Maikuu viimasel päeval pidas juubelit Eesti NSV rahvakunstnik Olga lund. Usume siis kuulvat nüüd tema teatrisse tulekust, prinde esinemistest rambivalgusest ja ehk rambipalavikust. Kunagi keegi ei mäleta, kes oli aga kunagi öelnud ainult rumalad ja, ja siis veel midagi sinna juurde käis, et ainult need ei närveeri muidu teised pidid kõik läbi lima. Õiged inimesed ikka vastutustundega, inimesed alati närvi. Ja teatas muidugi ükskõik kui kaob kauem ja hiljem juba vanemas eas seda rohkem närvirid, sellepärast et vastutustunne, suurem enda kriitika, enesekriitika, enesekriitika on tugevam ja sellepärast nagu tahad väga hästi esinejate väga kokku ennast võtta ja siis muidugi siis sellega seoses on ka niisugune teatav pinge. Aga selle kõrval üks väikene jutt maha rääkida, muidu kui ei peaks andma mingit põhjust närveerida. Lisaks saab ju midagi tegema. Oma elust on väga raske üldse rääkida. See kutsub alati esitenist. Emotsioonid see panen, mitte nii, et sa räägid millestki muust, mis sinusse nii ei puutu, aga kui Seputus puudutab sinu elu sinu minevikku, siis ikkagi kuidagi sind paneb kaasa elama uuesti neid läbi läbielatud korra. Kus on teie kodurannad? Saaremaa? Pool kilomeeterite matist veel Sõrve sääre poole otsa poole. Seal ma siis sündisin kalurite perekonnas, isa oli mul kalur. Küll ta oli arst ja küll ta oli igasuguste hobuseriistade nahatööde meister ja. Isal oli paat ka kindlasti minu isal oli pahane ja vanaisa merele ei käinud, aga minu isa oli kalur, oli oma paat, oma võrgud ja nii ma kaotasin oma isa kahe ja poole aastaselt, sest ta läks merele võrke päästma, mis oli muidugi väga kallid, hinnalised võrgud. Neid ei tohtinud tormi kätte jätta. Ja niimoodi siis sügisel tormiga ei tulnud enam tagasiteed maha tema vend ja minu ema vend sõlgnema isana, kui mäletad lei, ma ei mäletama isa ainult pildi pealt, ainult pildi pealt ja ja pildi peal ta on ka. Tsaariarmees muusikamehena, niisugune muusikamehe mütsandal, piaalsesem alates pillimees ja ma olen alati vaatan seda pilti väga suure austusega, mõtlen, et Saaremaa poiss sinna suure Venemaale läks, jääd sealt ta selle hulga rahva hulgas pillimeheks välja valiti. Et küllap tal siis selleks eeldusi oli. Ja ta oli ka noor, 20 kuueaastane kui uppus koduvetes Saaremaa rannal. Aga minu nooruspõlv möödus Kroonlinnas, minu isa õde elas kroonlinnas ja viis mind ära Saaremaalt Kroonlinna. Nii sai siis mulle kasu lisaks Aleksei lund. Ja kuni kaheksa seitsmeaastaseni maalin Kroonlinnas. Isa nimi oli, seda nime ei ole ma kunagi avaldanud kuidagi lahvatanud, sellepärast et mind võeti nagu päris oma lapseks Aleksei Lundi perekonda ja ja tema nime ma olen ka eluaeg kandnud. Nonii juttu ja esimesed mälestused on siis kroonlinnast kroonlinnast ja huvitav, et mul on meelde jäänud, kuidas ma kroonlinnas sõitsin hobusega. Laevaga sõitsime Kroonlinna, siis sealt edasi läksime juba hobusel ja see kabjaplagin vastu puu sillutist on mul meelde jäänud. Ja siis ma näen väga protestinud, et ma ei taha võõradopa. Ma tahan oba oma Õpaga sõita. Seda mul, rääkis ema ikka alati kroonlinnas, mina käisin, seal oli Eesti selts ja selles eesti seltsis oli üks niisugune nagu lasteaja moodi, oi igatahes ma käisin seal lasteaias ja seal meil õpetati natukene muusikat, mina olevat kohe kui lasteaeda läinud, võtnud palitu seljast ära ja lennud kohe klaveri juurde muidugi kohe mängima. Ja siis seal oli ka siis jõulude ajal oli mingisugune niukene suurem pidu, siis mind pandi põlvitama voodisse, valge särgiga. Ma pidin siis vaikselt seal 20 minutit seisma istuma niimoodi või põlvitama. Ja minu tagaadi siis üks ingel siis luges luuletusi ja minu isa ema olid siis saalis ja ütlesid, et nad väga imestanud, et mina, see 20 minutit seal, vastupidi edasi. Et see oli siis minu esimene. No ema muidugi usklik ei olnud, aga vahel ta käis Kroonlinna luteri kirikus pühade puhul nii. Aga mind ei võinud kirikusse kaasa võtta, ma hakkasin kohe laulma kiriku uksest sisse läksid, muidugi orel mängis ja sellepärast mind jäeti koju. Mitmed eluaastani, TööKroonlinna elu. Kui ma olin seitsmeaastane, siis mu kasuvanemad arvasid mind Päpika Saaremaale viima ja isa oli kattelsete elukutselt kasuisa. Aga siis me läksime minu ema vanemate juure tagasi, aga kasuisa seal ei leidnud mingisugust tööd ja ta tundis ennast seal võõrana. Ja nagu ei olnud mingit hakkamist ja siis ta sõitis ära Tallinnasse. Vastus siin riigi sadamatehastesse, katel sepana tööle muidugi väga hulk aega, ta otsis tööd, tol ajal oli väga raske tööd saada. Ja siis aasta pärast need esimese kooliaasta ma käisin ka Salme koolis. Hiljem siis sõitsin Tallinnasse. Õppisin Tallinnas Kopli algkoolis, hiljem siis keskkoolis ja Juhus hoidistid. Juhuslikult juhuslikult ma käisin sealt mööda taga sageli konservatooriumist ja kuulsin, et seal lauldi. Aga ma ei teadnud, ei julenud nagu seitsmeteistaastane, ei ole nagu minna sinna majja sisse. Aga äkki ükspäev võtsin julguse rindu ja läksin uksest sisse ja sattusin. Hellat-Lemba kuulas mind siis ja ja ütles muidugi. Tulge eksamile. Sattusite siis kohe õige inimese juurde, ma sattusin inimesi. Hellat-Lemba oli muidugi väga suure kultuuri käega haritud naine. Ta oli lõpetanud Peterburi konservatooriumi, nagu tema vennadki Artur ja Theodor Lemba. Ja hiljem oli ta veel Itaalias, õppis Itaalias ja ja esines ta Itaalias ooperites ja oli äsja tulnud Tallinnasse, nii et aasta või kaks oli ta pedagoog ainult olnud, olid noor pedagoog, teised tema kõrval olid kõik juba vanemas eas ja kui ma eksamile läksin, siis ma kohtusin kõikide nende vanemate professoritega, siis oli, oli Sist konservatooriumi direktor. Ja siis Aino Tamm, tema õde oli laulupedagoog siis Helmann, Sternberg Arder on niisugused väga suured kujud ja väga-väga nii kompetentsed. Ja siis muidugi katsetati mind, aga kuna ma olin nii noor, mind ei tahetud alguses vastu võtta. Aga Hellat-Lemba ikka, siis rääkis professor tammel, et ta on ikka muusikaliselt ette valmistamata ja et ma ikka hakkan temaga tööd tegema veel. Ühe aasta jooksul, et siis on ta juba küps, et võib hääd katlas jääb. Niisiis Hellat-Lemba võttis mind enda juurde. Probleemid olid muidugi suured. Ja kuna isa üksinda töötas, ema oli kodune siis muidugi materiaalne olukord ei olnud mitte taga hiilgav. Aga siis, kas võin, ma ikka lohutas ja ütles, et pale mine ikka õppima, jakk meid kakada ja nii ma siis läksingi Hellat-Lemba juure rääkima, et ma ikka asfalt konservatooriumis, ehkki mul on väga raske. Muidugi ma pean kindlasti tööle minema. Ja ma läksin ka tööle. Aga Hellat-Lemba ütles mulle lapsukene poole õppemaksu maksan teie eest ise. Õppemaks oli tol ajal väga suur. 100 krooni oli aastas, hiljem oli 120 krooni, tõsteti see oli siis umbes kahe kuu palk, see oli siis jah? No mina astusin siis Oskar Gilgase vabrikusse tööle, tekstiilivabrik sõli tekstiilivabrik ja muidugi ma otsisin kolm kuud või kaks kuud, otsisin vahetpidamata iga päev tööd, mida ma ei saanud. Aga siis. Ühel heal päeval küsiti minu käest, kas ma valdan saksa ja vene keelt ja mõtlesin, valdan kolme keelt ja nii ma siis meid võeti sellepärast tööle, et sinna tuli siis vabrikusse tuli Saksamaalt üks meister. Ja meie läksime. Meid võeti selle atrateerimise masina peale tööle. See oli niisugune suur-suur, pikk Masingust, siid jooksis läbi aparatuuri ja siis ülegaasi ja sealse riie kuivas siis sauna, siis. Ma sain hästi palju harjutada. Kõik oma Bakalisid ja hääleharjutused, ma tegin seal tehases seepärast, et seal on seal väga suur ruum ja väga suur müra oli seal ja siis ma võisin vabalt oma hääleharjutusi seal teha. Üks kord, Oskar Kilgas tuli isevabrikusse ja ülevalt tuli alla otsima, kes siin kogu aeg. Aga mina siis jäin muidugi seks ajaks vait, kui ma nägin, ta trepist alla tuleb, aga igatahes otsiti pidevalt, et kes siin nii kangesti laulab. Meister, kes insener, kes oli, valmistasid aparatuuri spetsiaalselt. See oli väga huvitav mees, ta oli üks 80 aastane tol ajal, aga ta võitis siia. Kui suurt spetsialistid meil ei olnud veel? Ei teatud neid ei tuntud neid apratuure veel tema neid sisse käes temale, mina siis kogu aeg laulsin, ta seisis minu kõrval ja mina laadsena Frankraist Soogelds, Vaigrena, Tiiu, Pivaarin, Ruslan. Siis on muidugi 31. 32. aastal, siis ma juba läksin töölt, äraõppimine läks pingeliseks, konservatoorium nõudis kogu aja ja nõudis kogu aja ja siis ma hakkasin juba natukene teenima, nagu niisugused väikesed kontserdiotsad olid. Juba sel ajal sai niimoodi. Kolmas aasta siis oli meil konservatooriumi juures ooperiklass. Seal ooperiklassis andis siis tunde. Ma mäletan, Me laulsime Fausti teist vaatust, seal ma laulsin siin pärit siis me tegime amineerise järada Messi duetti aidast Verdi, seal ma laulsin Sammlee risti äratamist, lauliseid okkarriso. Nii et varsti siis Hanno Kompus tegi mulle niisuguse ettepaneku, et ma tuleksin teatriks Volgat laulma. Ja kuna me Konsatooriumis klassis kauppisime jõgi ja niidinad ja Olga osa oli mul läbi võetud, seal ta nagu hakkas, vaatame, et et ma sobiksin dist teatrisse seda osa täitma. Ja kui ta mulle selle ettepaneku tegi, siis ma ütlesin talle, et taevas, ma ei oska ju midagi, miks ma tead, tegemata osa, mida tunnustudeni arvate? Läkimassist teatesse istusin ma muidugi kaks kuud seal vaikselt seina ääres ja nii hirmus õnnetusest. Noored ei püsi ju, nad tahavad kohe kõik saavutada. Aga mõtlesin juba, et ega minust ei tulegi mingit kutsutagi kunagi laulmas lavale, aga ikkagi istusin seal siis laulis üks, teine Olga lillel. Jah, ja siis kutsuti mind lavale ja. Ja hakkasin mina siis 34. aastal, see oli aasta alguses. Anyanjaadist kask. Ja nii ma siis jäingi. Estonia teatrisse ja enesetunne enne esimest esietendust esimest Iisride avanemist. Närv oli muidugi väga suur, ma olen sellest juba rääkinud mitmel korral, kuidas üldse mul see Estoniale vaadake, kui mind esimest korda merep juhatas seda Orneegini etendust kutsus mind siis lavale. Mina seisin siis laval proovis nagu puupakk, ei liigutanud ennast, ei paremale, vasakule, ainult laulsid, sest see oli minu elus esimest korda orkestriga laulda. Ja siis mere püüdis mulla alt. Liikuge ka natuke, mis te seisate. Aga siis, kui tulid dekoratsioonid peaproovi ajal ja kostüümid ja siis ma äike, läksin nii elavaks, et Hanno Kompus tuli ja küsis, kas te olete täna piina võtnud või kuidas tsini lõbustana oletamas Trei, imestasin mina, kuidas ta võis nii küsida, no siis olete väga tubli ja siis võttis meil mõlemil selle teise metsosoprani kätest kinni ja ütles, et ja mõne mõtte orite noored ja mõlemate orite kenad. Aga Olga londil on need madalat kontraldi noodid, mis siin on vaja ooperis ja nii-ütelda oma rina nootidega madalate nootide tõttu, mina siis pääsesin, võitsin nagu selle konkursi selle konkursi ja jäin ma siis Estonias. Kriitika suhtus minusse ka väga hästi soosivalt. Lavastuses esimesest lavastusest alates ja et 34.-st aastast hakkasin ma siis pidevalt osi saama, Estonia tead, need olid siis seal olid järgi mööda siis Rigolettot madaldina. Ja flotovi Martas need siis muuseas väga huvitav osa, väga mänguline osa natuke nendest klope, operetti, opereti moodi või ooperi sobretei, voodi osa seal siin tahab looga ja Benno Hansen ikka väga kuulsate suurte lauljatega palav, mõtlesin, et see oli mulle väga vastutusvastutusrikas ja ma püüdsin. Siis tulid vältoditsetiooperit tontas kohale ja. Muidugi mitte peaosja Maritsas muslanna osa ja ja niimoodi siis elu läks suure töötähe all ja konservatooriumi lõpetamine oli mul 36. aastal, ma lõpetasin Tallinna konservatooriumi. Hellat-Lemba ei kiirustanud sära lõpetanud nii ruttu aega on seal küllalt õppida, tahtis ikat mahutada, kaalika rohkem tegeleksid. Ma õppisin ka seitse aastat, 29 kuni 36 ja, ja Michis lähenesse 40. aasta. Muidugi, see tõi väga palju uuendusi, 40. aasta kogu rahvale. Paljud solistid olid koorikohustustega edutati ainult solistiks, siis muidugi repertuaar muutus. Mina sain kohe nagu loomingulise komandeeringu, küll riigaga siiski soniga, ikka edutamine ja terved. Suve ma siis töötasin seal kontsertmeistriga, et siis tagasi tulles sügisel. Siis laulda esietendust. Muidugi, me kõik aktiivselt lülitasime nõukogude korda. Minu abikaasa oli JÜRI, Koger oli, vabastas vange ja käis pätsu võimu maha võtmas, Kadrioru lossi ees ja ühesõnaga väga suure poolehoiuga suhtlusnõukogude korda. Kus te olite sõja puhkemise päeval? Pirita jõel? Sõitsin paadiga. Ilus ilm oli 22. juuni. Väga ilus ilm oli päikesepaisteline, soe, linnud laulsid. Äkki kuulsime, et et rannas hakkasid need eriti raadio, hakkas väga ärritatult rääkima, midagi. Tulime Pirita randa, see on restorani juures, saime teada ja üks poisikene ütles, sõda algas ja mina pidin hakkama veel poisiga riidlema, et mis seal litsi lõigi räägid. Paul Rummo ütles mulle, et ära sõita, suits 50 kilo, võtke kaasa, rohkem kaasa võtta ei tohi midagi. Paul Rummo oli Estonia direktor ja Dahlissonia direktor sel ajal. Mina muidugi läksin koju ja kaks päeva läks rohkem muutmise peale ja kui, kui pakkimise peale ja üldse ei teadnud, mida kaasa võtta. Aga ma võtsin kõik noodid ja kõik esinemise kleidid kaasa ja sõitsin kostüümis, panin libamantli omale pääle. Kes olite reisikaaslased ja kuhu rongis? Rangvist läheb Minskisse, tegelikult olime me alguses nagu pidi olema meie paik, ufo aga Fasmi sõitsime mööda, siis sinna enam juba evakueeritud ei võetud vastu, siis läksi, läbistasid seal jääbiscs, Ropka ei võtnud meid vastu, siis sõitsime sealt edasi Vilniusse, juubelkasse. Mingi väike väike väike alev, väike alev, kaks ühesõit 200 või 300 kilomeeter Tšeljabinskis edasi, kes siis sõitsin, mad, sõitsin, tarin roosiga koos. Siis anna klassodi minuga koos ja väike Eri Klas, Eri Klas oli siis kolmeaastane andisk. Vilkas kolhoosis on magus Jakobsoni kirjanik Jakobsoniks. Muidugi, mina oleks pidanud ka tegelikult minema kolhoosi tööle, aga kuna ma ootasin last, siis ma nii läksin esimehe juurde, ütlesin, tead, et Teil vist minust mingit käsu siin ei ole, et lubage mind minna selle pitski linna muutva, oo, see oli väga tore noormees oli, ütles muidugi muidugi jaa. Ja siis Karin Ruus sai sellest teada, et ma lähen Tšeljabinski ütles, et oi hulgad, võta mind ka kaasa, ma ei oska üldse vene keelt rääkida, sina oskad vene keelt ma üksinda, kui läensla kaol seal üldse ära suures linnas. Aga siis mitt naerdi välja, seal, ütles, et kõik inimesed magavad jõe ääres ja magavad jaamas pikali maas ja tee siis mõtled tekke, siia saate hotell. No esimese öö magasime ka kuskil paadi all, kuskil jõe ääres Tšeljabinski linnas jalutasime mööda linna. Kohtusime ühte ühte arsti Eestist ja see ütles, et Kaarin Ruus, tee, tee sa hotelli teksti näitama. Dokumenteeti, missugused dokumendid teil on, ministrite nõukogu esimehe asetäitja. Saate kohe toa, mu ema, siis läksime uuesti tagasi, näitasime seda dokumenti ja saimegi. Saime ilusa toa. Ükskord kõht täis süüa siis muidugi läksin filharmooniasse, filharmoonias pakkusid siis ennast tööle filharmooniasse, ühtki dokumenti mul kaasas ei olnud. Kästi siis tulla muidugi proovile. Ma mõtlesin, et mis ma seal ikka laulan, ma kartsin kangesti, et mu rasedus välja paistab. Siis pidi seda ka nii kuidagi varjama. Et see oli mul vene keeles selges Võhataja. Komisjon oli saalis mõõduketi, braavo, braavo. Braavo. Ja mind väike, siis vastu filharmooniasse tööle. Anti mulle siis korter, kas vōi pere hulk, nagu praegu mäletan ka Olga oli kellelgi perenaine, kelle juures ma siis elama asusin ja mis oli siis puumaja ühekorruseline täitsa maa peal oli see maja ja siis perenaine elas tagatoas ja mina siis elasin köögis, seal oli suur vene ahi, aga mulle lihtsalt väga tore elada. Perenaine oli haruldane sisul ingliskeelne muinasjutulinna tasand nagu film, seda seda vist. Kui rääkida, siis keegi ei usu seda. Mina muidugi tahtsin siis mehe ema tuleks nii nagu Verkas ta minu juure sinna, kuna mul korter juba oli ja mina siis kirjutasin talle kirja ja saadan ühe mehega selle kirja, kes sõitis Tšeljabinskis sinna pilkases, saadan kirja. Ja selles rongis siis oli Tallinn juba ära antud, sõitis minu mees. Ja ta läks selle selle mehe juurde, küsis, kas ei tea midagi Holgalundist? Suurel Venemaal rongis sõja ajal. Ja ta ütleb, teate, mul on tema Kirnis. Ja tõesti, tema sai selle kirja, kus ma kirjutan. Et ma kutsun ema enda juurde, et mul on töö juba ja mul on korter ja tulgu ta siis võtku ühe auto ja sõitke autoga kõikide asjadega, minu juuritsi läbiks. Tema muidugi tuli ema juured, mis nagu veel, kas läks sealt kohe ja hakkas mulle helistama, kutsus mind aadresse kaudu välja telefoni, mina lähen hommikul telefoni ju rääkiv mees räägib mulle, kuna ma teadsin, et Tallinn on ära antud, ma ei teadnud mitte midagi temast. Ma teadsin ainult Ants Lauter, Paul Pinna ja veel teised seal olid evakueeruda, temast ei teadnud midagi. Ja äkki ma kuulen tema häält. Ja ma ei saanud mitte midagi muud, kui ma hakkasin nutma, nutsin ma kogu aeg ja ma ei saanud mitte midagi aru, kus ta on või kus ta peab tulema, ma ei saanud talle midagi ütelda, et oota, oota, ma tulen ja ma ei saa midagi aru. Ja ma tulin koju, siis järgmisel hommikul ta tuli oli istunud tähendab mingisuguse rongile juhuslikule rongile ja mis läks rindele ja siis ta oli seal Tšeljabinskis rongilt maha hüpanud ja, ja hommikul ta tuleb uksest sisse ja ma vaatan tema peal ja mul läks täitsa jalad nõrgaks. Kui ta ei oleks mind kinni haaranud, marksist maha hukkunud. Niisugune. Ja siis hiljem ma läksin filharmoonia töölt ära, kuna ma ei sanud ringi sõita, ma läksin siis operetiteatrisse tööle. Noh, see oli ka date, oli tarvis käia seitse või kaheksa kilo metallitehase juures kuskil linna ääre peal, see opereti, teatades trammid olid niivõrd täis, et üldse sinna pääle ja oli võimatu saada, absoluutselt, siis ma pidin käima jalgsi sinna opereti, teatas ema, andis mulle oma suure suure kasu, aga selge, millega ma käisin, siis mul olid, kummikingad olid jalas. Ja siis niimoodi 40 kraadi ja 50, mis seal oli külma Tšeljabinskis tuli siis astuda, kui opereti, jõudsin siis Vaheroni näguri täitsa ära külmunud, üldse isad muskulatuurilingutad. Aga huvitaval kombel tervis oli hea. Mingisugust külmetamist, kiitis aga kõiki neid nohusid, mida harilikult laulda nii hirmsasti, mille all kannatavad. Siis opereti teades anti mulle siis Silva osa täita, nii ette valmistada. Tunda ka niisugust noh Kuidas ütleme niisugust kadedusemomenti või primadonna, kes seal oli, see oli juba vanem ja ja paksem minust ja, ja kui mulle see osa ainult ütlesin, et et mul hästi siin küll ei lähe see primadonna üldse, kes mööda minust ei tervitanud isegi aga siis jaanuari lõpus, kui meil on juba peaaegu operett valmis siis tuli äkki valitsuse otsus selle kohta, et luuakse Eesti riiklikud kunstiansamblid ja mind kutsutakse sinna siis meie vahekord läks väga soojaks ja nii siis 22. veebruaril Hakkasime siis Tšeljabinskis sõitma Jaroslavli linna siis kõik päevapeolt meeles kätte, seda nii palju meenutatud ja see sellist jääb ka, sest see on niivõrd tähtis. Seda ei unusta ära, muidu see tundus täitsa muinasjutuline, ma alguses ei uskunud, kui Kaarin Ruus tuli minu juurde ja tol ajal luuakse Eesti riiklikud kunstiansamblid ja meid kutsutakse kõik sinna ja ma ütlesin, et ei või olla ajal, kus lahingud olid veel väga suured lahingud olid Kurski all. Nii et aga see sai teoks, oleks muidugi, sinna oli siis kogunenud ligi 400 inimese ümber, seal oli siis sümfooniaorkester, mida juhatas Roman Makarov, kes oli ka rindelt tulnud haavata saanud. Seal oli Gustav Ernesaks, juhatas koori ja. Ja siis draamanäitlejad, Paul Pinna, Ants Lauteri, Eduard Tinn ja Jüri Järvet tantsis siis. Ja siis hakkas gruppi diviisi rühma diviisis Jaroslavli kunstiansamblid väljasõitusid tegema. Mul on hästi meelde jäänud üks brigaad, mis juba hiljem välja sõitis pikale sõidule. Aga ennem seda olid igasugused segabrigaadid seal Volga ümber, kusagilt tuttajevis meie sõduritele esinesime, kes, kes tulid rindelt puhkusele ja kes ravile tulid, sinna? Need olid siis ikka niimoodi, et Bruno lukk ja Olga lund ja lumeVladimir ja ja siis tantsurühm. Niimoodi ja siis kunstiline sõna Jüri Koger ja Ants Lauter. Paul Pinna. Ma juba ütlesin. Aga meil oli väga-väga palju sõit Moskvasse. Ja sõja ajal oli vähemalt niimoodi, et käidi järgi massiliselt ja palluti piletid mitte muidu sisse pääseda, ka piletid osta raha ja kõik oli niivõrd välja kujutati, isegi kui kui läksime leiba ostma omal ajal kusagil, siis ka seal juba poemüüjad tundsid ära, et kuulge, kuidas saaks teie kontserdile piletid? Igatahes publikupuudust ei olnud kusagil. Aga siis viimane pikem sõit, mis meil oli, viis kuud olime rongis. Ostsime Novosibirski ja Omski ja Tomski ja Boševiad lähedaskitsetasimjal rindel oli agent. Ja rindel olime selle brigaadiga liga lähedal ründele. Me sõitsime vaguniga küll Leningradis, oli siis Leningradi perioodil, kui juba tagasi tulime, Leningradi isegi. Kilomeetrites Ma ei oska ütelda ka öö Me sõitsime rongiga Narva lähistele ja siis läksime veel jala. Kus meie, meie, meie sõdurid siis meie korpuse mehed siis olid pealetung järgmisel päeval kohe pealetungi eelõhtul veel õhtul. Väga kurb oli see päev ja väga udune ja 100., tibutas vihma ja, ja seal oli nii palju, oli muidugi see aas, see väli oli täis lageda taeva all lageda taeva all. Ja kõikidel olid kaitsebki detallid. Keebid olid seljas, need kõik eraldada ei saanudki, oli ainult üks suu inimmass. Aga huvitav, et hiljem üks 30 aastat peale sõda olema neid inimesi kohanud, kes tookord kuulsid mäletu lärmsale jäätnetavat pärisinud. Saltsi sidur, detailid, ansambli inimesed vaid paga mitmelt aladelt inimestelt. Ja öösel jõudsime Tallinnasse, aga koju ei saanud minna, pidi öö läbi veel Tallinnas vaksalis jalutama, sest oli veel sõjaaeg keeluseaduse Isabella eeld. Öine liikluskeeld oli nii, et ma ei saanud kuskile minna, tuli hommikut oodata. Ja ma mäletan väga hästi, kuidas jalutasin seal perroonil edasi-tagasi ja vaatasin lava Toompead. Ja, ja mitte midagi teadvat, omastest ei teadnud, kas kas leian ideest või mis nendega on juhtunud, aga kõik oli korras. Ma nägin omakasuisa ja oma õde ja kõik olid, kõik olid terved ja kõik olid kodus. Rõõm oli suur muidugi. Aga Estonia valents Estonia varjamas ja algasime oma tööd glooria kinos. Ja siis, esimesel, esimesel päeval, kui tulime tööd, siis hakkas töö pääle ja ma pean ütlema, et see läks kuni minu pensionini välja, need see on nagu üksluine nisugune järgi möödüks Surbabeda või. Ja kui hakata mälestustest rääkima, siis võib-olla kerkib esile mõni eriline esietendus, huvitav etendus, huvitav osa või siis huvitav dekaad Moskvasse või Leningradi Castrol etendused, need olid alati midagi erilist. Sellepärast Moskva publik ja Leningradi publik. Need muidugi võtsid erilise soojusega meid vastu ja ja ütleme, aariate peal olid alati aplausid ja etenduse lõpul oli muidugi metsikud ovatsioonid ja nimede muutmised ja siis kuhjaga lilli ja. Sõjajärgseil aastail hakkas kohe lavale tulema eesti algupäraseid oopereid, oli töö nende kallal huvitav. Ja see oli eriline etapp Beltse suure isamaasõja ajal Jaroslavlis meeli loojad hakkasidki kirjutama. Rahvuslike ooperid, solid, kõige viljakam periood üldse meie heliloojatel. Tormide rand, Kohila Pühajärv, Gustav Ernesaks kirjutas valmis ja ja siis. Lepnurme Jüriöö tuletcataat, nii et meie heliloojad selle lühikese aja jooksul siiski olid väga viljakad, jalaga tööhoos ja nähtavastikase inspireeris see suur isamaasõda ka kirjutama vähemalt Eugen Kapi need võitlusstseenid ja need on kõik. Kirjutatud, suurenes, sõdame perega ja südamesoojusega. Isegi kui meie esitasime näiteks ma laulsin Saima, osa stab, tundsin ikka kogu aeg. Ma sidusin seda tolleaegset võitlust oma meenutustega suures isamaasõjast. Isegi hilisemad osad nagu Jaroslav na osa ka ma ei saanud kuidagi sellest lahutada, näiteks Bayaaride pilt, teine teine pilt Igoris, kus Jaroslav na palub abi bojaaride, et seda ei saa kuidagimoodi lahutada. Nendest meenutustest, mis nendest ülielamustest, mida ma olin saanud suure isamaasõja ajal. Kui palju teil üldse olnud osi teatris? Teatris ma olin, kui nii võtta 30 aastat. Teinud kui võtta kõik need väiksed osad ja niisugused episood. Operettides arvesse. Aga muidugi pealesõjaaegne periood, 44. Neljanda aastani see on ikka olnud peaaegu kõigist peaosade täitmine ja väga raskeid perioode olnud. Ma mäletan eriti peale sõda, oli ju nii, et ei olnud ju naisosatäitjad, olid mehed jäänud siia meile Tallinnasse, Estonias aga naised suuremalt osalt olid ära läinud. Kõik need suured osad nagu lasusid, siis tol ajal minu õlgadel