Kuidas portreteerida näitlejat, kes on veendunud, et tema portree on tema poolt loodud osades loomingus kes ütleb ei, tele- ja filmikaameratele vihkab komplimente ja kompromisse. Raadiomikrofoni ees oli nõus põgusaks mõtisklemiseks, aga mingis kõrge taevapäeva erilise selges meeleolus. Eks püüdkem sistavada Velda otsust tema loomingu kaudu kui kellega raadiomikrofonide on mahtunud ainult imeväikene osa sellest. Meil on kasutada loomingu peegeldus teistelt inimestelt. Piisab aga sellest, et portreteerida. Ma ei julge ütelda. Ja siiski me peame alustama. Globaar tutvus Schwarz sandiga, kelle tegelik nimi oli muide ordideva sündinute ta küll ainult rohkemale tuntud siiski sandi nime all. Niisiis Sorsandia Flower tutvusid 1863. aasta jaanuaris ühel kuulsatest kirjanduslikest lõunasöökidest Pariisi restoranipidaja manni juures. Klaveri kõrval istudes sosistas talle kõrva. Teie olete siin ainuke, keda ma ei häbene. Vana trubaduuriks kuuldemäng osades Velda otsus, Gunnar Kilgas. Armas, madam. Ma ei hakka teid tänama selle eest, mida te nimetate kohuse täitmiseks. Teie südamlikus liigutas mind ja teie poolehoid andis mulle jõudu. Mida veel. Tahan teile öelda, et armastan teid siirast südamest. Teie lahke küllakutse peale ei vastama. Ei jah, ega ei nagu normandlane kunagi. Võimalik, et suvel ma ühel päeval teid üllatan, kuna igatsen väga teid näha ja teiega lobiseda. Mul oleks ülimalt meeldiv omada teie pilti. Riputasin selle oma töötoa seinale siin maamajas, kus veedan pik Kitalve, kuid üksinduses. Kasepalve pole liiga pealetükkiv. Kui ei, tänan 1000-st ette. Armas väär. Ilmeri esietendusel olite te minu vastu nii kena ja nii hoolitsed, et ma enam mitte üksnes imetle teie tõepoolest imetlusväärset talenti. Ma armastan teid kogu südamest. Ma arvan, et elemente, millest inimene koosneb, pole lõppude lõpuks palju ikka ja jälle korduvad ühed ja samad kombinatsioonid. Pärilikkus on seega igati kohane mõiste. Kahjuks on sellega vähe tegeldud. Mina jälle mõtlen, et olen olnud taim või kivi vahel tulema üldsegi kindel, et eksisteerin tervelist. Teinekord jälle tunneksin nagu mingit tohutu suurt väsimust, ülemäärasest eksistentsist. Siin on kõik teisse kiindunud. Millise tähtkuju all te küll sündinud olete? Ühendate endas sellisel hulgal nii erinevaid ja harvaesinevaid omadusi? Ma ei tea, millist tunnet mina teis äratan. Kuid teie vastu tunnen erilist seni kogematud õrnust. Me sobime kenasti, kas pole? Oli tõepoolest haruldaselt meeldiv. Veel ei ole kõik uksed teie ja minu vahel avatud. Sisendati minusse suurt respekti ja ma ei söanda esitada teile küsimusi. Kuulsin, kui te ütlesite, ma kirjutan vaid 10 või 12 inimese jaoks. Mulle hakkas seesmiselt vastu. Kirjutatakse kõigile. Kui sind ei mõisteta, siis sa loobud ja hakkad otsast peale. See ongi kogu meie visa töö, kogu meie kunstiarmastuse saladus. Mis kunst on, mis kõneleb kuulajateta? Sul üksi päike ilma kiirteta see alustaks, mitte kedagi. Mõelge järele, kas ei ole ka teie arvamus? Kui olete selles veendunud, ei valdadeid kunagi. Tülpimus ja igavus jääkski viljatuks, kui sa peaksid kaotama viimsegi usu publikusse olles ohverdanud talle kogu oma jõu ja võimed, jää pommiti, lootus tulevikule. Lootus, mis toetab mehisust, säravid enesearmastuse haavad elus neid tihti toime pandud heade, kui anna mingeid vahetuid tagajärgi. Aga ometi kinnitab see heade mõtete ja tegude järjepidevust ilma milleta maailm hukkuks. Panso on öelnud niiviisi, et kui ta peaks teist kirjutama, et siis ta ei oska kirjutusest. Tunne teht. Kas teie võiksite öeldajate konsortuitsite? Ei, seda ei saagi vist helda Ühegi inimese kohta. Läbinisti tunne, et ma olen temaga teinud küll väga huvitavat. Kartsin teda, võib-olla lihtsalt nii suur autoriteet. Rolli leidmises ühises töös režissööriga peaksid režissööri näitlejad enesele väga lähedasteks saama paratamatult muidu ei saa koos töötada. Trati, mõttekaaslased. Seda küll ja neid netijuhte kellega väga hea kontakt on olnud, aga ei unusta kunagi ära tööd. Ungari Jaanuga. Haruldane. Kumb see õigem peaks olema, kas, kas režissööri teater või näitlejateater, sest ma mäletan, Ants Eskola on kord öelnud, et tema läheb teatrisse. Näitlejat vaatab. Aga Panso tõi nagu, nagu režissööri teatriprintsiibi rohkem esile. Aga kas tema lõpuks ka ei jõudnud sinnamaale? Ikka näitleja ja režissöör peab ära kaduma. Kui tükk välja. Te olete nüüd kahtliljeliastik mängimata Panso lavastuses ja esimene oli Tartus, ma mäletan, see oli veel minu tudengipõlve aeg viiekümnendat aastat. Jah, kahjuks ei ole minu meelest täielik mitte kunagi armastatud. On rolle, mida ei suuda armastama hakata siis tähendab, ta ei leidnud selles rollis midagi endale südamelähedast. Täitsa võõras tuleb ka mõnikord võtta selline roll vastu, mis ei, ei inspireerinud ja, või mis ei meeldi, endale ikka tuleb. Ja mul on jäänud meelde üks lause, kui kunagi Vanemuisesse tuli Poljakov. Ja tema ütles niimoodi pärast esimest lugemisproovi, et nüüdsest peale ei tule uksest sisse ja ta ei armastaks oma rolli. Eks iga näitleja püüab ikka teha parimat, mida ta suudab. Aga on asi, mis lihtsalt, nad sulavad su sees kuidagi ära. Ja nii vist on õige. Sest muidu jääb niukene tegemise maitse juurde. Lilli Promet pärast etendust. Eesti sõnalavastus teater on olnud läbi aegade rikas erakordsete näitlejate poolest. On olnud perioode, kus teater koosnes otse pillavalt paljudest hiilgavatest lavakunstnikest. Muidugi iga põlvkond annab oma tähekogu. Kõik suured näitlejad on suured. Kuid nad ei ole iial sarnased, vaatamata sellele, et nad mängivad samu osi samades näidendites mis nende kuulsad eelkäijad või suured kaasaegsed Ki. Kõiki ajendeid, miks Velda otsus nõustus mängima peaosa näidendis else Teeba prints. Ma ei ole saanud temalt küsida. Ta teatas mulle lühidalt, et näidend ja tema kangelanna talle meeldisid. Aga kas see on õige, et ta kõhkles eneses kõvasti ja kaua, enne kui oli nõus else osa mängima? Olen alati arvanud, et näitleja peab olema vapper inimene. Muidu poleks ta näitleja, kes võib muutuda hiiglaseks kui ta on asunud looma rolli. Yks talent ongi näitleja tahe, millest sünnib kunst. Jah, miks, aga mina näidendit kirjutades nägin oma silme ees nimelt Velda otsust. Sellest võiksin ehk rääkida. Uskusin, et eelse osa mis oli talle loodud, on nagu loodud, teadsin, et ta mängib end eelseks otsuse näit natuuris on selleks kõik olemas. Ma isegi rõhutaksin kõik. Mulle tundub ka, et temale on ikka veel vähe neid osi osaks saanud, kus ta võib kõigis registrites end vallale päästa kogu ehedusega tundmatu kuju loomisel takistusi või et seedida hõlmast tagasi hoiaks. Velda otsuse. Õnnistatud Anne on väga rikas, mida ta oskab ka meisterlikult kasutada. Loomulik on, et iga le mängiks sellise kuju omamoodi. See oleks ka loomuvastane kunstiväline ja vaesustav, kui ta teda üksnes püüaks jäljendada antud kirjanduse põhjal ja omi tirippusin väga selle mõtte küljes, et eilset võiks mehhaanilist matkimist vältides kehastuda siiski aga nii palju kui võimalik. Kemalikuna Velda otsus vastas kogu oma näitlejavahendite arsenaliga oma seesmise sägaga komplitseeritusega, loodusest, tihilise päikesepaiste ja ja rajuga ning isegi oma sellise Sagnasusega täiel määral konkreetsele isikule väga omalaadsele saksa löövikule neelse laskev süülevile. Peaks muidugi tõesti, et ei saanud kodus teate, kui paljud muret tunnete, kuidas te otsite, mõtlete, et neid enda jaoks elama panna. Tunnemegi tõid rohkem näitlejana võiks öelda peaaegu et ainult näitlejana. Näiteks ma ei oska isegi seda arvata, missugust Eestit perest olete, kas te olete maaeluga rohkem kokku puutunud, kuidas ta oma oma talunaisi suudate teha, või hoopis linnalaps? Ei, ma olen linnalaps muidugi. Aga maanaised on väga hea teha. Aga väikseid roll on just raske suureks mänginud. No ega ma selle peale mõtlen teda suureks mängida, aga vastutus on väiksem. Huvitavam otsida. Tammsaarega seoses mölluski Ramilta. Jah, see oli üks väga armas osa mulle. Väga väga meeldib lavastada ja mulle väga Carlodermeedi. Olen temaga teenindanud vist kaks lavastust. Milles võiks ollagi siis tema eripärases suhteliselt vähe, tunneme teda lavastajana hilisematel aegadel. Ta käitus näitlejaga väga õrnalt ette, niimoodi vaikselt ja õrnalt mina isa siis teha, kui lavastaja läheb närvi ja läheb kõva häälega, kapten. Erinevad stiilid ilmselt töös, sest ma olen mõnigi kord näinud ka Tartus Irdi töös näitlejatega ja tema vahel kasutab niisugust tugevat kvartett ja mõnedki näitlejad ütlevad, et sellega viidavat näitaja sises loomingulisesse seisundisse. Minu jaoks on see täiesti vale. Võib-olla leidub nihukseid näitlejaid, ma ei tea, ma ei oska teile öelda. Aga kuidas võimalik suks olla? Ma ei kujuta. Kuidas tulite, teatrisse. Kättpidi toodi. Selle ma õppisin Tiina Kaperyl juures, lõpetasin kooli ja siis oli Vanemuises vaja tantsijat nii-öelda täiesti käpidiviid. Aga seda aega ma ei taha üldse meenutada, kui ma tantsisin, sest mindi paleus. Aga mäletan, mina teie Juulijat, sellel ajal me kõik tudengipoisid väga, pidasime teiste teietantsus, kuidas see siis nüüd nii saate öelda, et te ei tahaks seda. Teade baleriinid, 20 aastaselt ei hakka ma lihtsalt tehnikatega. Teatrimaja nii nagu ikka ja eks igal näitlejal on ka teatris oma saatus. Ja nii võimegi küsida Ago-Endrik kergelt kelle teatri saatus on mõneti lähedane Velda otsuse omaga. Sest mõlemad alustasid balletiteatri laval ja mõlemad on jõudnud ka draamateatrisse, mida annab balletiteater näiteks draamanäitlejale, Velda otsusele. Oskuse kasutada oma füüsist isegi alateadlikult, ilma näitleja pruugiks endale seda sellest aru anda. Velda puhul on imeline see kuidas tema oskab oma füüsist ära kasutada neid kogemusi, neid oskusi ta ei anna endale sellest üldse aru ja ta isegi võib-olla eitab Jaan tõrges balleti suhtes tantsimise suhtes. Kuid ometi on temas midagi tema liikumises, tema keha plastikas, käte plastikas, peahoiaku saastumises, jooksmises kõiges on selles midagi imelist imelist nimelt selle poolest, et see on kõik tal kaunis või see kõik teenib antud hetkel, kui ta laval peamist eesmärki nimelt rolli avamist näidelda ka tegime praegu Lilli promoti näidendis eelse Teeba prints kallal tööd ja see näidend räägib poetess ist, kes on väga eriskummaline omaette astumistes oma avalikkuse ees luuletuste lugemisel ja temast on jäänud mälestused, kuidas poetess esines kasutades ära kummalisi liig pakkumisi ja kõike seda, me ei tea, kuidas see päris tegelikult omas ajas toimus. Ja see ei olegi niivõrd oluline, et anda edasi seda identset eelse laskerfiilerit seda poetissi vaid kuidas teda anda tänases päevas vaatajale. Ja siin ma hakkasin nägema järsku, et kuidas tasapisiproovist proovi tekib mingisugune käte liikumine, mingisugune kehahoiak. Samas tekib sõnale Rütt. Tempo, mis mille dikteerib sinu füüsis või siis jälle vastupidi tempo, rütm, mille dikteerib sõna, sellele läheb kaasa näitleja füüsis, ma arvan, et et Velda, sellel alal küll ainulaadne üks ainulaadse maid. Ja ta, ma arvan, et see on suur õnn, et ta on olnud tantsija. Ja ometi, te olete režissöör-lavastaja, te teate ka, kui komplitseeritud on töötada Velda otsusega, sest tal on väga kindlat omad, väljakujunenud seisukohad. Jumal tänatud, et need tal on. Sellepärast et see komplitseeritust nõndanimetatud komplitseeritud seda tegelikult ei ole. Pigem on Veldas austus töö vastu, mõistmine, töö tegemine on raske töö. Temaga ei ole kerge töötada, sellepärast et ta ei salli lobisemist proovisaalis ja selles on tal jumala õigus. Ole ainult mees, anna talle ülesandeid, ole tema tasemel. Mine temaga kaasa. Anna talle uusi uusi ja raskemaid ülesandeid ja sa märkad, mida sa sealt kõik lavastajana tagasi salad. Eesti teatris on ju nii palju suuri näitlejaid olnud, kes kõik on isehakanud olnud. Sel ajal polnud ju kool. Aga mis siis teeb näitlejast näitleja ilma koolita? Praktik. Mida osa edasi, seda võib-olla oskused nati, suuremad ja. Ja muidugi siis ka koostöö režissööriga koostööd teiste näitlejale. Jah, režissööri vajan mina kohutavalt, Ma ei, üksi ei oska mitte midagi, mis sul on partneri osa? Ütleksin, et esimest kord, kus ma tundsin, kui tähtis on partner, on siis, kui ma mängisin Paul Ruubel. Ja siis teine, niisugune tugev elamus oli mul mängida Ants Eskolaga. Ja kuigi seda mängiti palju kordi, ehk siis sellise koostöö puhul on igas etenduses midagi uut, seda seda loomist. Teisiti ei ole minu meelest näitlejad mõelda, et kui ka etendus ei ole ikka uus loomik. Kas see on ka üks põhjus, miks te ei taha kinos esineda? Ei mul on lihtsalt, ma ei tea, komplekskaamerate suht. Tuha kuku arus, siiski andsite nõusoleku ja mitte halb ei olnud resultaat, vaid hea. Ma ei tea, ma ei oska selle kohta midagi öelda, ma ei taha seda tööd teha. Nii vanaks elanud, et ei taha enam teha seda, mida teha ei taha. Mida tahaksite nüüd veel teha? Mida ma tahaksin? Ma ei tea, elu on nii tore, lapselapsed on toredad ja mets on tore ja jalgrattasõidu õppisin ära ja nüüd seal kulus selleks palju aega ja ja vaeva kohuta oli seal. Aga ma ei pääsenud ju, Kuusalu kolhoos kinkis mulle jalgratta ja pidin ära juurde, üks on läbi. No eks see aitab ka füüsilist vormi hoida ja see on ju ka tegelikult loomingulises töös hirmus tähtis. Nojah. Üldse jah, pead inimene liikuma palju. Või ei näe teie üldsegi vaevama füüsise pärast. Miks ma ei näe, iga päev sunnib ennast ikka liigutama võimlete. Natukene harvem kui mõni aasta tagasi paika telkima. Enn Vetemaa Velda otsusest Kui inimene loeb ennast põhiliselt prosaist tiks järsku tahab siiski näidendeid kirjutada, siis on selleks ikka mingi põhjus. Ja enamasti oli see asi kas meeldivas lavastajaks või näitlejas kes avab sulle midagi sellist, mida sama teose siis ei aimagi. Minu õnneks oli see, et esimestes annatakas mängima Velda otsus ja nii olen neid sarnaseid vorpima juba kolm tükki. Kangesti loodan, et näen teda mõnikord jälle. Daamid on ju teatavasti vanusetud, kuid kui mõni kauniskjas keskeas daam oskab nii noor ja šarmantne olla nii liikuda nagu Velda otsus seda mõistab siis on iga kirjamees kohe teatrjeldis. Mõni proosalugu kipub sellepärast koguni kirjutamata jääma mis ka kiiduväärt ei ole. Aga mis sa teed? Susanna mängida polnud kindlasti lihtne, sest ta polnud mulle endalegi selge, mis siis veel näitleja pingutustest rääkida. Kes nii ähmasest asjast peab siiski midagi avastame, leiutada tava- ja leiutaski. Nüüd olema kriitikute käest kuulnud ja seda julgesti levitanud, et Velda otsuse sarna ei olegi niivõrd keegi majandusmurede käes vaevlev naisseltsimees või proua kuid midagi siirast ja tilgast peaaegu et nagu loodusnähtus või päike? Jah, mis sa oskad öelda. Kadunud Panso leidis samuti, et nagu teemant erinevais valgustes erinevalt kiirgab, nii oskab seda teha ka Velda otsus. Täiesti selge ja samal ajal ka tabamatu ühe korraga. Lause kõlab absurdselt, kuid pole vist vale, sest kunst pole siiski matemaatika. Sellist muret, kui Velda otsus oma töökohta ilmutab, olen samuti väga harva kohanud. Mäletan, kui kahtlev pärast esietendust ta oligi. Kusjuures mina olin absoluutselt rahul. Rohkem olen kohanud ikka taolisi näitlejaid, kes, kes lihtsalt lähevad Kuku klubisse või ei muret miskit töö tehtud ja kõik korras. Ma ei tea, aga mulle tundub, et me peaksime kõik Velda otseselt midagi olulist õppima. Vist eelkõige ellusuhtumist. Ja muidugi oleme meie kirjanikud kohustatud talle andma midagi tema väärilist. See pole muidugi kerge, aga pinguta, tuleb lilli. Prometil läks seekord. LC lavalise kuju loomisel seisis mul kogu aeg vilda silme ees sest nende mõlema natuur ja loomepinge on nagunii katkemiseni been nad kumbki egoini tüüpi vaid närviliselt ja valulik kulttundlikud kunstniku natuurid, kes võivad end avaldada flöödihäälselt kuid endast välja minnes mitte iial muutuda Jäneda koeliseks else-osa on väga-väga mahukas, kas, kui näitleja seda üksnes mõistuse ja professionaalse oskusega looks siis võiksime Duda maneerlikuks ja, ja ainult väliselt efektseks. Velda otsus andis sellele osale kõik võimaliku else tunneteskaala ootamatused ja häälevärvi ja paindlikkuse tunnete Täpsi reageeringu ja näinud ka selle inimese hinge sügavaid Kuvistike. Paljud inimesed on oma rõõmu avaldanud. Sel puhul kirjutasin näidendi kindlalt näitlejale, et pühendasin selle Velda otsusele. Mina aga olen mõtelnud, et pretsedent oleks võinud juba olla, kui Tammsaare oleks pühendanud oma juudikilina Reimanile või lillastnerile. Ma tunnen ka kurbust sellest, et läbi aegade on katvad lubanud endale hilinenud avatsioone oma loovatele suurustele. Lili Prometheuse Teeba prints on pühendatud Velda otsusele. Kui seda poleks olnud, kas olekski siis jäänud olemata Velda otsese tagasitulek teatrisse? See oleks olnud mõeldamatu. Kellel on anda, see peab andma. Selline on kunstniku kohus rahva ees, kellele ta elab. Valeühendus raadio näitlejaks Velda otsus. Palun proovi, hiljem läks veel kord, ma esimene neli, null üheksa. Hulga eksid. Naril neli, null null, 98. Ei vasta, teenindab teda, ei ole. Kuidas kuidas ometi? Võib-olla ma ei suuda kuivadel ühe sekundi. Ma ei hooli sellest, mida tema ütleb või kui kalliks läheb. Ma olen haige naine ja mul on õigus. Teated magan helkli, haigla telefoninumbrit, Heinkli haigla. Kas teil aadress on teada? Ei ole. Seal vist kusagil 70. tänaval, üks õde, väike haigla kõrvalises kohas. Kaks aastat tagasi võeti mul seal pimesool välja. Hänkli element, palun. Palun kiirustage, palun. Mis kell on? Ma ei tea, ma ta maja saate teada, kui helistate meridiaan seitse, 12 12. Kobaroskust ei võiks. Henry haigla number. Seitse null üks null vihmada vaata seitse, null üks, null. Kuidas te poiste rollide juurde tulite, kas lapsepõlves oli palju mängukaaslasi poisse? No ega poissi vist ei olegi, ma arvan nii väga lihtne mängida, see väline joonis on ainult osa sellest poisi karakterist. Poiss on ehk kergem mängida kui väikseid tüdrukuid. Tüdrukud olema vähem mäng haarab laste siirus. Laste publikud Kaideta ju. No viimastest aegadest, meie mäletame Rocciaga, kui kaugemale tagasi minna, mis rollid olnud? Hirmus südamelähedane oli mul kevade kusla. Oma väga armastas. Oh siis on neid veel olnud, ei mina mäleta, mul pole miskit arvepidamist nendega. Aga nendest rollidest tõsistest dramaatilistes rollides, mul tuleb tudengipõlvest taas meelde teie nähtud noor. Aga kas te seda rolli mängiksite nüüd veel? Ei saa mängida aastad ei luba. Teie aastate ampluaa võib olla väga. Vale tegi, hirmsam on laval äkki hakata tundma häbi, et sa oled nii vana seljaga mängida Irisa. Jah, aga see ongi omamoodi nii näitleja õnn kui ka tema traagika. Et selles vanuses, kui sulle sobib Noora osa, et seda oleks võimalik mängida või siis, kui sa oled saanud moose vanuseks. Ongi niimoodi, et siis, kui sa oled, oleksid võimeline seda tõesti õigesti hästi mängima, siis on juba aastaid ületanud selle piiri. Aga kas vahel ei oleks lausa tarviski siiski just nimelt teie tüüpi näitlejat, kes suudab aastatest tagasi minna, sest sageli on ju niiviisi, et me mõtleme ikkagi hiljem hoopis teisiti ja sügavamalt kui sellel ajal, kui me oleme näiteks norra vanune. Ma näen vananemisest üht seda toredat asja. Teie rollidest, mis teile endale on südamelähedased, ollakse stiljeliatest, ütlesite ära ja küllap õigusega. Väga ma armastasin ma meie nooruse linde. Oi, neid on olnud ikka palju, ega ma ei saa öelda, et mul oleks olnud nii palju neid osi, mida ma poleks tahtnud teha. Maalsakest väga mulle meeldis mäng. Ma saan aru, na järveti prillup näiteks, aga järveti Liir, eesti mees Liirina, samuti olete teie teinud täiesti erinevate rahvuste esindajaid. Kas siinse Se eestipärasus ei ei tule segama? Ei mind ei sega, ju ma siis ei ole nii eestipärane näitleja. Truutse ja siia kõrvale panna bionad on täiesti täiesti erinevad karakterid, täiesti erinevaid ellusuhtumisi. Noh, jumal tänu mõttel kui paljude inimeste elusid ma olen nii-öelda nagu läbi elanud. See ongi hurt. See on muidugi üsna taktitundetu ja samal ajal ka väga raske arutleda, et kuidas osasse sisse minek, toimuks kork, kergemat kott raskemat, aga vist ilma valuta. Mitte kunagi ei ilma kadudeta ka läinud, miks mitte? Kassi mängiks täitsa ilma valveta. Ja võiksime ja mul on siiamaani ühe pretsedendi, ütleme südamel, kes ütles, et mis ajast jääb näitleja ise rolli tegema nagu lavastaja ei oleks üldse täitsa vale. Trass abistas mind väga palju ja ma sugugi ei ütle, et mina oleks üksinda selle rolli teinud teinud kas te loete seda, mida kirjutatakse teatri kohta teatri ümber ja teist endast ka? Loen ikka nii palju uudis, no peab ikka inimesele mis te sellest arvate, on nad mõistnud teid õigest? Ja aga teie natuuri tüüp on tõesti raske ära taibata, sest ega te ei ütle isegi, et vot need osad on, et mulle sobivamad ja teised vähem sobivad, sest te tahate neid kõiki neid elusid Läbi mängida ühte asja, ma ütlen selle juurde ma jään, et kange, lähtun ikkagi mängija, Ta ei saa ja ohjero vaja oli ikka täitsa viltu panen. Mina ei tea või tükk aega ja ütles, et ei olnud nii, aga. Ma ei oska neid, vot seda ma ei oska teha. Mulle meeldivad osa, kus on väga palju pooltoone, kus on väga palju teksti all. Minu jaoks on, need olid kas või kirsiaed, et igas osas midagi pooltoon, pooltoone. Pooltoonid on osas, aga need pooltoonid on ka näitlejast, siis kes need enda karakteri Gazasse kaasa toob? Ega te ei loo ju ainult osa kirjandusliku algmaterjalide järgi, te panete iseenda sinna sisse? Ja mitte sellepärast nagu maris Balbold kirjutas Savitskaja kultuures. Et nagu oleksin ma leidnud, et arvustustes olid tõde. Uurite selle paleti jätnud kätes. Lihtsalt ma mõtlesin 33 etendust, aitab küll. Missugune näitleja on Velda otsus, sest iga suur näitleja on omamoodi suur, tal on oma ampluaa oma kindlad rollid kuid tundub, et just nimelt Velda otsus on sellise klassikaliste rolli piiride üleastuja juba oma loomingu algusaegadest peale. Ta on kaunis naine. Ta on laval selline näitleja, kes võib sinu haarata niivõrd kaasa, et sa unustad enda saalis ära. Sa unustad, et see on näidend. Et see on roll, mida mängib näitleja. Järsku lähed kehastununa seda persooni, kellest näidendis Ani jutt. Peale selle, temast kiirgab väga palju väljale. Heale näitlejale on üheks põhiliseks eelduseks ta suudaks midagi anda. Velda otsus suudab väga palju anda ja ma olen ise saalis teda jälgides tunnetanud seda, et et valet temas ei ole. Sest kui meenutada tema osade loetelu, siis vallatutest poistest tüdruku Tertsudest raske klassikaliste traumade kangelanna rollidele, naise komplitseeritud psühholoogia rollidele on ta jõudnud ja sealt edasi, mis nagu oleks lausa vastuolus sellega, mida rääkisite tema vanad naised, kuhu sinna kõik see baleriini ilus keha valitsemine. Näitleja ega naine ei ole kunagi vara. See on tõde. Veel, tal on omadus jääda alati nooreks, tema hing on noor, tema vaim on noor, tema vaimsus on noor. Ta elab tänases päevas, ta ei ela minevikule. Ja ma arvan, et see on üheks Üheks tingimuseks üheks eelduseks, mis on võimaldanud tal luua, ütleksime väga eripalgelisi kujusid, jah, tõepoolest, ta võib-olla ropsis mingi poiss, sealsamas ta võib-olla else Teeba prints. Ta on ka väga hea koomik, temas on huumor, taalne. Kui ta sulle teinekord sellise kavala pilguga otsa vaatab, siis sa taipad, et seal on üks kuradike tema silmades, mis, mis sul arsti kohe ühe vimka keerab. Sealsamas on temas järsku selline tunnete sügavus, selline sügav traagika. Ma ei oskagi ise ette kujutada, kuidas kõik see mahub ühte inimesse, taan.