Kui palju jääb avamata inimese siseilmast vaimsusest elu kreedost muidu nii usaldusväärses ja täpses teoses, nagu seda entsüklopeedia ekston anna. Seitsmeteistkümnes üheksas kuu 1908 Tartu, Eesti Nõukogude ballettmeister ja pedagoog, ENSV teeneline kunstitegelane 1959 NLKP liige 1000 948925 kuni 32 balletisolist flaami ooperiteatris Antwerpeni 1933 kuni 35 esitantsijat tar ning ballettmeister Liepaja ooperiteatris. Suure isamaasõja ajal kuulus ENSV riikliku kunstiansamblite koosseisu. Oli 1944 kuni 51 riikliku akadeemilise teatri Estonia ballettmeister. 1946 kuni 48 ja 1951 kuni 65 Tallinna koreograafiakooli direktor. Lavastusi. Assafjevi Bachist saray purskkaev 1945. Oranski Windsori lõbusad naised 1947. Tšaikovski luikede järv 1948 Nõukogude Eesti preemia 1948. Ome idele ma andsin neile tunnid, siin Estonia poisil mõelasin, kinnetas, nemad elasid, kolmandal korrusel, müüakse teistel ma sain ühe kopika tunnis tsaari kopikas ja tsaari kopikat ja, ja piiskopiga tähendab viie. Lugemis-kirjutamis ainult mitte matemaatika, sest mina olin alati montimaatikas, ma olin alati kaks ja ma seletasin oma õpetaja, keda ma väga hoidsid, mõtlesin sinna heidetud vene koolis, siis ma ütlesin talle, et saingi aru, uskuge, ma juba siis õppisin liidiline juures balleti, ma ütlesin, uskuge, ma kunagi ei tegelenud. Ma kirjutan, Hildab, rääkisin seal minu kooliõde ja kirjutas seal siis, sest kui ta kutsus mind sinna tahvli juures muidugi saime alati käed ja ma ei tahtnudki teada ja kujutage ette, see oli siis, kui ma minu juubel minu puusani Et nüüd lähevad ja mina teda väga austasin, sellepärast et ta sai aru, et vaatamata, et ma olen nooret, ma olen ka mõtleb inimene usaldas mind, et minul ei ole, mägi märgib või ei ole. 1000 822. aastal, sest ta teenis See oligi sõber. Isa mängis koledasti viiulit. Vanemad võtsid mind ju sifoon igasugusest seitsme aastasena, ma jõuaks üles koos nendega sümfooniakontserdil ja muidugi. Baasides seal oli ainult üks väike samm balletini. Aa, pealegi on seal väga raske, sellepärast et eelarve mõttes selle bussi vastu olid tule õõtsad. Siis arvati, et iga tantsija on. No ma ei taha öelda. Kergemini ütleksime, mitte kergemeelne, aga vallik, naiste, see on ka väga ilusti öeldud, eks ole. Kas eelarvamused, valitsused, ka teie kodus? Ja siis ema ütles isale, et see maksab. Tegelikult ma eksis, mõnikord oli nii, et, KUS Litvinovi balletistuudio Tallinnas oli? Tööd teha nagu siin puhkavad ja pärast siis viimasel momendil tulevad pruunid eks pruunid luiged praetult, luiged ja publik ootab seeni, maksab rahaga, ootab, millal nad löövad vormi, seal seal oleks, oleks kohe üles öeldud kontrakt, leping. Aga ma ei tahtnud jääma ka tahtnud ja tulime tagasi Loringajaid tahtnud. Siis oli nii, et vanemate vahekord läks nii teravaks et ema otsustas Eestist ära sõita. Sõitsime Belgiast, seal oli tema õde. Ja seal ma läksin ooperisse ja, ja võeti sinna. Kaua te olite Litvinovi juures käinud juba? Ja kui vana te olite, kui te läksite balletti õppima? Võrdlemisi vana 12 sellepärast isa oli kogu aeg vast. Mida ta voorimees, see keegi peal sead elasin siin-seal oli jäävoorimeeste peatuskoht ja oli nii nagu vann hobuse teed. Ma mõtlesin, milline õnn istub. Tol ajal oli ju väga kuulus Williferronit footad, mõni armusin seal, esimene armastus. Ja ärkasin, dirigeerinud ja väga toredad olid meil nüüd. Kirjutasin ma mäletan, need tähed, vaat see on mul meelde jäänud, väikene, niisugune paks raamat, ema kinkis mulle niisugune, oli võti isegi. Ja kirjutasin jah, et vot see on päris huvitav, ma ütlen lapse kohta, et ma tahan olla. Ja ütlesin emale, et tüdrukud mängivad seni, kuni nad abielluvad, eks ole, selleks, et neil oleks suurem suurem kaal, eks ole. Siin jäi siukene, oskab klaverit mänginud laiustaksitudeli. Ja siis ma tean, ma olen eluaeg iseseisva ja ma tean, et see on võib-olla teatud minimaalne, aga ta siiski olnud. Ja ma olen nii õnnelik, kujutage ette, ma mõtlesin, kui ma kasvõi viis aastat vana, ma lugesin stseenidest, see suurepärane luuletus Shelli. Miks ma seda tsiteerin, et kui mina olin 25 aastat vana maa-alasid, tundsin, et aeg on nii kallis. Ma vaatasin peegli. Kuigi te ütlesite, et te elate tänapäevast ma julgeksin siiski paluda, et siirduksime veel kord kaugemasse minevikku. Missugused mälestused on teil litriinovast Jevgeni lit viinovast, kui, kui pedagoogilist. Ta oli väga hea õppida koos selles mõttes, et ta pani jalad käima. Aga ta oli väga primitiivne inimene kui pedagoog, sest pedagoog, see kõlab uhkelt, kui minu meelest pedagoog kasvate. Tühi kõht. Kuidas teile meeldis balletitunnis, kas toona oli see huvitav või oli see töö? Kas kunagi on olnud mõttega pooleli jätta, kas kunagi on olnud? Aga esimese lepingu sõlmisid Belgias Tallinna ma kujutan ette, et seal võis ju soovijaid õige palju olla. Ja direktor tuli küsis hommikul, kas sa võid õhtul seda teada, oli tore, vanem ei sureks õhuga seedeeriks. Suurepärane Eesti mitsu, flaami nimi, aga see siga nagu haldjas, eks ole, afi, temal oli, kõht jääb nii nagu konnal. Hirmus tore. Stockholmis hel Kopenhaagenis aastal rüczovski Sovskis oli 32. Ja kirju elu, kui ma hakkan tagasi mõtlema, ma tõesti tunnen, et ma olen nagu püramiid. Ilmus. Kaskovski tegutses sel ajal Saksamaal vist kombeks. Sovski tulid igalt poolt, tulid Ameerikast, tulite harjutama. Seal mängis, saatis üks väga hea pianist, maikaga kärjand, eks armeenlane. Kui te ei andnud kandra märki, ei andnud ja ei andnud? Ei, ma igatsen sellepärast, et ma väga armastan klaverit. Tšellot viiulit vähem ja orkestris. Aga lauljat. Ja ma väga selle üle ei elanud. Siis mul ei olnud raha, et nii palju kulutada, et osta pilet ei olnud joaga, kuidas tüksovski juurde? Belgiast tülitud Belgiast ja no muidugi Kavas olid eraldi numbrid. Ja mõnikord oli nii, et kolm etendust päevas siis eksarnassennisukesed, Dio kärpit. Kui ma ei eksi, silt käisid esinemas reisiga Tallinnas. Ma esinesin looringu õhtul. Ja ah see elu oli nii kirju, ma olin ju vahepeal Liepaja liiabe ooperis, oli 30 siis jah, siis ma olin abielus Läti koda nagu ka Belgias abielus ja siis ta kõmas sõitsin. Sõitsin Sovski trupiga, Ma jätsin ooperi, mul oli veel leping, aga siis, kuna ma abiellusin Belgias ja tol ajal olisi Napoleoni Napoleoni koodeks, nii et kui mees See siin mees ütles, et ei tohi. Saage aru, ma tahan Lähis-Ida. Ja siis mees sõitis Lätti, mehelik, omal kodumaal. Ja pärast siis, kui ma tulin Lätimaal ja ma olin niisugused talvised, ma mõtlesin, ma lähen. 39 tulite Lätist, siis? Ja nad ei, trupi inimesed seal olid tšehhid seal. Donald, sa näed, ütles, et no see on üks hullumeelne, kes muidu orkestris oli üks tšehh, kellega ma sain tuttavalt seal Itaalias, sest see oli suur armastus ja sõitsime temaga džigi, maalib, et siis ma olin siis, kui oli meil siin maalin tšehhimäel. Ja tema oli mobiliseeritud ja eksi pärast, ta tuli tagasi. Ma ei unusta kunagisse, müüsin e kui seisma Danske polstrid, siis rahvas nuttis räägisse otsed, ainult liider tahtis meid abistada, et kõik jätsid meid maha. Kujutlege, et see on nagu kreeka tragöödia, pimedus, pime, pimedus. Rahvast täis selle väikse linnaväljakul ja kõik nutavad seda üle elada. Ja kui siin oli sellel Riias ja me ostsime pileti sinna tagasi 60 päeva võis 60 päeva juustuta kesiseid ja mul oli tagasisõidu pilet, ma pidin tagasi sõitma. Me elasime temaga. Tema töötas seal orkestris. Pidin tagasi sõitma. Et kui ma enam ei kirjuta siis sa tead, et mind ei ole, aga kui mina jään ellu ükskõik mis juhtub. Ma leian Tsintsika üles, et seda ma tean, tal oleks üles läinud, kui ta oleks elus olla. Ja ta oli üks väga toritši. Ja nimi oli päris ilus, Ervin Hašek. Sest tagalasse sõit möödus rahulikult ega ei, ei pommitatud ega ei. Pommitati muidugi mitte meid, aga ees Sondas seisime väga kaua ja mina olin siis selle paguniülema assistent. Aga siis ees, kuskil oli kuulda, pommitati, seisime kaua. Ah üldse seal sõitsime, oli või ma ei tea, kui ma ei eksi, vist. Igaüks otsis endale Koha, kus ööbida ja mina sain väga tore, nüüd on. Uralski ikka saidki üks magasin medpunktis üks väga kitsas piin. Tema mees läks. Tema saatis seda asja, olid koledad stseenid või saadeti need mehed rindele ja see oli koole. Niisugune ka oli. Jah, ja seal on väga toredad mälestused. Seal ma sõitsin näiteks selle mitte hobusega, vaid lehmaga. Terve parvpoissi jooksmine, järelseadjaks läheb läbi. Siis ma viskan selle küberma, ei tahtnud niisugust saatkond oleks. Minust sabad. Mida te Jaroslavlis tegema hakkasite? Mind määrati kohe tantsurühma juhiks, kusjuures eesti rahvatantsudest mul oli väga udune, udune ettekujutus. Siis ma sõitsin Moskva ja olin, elasin seal, olin terve talve, see oli 43 40. See oli veel suureks kasvaks, õppida tuleb alati esimene kord, kui me olime seal ansamblitega, see oli 42. aastal. Siis oli pimedus, oli täitsamehe rahvas. Ja me esinesime Moskvas Tšaikovski nimelises saalis. Mäe sinijuttu. Ja ta oli just tal oli niisugune puhkus, ründepuhkus, rintide uhkus ja küsisin teda, mille te peate tagasi jätma, pean tagasi. Ja ise ütles, tead, ja kui ma olin kogu aeg seal me mõelnud surma, aga nüüd, kus ma nägin, et inimesed elavad, päike paistab linn ja ilusad naised ümberringi. Kus mul oli niisugune süütunded tema vastu? Siis me seisame meie vahel on. Ma ei tea, kas plaadinasteks üks võrk? Mina olen siis see inimene, keda surm. Ei, siin noor, olen. Ei ole niisugused olendid, kes oskab elu rikkuda minia või inimene, inimese elu. Niisugune suurepärane nähtus oli tõesti suur. Võidriš. Hästi meenutaksime teie tagasitulekut Eestisse, see oli siis 1944 mis oli Estonia balletist jäänud. Kui te tagasi jõudsite? Et mis te valisite esimeseks lavastuseks pärast sõda purske, lahtist sära, turska? See oli minu eesmärk, kui lähedal te seisate praegu tantsule? Südamega, väga lähedal. Aga ülejäänud elu on ka väga huvitav raamat, muusike sellega. Tantsud ei ole kunagi õnneks piirdunud. Minu reaalne elu. Aga ma ei arvanud, et nii vanana võib-olla nii õnnelik ja tõesti, ma ma oskan, ma elan alati tuleviku pärast, vaid olevik ja. Ja ma ei karda surma.