Lugupeetud kirjandussõbrad, meil on täna raadio kirjandusklubis külas Eesti NSV Kirjanike Liidu juhatuse esimees, Eesti NSV rahvakirjanik Paul Kuusberg. Tema esimesest romaanist alates on iga tema uus romaan olnud elava arutluse objektiks. Neid on huviga loetud ja kriitikud on teinekord nende pärast tugevasti piike murdnud. Kuusbergi teoseid on peetud eesti nüüdisproosa kõige enam mõjutanud. Teosteks ja tema teeneid Üleliidulise kirjanduse mõjutamisel on maininud üleliiduline kriitika suure tunnustusega. Me tunneme ka Paul Kuusbergi kui ühiskonnategelast kelle nime kohtame paljudes kõrgetes ametites. Ülemnõukogu saadikuna parteikongressi delegaat, lina ja nüüd vahetult enne liidu moodustamise kuuekümnendat aastapäeva. Võime kohata Paul Kuusberg nime õige sageli pidulike koosolekute pleenumite nõupidamisteülevaadetes. Kui Paul Kuusbergi biograafiaga lähemalt tutvuda, siis võib öelda, et see ühiskondlik aktiivsus ärkas. Kirjanduslik aktiivsus. Alger mul ikkagi varem ma mõtlen seda aktiivsus, mitte et oleks isegi kirjutanud. Aga suur huvi kirjanduse vastu tekkis minus otsekohe, kui ma lugema õppisin. Ja, ja ma pean tänama oma klassijuhatajat, Tallinna müüjat, kuidas algkoolis oli üks Lankse, panime klassijuhataja, kes märgates minu kirjandushuvi hakkas nagu, nagu mulle mulle peale kriminaalromaanide ja seiklusjuttude ja indiaanlaste võitlus kujutavate juttude kõrval hakkas mind viima nagu kuidagi juhtima pisitasa Eesti algupärase ilukirjanduse juurde, mida ma sel ajal, kui ma hoolega raamatuid neelasin, just väga lugu ei pidanud, ma arvan, tänapäeval on ka seesama nähtus. Võib juhtuda ja veel huumori korras öeldud, kui ma oinad kuskil neljandas klassis siis ma kirjutasin oma esimese noh, oma arus kohe päris romaanis ei olnud rohkem kui üks koolilapsi vihik täis. Kirjutasin selle ära. Kui ma olin tema ära kirjutanud, siis mind tegi muret kaks küsimust. Esimene see, et ma pidasin ennast nutikaks poisiks, kuidas minu romaan nii lühikeseks jäi, mahtus ära ühte koolivihku. Ja teiseks inimhäbene Vilijategi poisslaps. Ja siis mina peitsin selle oma romaani. Elasime ühetoalises korteris kõrge riidekapi otsa, et seda keegi ei näeks. Mul oli õde. Õde oli minust poolteist aastat vanem ja tema oli selle kätte saanud läbi lugenud. Ja kuidas noor tüdruk siis noort oma venda siis noh, ma olin umbes 10 11 ja tema kuskil 13. Liitlased kirjutasid, tegid ja see oli nii-nii raske oop raske jutumärkides, et ma ilukirjanduse kirjutamine läks ikka vähemalt 10 aastat edasi. Aga noh, see niisugune lapselapsemäng. Aga mis puutub nii juba täiskasvanuna ja siis ma hakkasin ühis kondlike küsimuste vastu küll väga varakult huvi tundma. Sinna viis mind ninapidi elu, kui tahaks öelda. Ja ma hakkasin osa võtma legaalsest töölisliikumisest. Ja Aktiivne suhtumine ühiskondlikesse küsimustesse, tože aktiivne suhtumine on juba trafaretne sõna tõsine huvi, aga Ruvi selle vastu tekkis, süvenes. Ja see viis mind nõnda kaugele, kui tulid 1940. aasta sündmusi siis ma olin üks neid noori. Ega ma siis väga noor ei olnudki, ma olin siis juba 24 aastane, kes neist sündmustest aktiivselt osa võttis, nõnda et kokkuvõttes ikka see ühiskondlik aktiivsus on vara varem alanud. Olete maininud, et sõtta minnes oli veel kaasas 170 lehekülge oma esimest romaani mis läks kaotsi 100 teel. Ma seda. Olen isegi kirjutanud kusagil väga lühidalt see lugu oli küll nõndaviisi. See tähendab, kui minu vanemad evakueerisid mina olin sel ajal Tallinnast ära. Olin sel ajal hävituspataljoni võitleja ja mul tekkisid juba vahetud kokkupuuted rindeolukorras pealetungivate saksa väeosadega. Aga ma oma õele ütlesin, kui te ära lähete siis andsin talle kaasata Eesti käsikirja umbes 150 170 lehekülge. Võtke see kaasa. Nad läksid ja võtsid selle kaasa. Ja kui mina jõudsin sinna, kuhu mu vanemad olid evakueerunud Tšeljabinski oblastis nii sinu velskri rajooni või sinna jõudsin siis oli seal ka minu käsikiri. Ja ma võitsin selle testi. Paar kuud hiljem ma jõudsin sinna detsembri lõpus. Märtsi algul moodustati uus, õieti veebruari lõpul uus Eesti diviis, mind suunati sinna. Ma võtsin siis kaasa need leheküljed ja need läksid rännak Veliki Luki rajooni, me tegime mitusada kilomeetrid öist rännakut. Seal läks ta kaduma, täitsin niisugust ametit nagu polgu propagandainstruktor. Mis mees tekkis? Selle mehe ülesandeks oli polgu sõjameeste hulgast korraldada üldist poliitilist kasvatustööd, korraldada neile loenguid, vestlusi, poliitõppust ja kõiki sedalaadi. Kuna ma olin üks neid, keda peeti siis, kellel on piisav ettevalmistus, orienteerub poliitilistes küsimustes, siis jäi, hakkasin mina seda niisuguseid ülesandeid mul esimene ametis sõjaväes esimene rännaku ajal, igal erineval päeval olin ma ise pataljonis polk koosneb kolmest pataljonist, eriüksustes pikemalt ei räägi. Iga öö olin ma ise pataljoniga käisid Kaasas lihtsalt rännakud, sellest ma olen kujutanud ka hiljem oma sõjaromaanis, Enn Kalmu, kaks mina ja me kõiki seda, aga seljakotti ma andsin voori. Ja üks päev jõudes siis polkoli Mituridele rännatud. Vähem seljakotti ei ole. Seljakott ei ole, see on kurb asi, seljakotis ju midagi muud ei olnud kui puhtad jalarätid, teine paar pesu, habemeajamisvahendid, käterätt ja see oli peaaegu kõik, mis seljakoti pisikesele kotikele. Aga mul oli seal käsikiri. Kuna me jäime siis paariks päevaks paigale ühte külla siis mina. Võtsin omale hobuse ja sõitsin paar küla vahet tagasi, paar ööd, üks 50 kilomeetrit tagasi, kaks peatust. Kolleegid naeravad mind jälle oma jalarättide pärast, nüüd lähed mitmekümne kilomeetri pikale reisile. No ma ei räägi kellelegi lemis, mulle oli lähedane ja ma tahaks öelda isegi kallis, et ma lähen käsikirja taga ajama. Käisin kaks vahet ära, umbes 45 kilomeetrit loom väsis ise väsisin, teine päev tulin tagasi, mitte midagi saanud. Loomulikult ei saanud, sest need maha põlenud külad ei olnud seal inimestel mitte midagi koguda, jäiges, kus mina tean, võib-olla mõni poiss lihtsalt vahetas minu poolest kas või ei tea mille vastu, kus ma seda tean, avalge paber, teisest küljest poolt oli ta valge, paber oli suured, hõi, suur defitsiit sõja ajal. Suitsumehel ei olnud millessegi Plotskit keerata. Ja küllap ma arvan, et minu see käsikiri, suitsetate ja ma olen veendunud suitsetajatel sest see oli täis kirjutatud sinna uuesti peale kirjuta küllap suitsetate ära. Nii et ta ikka siin kusagil atmosfääris. Aga miks ta üldse ta kaasa võtsite, siis ega neil polnud ometi kavatsust. Jõudnud, aga see kirjutamine on niisugune, et lihtsalt lihtsalt tahtsin. No pidi ta nagu muga kaasas olev ju, see on umbes niisama nagu paljudel abielumeestel olid kaasas nende naiste ja laste pildid, muud õiged. Nad tulevad veel selle käsikirja saamise juurde, mis sundis kolmanda põlve müüri meest kõige lihtsamat töömeest kätte võtma sulge, et et mitte enam koolivihiku, vaid juba sadades lehekülgedes ulatuvat asja kirjutama hakata. Ega seda ratsionaalselt täpselt ei seleta, ära tekkis, olin sel ajal palju lugenud, võiksin, ütleme kõik, mis oli vähemasti eesti keeles arvestatav ilmunud. Sel ajal juba oskasin hinnata ikkagi väärtkirjandus päris hästi. Ja eesti keeles väga palju intensiivselt tuli Nobeli laureaatide Põhjamaade romaanide ja igalt tänapäeva romaani kõikide sarjades ka väliskirjandust õige Tubiskimalin lugeja. Ja ka eesti kirjandusega olin, olin juba hästi-hästi kursis, kõigega, mis ilmunud oli. Tekkis tahtmine ka omal midagi kirja panna. Ja pisut kaan, ma tahaks öelda mingil määral väike trots tekkis selle vastu, mis oli kirjutatud, millesse noh, niisugune tunne kõiki Eesti kirjeldus oli 1000 töö, kui me tahaks öelda, sel ajal, kui mina hakkasin seda kirjutan, siis võis olla 1903, kaheksa. Gold üheksa, kusagil ühel ühel talvel Soome kaheksanda üheksanda vahel oli väga rikas kirjandus siiski Eesti algupärane kirjandus. Tegevuspaik on tehas, võiks ütelda, tööinimene olid ilmunud ka August märgukivi tules. Teatavasti Mälk oli pisut aega tutvus põlevkivielu kellegi ühe kaevanduse romaani. No ma ei räägi Vilde varasematest, nii agulirahvast oli kirjutanud Jakobson ja sirge. Aga otse noh, kuidas öelda nii töölisromaani kui Tahtani kitsamas mõttes või neid ilmus väga harva. Ja kui ilmus, siis ma ei kohanud seal sedalaadi töölisi, missuguseid mina enda ümber nägin, ma tahaks öelda kitsamalt täiesti klassi teadlike töölistäiesti, selge, hea tugeva klassitundega ja küllaltki poliitiliselt orienteerumisvõimelised. Lõppude lõpuks ma kasvasin nende mõjul, sest kuhu see, kus mina töölisagulis kasvasin, tööliste keskel tahaks öelda valdavalt ehitustööliste keskelt, kes ma ka ise oli. Ja vaata seda laad ja ma tundsin, et ta sedalaadi inimestest peaks ka kirjutama ja ja mitte nõnda, et kui maalt linna tulnud tööline unistab ainult, et teenib nii palju raha, et saab maale minna ja talukoha uuesti osta ja nii edasi, see on täiesti loomulik, et sedalaadi maalt linna tööle tulnud inimesed võiksid mõelda ja ma tahtsin pisut nagu teistsuguseid niisugusi töölisi, kellel tekib, kes vaatab, et ega need ühiskonna naised ei ole õigesti korraldatud, kes tahab nagu selle vastu välja astuda, kirjutada pisut teisiti töölistest üldse töölistest, kui, kui kirjutad kaks peamist põhjust, nagu ma takkajärgi mõtlen, kes seda teab, kuidas ta siis oli ja see romaan oleks lõppenud. Umbes Lee, kes on müüre lugenud mu esimest romaani, seal oli üks niisugune stseen, kus üks vana tööline müüri ladudes teatava töö oli väga intensiivne, sel ajal tükitöö ja müürimehed tegid väga intensiivselt tööd. Vahetevahel ma olen käinud ja tutvunud praeguste ehitusmeeste tööga, ma tahaks öelda töö, intensiivsusaste oli ilmselt suurem, keegi ei saanud seanahka vedada, nagu siis ütleksid, sest tunni tööliskaupa ei olnud ja kõik kõik tegid. Ja järsku ühes niisuguses üks vanamees teatavasti no umbes nii vana nagu mina praegult tegi veel tööd, aga ta hakkab tundma seda, et ta jääb nõnda öelda nööri alla, mis see tähendab nööri alla? No ma ei tea, ehk siin on nooremaid ka, seletan ära, kui laoti sel ajal tänapäeval ma ei oska midagi enam öelda müüri pika maja, näiteks, kui siit lähme südalinna poole, on üks pruuni terrassikrohviga kaetud maja, mida sel ajal nimetati kindralite maja. Valmista kuskil kolm, kaheksa või 39. aastal see pikk üks suuremaid ehitusi, kahte nurka pandi nöör. No kui palju, 75 meetrit, ütlen Fonpik praegu tehakse ju palju pikemaid maju. Frontic see nöör käib, jagatud on iga mehe vahel, kes teeb seal ütleme, kuus-seitse meest on rivis või kümmekond, kuidas maja pikkus on, igalühel on üks aknapostivahe või teatud müüriosa ja nüüd nurga mehed enne tõstavat maja nurgad juba ülesse, siis hakkab nöör tulema ja saab pead sammu pidama, kui nööri jälle tõuseb ja sa oled maha jäänud järjest raskemaks. Sul läheb teha, ega niisugust noa toksimist ja vaaderpassiga tegemist, nagu me praegu näeme, me ütlesime, nende pealekingsepad ja päevased 1000 kivi ei pannud keegi sind kampa ei võtnud praegu. No hea küll, nüüd lähen natuke teise peal ja siis järsku hakkab tundma, et ta jääb nööri alla. Ta ei pea sammu ja sellest on koguda tulevik. Ja vaat niisugune Burvalt oleks lõppenud. Tookord aga nüüd mada lõpetasin, nii kurb stseen on, aga läheb, läheb edasi. Kui me juba müüride juures olevat, andis see teile niisuguse veendumuse, et siit ma lähen edasi, see on minu tee. Siin juba tuleb võimalus ilukirjandusega pidevalt tegeleda. See on, see on ehk ehk tõesti nii, sest ma sain aru aru, et mõned osad on seal õnnestunud ja, ja, ja kiskus tagasi kirjutama. Aga läks pisut aega, enne kui ma jällegi tegin kriitikat vahepeal ja muid asju. Kuni ma jõudsin Enn Kalmu juure Jägala siis pärast kalmu, siis oli mu üks intensiivne periood kümmekond aastat. Ja siis sain hamba verele. Oma esimese romaani ilmumise ajal te olite neljakümneaastane, kes on täiesti väljakujunenud inimene. Mis oli see, mis teid kõige enam kujundas? See, kelleks ma kujunesin, selle määras minu nooruskeskkond, kus ma kasvasin elu, mille vastuolulisima väga varakult tundma õppisin, näiteks kui mina lõpetasin algkooli, siis tuli suur kriis Eestisse, see 29 33 üks kuni 32 õde sai panna edasi keskkooli, mina sai edasi olnud, astusin täienduskooli, mis nagu meie tänapäeva kutsekool, ehitustöö arvu ikka traditsioon. See oli väike viis krooni semestri maks viste. Ja hiljem proovisin ja kõik, kõik jäi suur. Suur huvi oli edasi õppida mu tegelastest, vaadake need noored mehed on kõik kangesti õpidada, eks sealt tuleb seesama minu enda soov ja mitte ainult minu enda mõnede teiste soov. Ja ja see kõik, mis on agul ja südalinn. Ma hakkasin varakult ehitustööd tegema kusagilt nelja, 15 aastaselt juba suveti ja kuidas mina elasin, või see rahajõmm, kellele maja ehitasime ja ja kõik need jutud, mida ma uusi varakult sattus, mulle ühiskondlik kirjandus kätte, marksistlik kirjandus kätte. Aga peale elu ma panen teiseks kõige tähtsamaks mõjutajaks ilukirjandus. Nii et minu tegelik elukäik, eriti nooruses keskkond, kus kasvasin ja ilukirja. Kaks peamist niiskust Kriitikandeid harjunud nimetama oma põlvkonna kujutajaks või oma põlvkonda pidevalt analüüsivamaks kirjanikuks. Aga mis see on, mis teid selle põlvkonna juures siis nii tõmbab? On see kuidagi väga dramaatiline põlvkond siis või, või on see sellest, et te hästi tunnete lihtsalt seda? Kui mina ja minu põlvkond sündis, mina sündisin 1000 916. aastal siis käis esimene maailmasõda, Malin aastane kuri oktoobrirevolutsioon, mille lained käisid väga tugevasti tol ajal Eestis. Esimene maailmasõda ja maailma suurim revolutsioon, kui meie põlvkond sai meheks, no ma mõtlen mõni põlvkond viis-kuus aastat minust nooremad, viis-kuus aastat minust vanemad või korra niukse 15 aastane lõik põlvkonda, me võtame umbes niisugune viieteistkümned venitavad 20 aastane, umbes elik kui meheks saime, siis algas teine maailmasõda mis algas 39. aastal. 40. aastal, uus nõukoguderevolutsioon Eestis, kus on niisugusi, põlvkondi, kes nii lühikese aja jooksul 20 25 aasta jooksul on nõnda palju suuri ühiskondlikke murranguid ja kaks suurt sõda. Ülejäänud maailma suurimad sõjad. Aga mis see olukord on, see olukord sunnib inimest valima, seisukoha võtma, missuguste jõududega kaasa läheb. Nendega, teistega kolmandatega, kui palju tekib ühiskonnas igasuguseid vastuolus? See on kõige tõesti omamoodi, väga dramaatiline, põnev. Ja ma olen nagu, nagu tundnud sisemist vajadust rääkida minu põlvkonnas nende vastuoludest ja sageli on üheks keskseks tegelaseks seal kas väga ausalt otsiv või siis juba teadlikult neist sündmustest osa võttev inimene. Ja ma tunneks ikka veel, praegu oleks mul aega kirjutada, siis ma arvan, et aja jooksul on, on minu mõistmine ja üldse vaated, aeg selgitab väga palju teravamaks läinud ja ma arvan, kui ma teeksin, kui ma uuesti kirjutaksin neid romaane. Ma kirjutaksin arvatavasti dramaatilisemalt sügavamalt neid asju. Et see oli vist Družba Narodovi kriitikes asetas nagu põlvkonna triloogiat kokku südasuvel ühe ja vihmapiisad. Oli see teil kuidagi mõeldud ka niimoodi või kujunes ta lihtsalt välja? Ei ole mõeldud, ei ole mingisugune mõeldud. Ta oleks võinud ju siis veel Petroloogiaks tehasest, sealt hakkab ju pärast südasuvel tuleb Enn Kalm vahele või üks söö, Enn Kalm. Ja, ja nii edasi ei ole. Iga kord tekkis uus mõte ja taotlust ja iga kord olen asunud uut teost kirjutama. Aga neid võib ju nii võtta praegusel puhul, kuigi seal ei ole läbivaid tegelasi, aga ühte tüüpi tegelasi küll. Mis ajendas teid ette võtma nüüd neid kolme, millest praegu jutt? Iga teos sünnib isemoodi ja kui nendest kolmest õieti ma räägiks teile või, või vastaks selle kõigepealt Enn Kalmu. Vaat see on üks romaan. Mu teine romaan, mille kohta ma tean, kuidas tema võiks ütelda, kuidas ta sündis, kaks mõjuvat nähtust oli selle romaani algus ja lõpp. Sattusin niisugusesse olukorda, Enn kalgus, teatavasti seal üks poliittöötaja on haige ja teda saadetakse karantiini, kus on tulnud uued tööpataljonis tööpataljonis raskes olukorras, uued mehed igasuguse raskete rõhuvate meeleoludega tulnud ja kuna sa väljas olla ei saa, siis, siis saadeti sinna, minuga juhtus nii, tuli keskkõrvapõletik, ma ei saanud välja minna ja tõesti tuli väga rasketest metsapunktidest, tulid hästi raskes olukorras, mehed siin ja nii nagu see romaani alguses on. Üks inimene täiesti igav, absoluutselt passiivseks jäänud. Legi lootusetu, kõigi kohta lööb käega. Ja niimoodi tuligi üks rivi ohvitser. Kuulsin läbi seina, regi õhukese laud seina saelaudast ühekordne, kus minu olin ära eraldatud. Minu magamisase. Kuulsin, et kui sa jalgu alla ei võta, kutsun politruk, mind kutsuti. Ma ei hakka pikalt kirjeldama, ma ei olnud nii lootusetu meeleollu meest näinud. Mind masendas see, et ma ei suutnud talle läheneda väga masendusse. Ja, ja, ja teiseks, kui olime Saaremaal olime lahingutes. Siis me lasksin juba oma sõjaväe ajalehele teha, klišeesid kommunisti trükikojas lasime seal teha ja tuleb mul ühe tubli mehe kohta klišee ja ma hakkan vaatama, et see mees on mulle tuttav. Ja uurisin ja uurisin seda asja, Tamma mees on sea ja vot need kaks asja õieti veel kolmas, kuidas mehest oli kujunenud niisugune ja kolmas oli, et kui me olime sõda läbi, me olime tulnud kuskile Aegviidu rajooni ja Jäneda ja Lehtse, mis nad seal ümber olnud, tuli üks ema oma pojale külla, samma, vanad jääpartiid metsast lasinad maha. Ja need, see kohe nagu sundis kirjutama. Need olid niuksed tõukejõude, siis ma tahtsin inimese kujunemis näidata, ma nägin neid nende, nende, nendega koos olles igasuguseid, kus ma olen sedalaadi inimene, kes sõjaväest sai hea kontakti kriidiga ja, ja leidsin inimeste juures ja õppisin tundma ja mind kuidagi ei häbeneta, räägiti väga otse välja ja asju ja ja tundsin lihtsalt sisemist vajadust kirjutada sellest ja need olid need esimesed sarikad, mille ülemusest. Aga aga siis, kui Enn Kalm oli ilmunud, hakati rääkima, et seal uut tüüpi sõjaromaan ja ja lõpuks saavutas see üleliidulise tunnustuse, seda hakati mainima üldse kogu nõukogude sõjaromaani uue tahula, see tuli teile üllatusena, seisu Nõukogude romaan valdavad sõjaromaan oma põhiasetus, et niisugune sõja väga rasketes tingimustes nõukogude inimesed mehiselt kaitsevad oma kodumaad. Kas siis toimub tegevusrindel väga rasketes tingimustes ja seal on ka konfliktid, tekivad teinekord hoolimatu komandöri ja ja kuidagi, mis inimesi ei arvesta ja igasuguseid. Aga minu Enn Kalm oli võib-olla tõesti üks ka niisuguse esimesi, kus ühtaegu ta on osa suurest isamaasõjast, teist aegu ta on kuidas tahaks öelda inimese orienteerumine poliitikas, seisukohavõtt, valik, kas võidelda või mitte võidelda ja see on hoopis teine küsimus, sellest oli ta natukese inimese ott, ma inimese ellusuhtumise otsing senna juure, selles oli natukese teistsugust värvi. Kui läbilõiked Nõukogude romaanile selle tõttu taga siis äratas tähelepanu. Kuna see oli ühtlasi inimese kujunemine ka mitte kujunema, ainult ütleksime Arast sõdurist vapraks sõduriks vaid, vaid noh, kuidas tahaks öelda. Selline maailmavaateline kujunemine sinna juures ja andis talle nagu uued mõne uue värvijoones. Ühe aluseks on teie oma läbi tehtud teekond, mõneti eks ole? Seda küll tõesti niisuguse retke tegin ka mina läbi, kogu aeg kummitas mind rida rida aastaid niisugune niisugune motiiv, et ö tuisk, raske, lumi, võõrad kohad, sa pead minema. Võtsin mina siis kätte ja hakkasin sellest peale. Seesama pilt, mis Mu hinges elas ja kohe hakkas ta jooksma ja see ilma igasuguse asjadelt kirjutasime, palusin anda endale veel teine kuu loomingulist puhkust ja kaks nädalat sain ja kirjutasin seal ühe joonega või jutt või ühekorraga selle mustalt valmis siis üks aasta aega hakkasin teda läbi kirjutama korralikult, vaat niisugune oli sellega täiesti oma poolt läbi tehtud, sama sama reis. Väga, täpselt samad inimesed, mõned tunnevad ära näiteks. Kauaaegne kultuuriministri asetäitja, omaaegne raadio ülem Uusman tundis korraga sealt ära mõne tegelase ja ja annuse oli oma jalgadega hädas, seal käies ja tuntud hästi tundsime 11 tuntud töölisliikumise aktivist samasuguse surmaga ja nii edasi. Ja kõik need, see on siiski, ma peaks ütleme, samaviisi läbi elatud, läbi tuntud. Sest ma ei söanda paberile hakkama looma ainult mõistusega, kuidas öelda ratsionaalselt kombineerima, vaid, vaid ma siis tunnen nagu sisemist õigust kirjutada, kui ma neid situatsioone eriti, aga neid inimesi, kellest ma kirjutan oma arust põhjani, tunnen oma arust. Ega see veel ei tähenda, et alati peaks tundma, aga aga kui ma näen, et ma ma ikka ikka. Ma näiteks tunnen sisemist vajadust kirjutada ääretult teravast klassivõitlusest maal, mis toimus palju mu häid sõjasõpru said seal surma. Aga kuna ma olen linnamees, nagu öeldakse, linnakivide peal üles kasvanud, tol ajal tarvitati kodanliku niisugust väljendust, ma ei julge, ma vahetevahel toon üksikuid tegelasi ja neid ei ole. Mitte kogu taust, ei ole maailmas, ma ei tunne, ma ei tunne oma sisemist õigus kirjutada seda, mida sa ei tea. Pärast hoolega loen rahva häälte, kirjutan, kuidas eesrindlik kolhoosi esimees saab kitsaskohtades segu isamaa, nii kirjutada midagi, midagi sellelt. No see on need põhilised, mis puudutab olustikku või ütleme, seda on kindlasti enamus teie tegelasi on niisugused väga selged või sirgjoonelised või niimoodi, et teinekord on niisugune tunne, et kas nad täpselt elus ikka nii väga niisugused on. Jah, võib küll olla võib, siin on ka. Teatavasti klassikalises kirjanduses olid niisugused Ühe kileinimesed kui uus, siis on ihnus, niiet Balzaci võtaksime või seiks põliskui armastab ja vihkab ja pistada Jes seda ja kõik kes seda teab, kirjanikul on õigus seda teha. Ja mida tema oluliseks peab. Praegult on kuidas öelda, mitme kihilisemat mitmekihilise emad, inimesed või ei iga seda laadi tegelasi. Paraku on. Mitte paraku vaid hea, et neid ka on, kellest saab kinni võtta akas või Enn Kalmu tääger, missugune mees hästi minu silmade ees ta on üldiselt niisugune kui kõrgeda otseselt teadlikkuse aste on nagu niisugune loomulik tunne, ausus, õigus, selle eest läheb läbida juuli millestki teisi heaks, valmis kõike tegema. Nojaa. Aga eluline mulje võib muidugi hiljem töötamise käigus kirjaniku vägivaldse käe all omada küll niisugused jooned. Milleks see algpõhjus, seda eluline tähelepanek alust ei pruugi anud võib küll. Teist laadaga. Ma mäletan, kui pärast 67. aasta tormi Mina nägin ühte mända kahte mända õieti ja ma käisin seal mööda ja pani mõtlema ja pani mõtlema ja siis seda eluline tähelepanek, need männid said aluseks, et ma välja mõtlesin ööbiku jussi, linnukesega mehe, noh ma tahaks, umbes nii, ta sünnib. Sest kellega, no tema räägib, nagu te teate, räägib männi ja no selline sümboolne võtemendon, ta südametunnistus räägib, iseendaga arutab. Ja noh, eks ta siis, aga jälle elulised tähelepanekud sedalaadi mehest, kellel on tõsine ja aus töö, kõik Kellist iialgi ei saa ajada niisugust tarbimisühiskonna inimest. Sedalaadi inimesi ma pean väga, hindan väga kõrgelt ja kui vaja olen valmis kasvõi tegema, kui neid enam ei, ühiskonnas ei ole. Aga ma usun, et olnud. Olevsookask on mulle väga, vähemasti mulle väga südamelähedane see südasuvepeategelane, see väga südamelähedane jällegi tema ihust ja hingest tõe otsimine ja see, kui tema arustes midagi õigesti tehtud, siis valu selle üle, et ei ole väga väga samal ajal on mulle väga hingelähedane kasvõi sedasama käe ker, millest me rääkisime. Või jälle siinse ööbiku juss, linnukese peategelane või vihmapiiskade Andreas jällak Aridateisi ja isegi minu viimase novelli minategelane on mulle üsna lähedane. Mul mõlgub meeles, oleks mul tõesti veel aastaid natukese vähem mõlgub meeles, et ma teeks ühe niisuguse raamatu, mida veel eesti proosas tehtud ei ole. Et ma võtaks kokku oma väga hingelähedased tegelased, tooks vana, tänapäeva jätkates kiusab mind hirmsasti see mõte keemia hirmsasti mulle peas. Aga samas hakkan tagasi, tundub, et seal, seal seal mine sa tea, kus, kuidas, kuidas ja kas ta ei lähe liiga pubitšistlikuks ja sündmustiku nagu ei ole inimlikke vahekordi, muu elu pinnal ei tule ja mine sa tea. Ja ei ole ole teha, aga vot niisugune mõte käib vahetevahel läbi mõelda. No ühele niisuguse küsimus on ju vihmapiiskade tegelane. Selgesti ütleb välja, et kui talt küsitakse, kirjanduslikult kohtamisel küsitakse minu enda käest, küsiti ka jälle minu enda kätte, siis koolilaps noorem kui praegu siin kusagil kuuenda klassi laps, seitsmenda klassi laps, et uskusite, kuidas elu, elu elu on just niisugune. Ja vasta siis, Andreas jälle kostab sellega nii nagu ma siis Aru sain. Ja tõepoolest ma ei kujutanud ette ja, ja lakei, et nii palju on veel veel, kuidas öelda niisugusi. Inimeste juures nii palju negatiivseid nähtusi ja niisuguseid asju nagu väga arenenud bürokraatia teisi ja kolmandat ei kujutanud ette. Kui mina marsisemiga tuttavaks sain, hakkasin öös liikumisest osa võtma, siis oli mul retsept suurepärane. See hakkas tavaliselt mõnda pildistada, kõik pahad asjad, mis maailmas on, tulevad kapitalistlikus ühiskonnas, et inimene hoolimatu teise vastu. Et ta hoolimatuse pärast olid ja mis teeb teisele halba raha, ajab teda tegema igasuguseid ebainimlikke tegusi, tapma, varastama, petma, teise pankrotti viima. Prostitutsioon on kapitalismi mädapaise ja, ja alkoholism ja nii edasi, kõik teeme selle ühiskonnas, paneme selle korra, Maijateistsime vahede, Ani keskune. Kõige raskem on toime tulla inimesega. Kõige raskem on terve rida nähtusi püsivad. Vaat kui tulise materiaalse huvitatavuse põhimõte, mis viis meid siin 60.-te aastate laps, kujund aastates, hakkas tema tulema ja kuidas seda keskel eriti hoogu sai? Kohe oli juba sel ajal minu. Mõni tegelane hakkas juba kartma seda või hakkas tulema, see toob kõigi selle positiivse, kelle kõrvale kaasa väga palju negatiivseid mind vapustas, kuna heade inimeste käest kuulsin, et käivad Meie kolhoosid ja üksikud kolhoosnikud ja sovhoosi töötajad ime kaugel müüma sära oma põllumajandussaadusi. Et saada rohkem, mindi Arhangelskisse või Astrahani või ei tea kuhu. Ja siiamaani kuulen, kuidas maamehed kokku saades teinekord arutavad, kus on need kartulid, mis te arvate, kust see aasta tuleb kartulid parem ja ja kuhu siis mida, mida külvata oma isiklikul maalapil, kas rohkem saada? Ja terve terve kolhoos teeb sagedasti seda. Ja kui ehitaja ma vaatan, kui, kui jõudsasti majade väliskarpides lüüakse välkkiirelt käib seinad. Aga kui haige vidi, siis hiljem see asi läheb. Aga müüride juures ju plaani täitmine suurepärane, seal on ju, seal on ehitusmaterjali osa tööjõuga võrreldes palju suurem. Ei vaata kõik niisugused asjad natukene segaselt räägin, aga ma tahaks öelda, et niisugusi halbu egoistlik nähtusi, mis sünnitavad ilma et meie ühiskonnas väga nist arengut, takistavaid asju, nagu preemiate välja kombineerimist ja peened osavad leidlikud sellid, neid ju leiavad ühiskonnas alati niisugused kohad, kus igasuguse kombineerimisega esiteks suurendada oma palka ja teiseks kui sa oled ka selle tööga selle palga teeninud, siis on alati ei jõua sugugi nendele kaupadele ligi. Vot niisugused nähtused maa seda ei kujutanud ette 50 aastat tagasi, kui ma hakkasin töölisliikumisest osa võtma, et niisuguste asjadega tuleb nyyd maadelda ja 26. kongressi aruandekõnes räägitakse neist asjadest, mis on takistanud nüüd minu nii hästi. Mõnes viimasel ajal ma olen suhteliselt vähe jälle kirjutama hakanud mõnes ilukirjanduslikus töös, kas või siin öeldud vihmapiiskade, siis on see üks läbivaks teemaks. No ja kas või viimaseks avalikus sõnavõtus oli see, millest ma rääkisin kah minuni, eesti kirjandus on selle, kuidas öeldakse tarbijaliku ellusuhtumise juures kõikidel tasanditel. Selle patu vastu ilukirjandus süüdistada eriti ei saa, see on peaaegu üks keskseid asju, kui palju meil ilukirjanduse vormis niisuguseid asju käsitleda? Missugune võiks olla see meie praeguse kirjanduse maine üle liidu? Ilma vähemagi liialduseta võin öelda, et meie kirjandusel on Moskva kirjandusringkondades hea maine. Meil toimub tuleva aasta vist veebruaris, ma ei tea, kuidas see täpne tähtpäev on eesti proosa arutamine, kus üheks keskseks kujuks tuleb Jaan Krossi, näiteks Jaan Krossi ajaloolised romaanid on suurt tähelepanu äratanud. Suur tähelepanu on näiteks Emmeebeek, mannil oli Prometi tähelepanust me juba juba on räägitud, nüüd hakkavad järjest rohkem need, ütleme praeguste 40 aastaste kirjanike põlvkond, nagu vetemaal on üsna suure menuga ja ma suure suure mõjuga praegult on Moskvas äratanud tähelepanu moskva kriitikute juures niisugune nähtus, mida nad nimetavad eesti irooniliseks linnaromaaniks. Täitsa uus nähtus nagu nõukogude kirjandus, eesti irooniline, Narva ja Baltimaade kirjandus, sealhulgas Eesti kirjandus, kellel on hea maine või tarvitada seda päris ja meie kirjanduse vastu tuntakse huvi ka väljaspool Nõukogude liitu sotsialismimaades. Üsna palju nakatub teda Soomes tõlkima ja välja andma näiteks Bulgaaria näide. Väga hea näide. Bulgaarlased on saatnud siia mitu inimest pooleks aastaks. Nad on juba praktiliselt tõlgivad, et õppida paremini tundma eesti keelt ja tõlkida otse eesti keeles. Ja hulk teoseid on Saksamaal tõlgitakse demokraatlikul Saksamaal üsna kenasti, nii et nii et ma tahaks öelda, kui võtta selle järgi, kuidas tõlgitakse meie kirjandust ja kuidas arutaks meie kirjandust, eesti kirjandust, siis ma võin öelda, et Meie kirjandus äratab üleliidulises kirjanduspildis tähelepanu. Meil jääb üle ainult tänada tänast külalist meeldiva vestluse eest ja soovida teile jõudu ja jaksu romaani tegemiseks.