S-i seab endale peegli ees uut kübarat pähe tumesinist eile ostetud veidi paremale kõrvale, siis rohkem ninale ja siis hoopis paremale silmale. Uue kübara puhul talitab ta alati sääraselt, et otsustada, kuidas sobib talle kõige paremini. Ja ega ta saa lubada endale seda naudingut väga tihti. Vaevalt paar korda aastas. Ta on vaid masinakirjutaja härra sisaliku kirjatööde kontoris, kus teenib 30 krooni kuus ja ema vürtspood õuna ning oja tänava nurgal toob siis see just niipalju, et perekond saab süüa ja väiksemad õed paar kleiti selga ning kooliraha küsida, kui ainult essi emalt, mis see kõik üles võtad. Lõpuks otsustab esiet praegu saavutatud kübarasend ainult pooliti silma varjevee kaunis tublisti teise kõrva peal sobib talle paremini kui teised täna leiutatud. Ta vaatleb end veel kord teraselt, korraldab kostüümi Ki ja tuleb otsusele, et võib-olla enesega täiesti rahul. Pole ime. Mõtlete, et Mihkel on minusse nii pööraselt armunud. Nüüd ruttu veel vähe puudrit ninale, et see läigib nagu viidika selg päikese paistel ja siis otsekohe minema. Mihkel hakkab muidu jälle tüli norima, kui peab liiga kaua ootama. Esi too juba rätsepa naine sõimab, hõikavad Jutaja lilleukselt ise jooksevad laginal tänavale S-i kahma käekoti ja ruttab neile läbi poe järele. Poeski on rahvas valgunud tänavale, isegi letitagune ema residents on tühi. Ema seisab väljas poe trepil, kust vahetab lähemal seisva publikuga mõtteid sündmuste käigu üle. Etendus on tõmmanud kokku kenakese rahva pilve ja kaugemaltki tuleb inimesi ühte lugu juurde mõnigi joostes, kuna ei teata ju, mis on lahti ja kui kaua see võib kesta. Lähemate majade aknad on täis välja pistetud päid. Ühel aknal näikse kibe võitlus käivat vist küll paremate kohtade pärast. Rätsepa naine ise, lahingu tegelik juht ja üldise huviobjekt kargleb edasi-tagasi rähni mammi maja ärklitoa aknal. Vana lehm, vana lehm, karjuta õudse häälega, raputab rusikaid akna poole. See aken on praegu ainuke läheduses, mida ei deklareeri mõni inimese pea. Selle taga valitseb säärane vaikus, nagu kuuluks mõnele mahajäetud majale muinasjutus. Rätsepa naine ei lase end. Ta saadab veel paar sõna akna poole täienduseks juba öelduile. Siis pöördub rahva poole, et näha, kas kõigil on selge, mis siin sünnib. Tema lähedal seisavad kaks rake daami ilmsesti võõrad siin nurgas, nad kindlasti pole teadlikud talle tehtavast ülekohtust, neid tuleb valgustada. See vanales toomikese naine ise, vana inimene, teine jalg juba hauas, Teedsin hirmsaid tempe, müüb viina, seal üleval oma kongis, nüüd on meelitanud rätsepa enda juurde. Järgneb rida nimetusi toomikese naise kohta, mida ükski naisolend ei peaks enda kohta austavaks. S-i pöördub tüdinud minema linna poole. Säärased stseenid korduvad siin järjekindlalt paar korda nädalas. Saaks ometi kord väljasid põrgust, elaks kuskil väikses aiamajakeses, mõtleks vaikselt, ilma ja elu üle järele või nokitseks lillepeenra kallal. Õigupoolest sellepärast essi püüabki olla mihklile meele järele, et poiss hakkab lõpetama ülikooli. Kui saaks ta nii kaugele, et eksi jutu elu mõttetusest üksinda ja igatsusest perekonna järele, missuguse rõõmuga esijätaks jumalaga aguli oma kolmekümnekroonise kohaga. Raekoja kell lööb rutama. Aga oma asjas kindel olles kuus. Tule nüüd, jumala Pimihkeli ootab, Essib kella kuue ajal Toome varemete juures ja siin on vähemalt 20 minuti tee. Nüüd ta saab jälle tubli noomituse. Mihkel on väga korraarmastaja poiss. Essi lippab, nagu ta jõuab. Kus vähem inimesi seal jookseb, lausa linnasüdame poole jõudes lepib kiirmarsiga. Raekoja ees näitab kell veerand seitse, viie minuti pärast esijõuab pärale. Siis polegi lugu veel kõige hullem, ta on paar korda isegi peaaegu tunni võrra hilinenud. Enne varemete juurde jõudmist vähendab essi tublisti kiirust ja tõmbab hinge tagasi. Ei tohi näidata poistele, et nende pärast joostakse ning lõõtsutatakse, siis lähevad uhkeks. Aga varemete juures pole mihklit. Essi vaatab hoolega üle kõik ümberkaudsed pingid. Tema otsimise tulemuseks on kaks keppidega Unklit läinud sajandi väljaanded. Üks ema lapsevankriga ja sinna juurde kuuluva lapsega ja kaks kooliplikat mihklit pole. Esiistub pingile ja püüab järele mõtelda. Kas pidi olema kohtamine täna kell kuus, aga selles ei võida ju eksida. Eile see ei võinud olla, siis oli mihklil kreeka keele loeng ja homme sel ajal puurib ta jälle filosoofia kallal. Niisiis pidi see olema täna. Kohagi suhtes ei saa olla eksitust, siin on nende alatine kohtamispaik. Ei, siin peab olema mingi muu põhjus. Aga missugune, sest Mihkel pole kunagi jäänud kohtamisele tulemata, jäi ta vahest haigeks? Võib ju olla, aga see oleks kaunis haruldane juhtum praegusel soojal ajal. Või oli Mihkel juba siin, ootas ja vihastusessi hiljaks jäämise pärast. Jällegi kaunis alusetu oletus esiei peaaegu alati hiljaks. Mispärast peaks just tänane vääratus olema nii lihastumisväärne? Raekoja kell lööb jälle seekord kaks pauku. Tähendab, kell on pool seitse. No see läheb juba liiale. S-i peab siin varemete juures istuma, ootama nagu öökull ja oodata ei mõtlegi ilmuda. Viisakas inimene kirjutab vähemalt, kui tal on mõni mõjuv takistus. S-i tõuseb, et hakata minema tagasi linna poole. Ta on tulivihane. Kui see tegelane Tomihkel puutuks talle praegu pihku ilusaid asju, kuuleks ta enese kohta. Tips ütlevad vastu lonkivat kraadet, kooni kiire. See ajab essil lihtsalt keema. Nii on see meeste sugu üks petad, teised hauguvad veel pealegi raekoja ees ja pesi järsku peatuma ja vaatab teraselt tänavat mööda allapoole. Tõepoolest seal ongi, Mihkel, jalutab aeglaselt essi poole ja naerab võidu heleblondi tüdrukuga enda kõrval. Essi seisab ning ootab. See on alles lugu, selle asemel, et ilmuda määratud kohtamisele nagudeks aumes kõnnitakse ringi jumal teab kellega. Ja veel niisuguse näoga, nagu oleks kõik parimas korras. Kui paar saabub essi kohale, peatab Mihkel jutu poolelt sõnalt, vaatab essile natuke kohkunult otsa, ta kindlasti ei lootnud seda tüdrukut kohata, isegi nagu seisatab. Kuid blond päise küsiva pilgu all toibub ruttu, kergitab mütsi ja peagi kaovad mõlemad tänava nurga taha. Muidugi vastab essi tervitusele säärase näoga, nagu ei puutuks kogu see lugu üldse temasse. Siis kehitab õlgu ja liigub edasi. Ole lahke. Niisuguse olendi pärast jättis Mihkel essi sinnapaika lausumata ainustki sõna. Kui oleks veel olnud mõni jalustrabav iludus, essi, oleks asjast kuidagi aru saanud. Aga see pikk, teine ja kõhn nagu vabrikukorsten vaatajaid ulatub veel peanuki võrra mihklist kõrgemale ja hääl nagu pannil. Mis suurus hullustuses arvab enese olevat hõbekillu, kes ning kuidas ta end peeneks püüab teha, katsudes anda sõnade väljarääkimisele võõrast maiku. Võib-olla ta on kunagi sõitnud läbi Lätimaa Pärnusse ja arvab, et välismaal käinud inimese kohus on demonstreerida väänatud emakeelt. Esil on praegugi kõrvus tema hääl. Äi, äi härral lomp, mulle imponeerivad ainult psühholoogilised tooted. Esik ehitab veel kord õlgu täiendavaks põlgus avalduseks asja kohta ning hakkab lonkama kodu poole. Üks on kindel, see asi nõuab, ei, kisendab kättemaksu järele. Täna hommikul on essi tööl õige hajameelne. Ta tipid mõne sõna ja mõtleb, tipib jälle ja jälle mõtleb. Eilne lugu ei anna talle ikka veel hingerahu, kuigi ta tõotas enesele juba oma ebaõnnestunud kohtumiselt koju jõudes, et ei mõtle enam kunagi sellele. See otsus ei takistanud teda sugugi kogu järgneva öö ärkvel olemast ja ainult oma pettumusele mõtlemast. Kes teab, ehk polegi asi nii hull, nagu esialgu kujutles, kes ütleb, et blondpäine oli mihkli uus armsam. Ta võis olla ka mõni poisi sugulane, vahest koguni õde, sõitnud ootamatult Viljandist vennale külla. Aga siis poleks pruukinud mihklil nii kohkuda jääda essile otsa vahtima nagu õunaaiast tabatud karjapoiss. Ei. Nüüd tõesti s-i ei mõtle enam sellele loole. Milleks vaevata nii palju ühe poisi pärast, kui neid jookseb küllalt ringi siin issanda tehtud maailmas. Ezee tipib uue hooga ja loeb käsikirja. Midagi igavat, nagu neid paljud kõrgema haridusega tegelased armastavad kokku klopsida. Käsikirja omanik professor on kolanud ringi vanades kalmetes, sealt on leidnud mõned potikillud ja need potikillud leiab professorihärra olevat nii huvitavad, et pühendab neile oma kõrgesti koolitatud tähelepanu 40-lt tihedasti täis kirjutatud leheküljel. Sosistab siin oma masina tagant. Kihlatud vaata, ütleb essi pahuralt ja heidab täna esimest korda pilgu enda ümber. Ta ei salli seda preili vahtrat. Missugustel motiividel mõtleb ta, et küll see võib olla pimesaks, kes kavatseb abielluda säärase tigeda naisega. Vaene mees ohkab siina. Temalegi pole äsja kihlunud sümpaatne. Nagu kutsutud ilmutki preili vahel uksele ka blond talvel alles oli süsimust kasvult kaunis pikk, astuta kõps kõps üle toa S-i juurde asetab oma vasema käeprofessori käsikirjale. Kas olete juba alustanud raamatukogude nimestikuga? Jumaluke, maa-amet ei saa teha kõiki töid korraga, ütleb essi turtsakalt ja meelega ei vaatada teise sõrmustatud kätt. Aga mul on vaja seda nimestikku, tõstab preili vaher häält, esikehitab õlgu märgiks teda põrmugi ei huvita preili vahtravajadused jätta ei kavatse siin midagi ette võtta. Kui ta hakkaks töötama igaühe komandamise järgi, ei saakski ta teha muud, kui keerata pabereid masinale ja siis jälle ära. Preili Vaher läheb pahuralt minema, kõps kõps. Vaene mees ohkab nüüd essi omakorda. Kuidas ta tutvus oma peigmehega, küsib Siina. Ta alustab alati oma lauseid teadsaga. Ei, essil pole sellest aimugi. Teadsa. Ta nägi ajalehes tutvuse kuulutust ja vastas selle. No ja nii läkski. Kõrvaltoast kuulduvad sammud, äri omaniku sammud, SIas hiina klõbistavad andumusega masinate kallal. Härra sisalikulon ees kurjakuulutav nägu taastub S-i juurde, et vaadata üle õla, tema tööd. Ajatasin juttu käristada, eelsed Pummeldamist ära andva häälega. Ja preili Vaher, kaeva, Beta ootavad juba mitu päeva nimestikku ei saa ega saa kätte. Mitu päeva, uriseb S-i alles eile tõi selle nimestiku. See on ükskõik. Käratab härra sisalik, kas ta tõi selle eile või aasta eest? Töö peab saama õigeks ajaks tehtud, mis te üldse siin palka saate? See küsimus vaevab härra sisaliku alati. Mispärast peab ta maksma inimestele, kes tema mõistete järgi mitte midagi ei tee, 30 krooni. Kahtekümmet kee teeninad täis. Selle peale ta muidugi ei mõtle, et 30-st kroonist saab talle vaevalt üheks õhtuks Pummeldada. Esiei, ütle midagi, aga mõtleb küll. Ta mõtleb, et sisalik on kõige töötavam inimene, et parem oleks, kui ta üldse ei näitaks neis ruumides oma rasvast nägu. Töödejuhatajaks ning ärijuhiks on palgatud härra soovik aitab selle uramisest. Hassetamisest. S-i kruvib professori uurimused masinalt maha ja härra sisalik läheb rahuldatult kohvikusse, et rääkida sõpradele anekdoote, ametnikude nürimeelsusest. Siina rahuldab pahast meelt sellega, et krimpsutab nägu härrasisalikule järele. Igavene maduse, preili Vaher, sosistab ta klõbistades tugevasteta, hääl poleks kuulda teise tuppa. Esion täpselt samal arvamusel. Õhtupoolel kodus, kus pole ees tagant sundivat masinat ega ümber askeldavaid inimesi, pöörduvad essi mõtted kõigile ta protestidele, vaatamata jälle eilsele. Nagu vana tuhvli, jättis Mihkel ta vedelema varemete juurde ja patseerisise ringi blondi ingliga, nagu ei maksaks mikski pidada oma lubadusi ja vabandanud, pole ta end seni, mis oleks ju praegu ta kohus. Midagi ta ei teinud. Esijätab arutamata, mida see tähendab, ta parem kaalub järele, kuidas poisile ta ebarüüterliku käitumist kuhjaga kätte maksta. S-i kerib enese diivaninurka ja mõtleb. Mis võiks olla? Kas kutsuda Mihkel uuele kohtamisele nõuda seletust? Ei. See oleks poisile järele jooksmine ja ilmne näitamine, kuivõrd essi süda juhtunu pärast valutab. Või lasta kellelgi mihklile anda, mõistada uuest sümpaatiast üht-teist kompromiteerivat? No kuule, see on ju alatus. Muidugi ei teesi seda. Huvitav, kus talle üldse tulevad säärased mõtted. Ava nüüd teab essi, mida tal teha tuleb. Ta peab muretsema endale uue peigmehe, kellega võiks äratada mihklist armukadedust ja seda tuleb teha viibimata. Esinäeb juba vaimusilma ees, kuidas ta läheb jalutama oma uue austajaga, kes on temasse ka muuseas kõrvuni armunud. Nad naeravad iga tühise asja peale, vahivad teineteisele õnnelikult otsa ja seal hoides end puutüve varju. Sel juhul peab sündmus aset leidma pargis, seisab Mihkel vahtides neile põlevate silmadega järele. Muidugi lepivad nad pärast jälle ära, aga enne peab Mihkel pühalikult ootama, et ta enam eluilmaski ei tee. Tegemist selle blondi ingliga loomulikult mitte kellelegi teise naisega. Ainult küsimus on. Kust saada säärane peigmehe aseaine. Oma tutvuskonnast ei teada kedagi kõlbulikku poest kuuldub kibedat juttu madinat. Kuuldavasti on seal parlament koos esitõrjub enda ajuteedelt armumõtted ja läheb poodi. No ja kell on juba pool kaheksa, sel ajal, kui pood peab olema linnavalitsuse kategoorilisel käsul suletud, on just tegelikult kaubanduse õitseaeg siis on inimestel aega mehed töölt kodus, naistel õhtusöögi valmistamisega veel mitte liiga kiire. Nad tibavad sisse ükshaaval, kes enne tänaval ringi vahtides, kas politseiniku ei paista kuskilt, kes ilma igasuguse ettevaatuseta? Igaühel on midagi vajalikku läinud äritundidel meelest, kellel toostik, kellel kilo leiba, kellel jälle pole soolateragi visata kartulitele, mida laste mangumisel tingimata tuleb keeta. Ostud kätte saanud, toetuvad naised leti äärele ja jäävad kuulama, mis on kogunenud kellelegi südamele. Essile meeldib olla neil tundidel poes kaaluda inimestele jahu ja suhkrut, jagada kaasa toodud lastele kompvekke, mille tasuks on ikka rõõmsad silmad ja kuulata uudiseid ning eemalviibijate tagarääkimist. Uus tulija tisleri naine linnumajast viib kõigi huvid uutele radadele. Mõeldagi ometi nende peremehe tütar minevad mehele. Kahtlevad häälitsused publikult osutavad uudise vähesele usutavusele sest preili lind on mõistetud siit nurga rahva poolt lootusetu vana piga elupäevi veetma. Päris tõsi, pühapäeval on kihlus ja kas teate, kust ta selle peigmehe on saanud. Lehest põrutab tisleri naine terve uudise korraga lagedale. Kuidas lehest teeb maalri naine? Rumala näopostimehest on tisleri naine, uhke oma teadmistele. Peremehe ema rääkis tüdruk pannud kuulutuse lehte, tahab mehele saada, et maja saab kaasa, siis saanudki selle peigmehe päris kena mees, pealtnäha nii mehise moega. S-i jätab poe rahva sinnapaika tuppa. Seal otsib ta üles Postimehe ja jookseb silmadega üle kuulutuste külje. Preili vaher on kihlatud ajalehe tõttu preili linnul pulmad ukse ees, ajalehest hangitud peigmehega. Kas ei või siis Essigi saada endale kuulutuse kaudu peigmehe aseainet, keda tal praegu on nii väga tarvis. Ei pruugigi ise kuulutada ega raha raisata. Tutvusotsijaid on niigi igas lehes terve rida, ainult tuleb osata välja otsida. See kõige paslikum S-i loeb tähelepanelikult tänaseid kuulutusi. Seal on noor üliõpilane, kes eelistab jõukamaid daame. Võiks ju mängida säärast olendit, pista oma kuupalkkoti ja liputada seda noormehe nina all. Aga võib-olla ta küsib endale, siis on muidugi tutvusel lõpp või jälle soliidsetest aastates härra, kes tahab tutvuda kenade tütarlastega kevadõhtute lõbusaks möödasaatmiseks. Soliidsed aastad. Mõni mees mõtleb, et soliidsed aastad on nii kuue 70 ümber, Essit ei meelita vanad Hunklid, pealegi ei tehta säärasega kedagi armukadedaks. Mihkel mõtleb, et ta jalutab oma vanaisaga ning kõigele lisaks ei tea s-i pead anda, kas tema ja tolle härra maitsed ühtivad õhtute lõbusa möödasaatmise küsimuses. Tähendab, ei, ei lähe. Keegi soovib ainult kirjavahetust. No jälle ei lähe, ta ei saa minna neid kirju mihklile näitama, see oleks ju selge provotseerimine. Ja üks õilis hing on valanud oma igatsuse ilusasse värsivormi. Kindlasti on ta kõvasti alla kahtekümmend. Nii palju, kui esisest värsist aru saab, igatseb selle looja unistada oma kallimaga ja kuulata ööbikulaulu nokka taevake. Käesoleval juhtumil pole essile vaja ööbikuid. Jumal teab, kas see noorhärra ei käi veel koolis. Salmiku stiil on nii koolipoisilik. Säärase hooletuse tõeks osutudes ta oskab rääkida paremal juhul ilmast ja halvem on sellest, mis neil sai saksa keele tunnisemis tükke. Nad tegid matemaatika vanale kõlbmatu. Ülejäänud on kõik naiste kuulutused esikrimpsutab nina täis salli, praegu naissugu. Kogu ilm on neid täis ja muud nad ei näe teha, kui teiste peigmehi üle lüüa. Esitahab lehte pettunult panna kõrvale. Ta pilk jääb seejuures peatuma kuulutusele, mis asetseb teistest hoopis lahus teispool leheserva. See on saatuse sõrm, mõtleb essi, fortuuna on selle kuulutuse minu jaoks kõrvale pannud. Tõepoolest see kuulutus tundub essile sümpaatne, isegi imega pole seal enesele kiidulaulu lauldud. Ei küsita raha ega panda lootusi tulevase pruudi kindlale kohale. Lihtsalt keegi soliidne härra soovib tutvuda haritud preiliga hea sõbra leidmiseks. Hessi kujutleb kena meest, kolmekümnendates aastates lahke ja tõsine, kellega on meeldiv juttu ajada. Aga võib-olla ta on veel nii kena, et igatahes vaadaku Mihkel ette. Üks, mis kindel, sellele härrale tuleb kokku seada kiri siiras, toonis, kaunis, tagasihoidlik ja mis peaasi, tuleb jätta haritud inimese mulje. On ju haridus tema juures peanõudeks. Vähesenti mentaalselt see meeldib peaaegu kõigile meestele. Kõigi meeste all mõtleb essi, mihklit ja siina tulevikulootust, kellele issi kirjutab kirju, see tähendab esiseab kirja kokku ning siina jäädvustab selle oma käega roosale paberile, lisades oma allkirja. See meesolend nõuab eriti palju senti mentaalsust. Esion vahel päris hädas. Ei mäleta, kas ta lillede luulelisest lõhnast rääkis juba eelmises kirjas või võrdles ta seal oma, see tähendab siina, hingekuuvalguses läikleva merega. S-i võtab ette puhta paberipoogna ja mõtleb. Kas nimetada kohe kirja alguses kuuvalgust ning pilvede rändamist ja üksildast hinge. Kas ei kõla see liiga Vanapigalikult? Ei, parem jätta säärased jutud mõneks teiseks korraks. Asso vanuse märgib S-iga üles, see on harilikult väga tähtis. Loomulikult paar aastat vähem kui õigus. Loodetavasti küsida passi. Aga vanust tuleb mainida kirja lõpus ja nagu möödaminnes alguses peaks siiski ajama veidi luulelist juttu. Kui paistaks natuke loojenevad päikestes eristaks kuskil linnuke, mõtleb S-i. Küllap siis juba tuleks kirja kirjutamise Vaingida üle. Aga nagu tema kiusamiseks on taevas paksus pilves ja tuul vingub ümber tänavanurga ja kõrvalkorteris kostitab proua Grünberg tütre peigmeest ning teisigi külalisi poest võlgu toodud kraamiga õhukese vaheseina tõttu mõnessegi sunnitud kaasa elama pidustuste käigule. Keegi alustab laulu ja seltskond paneb temaga ühinedes proovile oma kopsude jõu. Õnnetuseks võttis esilaulja liiga kõrge tooni, mistõttu lauljab kõrgemal kohal krapsti kinni. Siis läheb esilaulja üle madalamale toonile. Järgmisel momendil pingutavad naised passi laulda. Põrgulised mõtleb essi. Just täna oli neil vaja kokku tulla jorutama. Proua Grünbergi külalised. Aga lõbutsevad suurepäraselt ega hooli midagi sellest. Essi vajab nende müürgamise asemel õrnu viise linnu sirinad inspiratsiooni saamiseks. Nende pärast peabki ta tundmatu leppima vägagi kaine kirjaga, milles essi teatab, et ta tunneb end hingeliselt väga üksikuna, igatseb väga tõsise sõbra järele ja soovib tuttavaks saada selle härraga ja on 20 aastat vana. Vastuse palub ta saata postkontorisse nõudmiseni nimetades end Liidia Karuks juhtumiks, kui mõne tuttavaga peaks kokku sattuma. Neljandal päeval pärast kirja saatmist läheb ESS-i postkontorisse, et küsida, kas seal pole saadetis. Liide karule. Läheb õige väikese lootusega, sest peab üsna uskumatu, kas keegi vastaks säärasele peaaegu ametlikule kirjale siunab end veel teelgi, miks ta ei jätnud läkituse saatmist teiseks päevaks. Kindlasti oleks ta siis midagi paremat kokku klappinud. Aga kiri on siiski seal. Ametnik ulatab essile sinise ümbriku, millega viimane jääb esialgu juhmilt seisma. Lugedes sealt mitu korda preili Lydia karupreili Liidia Karu. Siis astub ruttu tänavale, erutab koju kiri käes, endal süda hüppamas rõõmust ja mõtleb, et meie lootused täituvad tihti siis, kui me neist seda kõige vähem usume.