on antud juhul teil kellega te koos saate töötada või kelle nõuandeid? Kuul alla, seda on raske öelda. Aga Mare Samarüütel, tema on praegugi ikka tehase Just keraamikatsehhi tehnoloogia ja kõike, mida meil on olnud vaja nagu selle suure pannoo juures kõike on ikka tema teinud, lihtsalt me ütleme umbes, et soovime umbes midagi samblarohelist ja ta teeb selle ära, katsetab palju ja see võtab aega, aga tulemused? Ta nii väga head. Glasuur, mida te peale kannate seal, nagu ma vaatasin, ei ole sugugi seda värvi, mis ta tuleb pärast ahjust. No ja see on, see on niimoodi, mõned üksikud toonid on ainult ligilähedased, mis nad pärast tulevad. Lihtsalt toorained on teist värvi ja pärast põletamist, nii et ahi ja tuli teevad ikka selle imeteo. Hiljuti rääkisime Leesi Ermiga, et kui tarbekunstimuuseum avatakse, et siis tema vaipade jaoks leitakse seal ruutmeetreid. Kas on lootust, et need Panood, mis teil on praegu kunstimuuseumis ja kunstifondis, et ka nendest mõni, siis seal muuseumil oma koha leiab? Oh, see on kõigi tarbekunstnike soov, et ikka tööd ei oleks, lauset oleksid siiski. Oleksid siiski muuseumis välja pandud. Lihtsalt tööd rikneksid vähem. Ja võib-olla läks silmale ka rõõmu, rohkem. Millised võimalused on keraamikutel töötamiseks, kui paari sõnaga rääkida meie keraamikute võimalustest ja võib-olla meie lähemate naabrite lätlaste, leedulaste võimalustest? Ma arvan, et esiteks nad on juba aktiivsemad kui eestlased, et nad lihtsalt endale ehitanud, ateljeesid ja ehitanud ahjusid nagu Leedu keraamikute, mitmele on omad ahjud. Ma ateljee keldris või keldriruumis kuskil. Aga lätlastel on veel väga hea võimalus, neil on see keraamika, üleliiduline keraamikabaas, kus ikka neid Riia kunstnikud vähemalt saavad rohkem osa võtta sellest. Kõik, kes seal ikka kaks kuud järjest töötavad ja ainult raamikat teevad siis on ikka toredad toredad tulemused nendel. Kaks kuud seal töötavad, mida see tähendab? Mis see baas on üleliiduline baas ja sinna võivad kõik avaldused ehitada ja Moskva kinnitab ja need, kes seal siis töötavad, nad kaks kuud, siis on Moskva komisjon, vaatab need tööd üle ja tavaliselt valib paremad tööd. Rahvusvahelise keraamika näituse jaoks, mis on iga aasta Fayensas ja üle aastavaloriis Itaalias ja Prantsusmaal ja muidugi sinna võivad saata kõik, mitte ainult baasis olevat keraamikud oma töid. Moskva komisjon vaatab üle tavaliselt kevadel, märtsi lõpus või aprillis. Ja siis suvel on Itaalias ja Prantsusmaal need väga huvitavad näitused. Mitu korda te olete nendest näitustest osa võtta? Itaaliast olema neli korda osa võtnud ja Prantsusmaal kaks korda. Milliste tulemustega niuksed siis sealt? Ei mingeid eriauhindu ei ole saanud, aga, aga lihtsalt see on väga suur õnn osa võtta sellest näitusest siga. Osaleja saab näituse kataloogi, kus iga osavõtja vähemalt üks, ühe töö foto. Ja see on kunstnikule väga tähtis, et ta näeb ja oskab nagu võrrelda oma töid ka rahvusvahelises ulatuses teiste töödega. Seal on muidugi väga ilusaid ja väga huvitavaid köiksult kataloogi ja, ja need on väga põhjalikud kataloogid igast igast autorist, tselluloosi 70. aastal. See oli niisugune. Sinu riikide järgi on kõik väga ilusti välja pandud. Alguses planeeritud tööd. Missugune liiduvabariik on teie arvates seni kõige edukamalt esinenud rahvusvahelistel näitustel? No minu meelest on ikka lätlane hotens ikka suurkuju keraamikast, tema on saanud mitu medalit ja, ja auhinda. Nii Prantsusmaal kui Itaalias ja siis muidugi leedulastest luud seal sulg aita, keda ma nimetasin, tema on saanud ta Fayendsas kaks kuldmedalit tal tõesti huvitavat tööd. Ja siis on noored niukesed, vihased mehed keraamikud Leningradist. Ka Tseewin ja saladkov salad kopsaiga kuldmedali ja nemad on ka. No igal juhul niuksed edumeelsed igas mõttes. Kas Leningradis on ka head võimalused? Ma tõesti ei oska öelda. Aga nad näitused õitega teevad baasis siia baasis. Emma Uustalu kunagi ma rääkisin keraamikaga, siis ma esitasin ühe provokatsioonilise küsimuse. Ma tahtsin näha, kui suur keraamika, patriotaalne pesisenekas keraamikast saab teha, praktiliselt kõike imiteerida ja tehnikaid ja materjale. Ja seda nüüd need rahvusvaheliselt keraamikanäitused näidanud küll et on nii puitu kui nahka tohutult hästi imiteeritud värvis ja, ja nagu faktuuris. Võib-olla meil meil vaadatakse selle peale väga halvasti, et nagu ei ole keraamikapärane üks või teine asi, aga, aga seal on nagu nimelt tehtud otsitud niisugust võimalust teha nahka keraamikast. Kõik see muidugi seotud väga paljude tehniliste oskustega tehniliste võtetega ja väga palju, kõik see sõltub ka materjalist, kas meil on niisugune keskmiselt hea või keskmiselt halb materjale. Keskmine keskmine igas mõttes sest meil on, meil on kahjuks ainult kaks võimalust keraamikat põletada, kas kõrges kuumuses kõrge kuumuse massist või siis madalas net, värviliskla suurid. Aga suures laias maailmas on väga palju vahepealseid võimalusi ka. Millal see madalkuumus on nagu 1000 1060 kraadi ja siis juba kõrge kuumuskohad 1350, aga midagi vahepealset ei ole ja seal võib ka palju imesid teha. Aga meil on lihtsalt ahjud ei ehitatud ja ja nagu see keraamika sellele allutatud Aga kui nüüd inimene vaatab seda keraamikat, mis kaubamaja vastav osakond pakub ja siis läheb kunstisalongi kauplusse, kus pakutakse siis Arci keraamikat millest ta võib nii-öelda puht väliselt teha vahet, mis on kõrgkuumusel madal kuumuses. Ja veel ei oska öelda, ma ise teen küll vahetega lihtsalt madala kuumuse glasuuriga on juba läikivad, väga kõrge kuumuse glasuurid on jälle savi glasuuri, nad on niuksed niuksed, poolmatid ja soliidsed. Võib-olla ka igavamad. Aga poolmatte või päris mõte tuleb ka madalkuu. Ja tehakse küll, aga väga vähe. Seal on jälle eri erikemikaale vaja neid glasuuri madistada ja siis jälle kaob. Vahest värvi värvi rõõmsal ära. On võimalik muidugi, aga põhiliselt meil tehakse, sest nad tulevad palju kvaliteetsemad tulevad just need läikivad glasuuriga. Naima Uustalu, kui te tulite kunstiinstituudis, te hakkasite tegema 61 ja kui palju siis umbes oli aktiivseid tegev keraamikuid peale nüüd mõne vanameistri, ma mõtlen siin piibud või reeded 100. Aino oi, siis oli palju vähem muidugi selle 19 aastat, oi, on 19 aastat ja 19 aastaga on. On palju palju juurde tulnud ja palju noori, tublisid kunstnike, aktiivseid, kes tõesti tahavad teha. Kahjuks on meil näitusi väga vähe aastas. Ongi põhiselt on tarbekunstinäitus, kus siis saavad muidugi keraamikute osa võtta ja siis nüüd on viimastel aastatel ka noortenäitus. Aga rohkem võimalusi ei olegi, kui, siis on just mõni üleliiduline näitus, nii nagu möödunud aasta oli Baltikumi tarbekunsti näitus. Minu meelest peaks olema palju rohkem näitusi, siis on inimesed palju aktiivsemad. 60.-te aastate algul suuremaid vorme peaaegu ei tehtudki, pisiplastika oli väga moes, eks ole, piipu tegi alama tegibysi plastikat suuretegoori labi, kui juba siis tegi jah, aga suhteliselt siiski vähevilt. Nojah, Reemets proovis juba glasuur, eks ole. Rõõmsaid ise käidud ja töö, mul on selline tunne, et ilmselt teil on olnud sealtpoolt nagu rõõmsaid impulsse tulnud kandist Ma olen ise. Üldiselt olen optimist ja mulle meeldib. Ja selle siis juba tegi üsna ava pärast kuma sel ajal, eks ole. Kumanud pidevalt töötanud aga suuremaid ulme tegi muidugi, Jutta Matvei tegi suure vaase ja niit, muidugi teeb meil euro Lohlyn ilusaid ja suuri vorme ja nad on ilusad sama. Nad võiksid väiksemaga ilusaid olla, kanad suurena mõjuvad juba nende klasssuuridega. Peab ikka mõni mees ka olema hulga luu ja jääks veel palju Rocke mõlemal. Minu arvates teiste vabariikide keraamikute hulgas palju rohkem mehi. Elanikele jo andi üksi suur kohinguteraamites. Aga Lätis ja Leedus on ta ka, mehed tegelevad. Nii et kui mehi tulekski raamikasse, siis te võtaksite neid vastu. Ja rahvusvahelises ulatuses ka ikka ikka need auhinnasaajad ja medalite omanikud on põhiliselt mehed. Kas on teil omavahel olnud arutamist atlen noh, sektsiooni koosolekul kindlasti, mis meie keraamika arengut võiks veelgi soodustada? Meil on, oota ikka tars, organiseerib eksperimentaalateljee täiesti kunstnike jaoks saame omad ahjud ja jaamad, massid, jamad laboratooriumi, kus me saame ise katsetada.