Mööda tänavat linna poole minnes on ta süda millegipärast väga kerge. Ta õõnestab iga vastutulijat nii särava pilguga, et mõnigi vaatab tagasi. Imelik, tal on täna just säärane tunne, et on tulemas midagi väga ilusat. Häid eel aimusi usu pesi ikka meeleldi. Miks ei või olla tema tänane tundmatu, võluv mees, kellesse on kerge armuda, kes vastab samaga. Ühesõnaga, miks ei või õnn oodata, essid just täna? Ta ei leia praeguse roosilise tujuga sellele küsimusele mitte mingit vastuväidet. Kui essi saabub, Toomemäele pole kell veel 11, puudub tervelt pool tundi. Aga mis sellest esiläheb julgesti Bergmanni ausamba juurde, mille kõrval pingil võtab istet, otsib käekotist Tallinna posti ja hoiab seda püsti peos, nii et ajalehe punane Pealkiri paistaks silma igale möödaminejale. Tulgu nüüd kestahes, S-i on valmis vastu võtma oma saatust. Istugu või sarviline, ise ta kõrvale. Minutid lähevad, aga ei ilmu vanasarvikut ega kedagi teist. Mõned üksikud paarid jalutavad mööda. Neil on hirmus palju teineteisele seletada ja vahetevahel naeru kihistada. Oo jaa, meenubessile on ju, Mai Ling hüppab S-i kohal puuoksal lauldes oma sirisevat viisi. Kuskil lendab eelmisele seltsiks teinegi lind, pisikesed, teised nagu toominga lehed, mille vahel nad hüppavad, aga energiat näib peidus olevat nes ime, palju. S-i katsub lugeda Tallinna posti kuid veendub juba paari rea järel, et see tegevus ei sobi talle praegu. Silmad kõnnivad mööda tähti, aga mõtted uitavad ringi hoopis selle ümber. Kas kella 11-ni on veel palju aega, egas oodatu peaks tulema, varsti esipaneb ajalehe kõrvale, surub tagasi haigutuse. Siis langevad ta silmad pingile, endal. Sellele on ju terve ajalugu. Ets ja lee on istunud siin 25. veebruaril 1933. aastal. Ja armastunud on nad teineteist, seda näitab süda, mis on lõigatud piirama nende nimesid. Kaunis värskelt, võib-olla alles eile õhtul on jäädvustanud oma nime triks ja Elli see tähendab Riks on jäädvustanud taskunoa või bussiga. Ellil kui õrnemalt poolel pole sobiv tegeleda sääraste kardetavate riistadega. Tere hommikut, kõlab arg häälesi kõrval. Viimane kohkub ja lööb enese sirgeks nagu looka tõmmatud puu painutajast vabanedes. Ta ees seisab müts peos, umbes 40 aastane mees vabadussõjaaegses moe karjatuses Kloss mantlis ja vaatab ime lahkeks, moonutatud ja väga kartliku näoseguga essil otsa. Vanapoiss, kes kunagi pole kokku puutunud naistega, otsustab too, tuleb sealsamas äratundmisele, et kõik ta ilusad unistused on lennanud nagu põlema süttinud püssirohuladu vastu taevast. Isegi selleks otstarbeks, milleks essi õieti kuulutusele vastas, ei kõlba ta säärase ka, ei saa ju end kellelegi näidatagi veel vähem kedagi armukadedaks teha. Kui Mihkel oleks seekord talle vastu tulnud enne ajaloolises rõivastuses vana piigaga essi oleks ainult korra lõbusalt naeratanud. Komandab kokku vanapoiss oma julguse raasugi. Teie vist oletegi preili liide karu, esivaatab vihaselt Tallinna postile oma käes ja tuleb otsusele salgamine praegusel juhul on täiesti mõttetu ja ütleb ta vahepeal vanapoiss, muutunud päris lõviks. Ta istub essi kõrvale pingile. Sealjuures märkab Essijate, kannab jalas kõrgete bobininadega saapaid. Tõepoolest, vanal õndsalt tsaariajal olid needki väga moes. Saapaninad täna hommikul viksitud, naeratavad lahkesti üle sessi poole, püüdes talle anda mõista, kuivõrd kokkuhoidlik inimene on nende peremees. Aga nad naeratavad vääral aadressil. S-i peab küll kokku võidüheks mehe vooruseks, see tähendab, et mees ei tohi olla raiskaja, kes pillub mõtlematult raha kahele poole. Aga kui keegi kannab ühte ning sama saapapaari 20 aastat, siis säärane koonerdamine ei leia tema juures hindamist. Sellega vaimustatav, kui tema vanaema härra pluuse on sel ajal, kui S-i mõtiskles ta saabastest lasknud kibedasti töötada meeltel ning mõtetel ning selle tegevuse tulemuseks on järgmine lause. Kas teie, preili Liidia, ootasite juba ammu? Ei, just praegu tulin valeta Vessi. Mine talle veel seletama, et ootasin üle veerand tunni. Kui mina oleksin teadnud, et teie olete juba siin, oleksin tulnud palju paremini. Deklameerib härra pluuse vaimustunud häälega ja korraga vist talle eneselegi ootamatult vähendab meetri pikkuse maa enese EAS-i vahel poole võrra. Ime, et ta ei saa selle julgustüki äkilisusest südamerabandust esimõtleb, et kui tema oleks teadnud, et härra pluuse on siin, ta oleks jätnud hoopis tulemata. Preili Lydia on nii vaikne, alandab härra pluuse oma hääle sosinaks. Nii vaikne ja arg. Sealjuures libiseb ta käsi ulatatuna üle poolemeetrise vahemaa lohutavalt üle essi oma. Ja ma pomiseb essi ega oska midagi muud vastata sellele ise loomustusele mõttes kombineerib ta võimalusi, kuidas pääseda välja sellest pudrust. Kord otsustab ta isegi lihtsalt üles tõusta, jooksma pista, aga laidab sealsamas selle plaani. Ega teda keegi vedanud ja siia ise tuli omal vabal tahtel ja siis pole mingit õigust põgenemiseks kandku nüüd ära marist kuni viisaka taganemise võimaluseni ja olgu teinekord vähem kergemeelne. Härra pluusele meeldib vägada partneri tagasihoidlik olek. Teatavasti on tagasihoidlikkus naise voorus härra pluuse eksimuse vabanduseks peab ütlema, et tal pole mingeid üleloomulikke võimeid, mistõttu ta ei saa lugeda essima teid. Linnud laulavad nii ilusasti, nemad on juba leidnud teineteist, toob härra pluuse päevavalgele oma luuleande. Kevadel juhtub ikka niiviisi. Sealjuures püüab härra pluuse vaadata issile sügavasti silma, missugune katse ebaõnnestub täiel rindel, sest esivahib härra pluuse vaata jällegi tagasihoidlikkusest hoopis teise külge. Jälle pikk ja luuleline vaikus. Siis köhatab härra pluuse märgiks, et on leidnud uue aine, millest sobib kõnelda. Ma sain kirju, palju kirju, aga teie oma, preili Lydia, meeldis mulle kõige rohkem, see oli nii kurb. Kurb ka veel, mõtleb essi. Sellepärast ma kirjutasingi teile, preili Lydia A palju kirju sõita. Huvitugessi talle tundub seisukord vähem piinlik, kui teab, et on teisigi sisse kukkunud ja kaunis palju, seletab härra pluuse, aga need teised olid kõik, nii. Ükski polnud nii kurb, kui teie oma. Vaikus võtab uuesti maad. Härra pluuse vaatab korraks puu otsa, et saada veel kord linnukestelt inspiratsiooni, aga peab pettuma. Linnukeste lonkas, hakanud igav selles seltskonnas või on nad soovinud tagasi tõmbuda üksindusse toomingal neid enam pole. Eemal kuuse ladvas tabab härra pluuse silm varese. Aga säilinud pole teatavasti mingi kõneaine õrnal teemal. Raekoja kell pool 12, oi mängib S-i kohkunud, tõuseb pingilt kell juba pool ja kell 12 pean ma olema Peetri kiriku juures head päeva. Ta ulatab ära pluusele käe. Ei, tõrgub viimane vastu võtmast pakutud kätt nii ruttu ja näe, testil oli minekuga tõsi taga. Kas ma tohin saata? Kas te tahate ennast nii palju vaevata tõrjubessi, mõeldes hirmuga, et nüüd peab ta kõige krooniks veel kõndima täiesti põhjuseta Peetri kiriku juurde tagasi. Et pagan seda janti võtaks. Aga teha pole midagi, härra pluuse ei arva mikski ennast tülitada, ega ta peabki seda mingisuguseks vaevaks hoopis selle vastu. Ta loeb suureks naudinguks saata preili liider, et nii ei lähe vesi oma hommikuste lootuste varemetega Peetri kiriku poole. Ja preili Lydia tagasihoidliku iseloomupärast on härra pluuse sunnitud leiutama järjest uusi jutuaineid. Ta aju töötab täna erakorralise intensiivsusega. Vaevalt saab läbi teema möödasõitvast omnibussist ja sellest, et põrmugi ilus pole pritsida pori inimeste riietele, kui juba leiavad kiitust Emajõe paiksed, vood, voogudestki, kõik öeldud, mis meelde tuleb, nuusutab härra pluuse õhku. Leiutab, et niisugune kevadõhk on inimese kopsudele väga kasulik. Essigi ütleb mõne sõna, sest teadminetab, peagi vabaneb härra pluusest parandata meeleolu, see langeb aga jälle allapoole nulli. Kui vähe maad enne kirikut tuleb vastu preili Vaher mõõtes päris avaliku muigega essi Rüütlit üldse. Ja tema bobisaapaid eriti essi tunneb, et punastab üle näo. No selle peale võite ära süüa, härra pluuse bobi saapad, et homme on terve härra sisaliku kirjatööde kontor täis uudist. Preili aiamaal on peigmees ja missugune veel. Esijääb otsustavalt seisma kolmekorruselise rohelise maja eesukse juures. Olemegi kohal, ütleb ta ja isegi lubab endale ühe naeratuse härra pluuse poole. Olen teile väga tänulik, et saatsite mind nii kaugele. Esiulatab jälle käe. Aga härra pluusel pole nüüdki selle vastuvõtmisega. Preili Liidia alustata S-i märkab, et ta hääl väriseb. Millal ma saan teid jälle nägema? Ei tea, mõtleb essi hiiglas kiirusega välja, uut valet. Ma vaadake, ma sõidan homme maale. Kui kahju, ohkab härra pluuse, ta näib kurb. Aga kui te tagasi tulete, asutab ta uue lootuse sabast kinni. Segaküll, aga ma ei tea, millal ma tagasi jõuan, patustab S-i ikka rohkem tõe vastu ja siis tärkatele hea idee. Ma kirjutan teile, kui olen jälle linnas. Kirjutage, peab härra pluuse jääma tahes-tahtmata nõustuda selle ettepanekuga. Ma ootan. Oota ja mõtleb, Essija lipsab sisse rohelise maja eesuksest pimedas koridoris kuulatata vaheaega, siis lükkab tasaukse praokile ja piilub välja härra pluuse Kloss mantel lehvib juba kaunis kaugel. See asjaolu julgustab teda astuma jälle tänavale. Nii sammuvad nad üksteisest paarisaja meetri võrra ees tagasi kesklinna poole. Tööl pole olemine täna hoopiski mitte lõbus, preili Pedajal on säärane, nagu, nagu ta istuks mõne kunstniku muumia modelliks, on ka põhjust tema peigmees, sisaliku kontori alatine tööandja on kihlunud järsku ja mitte Siinaga. Kella 10 paiku läheb see härra läbi kontorihärra sisaliku. Endal okkad püsti nagu kibuvitsalilleke seal nõmme peal. Et preili ei usaldaks tulla tegema stseeni. Preili Pedajas on kaugel säärasest kavatsusest. Ta saadab oma kaduma läinud lootust põlgliku pilguga. See narr ütleb ta. Ta vist kujutab ette, et kellelgi on temast kahju. Rõõmus nägu, mida ta proovib teha, sealjuures kukub väga hale välja. Ja Eeessi just arvas, et tööl ta saab unustada eelse pahanduse. Nüüd istu siin nagu palvemajas. Parajasti kui nad joovad teed siina ilmega, nagu oleks siin maailmas ta viimne söömaaeg, kõpsutab nende tuppa preili Vaher. Preili ayama, teiega soovitakse kokku saada. S-i unustab suutäie alla neelamata, sa taevas, tule nüüd ise kõigi oma vägedega appi. Ega see pole ometi härra pluuse. Preili vahtrale on ees, säärane kahtlane nägu küsida ei taha essimilgi tingimusel, kes seal on, et mitte anda põhjust sel maol ütelda. Ja teie eilne bobininadega austaja vähemalt sellest lõbust jätab essida, ilma S-i tõuseb ja astub preili vahtrast mööda katsugu ta irvitada, nagu see läheks üldse temale korda, kellega TPS-i tegemist. Eeskojas seisab Mihkel esiei oska üllatusega isegi ette teha pahast nägu, mille Mihkel on ausalt ära teeninud. Sina ütleb ta. Mina, jah. Naerab Mihkel, mis seal siis nii kangesti imestada. Ma arvasin, et ütleb esi ja mõtleb, et kas tal on põhjust mõtelda sedaviisi siiski on. Arvasin, et sul on nüüd uus armsam. Siinkohal ei oota end juba nii palju koguda, et märkab teha vihase näo. Kas see soo juba maha jättis, et mina jälle meelde tulin? No kuule, timmid Mihkel oma kõnetooni võimalikult isalikuks. Küll sina oled naljakas, vaata seekord ma ei saanud tõepoolest tulla. Täditütar ära nüüd nii pilkavad, nagu see oli tõesti täditütar, sõitis Viljandis siia ja täiesti ette teatamata korraga kella nelja ajal astus uksest sisse. No ja mis sa mõtled, mis ma pidin siis tegema, ma ei saanud ju jätta oma külalist tuppa luku taha ja ise minema joosta. Vaata, issi, sa oled olnud alati niisugune arusaaja, tütarlaps oleksid võinud vabandada ja asja ära seletada, ei mõtle kesi otsekohe loobuda oma junnist. Endal viskab seda kukerpalli. Kuidas küll vahel keerulised asjad arenevad, lihtsalt. Kas mina teadsin, et sa mõtled jumal teab mida, vabandab Mihkel. Oleksin kirjutanud, aga su maja number oli läinud meelest siia tulla polnud aega, täditütar teisekski päevaks, vedasin teist linnas ringi, näitasin tudengilinna elamist ja siis tuli eksam kaela. Kaks päeva läks vahepeal isegi Ilze nahka pärast, siis pidin tuupima ööd ja päevad läbi. S-i kaalutleb, kas olla edasi pahane või teha juba lahkem nägu. Mihklil näib olevat õigus. Oleks tõepoolest äärmiselt viisakused joosta oma kaugelt tulnud külalise juurest minema. Et ta pärast asja ei selgitanud, on seegi eluaegset viha väärt. Säärastele asjadele ei pane mehed kunagi suuremat rõhku. Hiljem kibe õppimine, mis on essil selle kohta ütlemist, eks ole hea. Kui Mihkel lõpetab ülikooli, saab koha ja pääseb lahti vanemate hooldamisest. Siis nad saavad abielluda ja issi võib ütelda härrasisalikule ja ta kontorile hüvasti. Ikka veel vihane. Nõuab Mihkel S-i raputab pead ja suvatseb naeratadagi. Ma tean, ütleb Mihkel, sa oled tore tüdruk. Mis sa mõtled, kui teeksime täna õhtul pikema jalutuskäigu hoopis linnast välja? Pea on õppimisest veel päris umbne. Kas ma ootan sind kella kuue ajal varemete juures? Kas täditütar sõitis juba ära? Tahad jälle hakata maju? Ütlesin, et juba teise päeva õhtul arvab Mihkel nüüd endalgi olevat õiguse teha veidi pahast nägu aga ainult silma pilguks. Kas ootan nõuatajal ja ütleb essi rõõmsalt. Mihkel läheb. Issi on oma saatusele nii tänulik, et otsustad täna jõuda minuti pealt õigeks ajaks kohtumispaigale. Koridoris tuleb essile vastu preili vaher. Teil preili ayama näib olevat iga päev uus peigmees, ütleb ta eraldi toonitades, sõnab peigmees. Jah, nähvabessi vastu, ma kuulutasin ajalehes, nüüd võta teisi nagu varnast. Preili Vaher muutub näost punaseks, kaob ruttu oma rajooni. S-i jõuab täna tõesti täpselt kohale raekoja kell kuus, kui ta pöördub ümber varemete nurga. Seal seisab Mihkel. Mõtledessi, nüüd on kõik jälle hea, telehakkab vahepealne seiklus isegi koomilisena tunduma. Bergmanni ausambast möödudes peab essi naerma, mõeldes enesele kohmetult vanapoisile, seal pingil, pühapäeva hommikul. Mille üle sa naerad? Küsib Mihkele, libistab ruttu käe üle lipsu ja rinnaesise, võib-olla on seal midagi korrast ära. Esikaalutleb, kas rääkida mihklile pühapäevasest seiklusest? Kui seletaks ära kõik vihastumise ja selle ta tahtis teha mihklit armukadedaks ning kuidas lugu välja kukkus? Siiski parem mitte. Säärastes asjades on poisid vahel vägagi puupead. Võib-olla essi saavutab selle armukadeduse nüüd, kus seda pole enam põrmugi vaja neil motiividel, ütleb ta. Naeran sellepärast, et täna nii ilus ilm, et mul on nii hea tuju. Nad saabuvad parki, päike paistab juba kaunis madalalt, sellegipärast on veel väga soe. Inimesi sõelub teedel siia-sinna, enamasti paarikaupa ja kõigile ees lahked näod. Sääski sumiseb inimeste ümber parvedena, aga täna nad pole, verejanulised teevad niisama plastikat õieti ütelda, sõnab Mihkel. Tahtsin just sellepärast siia tulla, et kavatsesin rääkida sinuga ühe pikema jutu. Siis räägi, mitte siin keset teed, kõik kuulevad, lähme näed selle pingi peale sinna tahapoole, sealt ei voori nii palju rahvast mööda, siis ma räägin. Nad võtavad kursi mainitud pingi poole, saab näha, mõtleb essi, mida ta kõneleb. Sealsamas, ta on peaaegu kindel, et nüüd tuleb abieluettepanek, on aeg. Ülikool on poisipead läbi, oota peatab teda. Mihkel mul pole suitsuessi, teab, et siin pole midagi parata, Mihkel ei saa läbi suitsuta kümmet minutitki, mõnikord tolkneb seda isegi ujudes suunurgas toosis kioskist, ütleb ESSi ja osutab selja taha puude vahel kükitavad kollasele putkale. Ootan sind seal pingil, ise mõtleb, et on kindel, kui ta võtab platsi valmis, muidu hangib selle veel mõni teine endale ja kui nad ei leia teist nii sobivat kohta jääbki viimati Mihkli pikem jutt, rääkimata seda ei tohi olla. Esijõuabki pingile viimasel minutil, sest teiselt poolt läheneb üks koolipoiss oma äravalituga nähtavasti vaga sooviga sedasama pinki okupeerida. Seepärast läbib essi viimase osa oma teekonnast joostes. Ega ta eksinudki oma oletustest ligineva baari eesmärgi kohta nähes essid pinki sisse võtvat, jäävad nad pahaselt seisma. Mis häda seal oli ette joosta, siis müksab tüdruk poisile külge, näitab üle põõsaste paremale poole, mis suunas nad kaovadki. S-i istub ja kõigutab jalgu, võidurõõmus. Näe, pingi sai ikkagi tema. Varsti tuleb Mihkel suitsu tega ja räägi talle tõsist juttu. Esivõtab peegli, et järele vaadata, kas ta välimus ei vaja mitte kohendamist säärase jutu pealtkuulamiseks. Tema kinganina joonistab tee liiva sisse südameid. Sinna kõrvale nime. Mihkel. Tere õhtust. Üllatab teda jälle nagu pühapäeva hommikulgi värisev hääl. Essi tõstab pilgu paha, aimates üles. Seal seisab härra pluuse ja vaatab talle õndsalt otsa. Kas ma tohin natukeseks istuda teie kõrvale, preili Lydia? Küsib härra pluuse. Ta on tänase ilusa kevadõhtu puhul kaunistatud peale tuntud saabaste ja mantli veel jalutuskepiga mis ripub sangapidi ta käsivarrel. Ei, ma, ma ootan kedagi, pomiseb essi, ise vahib igatsevalt, ringet peaks mihkel rutem tulema ja päästmata sellest mitte meeldivast olukorrast. Ootate kedagi, kohmetu härra pluuse, kedagi, kedagi kavaleri ja kahju ümised, härra pluuse, ta võtab mütsi peast, pühib siniseverelise taskurätikuga oma paljast pealage. Väga kahju. Täna nii ilus õhtu. Aga ta ei lähe minema, seisab, tõstab üht jalga ja siis jälle teist. Võib-olla ta veel tahab midagi ütelda, midagi hävitavat naiste kohta, kuna ta nüüd tunneb seda valeliku sugu, midagi, mis jätaks kustutamatud jäljed selle mao hinge. Aga ta ei leia kohaseid sõnu. Ja issi tahaks ütelda, et härra pluuse saiu 10 kirja, eks vastaku neile kõigile. Kuigi nad pole nii kurvameelsed kui essi oma. Võib-olla nende hulgas leidub mõni õilis naisterahvas, keda huvitab rohkem härra pluuse ja tema eluajaga kogutud rahakopikas. Väga kahju, lausub härra pluuse jälle, aga seekord teistsuguse häälega. See hääl ütleb, et härra pluuse on omaette heitva kõne mõttes kokku seadnud ja kavatseb seda nüüd ette kanda. Selle ettekandega ta siiski jääb hiljaks, nagu ka kõige muuga oma elus hiljaks on jäänud. Mihkel on jõudnud pärale. O pöördub ta esipoole üligalance kummardusega. Palun väga vabandust, et segasin teid. Kui oleksin teadnud, et tulid sellepärast siia, et kohata seda härrad, siis seejuures saadata üleoleva pilgu härra pluusele tema paljale peale lahti läinud saapa nööridele, jalutuskepile ja pressimata pükstele. Ta näost võib lugeda. Ta ei pea palju sellest tüübist. Imestab s-i. Ei, ma vabandan, tõsiselt, kummardab Mihkel jälle nagu lendav kombeõpetus. Ma tõepoolest ei teadnud aimata. Aga ma segasin kauemini, nii palju mus siiski leidub viisakust ei topi ennast sinna, kuhu mind ei vajata. Veel üks kummardus, mis on mõeldud efektseks, lõpuks üliviisakas mütsi, kergitamine ja solvunud noormees kõnnib linna poole. S ion esimeses hoos, valmis talle järele jooksma ja kõike seletama, aga ta taltsutab end. Mihklil polnud õigust niiviisi talitada. Tema kohus oleks kaitsta essid igasuguste pealetungivate sakste eest, keda leidub pargis külluses, õhtusel ajal mitte vihastada ja demonstreerida oma kummardamisoskust. Muidu on ta suur rüütel, aga kus ta abi tõeliselt vajatakse, sealt jookseb minema. Härra pluuse taganeb. Ta vist kardab, et vihane tüdruk võiks hüpata talle kallale. Mul on väga kahju, viskab temagi paar kummarduse proovi S-i poole, keerab otsa ümber ja kõnnib kähku minema. Tema lahtised saapapaelad hüplevad talle üle meelikult järele.