Noorest tunduma juba temaga õppimisel isegi juba laste muusikakoolis rääkimata kuid ei panna muusikakooli lõpetamise särlikke sisseastumisel Mihkel, näeme kus on nii-öelda tõeline anne või kus on natukene niit vahest ka tehtud. Kas teie ise olete pärit muusikalisest keskkonnast ja kaalsest ümbrusest? No see on natuke niisugune pikem jutt, üks asi on rääkida musike Aasiast, õhk kollast, võimusikaalsest keskkonnast, kui arvata seda, et minu vanemad, minu õed, Nad olid kõik väga musikaalsed inimesed, aga nad muidugi olid ka kõik muusikalised harimatu inimesed. Ja seepärast öelda vot see musikaalsus, mis tuleb nii nagu vanemate verre kaudu loodusega kaasa antud musikaalsus. Mina loen seda kõige suuremaks parraks, mis inimesele kaasa antakse. Võib-olla ma natukene räägiksin oma lapse- ja noorpõlve aastatest, olen ikka päris päris narvakas, kui ma tahaks nöödet Virparalis vajalike ehtne narvakas ikka kolmandas vältes. No ja minu vanemad olid Kreenholmi vabrikutöölised ka. Ka nende vanemad tähendab minu vanaisa vanaema samuti olid Kreenholmi vabrikutöölised asutati 1857 ja nüüd ka arvesse seda, et minu vanaisa, minu vanaema olid sel ajal pärast Kreenholmi manufaktuuri käikulaskmist, olid seal töölised, juba töötasid seal. Minu isa, kes sündis 1876, läks 1890 14, aastasena läks Kreenholmi vabrikusse tööle. Ema veel noorem ema oli, läks 12 11 aastasena, see ei ole sugugi imekspandavalt, mis sel ajal olid meie perekondade taiga suur. Vanematel oli seitse last. Siis kui sündisin mina viimasena siis olid kaks vanemat pois juba surnud. Nii et. Kaks õde, kes olid minust sündinud seal tudes 10012, mina ise 14, nemad läksid tööle juba 1925 26 ja mina läksin tööle 1929. Ja juba 32 läksin ma lukussepatöökotta ja töötasin seal kuni 1937 välja need meid, meie perekonda võib lugeda kremlivabriku asutamisest saadik kuni sõjani. See ei puutu küll suust asjasse, aga mis oli jooksupoisi tööks? Joosep poisid, juuli kontoris seal väga lihtne. Kreenholmi vabrik, nagu teada on pea vanavabrik niinimetatud positsioon saarel saarel ja Ülejõe vasakul kaldal olid siis need uued vabrikud, Georgia Pablik, Joala vabrik, jooksupoisi töö oli telefoni, muide, oli siis ka härradel vähe, seal oli seal kontoris, kus tähendab, kus ma olin vana vabriku kontoris, seal oli ainult direktoril telefon ja üks telefon oli terve selle ametkonna pääle, kes seal töötasid. Jooksupoiss, asend ja jooksupoiss, sõna tõsises mõttes, aga kindlasti oli vaja võiksid kirjalikult korraldusi kusagile saata seal üle jõe teise vabrikusse, siis juukspoiselisele pilku ja seal ja jooksupoissi lippas sinna. Jah, aga nüüd siis ikkagi sellest muusikalisest taustast. Okei, pilt, kus ma elasin, ma elasin, nimetati nii vabrikute kasarmud, sellest ka sõrmus alistada, kaheksa tuba. Igas toas elas tüüdisberlikult. Nagu ma ütlesin, me elasime siis juba isa, ema, seal viis last, elasime ühes toas kõik, siis, kui mu vanemad õed kasvasid hästi suureks neidudeks juba. Ja kõik töötasid vabrikus siis. Kontor eraldas meile ka kõrvalt veel ühe toa ja seal, mis kasvasime kasarmus oli, nagu ma mainisin, 108 nist perekond elas siis. Kujuta ette, kui palju seal oli lapsi, meie seas oli musikaalseid, noori, palju vanemad, kui, kui mina ja Nemad siis organiseeris pisikesi orkestreid, kitarrid, mandoliinid ja ja sellest hakkas see nii-öelda muusika tegemine. Nihkes puudub konkreetselt minu muusikaalsest, kui me hakkame rääkima, siis mikspärast ma ütlesin, et minu minu isa, ema ja õed tõesti kõik väga musikaalsed. Isa mäletan nii selgelt. Isa mängis puhkpilliorkestrites, mis pilliga mängis, Alulde mängis baritoni pärast, kui hambad enam ei luba, pilli baritoni mängides hakkas mängimata rummi aga Truilt kuni oma peaaegu elu lõpuni. Mulle õed olid kõik. Häältega inimestel nii-öelda lauluhäältega inimesed. Ja laulsid koorides laulsid ilmalike skooridesse, laulsid kirikukoorides. Narva oli üldiselt küllaltki musikaalne linn. Seal olid toredad koorijuhid ja seal oli üks väga haritud muusik, kes hiljem sõitis Narvast ära, kes isegi kohapeal valmistas ette terve ooperi, Jevgeni ju niigi. Ja mina olen täitsa poisikene, aga minu vanematele laulsid seal kaasa kooris. Nii et seal muusika tegemist oli Narvas paljut Kreenholmi vabriku klubi juures, kus olid draamaring, oli orkester, oli laulukoor. Nendesse ringides. Me tegime Aleksei adientiv kohalik kohalik venelane vabrikutööline Isorkistreeris. Orkester oli väega kirju oma koosseisult viiulid, mandoliinid, kitarrid, puhkpillid, balalaika, kontrabass ja kõikvõimalike ja kõikide Tarkistreeris mikspärast. Me saime seda seal siiski nii edukalt mängida. Oli seed, et me mängisime, välja arvatud muidugi viiulid. Mängisime kõik numbrini uudist, aga numbri nõudsid nagu teada, on hästi kerge. Ja kiiresti saab õppida mängima. Mis pillide mina mängisin, mina seal, mängisin pidevalt mandolat. Põranda mandoliini seal nagu nagu ütleme, sümfooniaorkestri sonta, tšello samuti ka esimesed esimest laulukoorid, kus ma hakkasin kaasa tegema koli Kreenholmi vabriku rahvamaja juures. Rääkimata muidugi seda, et kooliaastatel sai muidugi juba koolis kõiki laulsime, koorides õppisin nimelt ka Kreenholmi vabriku seitsmes keskkool, sel ajal oli ta seal oli eesti keele klasside vene keele klassid, ma õppisin vene keele klassis, õppisin ja neli aastat ja rohkem käin seal neid vene vene keele klass ei olnud eesti keele kooli kuus. Ja siis ma läksin sinna. Kaks klassi, see oli kõik, kuni 1929 lõpetasin algkooli. Sel ajal oli siis muidugi siis olukord selline üldiselt Kreenholmis. Et üle algkooli minuaegsetest noormeestest ainult olid kaks, kes läksid keskkooli kaasaja inimesed võib vahest harva, kui me hakkame rääkima majanduslikes raskustes dissident, siis me nagu tahame teha selle elu tõepoolest raskemaks seal, nagu ta siis oli. Aga majandusraksus olid täiesti vabriku inimesed, sel ajal olid sellised, kellel olid natuke suurem pere. Ega keskkoolist mõeldi saanud meie suurim osa. Leppisime kõik kuue klassiga ja esimene tuli meil kõigil sisi Kreenholmi vabrik. Juttu oli siin numbri nootidest ja kuidas ja kust astusite järgmise sammu. Nii, ja ma, ma mainin seda jah, et, et esimene mäng oli mul numbri noodist. See oli kõik rühmimisega linnas oli üks väga tore. Seda orkestrit juhatas Konstantini pirniga oli ta nimi soli haritud muusik, muide tema kohta võib öelda seda, et tema oli Pribalovi õpilane, apribavi nimi on unustatud. Aga privaadab, oli omakorda Andrei õpilane, Andrei fun see mees, kes üldse esimesena organiseeris vene rahvapilliorkestri Petrogradis ja mis sai, mis sai hiljem üle Euroopa kuulsaks orkestris ja mis ongi orkestrite isaks vene rahval pillide osas, vot selle selles orkestma mingisse organisatsiooni soliidne orkester selle tõttu võtta. Muuseumi juht oli haritud ja seal ma tegelikult päris päris tõsise muusika juurde pillimängus ma tegelikult seal orkestris jõudsingi ja seal oli repertuaar, esiteks väga rikkalik olid alates ooperite avamängudest suurimatest muusikapaladest kuni vene rahvalauludele vene rahvamuusikani välja. See oli muidugi peamine seda orkestri taset. Head taset näitas juba siig. Et see orkester, veresniku orkester jah, käis igal aastal nagu Arraldus kontserdil käis Tallinnas, kus sa esined kontsertsaalis Estonia Estonia kontserdisaalis ja, ja solistideks alati olid nimekad solistid, mina sain käia ainult kahel korral ja mul on meeles, et tol korral solisse solid jällegi Lenin, Siimon, Nikolai suur sööd. Ja ükskord nendega laul oli laulnud ka Martin Taras ja sellest orkestrist kasvasin ma välja seal muidugi oli juba päris noodist mängimine, selleks meil tehti noodiõpetust, nii nagu pea senisel kesistma siis 37. aastal, siis kui mul oli see tehtud ettepanek tulla Kirillovi kvintetti. Muide, sellel levikkimintetis olid ka kõik need, välja arvatud Kirillov ise. Kõik ülejäänud olid kõik need, kes olid välja kasvanud varem selle verisnike parkestest. Kirillovi kvintett tegutses Tallinnas, Keili kvindid tegutses Tallinnas, ta mängis kohvikutes. Ja ta tal oli iganädalane esinemine Eesti ringhäälingus. Nii, mina 37, tule siia suure ärevusega, ma mäletan oma neid esinemisi raadiomajas Estonias, Estonias, iga nädal kohe iga nädal oli meil esimene, kui ma isegi eksis iga teisipäev oli, see oli otsesaade, otsesaade, siis olid ainult otsesaated ja nii, nii häbematu, kui ma siis ka ei olnud, seal olid muuseas, esimesed minu laulmise tulid ka juba siis selle kvintetti saatel ja need olid väikesitš laagrid, telkide mandoliinipildujad, mandoliini kvintetti ja sõja aastatel ma teile ütlen selle aastal 1000 937939 aga kuste põhiliselt esinesid sellega jahi seal, kus on praegult Georg Otsa nimeline muusikakuul. Kõrvalvaljaotsaga ja tulenevaga sellega inteti esinemiste juurde tagasi tähendab põhiesinemised olid siis kohvikus okka kohvikusoogaas ja siis kuna ta oli küllaltki originaalne koosseis, teisi selliseid ei olnud. Siis juhtuski nii, et 37. aastal Meid kutsuti esinema malmi rootsi, seal lavastati ooperit, ta jooksis hiljem filmina ka muusikalini, nimetaksime nüüd fosfort jagu rüüni balalaika. Päras selles filmis laulis Eddy Nilsson. Vist kui ma ei eksi mäekadele alt, nemad sellesse sonett žanrit mähkunud, selles filmis seda läheb hästi valmis. Ja seal on üks niisugune stseen, vene restoran on vaja vene muusikat ja meil siis mis gaseeriti sinna muusikat tegema. Ja tööli äärmiselt kergi, hästi tasuv ja huvitav selle poolest, et seal on senine, see oli, ma ei tea, kas praegu ka, kui lavastaja tuli välja siis mängiti seda lavastust iga päev, seni kui maja olidki valmis, mul on nii hästi meeles, selleks 32 korda tähendab üle kuu aja pühapäeviti kaks korda ta läks. See oli 37 ja 38 sama lavastajaga lavastati seda juba ainult teise koosseisuga. Labaselt seda operetti Göteborgis, linnateatris ja linnateatris. Ta läks kaks kuud järjest. Nii oli siis alanud kutselise muusiku elu ja nii algas miljonist kutselise muusiku elu ja seal ma juba hakkasin laulma juba natuke rohkem kui siin juba nii julgemalt kui siin Tallinnas. Ja peamiselt laulsin vene romansi vahepeal siis tuli, mis ka Tallinna ja siis sõitsime uuesti sinna. Siis me töötasime jällegi seal kohvikutes, restoranides, setotöös, kollipil tööks. Ja esimene tee oli parajasti Stockholmis. Kui ühel ilusal hommikul augusti lõpu poole kusagil hotellis, kus me elasime ilmusid esinduslikud, Rootsi politseinikud kontrollisid meie passi ja seletasid meile ära, et me saame oma passid kätte laevas. Loomulikult me ajalehti lugesime, teadsime, mis Euroopas sünnib. Kuid et see järsku sellise pöörde võttis väga järsku. Seda modi miljon, TAI mõttes, selle teise maailmasõja eelõhtul, jah, ja me jõudsime siia. Me jõudsime siia 29. augustil, miks mul oli see meelest selle peale teie sünnipäev ja minu sünnipäev. Tuli jõudsime siia ja esimene september lakas madin. 40 kuni selleni kui hakati vastu võtma juba pärast juunit kusagil juulikuus, augusti alul Eksamitele eksamitele jah, nullu eksamil tuli väga lihtsalt, nii nagu, nagu meil praegu ettevalmistusega lihtsalt kontrolliti, musikaalsust. Kuulati, loomi, tuli laulda ja mind võeti vastu. Kui palju oli konkurent, kui palju oli sooja, ma olen muide sellest rääkinud ja vahest on nii mõned on isegi kahtluse alla pannud, aga, aga see oli tõesti nii. Tahtjaid oli tol korral 114 inimest. Kõik tahtsid saada laulja riidest ade lauljateks, sest see oli ju täiesti kõik, oli uus, mu uudne ja müüdi minuga koos. Olid sellised nagu. Iija Uudelepp Ellen Laidre. Kas konkursi järel reastatiga mingi paremuspingerida paremusjärjestuse mitmest teie olite, kui te mäletate, kuues mäletan hästi, kuues minagi, iie oli minust vist üks või kaks kohta ees. Leida Sibul oli esimeste seas kuradi tiigrite leid, sibul niminabsinna pingeritta sattunud, kuna tema sai kohe sisse ja, ja me saime iiaga nad kriisildipsisse kusagile doktoobris või midagi, nii et ma ikka sõja alguseks. 41. Ühes semestri eksamid sain ära teha, kes oli teie esimene lauluõpetaja? Kuusik, ma olin üks esimestest üliõpilastel, sellepärast kuusik oli siis ise. Nii et me olime sisemist katsejänest. Tema oli ka esimest aastat konservatooriumi õpinguid, nii et me olime tema esimesed katsejänesed. Vot sellised tuli siis konservatooriumisse astumine. Noh, ja siis tuli sõda, see pööras teise lehekülje. Jah. Sõda pööras kõik teisiti. Minule kui tulevasele kutsele lauljale. Väga positiivne lehekülg minu elus tähendab mitte algusest kohe. Uuralis olid omad raskused, nii nagu paljudel kes sattusid sel ajal tööpataljonidesse. Aga siis tuli Nigol Andresen nii rahvakomissari kõlandreiseni väljakutse. Telegram nimeline nimetasid, meid oli viis inimest tööpataljoni tööpataljoni samal ajal kui formeeriti rahvusväeosad ja sismid kõrval küsimusena, mis töötaja tööpataljon tegi, metsatööd metsatööl käid ja mida tööle. Kas, et kas me laul laule ka sai enesele muusikule või lauljale ei teinud muret, need elu- ja töötingimused sealhulgas? Tead, sel ajal seda ei mõelnud, palju esid hääle säilitamisele. Ja siis ma sellele muidugi, mis mõeldud siis, kui ma ikka sõjaväkke läksin. Ega ma siis ei mõelnud, et ma et minu kutse on Sauli sel ajal veel seda nagu. Ma ei saanud sellepärast et no üks asi on olla nii laulja orkestrant restoranis, kohvikus. Aga see siht, mida ma siis tulgele hakkasin mõtlema, et ta nii-öelda tõsisema lauri juurde ja õppides ainult pool aastat. Muidugi ma ei söandanud mõelda mõõdet, et midagi tõsist võib välja tulla. Aga vot siis, kui juba Tööpataljonist komandeeriti Jaroslavli hästi, aga kuidas tead eriti saata kutse või nõudmine just teie nimele olevat nii olnud, vähemalt professor alumeni, rääkis professor Alumäe oli, 40. aastal oli juba konservatooriumi rektor ja oma mälestustes ja temaga me demon rikkunud seda hetk konservatooriumi osa dokumente, veidi eriti just viimase aasta dokumendid, kõik pigi tagalasse. Ja siis, kui oli see õige aeg, et oli vaja hakata neid otsima, siis nende nimi, krid, järginid, nord, meedki sellel konsis konsib, õppis, hakati neid välja välja noppima ja leiti need aadriskus tasud ja hakati neid välja tooma selliselt. Mida mäletate Jaroslavli saabumisest Jaroslavli elust muidugi jälle sovi saabumine ja üldse ära sõi, määramine, see oli muidugi minu elus. Täiessenst. Minu oligi, määram oli määravad. Täpside persse, mis kuupäeval, aga 22. märtsil siis kooli ansamblite pidulik aktus, me olime juba seal, nii et me tulime mõned päevad arvatavasti varem sinna jõudsime tants päevas, sõnu meeles. Kõigepealt vaatasid huviga, kuhu sa oled sattunud. Tundsin ma juba Aleksander Arder julga Lundi Martin Rungidki Bruno Luki. Kui me neid kõiki seal nägin siis muidugi minu hüüda. Enesetähtsus kohutavalt valges, ma mõtlesin, mis menüüd hakkame tikkima, mis, mis minu käestid hakatakse nõudma. Aga kui mind määrati algul kohe meeskoori, mida juhatas Harry Kõrvits. Ja kui ma seal nägin juba kahte-kolme meest, kes olid laulnud Tallinna linna teeniate meeskoor oli, ma käisin ka seal, mida juhatas Gustav Ernesaks, noor Erriseks siis mu süda läks rõõmsamaks, et nii-öelda minutaolised on siis käsel kooris. Oli umbes 30 ministri ja seal, mis hakkasime meestelaulu tegema. Ja seal muide hakkas laulma Georg Ots ja selliselt ka nüüd sellest, mis kuuris algas ka tema karjäär mindaga. Kuna ma võin siiski natuke nüüd juba restoranis ja kohvikutes laulud leiti, et mul on mingid isegi väljavaated laudematest solistina ka ja siis Krossist lahtmircuulov jõudis Jaroslavi ja hakkas juba orkester oli organiseeritud tema käe all alla hakkas täiunctarsi formeeruma kunstiliseks kollektiiviks džässorkestris ässorkestris. Ja siis mind saadeti tema juurde ja. Ma tõin lihtsalt paar laulukest. Ja kuna paremaid seal sel ajal seal ei olnud, siis mind kinnitati orkestri juurde, solistiks Marta Rumgi kõrvale. Repertuaaris oli, vaat kui me tuletame meeldesõjaaegseid laule. Siis seal väga harva, haruharva oli selliseid laule ütleme netis marsseritmis trahv, trahv, midagit, tähendab ma mõtlen soololaule. Vastupidi, lüünadel küürilised, romantilised lüürilised, ilusad laulud. Igatsus laulud oma oma kallimate järgi oma kodukoha järgi, puhulatasite ja kontsertreisiga kontsertreisid õlvatasid hästi kaugele. Kõige esimene reis oli meil Arhangelskisse. Muidu võib-olla ei olekski see eriti nii meeldejääv, sest kontsert oli seal harilikud kui nii-öelda esimesed ja, ja väga omamoodi, väga põnevad. Aga käisin siis mehhanism kohtades sõjaväeosades kus oli nii-öelda baraki tüüpi klubid. Kuulaskondistasitsiineedites Meie laval loomulikult oma esinemisriietuses mehed veel ei olegi, iga vähemalt ikke pintsakut ei sea, aga tantsijaid eriti Marta Rumgi oma õrnas tualetis väga kaunis tualetis ja, või hingeaur oli selline tõepoolest need mängides ja mina lauldes. Aur oli nagu udu, tarnis vaadata esimesi ridu ja Marterial, kui tuli välja, et, et ei hakka seda hõlma siis see oli tõesti tagantjärele mõeldes on lihtsalt liigutav. Esimeses reas tuli üks sõjaväeline tuli välja ja käifer võttis omast sineli seljast täis partaljolg juurdingi siineri kedele embas jättis selle selle. Teate, mis selline omamoodi aplaus. Ja mis esimene oli palju ja ja huvitav, võib muidugi kohe praegu professionaalsed lauljad, kui küsid, kuidas hääled säilisid. Säilisid säilisid, midagi ei juhtunud ju meil iga päev olid kontserdilt ja väga tihti kaks kolm kontserti päevas. Ei olnud ei väsimust ega, rääkimata Pirwissimis seda sõna nagu tuntudki. Assoo Arhanis oli veel üks põnev esinemine nimelt nagu teada Need liitlaste karavanid, mis tulid Murmanskisse sinna üle Atlandi, need ja nemad, need meremehed olid puhkusel Arhangelskisse, seal oli suur meie mõiste järgi interklubi. Kuna meil oli repertuaaris palju Ameerika heliloojate laule sel ajal siis see, see vile, mis kaasas käis, meil oli võõras. Aga see nagu tara saime aru, et seal on need kõige kõige kõrgem tunnustus see Videmist seal tuli ja siis terve see publik. Rahvas oli Puubisi muidugi täis, istus sealsamas, kes tõmbas sigaretti, kestumas sigarit, kes siis midagi näris, teatiiv, kõik tervise, nende olemine kõik seal oli muidugi meile suureks uudsuseks kõik, aga see miljöö tervikuna see oli muidugi, see oli muidugi omamoodi haruldane. Ja siis me nii, mis me olime pärast siis nüüd Volga linnu ja peale Arhangelsk siis Arhangelski kõige põhjapoolseim põhja puhub lõunapoolsem, no Afganistani piir, Termees taolist linnakene, isegi tiivad kõrbedes täitsa täitsa Afganistani piiril, teisele poole, kui me sõitsime Kirgiisias ja sinna siis seal oli Hiina piiresti lähedal ja siis Turkmeenias sabad seoses sellega üks väikene niisugune mälestusase põlisoli 16 18 kraadi sooja. Siis oli juba hilja sügisel talve pooled. Kaunid linnad seal oli, elu oli küllaltki selline normaalne ka toiduga poolest ja samuti ka võib-olla nii jookide poolsva, mõtlesin näiteks, seal oli väga maitsev õlu. Ja meie sõitsime meid alati haagiti mõne sõjaväerongi külge. Sõitsime muide Eesti vagunis. Mul on isegi number, millest 349, aga seal vaguni üle üks häda vähemalt räägiti seal. Nii, ta oli, teatud, ta oli ehitatud puuraamile, ta ei olnud mitte metall raamid, vaid Burra, sellepärast meid alati saanud haakida väga kiire rongide juurde saanud rääkida sellest, et nad ei julgeta luku tagant ära siis meid pandike nende seeva rongide juurde või kaubarongide juurde. Millal ärasõit siis selline aeg ja jaam oli hästi lähedasele oma õlleputkaga ja mee tippasitlikesena õlut limpsima jälle tagasi seal tükk aega jälle istu jälle juht, siin hakkasin mitu korda, ühiskond jällegi hulk hakkas liikvele, läks. Ja maha jäid, oli meil üks niisugune tore muusikamees? Riige oli ta nimi, leos Aleksei Hartma viiuli kontrabass, Hartman oli tuba ja sõitsime med tol korral Frunzesse mitu 1000 kilomeetrit. Ja me sõitsime seda vahemaad, kui ma ei eksi praegult viis kuni kuus päeva. No sõidu sellest tuli teha, suitsu oli teada ja kui me jõudsime sinna, seal oli 24 kraadi külma ja Hartman ja, ja riiulid seal pintsakud tüved. Nemad olid nüüd juba kolm päeva juba, Frundilised jõudsid ellu, idanevad nüüd pandigi rongi, viidi siidi, viidi kiiresti, viidi sinnapoole välja. Nii et vot selliseid vaegjuhtumeid siin ikka juhtus. Kesk-Aasia kõik need sellised olid juba selja taga. Veliki Luki lahingud olid peetud. Eesti väeosad olid Lukis ja Luki ümbruses ja siis tuligi korraldus, käsk meil sõita sinna sõitsime mööda väeosi, seetõttu nii-öelda meie ülesanne seal nagu natukene kunstilises küljest repertuaari osas natukene muutus võrreldes sellega, mis me tegime kesk Kesk-Aasias ja Kesk-Aasias näiteks kalevite kantsi, mitte midagi öelnud siis meie meistri muidugi kohutavalt palju. Kui seal Kesk-Aasias seesama Borissi laul, mu hääl lendab läände, mitte midagi öelnud, siis meie meestele seevites väga palju. Noh, mis siis edasi sai, kui sõda oli läbi? Kui seda oli läbi ja laulumaik oli juba suus oma teada mõtlesid, et saad olla kutseline laulja. Aga aru oli siiski niivõrd juab palju peas mõistsid, et, et sellest tasemest ei piisa. Džässorkester likvideeriti. Ja aga organiseeriti meeskoor. Ja noh, Ernesaks mind, muidu võttis sinna vastu, sest ma olin tema juures laulnud juba enne sõda natukene linnateenijate meeskooris. Otsisid mind sinna vastu ja hakkasid laulma salt teist tenorit, teised tenor rihmas. Ernesaks pani meid kõiki ots konservatooriumi õppima. Haarald Uibo, mina seda, Talvik hiljem Järvela ja panime kõik õppima. Ja nii ma seal siis esimest viis aastat olingi meeskooris. Kuna üldharidus oli itaanap siis konservatooriumi enne ei saanud, kui üldhariduses keskkool peaks läbi olema siis ma läksin õhtukeskkooli. Läks õhtukeskkooli lõpetasin õhtukeskkooli paralleelsed muidugi õpil seal paralleelselt oli naise mees. Bradeelses oli juba poisi isa aimateni, hiljem ka teise poisi isa. Nii et tööd jätkus. Muuseas, kuul tegin läbi kolme aastaga ja siis läks nii üle konservatooriumi kolmandale kursusele. Ja viis 51, siis lõpetasin konservatooriumi, nii et ma oli. Kuna ma olin teistest kõvasti vanem, siis mul oli vaja rohkem tööd teha ja suutsin seda ära teha.