Tartus Eesti Rahva muuseumi näitusemajas jätkub täna rahvusvaheline konverents, skulptuur ja võim kultuurirahvale institutsioonidele on võimu kättevõitlemine ühiskonnas tunud läbi raskuste. Ka Eestis on muuseumide rolli kaua alahinnatud. On leitud, et muuseum on kolletanud ja tolmunud asjade koht. Tegelikult on aga meie muuseumid viimasel rajal muutunud atraktiivseks ja mis peamine, kätte on võidetud Eesti Rahva muuseumi teadusdirektori Terje ane Pajo sõnul positsioon ollakse ühiskonnas teatud mõttes võimu institutsioon. Muuseum on ka teatud mõttes üks nii-öelda võimu institutsioon ühiskonnas, ta nimelt püüab oma vahenditega näidata seda, kes või mis ideed on hetkel valitsevad ühiskonnas. Muuseumi institutsioon peab paratamatult tegema koostööd võimuga. Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas ajasin juttu tuntud tartlase linnamuuseumi kauaaegse direktrissi Ivi Pullerits. Iga tema on see proua, kes Taaralinnas aastakümneid on suhelnud erinevate võimukandjatega. Ühes on hevi Pullerits tänagi kindel. Kultuuri ja võimuesindajatega on ülikoolilinnas kogu aeg hästi läbi saadud. Ei oska ma öelda, kuidas oli see viiekümnendatel aastatel, ma oskan juba rääkida midagi 60.-test aastatest, see on see periood, kui algas sula, sellel perioodil oli võimalik näiteks muuseumites ikkagi võrdlemisi palju ära teha, oli võimalik teha tööd püsiekspositsiooniga, oli võimalik kajastada ekspositsioonis kahekümnendaid kolmekümnendaid aastaid möödunud sajandil keegi nagu otseseid takistusi ei teinud. Muidugi alati tuli arvestada nende üleliiduliste nõudmistega, mis omal ajal oli, et 60 protsenti ekspositsioonist pidi käsitlema kaasa. Aga meie õnneks oli see asi niimoodi, et üleliiduliselt tähendas kaasaeg alates 1900 seitsmeteistkümnendast aastast ja sellega seoses saime meie kasutada. Ta üpris vabalt pindasid, näitamaks seda, mis oli 1900 kahekümnendatel 1900 kolmekümnendatel aastatel. Selle gaase aga oli muidugi tõsisemaid probleeme, sest näiteks linnamuuseum korraldas kuuekümnendatel aastatel niisuguseid ankeete, et saada teada, mis linna tööstusettevõtet toodavad, see, kust nad saavad tooraine, kuhu hiljem see toodang, räha ja kui suured on selle toodangunumbrid lähevad siis need ankeedid tõepoolest keelustati ja öeldi, et tuleb kasutada ainult ametlikku statistikat hilisemast ajajärgust. Ma ütleks. 80.-test aastatest on juba väga niisugust liberaalset suhtumist Tartu võimude poolt muuseumitegevusse. Kui me tegime 1984 näituse tuletõrje ajaloost ja seal oli suur kollektsioon väljas au ja ametimärke ja nendel märkidel olid ju 1900 kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel rahvusvärvid ja me panime need märgid välja ükski. Leidus talviseid kodanikke, kes läksid partei linnakomiteesse ja ütlesid, kas te teate, mis sünnib linnamuuseumis ja selle peale tookordne parteikomitee sekretär, kalle, määrus, praegune tuntud juure professor helistas ja küsis, et mis teil seal sünnib? Ma ütlesin, meil ei sünni midagi, meil on uus näitus, tulge vaatama, aga valvas kodanik on teinud ettekanded, ta tuli vaatama, ta ütles. No see on täiesti loomulik, me ei saa ajalugu maha vaikida. Kahekümnendatel, kolmekümnendatel aastatel oli niimoodi ja see näitus jäi niimoodi kaitseks. Võime siis kokkuvõtlikult öelda, et Tartu linna tollane juhtkond suhtus soosivalt kultuuri, kultuur ja võim. Sõitsin Emajõelinnas üsnagi hästi läbi. Mina ütlen küll, sellepärast, et muuseumi juhina tegutsesin ma juba 79.-st aastast ja mitte niisuguseid suuri konflikte meil ja mitte kunagi ei olnud ja mitte kunagi ei olnud ka tehtud mingeid väga rangeid ettegi. Kas tänapäeval siis muuseumid peavad ennast rohkem tõestama-selgitama? No tänapäeval on see karm olelusvõitlus kapitalismi tingimustes, meil on tarvis ju kõikidel muuseumitele leida oma kindel nišš, oma kindel publik. Me teame igaüks tooma välja oma muuseumi eripära ja selle eripäraga, tooma muuseumisse külastaja ja see eripära väljatoomine ühe või teise muuseumil, see on tõepoolest küllaltki raske töö.