Järgmisel päeval mõteldes eile juhtunule tuleb S-i otsusele, et seisukord pole põrmugi nii kriitiline, kui ta arvas. See oli ju ainult väike arusaamatus. Võib-olla oli mihklil halb tuju või ta oli paljust õppimisest närviline. S-i kõnnib täna tema poole, selgitab asjaolud, see on, mõtleb midagi välja eilse juhtumise kohta ja kõik on jälle korras. Mihkel elab hoopis teises linna servas, teel sinna see ABS-i kokku oma kaitsekõnet. Härra pluuse tuleb ristida preili pedaja onuks, kes peatus paariks sõnaks jutuajamiseks. Et lugu oleks veel rohkem usaldust äratav, võib talle juurde luuletada naise ja ütleme, kuus last. Säärast ausad perekonnainimesed ei tohi keegi kahtlustada kurameerimises noore tüdrukuga. Keegi läheb Eestis suure kiirusega mööda, müksab teda, pomiseb midagi pahaselt ja astub edasi, mühakas mõtleb essi. Siis näete, et külgelööja pikka kasvu naine, peas roosa laia äärega kübar, mille veere alt lehvivad blondid juuksed ja taevake. See On ju mihkli täditütar, kes peab ammu Viljandis tagasi olema. Essi kiirendab sammu vehkides eesminejale järele. Nii läbivad nad paar tänavat otse lubamatu sõidukiirusega, kuni jälitatav äkki peatub lillekaupluse vaateakna ees. S-i pöördub, rutt toetada ei nähtaks. Järgmisel momendil leiate ainese rauapoe akna all, kuhu on välja pandud mitmesuguseid kõverikke ja sagilisi rattaid. Blond rivaal eemal uurib innuka huviga oma vaateakent. Vaatab noid lilli ühtejärge võib-olla juba viis minutit. Kindlasti ta ootab kedagi, mõtleb essi. Nii kaua pole seal midagi vahtida ja ta otsustab mitte enne paigast liikuda, kui on saanud jälile sellele tumedale loole. Ta loeb veel kord üle mutrid ning vändad aknal, vaatab nende hindu, arvestab mitu tükki neist sakilise ist rattaid, seda võiks osta oma kuupalgaga. Siis heidab pilgu võistleja poole. Just praegu lahkub tooma seniselt kohalt tema kõrval. S-i astub neile mehaaniliselt järele. Ta süda on praegu õige kurb. Mitte nii palju sellepärast et Mihkel ta hülgas kui sellepärast, et see sündis kellegi teise pärast. Säärane lugu on enesetundele väga valus. Nende ühine teekond ei kesta kaua. Mihkel oma daamiga lipsab sisse kohviku uksest, esijääb seisma tänavale. Kuhu minna koju üksinda istuma, end piinama, nukrate mõtetega ei siina poole vaatama tema halba tuju, ei, ka mittepreilid, andke viis senti kino, raha nurub umbes kümneaastane poiss sirutab käe esininal sealsamas, kõik sitta juba ühe härraes. Härrad, lubage viis senti kino, raha esivaatab ümber. Ta seisab kino ukse ees, kahel pool kirjeldavad plakatid, kus tõotatakse, et kõik võivad end selles asutises surnuks naerda. Siit ilmast lahkumisest essi ei hooli praegu vaatamata kõigele. Aga veidi parem tuju ei oleks talle käesolevas olukorras kindlasti kahjulik. Selles mõttes astubki ta kinno. Film on tõepoolest lõbus, rahvas mühiseb, kolmas plats lausa hirnub. Ja Essigi leiab end mitmel puhul hoolimata oma vähe lõbusast seisukorrast, südamest teistega kaasa naermas. Kui ta on juba kõige paremas tujutõusuhoos, istuvad tema ette naine ja mees mõlemad pikkuselt ning laiuselt auväärsete mõõtudega. Mees hoiab veel kõige krooniks mütsi peas. Essi upitab vaadata siit ja sealtpoolt, sirutab kaela, aga näeb ainult ekraani pealmist. Osa. Teie vist ei näe mitte midagi, ütleb keegi eestist vasemal. Võiksime vahetada kohad ära. Ma olen ju pikem kui teie. Tänan kogele vesi ja istub avara vaateväljaga platsile pärast lühikest rabelust kellegagi toolide vahel, mille kestel nad kutsuvad esile tagant pool istuvate kaaskodanikud vihase urina. Aga nüüd ei huvita, esitan on nii palju film kui vastutulelik kohavahetaja. Ta piilub sellele kõrvalt otsa. Noormehel oli ilus hääl. S-il on üldse nõrkus meeldiva hääle vastu, aga nii meloodiliste hästi kõlavat kui naabril pole ta veel kuulnud. Kenasti võiks kõlada see hääl, kui ta räägiks sulle, et oled kõige toredam tütarlaps maailmas ja ta ei või sinuta elada ja muidki sääraseid mõttetusi. Välisest küljest ei näi noormehel olevat mingeid puudusi. Tal on tumedad juuksed, need on kammitud siledat üle pea. Ilus, kuigi natuke jonnakas profiil. Ainuke viga, mis esitemas avastab. On ta täieline huvipuudus oma naabri vastu üksisilmi, vaheta ekraani heitmat, ainustki kõrvalpilku essi poole. Essi niheleb ning kiheleb tooli, lööd nagu kogemata naabrile külge ja vabandab. Siis katsub õnnetooliga plaksutamisega kõik asjata. Noormehe nina ei pöördu karvavõrdki essi, proovib uuesti kogemata müksamist, eeldades, et seda enne tähele ei pandud. Viimase aktsiooniga ta saavutab ainult seda, et naaber nihkub tast nii palju kaugemale, kui palju võimaldab kitsas tool. Issand, mõtleb s-i ja mis materjalist on tehtud, see mees vähese kaalumise järel otsustab esiproovida hüpnoosi. Vahib ära pööramatult tundmatule otsa ja korda mõttes vaatas ta siia. Tulemus on täpselt samasugune nagu eelmistel üritustel. Ainult Eesti silmad on nüüd pimedusega nii harjunud, et näeb peaaegu sama hästi kui Valgas. Selle tagajärg on, et võõras hakkab talle järjest rohkem meeldima. Isegi hele vihmamantel, mida noormees kannab ja millist rõivastust essi seni silmaotsaski ei sallinud, omandab nüüd ta silmis sooja sümpaatia. Mantli taskust on pooleldi välja pugenud nahkkinnas. See peab mind aitama. Otsustab S-i ja sirutad käe võõra vara järele. Õige ettevaatlikult tõmbab kinnast enda poole jälgides põnevalt naabri nägu. Too ei märka küll midagi, veel paar tõmmet juba päris hooletult tehtud, siis istubki varastada Vese S-i kõrval toolil essi võidu rõõmutseb nüüd peatse saks temaga rääkima, kas või ainult paar sõna, tuleb vaid oodata vaheaega. Siis vaatleb ta kinnaste oma toolil, võtab selle kätte, uurib ligemalt ja pöördub nõiduva naeratusega naabri poole. Vabandage. Kas see kuulub teile? Vähemalt tänama. Peab võõras esid ja küllap siis juba leidub, millest edasi rääkida. Kasvõi näiteks sellest, et huvitav, kuidas satusse, kinnas, essi toolile. Ega siin istu suu peale, kukkunud tüdruk selle rahustava teadmisega essi leiab jälle aega pöörata tähelepanu filmile ning elada sellele kaasa. Aga kui saal läheb valgeks, s-i pöördub naabri poole talata etendusega leiab ta enda kõrvalt tühja tooli. Lyndon lennanud minema ainult mälestus temast istub kindlana, seal. S-i võtab kinda kätte, vaatab seda. Kuid mitte enam teeseldes, vaid tõsiselt kaaludes, mida hakata sellega peale. Võib-olla võõras tuleb tagasi, kui märkab selle kadumist, tärkab temas lootus. Selleks peab ta pettuma. On juba soojad ilmad. Ja kindlaid kantakse ainult taskus esiootab läbi selle seansi kannatab veel teisegi, aga oodata ei ilmu. Ja selle ootamise ajal valmib s-i peas tore plaan. Ta ei anna kinnast kinokassasse ega leitud asjade büroosse, vaid jätab selle enda kätte ja kuulutab homme lehes. Siis saab ikkagi veel näha seda kena poissi. Järgmisel päeval ilmub kohalikus ajalehes kuulutus. Palun seda härrat, kes kolmapäeval tsentraalis võõrapreiliga vahetas ära oma koha teatada oma aadress või kust teda võiks kohata sellele Hedalitusse preiliks all saadud aadressil mõtleb essi kindla ära viia, et mitte anda muljet, nagu oleks ta otsinud tutvust. IGA PÄEV, uurib esihoolega läbi ajalehekuulutustele saabunud kirjade nimestiku. Kolm õhtut Panetta sügava ohkega lehe kõrvale. Neljandal teatab register, et preili, yks on saanud ühe saadetise. Jälle ei tule issi lund, mõtted tegelevad liiga intensiivselt võõra noormehega ja tema kirjaga, mida kirjutab võõras kass, teatab lühidalt oma aadressi või palub kohtamisele. Viimane oletus on vist siiski meenutades noormehe käitumist liialt roosiline. Nii põhjalikult töötavad essi mõtted selle teema kallal, et uinudeski jätkab sama arutlust. Ta on saanud kirja, kus teda palutakse kohtamisele. Kokkusaamise aeg on juba päris ligidal, aga ta ei saa, egas saa minema, kurde, ei leia ta kübarat. Siis on muutunud kingad imeväikeseks ega mahu kuidagi jalga. Ja siis on ukselävi nii kõrge, et annab turnida, enne kui sellest üle saab. Kuidas siiski, lõpuks on õnnelikult tänaval avastata, et rõivastes koosneb ainult öösärgist, nii ei sobi minna välja isegi unes mitte essi, lähed tagasi, jändab kleidiga ning saanud siiski rõivaisse, hakkab joostes minema, aga imelik jalad on nii rasked, nõuab ülisuurt pingutust, ühe jala teisest mööda viimiseks. Esiastub paar sammu, puhkab ning astub jälle. Ja kui ta vaatamata kõigele neile ähvardustele ja pingutustele on jõudnud nii kaugele, et näed pinki ja heleda vihmamantliga noormeest, sellel teda ootamas äratab miski ta unest. Aga pigistab need otsekohe jälle kõvasti kinni, lootuses et vahest unenägu jätkub. Kui ta uinub uuesti. Tal ei lasta seda huvitavat katset läbi viia. Rätsepa naine on väljas, et manitseda oma ülekäte läinud meeste häbematult viina, müüjat. Öösi, kõlab ta hääl päris jubedalt, esilööb käega unenäo lõppu lootusele ja avab silmad kell võib-olla kolme ümber. Väljas on päris kenake valge Rätsepa naise komplimendid toomikese naisele kostavad praegu väga selgelt. Alles hommikul uinub essi, et siis kõige sügavama une pealt lasta end üle süüda. Roidunult läheb ta tööle ja vaatab unise pilguga pabereid, mida peab hakkama ümber kirjutama. Teadsa tuleval nädalal hakatakse juba saatmas huvitama, räägib siina. Kuulsin, kui härra soovik, ütles preili vahtrale. Minul või sinul tuleb minna esmaspäeval. S-i kukub just siis ära minna, kuid on saanud omaette kuulutatud õnnelt kirja. Ja kui on loota, et hakkab hästi minema kaheks nädalaks jäta noormees üksi linna teda valitsevate hädaohtude kätte. Nagu oleks vähe naisi, kes on valmis viskama võrku välja kaitsetud meeste püüdmiseks. Säärast asja ei saa essi süda kuidagi lubada. Mina küll ei lähe ütleta kindlalt. Mina ka ei saa minna, teatab siina, visates väikselt vaenulise pilgu essile. Tema kavatseb minna Narva-Jõesuhu unustama oma südamevalu ja korjab selleks ettevõtteks kindlasti raha. Praegu pole veel koos vajalist summat. S-i kehitab võitlusvalmilt õlgu. Tehku teine, mida arvab tema omaettevõtted pooleli ei jäta. Kui me jonnima hakkame, siis me ei saa kumbki suvitust. Arvad, et härra sisalik laseb niimoodi mängida? Hirmutab siina, jäägu siis juba saamata, seletab essi kategooriliselt. Mina praegu ei lähe. Imelik inimene raputab siina pead, esiklõbistad vihaselt, teinegi andub tööle, aga ainult mõneks minutiks. Ta süda ei anna rahu. Ta katsub uuesti õnne kaasametnikul augu pähe rääkimises. Ma ei taipa, mis sind linnas kinni hoiab, ise lähed tädi juurde, sõida ukse, millal tahad. Kas mina saan minna niiviisi ilma Bennita? Mul on just välja rehkendatud, et ma pean teil järgmise poole kuupalga kõrvale panema. Esisaab sellest väga hästi aru, et ilma Benita ei minda nooblisse kuurorti aga seegi on talle selge, et oma särk on ikka ihule kõige ligemal. Mul on siin veel asju ajada, vaidleb ta. Mis asju tõstab preili Pedajas oma kitsaks, raseeritud kulmud hästi kõrgele teine ei soovi anda lähemalt seletust. Saabki siis kõneldata, kavatseb täna tutvuda noormehega, kelle võrgutamiseks ta vajab just järgnevaid nädalaid. Ah Sa lihtsalt jonnid, leiab Siina seletuse ja pärast seda ei vahetanud sel päeval enam sõnagi klõbistavad masinatel ja vahivad teineteisest demonstratiivselt mööda. Õigupoolest juhtub kahe aasta jooksul esimest korda, et nad tülitsevad. Vaikus on säärane, et see tundub härra soovikulegi kahtlasena, nii et ta heidab küsiva pilgu üle ukse. Mis neile preilidele täna siis on läinud, muidu ei saa muud teha, kui käi neid juttuvatramise Pealt harjutamas. Tüdrukud lahkuvadki vihastena siina heidab vaid järsu head päeva üle õla ja astub välja. Esiootab, kuni tema arvates sõbranna on juba läinud, siis alles kõnnib rõivaste ruumi. Nüüd on tal aga tuline kiire aja ajalehetalitusest tuua kiri ära ja järele vaadata, kus ja kunas pole aega enne kojugi minna, kes teab, millal suletakse talitus võib-olla õige pea siis oota veel üks päev ja üks öö ja mõtle ning puuri, mida ta küll kirjutab. Lehetalituses siirdub essi otsemat, teed lähimasse parki, valib pingi lahti lööva sireli all, avab pidulikult kirja ja loeb. Väga austatud preili lootes, et kuulutus, mille avaldasite 20. mail sel aastal käis minu pihta, on mul au teile teatada, et mina mitte kunagi ega mingilgi tingimusel ei kavatse anda oma aadressi ega määrata kohtamist preiliga, kes nii pealetükkivalt käituda dub, kui teie. Lugupidamisega härra, kes vahetas teiega koha? Issi tunneb, kuidas tal veri tervest kehast tõuseb üles näkku, siis võtata kirja, rebib selle hästi väikesteks tükkideks ja heidab kogu selle kraami paberikorvi. Noh, lapsed ütleb härra soovik järgmisel päeval. Esmaspäeval võib teineteist minna suvitama, kummal siis on kibeda minekuga? Preili Pedajas võtab käed masinalt ja on valmis otsustavaks lahinguks. Mina tahaksin minna, ütleb essi oma kohalt. See on praegusel silmapilgul tõesti ta palavaim soov. Väga kena siis laate, teie otsustab härra soovik ja kõnnib sõrmedega selja taga keerutades toast välja. S-i töötab jälle, vaatamata vasemale ja paremale. Siina istub nagu tuld ja vahib mitte midagi aru saavate silmadega ringi. Siis hakkab pead raputades otsima tööjärge. Võib-olla on siiski meestel õigus, kui nad ütlevad, et naistest ei saa Tondki aru. Omnibuss must metsa kihelkonna liinil väljub linnast kella nelja ajal. Sinnapoole on alati palju sõitjaid. S-i, kes tuli viimasel minutil, sai veel nagu õnne läbi kohasõbraliku talumehe ja kahvatu näoga naise vahel. Nende vastas laiutab end lihavõitu proua rinnalaps süles ja vähe suurem põngerjas enda kõrval pingil. Omnibussi eesotsas istub väga kärarikas seltskond mis koosneb ühest noorest kooliõpetajast, esiotsustab seda ta väljanägemise järgi ja kolmest energilisest naisest. Naised teevad põrgulärmi, umbes nagu heatujuline kanakuut ja vaene kooliõpetaja, nende vahel kohmetud ning punastab alatasa. Murravad hullud naised mehe muigab, talume sessi kõrval kobadest taskutes kus kisubki piibu välja. Seda tubakaga laadides pöördub ta issi poole kuu poole. Preiliga sõidab. S-i ei saa aega vastata, tema asemel räägib proua nende vastas ja hoopis teisel teemal, kui käis Talumäe küsimus. Kuulge, kas teie ei näe, et siin on suitsetamine keelatud, hulluks olete läinud, sähvatata vihasel, näol silmad pildumas kõnetatavale tuld ja hukatus. Noloog, pomiseb Talumees ehmunult, topib piibu taskusse peitu mis tahes, nii ägedalt kui keelatud, siis keelatud. Eks pärast tõmba jälle sedajagu, tagantjärele. Proua viskab talle veel ühe halvustava pilgu, kuid ei austa teda enam sõnadega. Ema pöörduta nurgas istuva vanakese pole. Anna järkhardile saia, lapsel viimati kõht tühi. Sa heldeke, pomiseb vana inimene, kust ma need saiad nüüd kätte saanud kohvri põhja said, teised kannatab seni ära, kuni sinna jõuame. Kodus olles sõi proua silmad löövad jälle välkuma. Kõik tee, aga ise heidab ta ette nagu tervele maailmale, talle sündivat ülekohut. Ega kellestki midagi asja ei saa, sa ju näed, mul on väike laps süles, kuhu ma selle pean viskama aknast välja või? Ema, kobi brutopingilt maha ja hakkab omnibussiga kaasa õõtsudes avama kohvrit. Kui ta kõik on sumadonist välja pakkinud proua noomimiste sõimamise saatel, et mis ta asju kortsutab ja kõige põhjast välja võtnud otsitava hakkab proua suuremale jõnglasele saiu kotist ette laduma, et missugust pojake tahab süüa. Poiss raputab iga näidatud saia peale pahaselt pead. Ei kõlba, küll ma olen temaga hädas, kaebab proua üldiselt omnibussi publikule mitte midagi ei söö. Lähed arsti juurde, aga ega need arstid midagi ide ütlevad, aga et pole lapsel häda midagi. Energilised naised, omnibussi eesotsas, tõmbavad proua õiglase viha endale sellega, et julgevad nüüdki selle kurva loo peale naerda. Talumees arvab heasüdamlikult. Tea, kas tal ongi midagi häda? Vast poiss Vitsutas lõuna ajal kõhu täis, laske Välgib päev otsa, küll siis näete, kui sisu tuleb. Selle kõnega, ei muuda ta proua arvamust enesest karva väärtki paremaks. Kuhu preiliga sõidab? Kordab Talumees uuesti oma enne katkestatud küsimust. Esiräägib, et läheb must metsa kiriku külla, tädi poole suvitama. Sedagi seletab, kes on ta tädi. Talumees noogutab pead. Tema tundvat neid inimesi päris hästi. Väga kenad inimesed, igapidi virgad ja edasipüüdlikud. Iseäranis leiab tema silmis kiitus, noorem täditütar Salme, kus on ikka tragi lahke naisterahvas. Proua kuulab nende juttu tähelepanelikult, Pealt paar korda nagu tahaks ütelda, midagi sinna vahele, kuid suleb jälle pahaselt suu. Õnneks istub S-i kõrval kahvatunäone naine, selle valib proua endale publikuks. Sõidan ka mustmetsale, jutustab ta. Minu vennapoeg on seal kirikuõpetajaks. A see noor õpetaja, kes tänavu kevadel valiti, on teie vennapoeg uudishimulised talumees ja viskab proua tema poole väärika pilgu ja siis jälle kahvatu näosele. Vana õpetaja oli läinud Saksamaale, siis valitigi mu vennapoeg ega muidu lähekski sinna maal on ju väga igav, ei ole seal seltskondadega kedagi, kellega saaks sõnakese juttugi ajada. Tal vaesel poisil seal ka väga igav, päris võõras nurgas kedagi omakseid ümber ei ole, naist ka ei ole. Ja või need tänapäeva tütarlapsed kõlbavadki naiseks võtta. Esivaatab aknast välja, praegu sõidab omnibuss metsas valluta vähkedes liivasid künkaid. Milliste ahelik kestab siit kuni must metsa kirikuni. Liiv on sügav, ulatub ratta Rummuni. Eestil on kogu aeg hirm, et kui nüüd äkki läkitab mootor hingekese välja siis kõmbi paar kilomeetrit jala. Talume sissi kõrval läks maha juba sealpool metsa. Nüüd on pingil ruumi juba päris lahe. Vanaema-tütrepojaga magavad mõlemad must metsa, vastse õpetaja, auväärt tädi haigutab ja soputab last. Ega te ei tea, kas must metsakirik peaks varsti tulema? Pöördub ta just enne metsast välja jõudmist kahvatu näoga naise poole? Ei tea, ütleb küsitav. Ta olevat siin nurgas võõras seal ütleb S-i ja näitab kirikule mäe otsas, mille torni tipp vahib end järves kirikumäe all. Ise hakkab otsima pingi alt kokku oma kraami. Emakirjata proua torgib vanakesele külge kurje ruttu, pakid kokku. Näe, olemegi päral, on ka inimesel und. Ema hakkab unest ehmunult kaapima kokku, kõike, mida leidub ta ümbruses. Siis vinguvad pidurid. Esiastub sisse suur tooma väravaste peatub, et silmitseda pisut nii tuttavat ümbrust. Tädi väljub praegu toast kummagi käe otsas seasöögipang. Pealmine seelik üles keeratud. Täditütar Salme seisab trepile, noomib musta kassitukki. Mõne üleannetu teo eest. Koeraputka ees keti otsas kargleb pruuni kirja koer. Ainuke tundmatu olend essile siin õuel, andes suure lärmiga mõista kõigile elus olen teile, et talule on lähenemas võõras hädaoht. Salme vaatab värava poole, katkestab moraali õpetamise tukile poolelt sõnalt. Hüüatab midagi arusaamatut. Rõõmu avaldamiseks jookseb essile vastu küll, mul on hea meel, et sa tulid, sa ei tea, kui igav siin on, üksinda. Nüüd mul pole enam ühtegi sõbrannat, ka Treieri liide läks kevadel linna õmbleja juurde. Essi vaatab trepilt tagasi õuele. Temagi on rõõmsam siiasaabumise üle, kui ta arvas. Kõik on siin nii kodune ja südantsoojendav. Kõik nagu vanasti ütlete, Salmele ainult koera nuus. Ja tõime talvel metsa vahelt selle nimi ansillu. Sillu ajab oma nime kuuldes kõrvad püsti ja liputab saba. Ja tead, kes meil veel on, uus, püüab salme üllatada, teist. Õpetaja tean juba, pomiseb esi ja heidab pähe huvitatud pilgu suurte kirikumõisa pärnade poole, mis paistavad üle talli. Kuhu vana jäi? Saksamaale läks, aga see uus on päris noor ja ilus poiss ka veel. Kus nüüd käin tüdrukuid kirikus. Sina ka muidugi. Ei, raputab Salme pead. Minule meeldivad siiski ainult talupoisid, aga ma mõtlen, et sina vast muutud nüüd usklikuks. Oh ei, järgu salme seda arvaku ESC tuli nimelt viimastel päevadel veendumusele. Ta on meestevihkaja ja kui veel mõtelda uue õpetaja tädile, siis jäägu ta küll parem selle kihelkonna tüdrukute jagada. Õhtul aidas jutustab Salme essile oma kurba elusaatust Talon kallim, ruudu naaberküla poiss talu pärija, pealegi aga ema ei salli ruudud silmaotsaski ja Linda vanem õde naabertalu perenaine ka ei salli. Nad ühinevad veel samal õhtul salanõuks ema Linda vastu. S-i peab kindlasti Salmet aitama. Ema ei lase praegu Salmed kuhugi minna või kui ta saabki õueväravast välja lipsata, on kohe Lindasamas hiilimas. Kas ta ei saa viimati ruuduga kokku? Nüüd nad võivad korraldada asja niimoodi, et kui sall Mälja ruudult Refung läheb esisalmega kaasa, see ei ärata kahtlust. Kui sina mind aitad, lõpetab salle, siis aitan mina sul hakata õpetajaga sekti tegema. Mõtle, kui tore, kui saada õpetajaprouaks, jäädki siia elama. Meie ruuduga, tuleme sulle igal pühapäeval kohvile. Ah, mine pahaneb essi. Mina teie õpetajast ei hooli kõige vähematki. Olgu ta või nii ilus, kui taevaingel.