Hommikul ärgates veendub essi, et tal oli üle hulga aja pagana hea uni. Võib-olla on juba lõunaaeg? Salme ase on tühi, jumal teab, millal see juba puges aidas toimetama oma töid. Toa juurest leiab essi tädi Jeduki. Tädi keedab kohvi keskhommikuks, inimesed tulevad varsti väljalt koju ja tukk sooritab ta säärde ja lauajalgade ümber. Meisterlik küürusid. On see küll elajas, pahandab tädi ja lükkab kassijalaga eemale. Kui Sillu lahti oli ja toas käis, siis ta veel kartis natuke, sai koera käest vahel karistada, aga nüüd kaebab tädi pühkides märgi käsi. Miks Sillu on ketis, arvab essi paremaks tädi pahast meelt pöörata, tukilt teisale. Kas teil on siin marutõvepiirkond? Ei ole, teised koerad lippavad kõik niisama ringi, aga meie Sillu on säärane rumal loom. Ta ema on jahikoera tõugu, et nii kui lahti pääseb, on kalapoegade kallal. Õpetajahärral ometi Hullo murdis maha järjest kolm kanapoega ei saanudki, siis muudkui panime teise keti. Esiheidab pilgu aknast välja, kõnealune istub oma kuudi ees ja vaatab, igatsevad üle õue. Võib-olla ta mõtleb õpetajahärra maitsvatele kanapoegadele. Kui sa ära sööd, siis ole hea lapsi, ukse, taela, poodia, Toomule, kilo riisi, teeme õige lõunaks piimasuppi, ütleb tädi, otsib kapist plekkkarbist raha laua otsale, ise kaob jälle kuhugi rahuldama oma suure pere soove. Sillu tõuseb saba liputama, kui esiilmub toa lävele. S-i mõtleb, et ega selle riisitoomisega ole tal teab kui kiiret, lõuna alles kaugel ja selle tõttu võib ta vähe aega koeraga sõbrustada. Ta patsutab Sillu selga, paitab ta pead ja pistab talle suhu, õieti küll tugile määratud singi nahad. Sillu on väga rahul talle pööratud tähelepanuga ülevoolavas sõprustundes püüab ta limpsida keelega essi nägu ja veab oma poriste käppadega tüdruku uuele sitsi kleidile pikad jäljed. Kui essi lõpuks kavatseb minna täitma endale antud ülesannet, näete, et see pole nüüd enam põrmugi kerge. Koerlased lahti säärase ulguva nutujoru, et isegi koerakuut puurida. Ees võiks lõhkeda haledusest. Koer kraabib käppadega essi õlguni. Jõudsubja palub. Säärasele ataki ei pea S-i kaua vastu. Ta otsib toast nööri, seob selle sillu kaelarihma külge ja siis ruttavad kuusi alga joostes väravast välja, mööda külateed alla taela poe poole. Poe ees esineb juba kaugelt, seisab suvise tööpäeva kohta õige suur summ rahvast. Ja kõik vahivad omavahel arutades teisel pool teed käsipuudel istuvat meest, keda ka ümberolijad ei põrmugi huvitavat. Mees ümiseb enda ette ja kõigutab jalgu siis korraga, nagu oleks talle midagi meelde tulnud, ronib maha oma kõrgelt seisukohalt poed käsipuu alt läbi, teisele poole, kust upitab enese uuesti üles. Jälle kõigutab jalgadega ning räägib midagi. Ikka keerutab sa heldene aeg ümber käsipuu, haletseb naine piimaämbriga, kael hardusest, kõversa issand küll, niisukest lollikest. Naised kaaluvad omavahel küsimust, kas mitte, et koju minna, kellel siin on nii palju aega vahtida ja midagi põnevat ei tõota asjast välja tulla. Essigi läheks, aga tema tahab kangesti teada saada, et kuhu poole nõdrameelne lõpuks siirdub. Kui läheb viimati möldri gaasikusse. Sealt tahtsid nad õhtul Salmega kaski tuua, oleks kole, kui nad selle ringi käia sealt eest leiaksid. Järsku kuuldub kesksuvepäeva vaikust, hele kisa. Keegi naine pahandab kuskil väga kõva häälega, kedagi lubatakse maha lüüa ja nagu madalamat mehe häältki kostaks sekka. Kes seal nüüd säutsub, tõstab proua tael nina hääle suunas kuulda nagu kirikumõisast sealt ja tõendab üks külanaisi, see ju õpetajahärra linna Dante hääl. Nüüd seltsi juba tuntud kahele häälele veel kolmas. See on koera hääl ja ta ei põhja teistega kaasa. Ennemini kuuldub sedamoodi, nagu oleks hääle omanik saanud jalaga mööda külge. Esile tuleb korraga meelde tädi hommikune jutt sillust ja ta lubamatust poolehoiust õpetaja piiksuvate kanapoegade vastu. Ta vaatab ringi. Muidugi ta on vahepeal nööri otsa lahti lasknud ja Sillu on läinud. Essi pistab jooksu kirikumõisa poole, nagu veel, jalad võtavad, kisub pärani pargi ukse ja lippab otsejoones üle vastniidetud muru lärmi poole. Köögiukse ees. Nad seisavad õpetajatädi, keegi noormees, kes peab olema õpetaja ja tõepoolest silluga. Tädi hoiab sillud nööri otsas kinni ja tõotab kõige koledamaid asju koera omanikule, kes ei oska paremini oma looma järele vaadata. Sillu hüüab essi etteheitvalt. Surnud kalapoegi pole ümbruses näha. Silluniutsub heameelest, rabeleb metsikult naise käes pääsebki. Laskja tõttab esijuurde kaitset otsima. Talle ei meeldi põrmugi see halbade kommetega seltskond. Õpetaja teeb jalamaid oma vaenulisele olekule Sillu suhtes lõpu peale. Ta isegi kummardab viisakalt essi poole ja naeratab natuke kohmetult. Tema tädi aga paneb esiilmumine veel vihasemalt käratsema. Õnneks hakkab kuskil maja sisemuses karjuma laps, mispärast linnaproua peab jätma, katke oma viha väljavalamise ja tõttama elamusse. S-i ja õpetaja vaatavad kergendatult naeratades teineteisele otsa, kusjuures esile tuleb ette, nagu oleks ta seda meest juba kuskil näinud. Kas ta tegi midagi kurja? Küsib essi ja ähvardab sillut sõrmega. O ei teinud mitte midagi, ruttab õpetaja vabandama ennemalt, ta on siin murdnud paar kanapoega, sellepärast ma tahtsin teda minema ajada, kui ta tuli õue. Teie vist küll ehmatasite väga, kui kuulsite meie lärmi S-i kuulata kõnet. Ta pingutab meeleheitlikult oma mälu kus võis ta näha seda nägu. Ja äkki meenub talle pime kinoruum ning tema kõrval istumas seesamamees heledas vihmamantlis hall kaabu põlvedel. Siis kuulutus ajalehes, palun seda härrat. S-i tunneb, et ta muutub punasemaks kui indiaanlane sõna lausumata. Ta pistab ta põgenema, kiskudes koera järele. Jälle on essi mõtetel palju tööd. Kas õpetaja tundis ära selle häbematu tüdruku, keda ta oma kirjas nii mõjuvalt noomis või mitte? Asja lahendamiseks pole mingit pidepunkti. Esijalutab tükk aega maanteel kirikumõisa aia taga. Et võib-olla õpetaja tuleb kuskil vastu ja vahest tema näoilmest saab essi mingisuguse lahenduse tema piinavale küsimusele. Ta lootused ei täitu. Kirikumõis on täna nagu välja surnud. Järgmine päev on pühapäev hommikul äratab kirikukell esiunest vankrid kägisevat teel. Täna peaks isegi minema kirikusse, ütleb Salme ringutades oma sängis. Täna on tõruvere külast ühe rikka peigmehe suure talu tütre laulatus. Kindlasti on uhked pulmad. Esion muidugi nõus ta soostuks isegi siis, kui laulatataks kaht vallavaest. Et aga näeks õpetajat. Nad hakkavad endid kiiresti, Eesti maja jõuavad valmis täpselt seks ajaks, kui kell lööb välja hommikuse jumalateenistuse. Esinäeb nüüd, et tema ja salme pole ainukesed, kes on huvitatud kahe rikka laulatusest. Rahvast valgub alatasa siiapoole. Kui nad pöörduvad ümber kirikumõisapargi nurga, tuleb neile õpetaja vastu Salmel ööbissile külge, püüdes seda liigutust sooritada vastutulija nägemata ja annab igatpidi mõista, et ajagu nüüd Eesti silmad pärani. Õpetaja naerab selle etenduse peale päris Ilmlikult ja nagu essi märkab väga meeldivalt. Ta isegi ulatab mõlemale tüdrukule tuttavlikult kätt. See on minu täditütar linnapreili, seletab Salme. Salme ise käib kirikulaulukooris laulmas ja on nagu ta ise, ütleb õpetaja, hea sõber. Kas huvitate maal? Küsib õpetaja. Esinoogutab ainult, vastamiseks pole tal aega, sest ta uurib teraselt õpetaja, näoilmet. Ei tunne, mõtleb ta ja see teadmine teeb ta väga rõõmsaks. Pulmarong sõidab kõlisades ning mürisedes lähemale. Näib olevat hiigelpikk ja rikka rahva aukohane esimene ots juba seob kirikumäe all hobuseid Lasilate külge soputab sirgeks kleidisabu, kui küla vahelt veereb ikka veel juurde uusi erutavaid vankritäisi. Pruutpaar siirdub torni trepi all olevasse väikesesse kambrisse, heitma viimast pilku peeglisse ja kuulama lähemate sugulaste viimaseid näpunäiteid enne tulla minekut. Rahvas laseb nad mööduda, siis tõttab robinal jumala kotta. Väike kirik saab inimesi peaaegu täis. Orel alustab mängu, pruutpaar astub kirikusse natuke hirmunult, aga tõsiselt. Peigmees sirutab paar korda kaela kõvakrae sees, rahvas müksib 11 ja sosistab. Õpetaja tekkib altarisse ning laskub põlvili palve lugemiseks. Pruutpaar põlvitab samuti, kusjuures peigmees leiab mahti veel kord korraldada lipsu ja sikutada maniskid rinnal sirgeks. Kuna mõrsja vaba käega otsib lokke pruudiloori alt rohkem nähtavale. Koduse kiriku eeskojas seadsid neid sugulased. Nüüd on tulnud lõpuks aeg, kus nad saavad maksma panna oma maitset. Õpetaja alustab laulatustalitust selle koha peale, arvab pruudi. Ema olevat igapidi sobiva avada, nutuseanssi näitamiseks, et ega tea, millisesse ussipessa satub nüüd ta kallis tütar. Teda aitavad vahvalt lähemalt naissugulased. Tagasihoitud nuuksed ja ninapühkimise kahin täidavad kirikut. Ja kui peigmehe ema oma sugulastega lööb sekka, sest kes teab, millise tuli hänna ta saab endale majja peab õpetaja kõrgendama häält, et mitte jääda selles etenduses tagaplaanile. Igast asjast on näha, et laulatamisel on praegu rikkaspaar. Pulmalistest on enamjagu aukartust äratavate ümbermõõtudega. Põrandariie on pandud maha kuni kirikuukseni ja altar on ehitud lilledega. Valged liiliad sirutavad kõrges faasis Kristuse pildi ees ja ümber altariveere on punutud pärg valgetest Mirtidest. Õpetajahärra omalt poolt annab pruutpaarile kaasa vaevalisele eluteele. Pika ja õpetliku epistli. S-i ei huvita esialgu õpetaja kõne sisu. Ta vaatab jutlustajad ennast, et ikka enam ja enam veenduda, et see on kõige kenam mees, keda ta on kohanud. Kui ta praegu mõtleb mihklile ja oma blondile võistlejale jääda täiesti rahulikuks. Õpetaja oma kõnega on keerutanud juba ümber väga mitmesuguste ainete ja jõuab lõpuks välja meie kõigi poolt väga armastatud teemale hukka läinud noorsoole. Kogudusel ei maksa arvata, et tema õpetaja on sihuke vanameelne saks, kes hoiab hammastega kinni kõigest möödunust ega tunnusta sugugi uut aega ega uusi kombeid. Siiski ta tahab panna armsale pruutpaarile südamele üht asja. Täna nad alustavad oma eluteed kahekesi, aga kui mööduvad mõned aastad, siis võib-olla on neid juba rohkem kui kaks. Salme sosistab essile, et tema tähelepaneku järgi võivad sihuke asi juhtuda kõige hiljem mõne kuu pärast. Ja siis, kui praeguse pruutpaari majas jookseb müdinal ringi väikesi inimesi. Just selleks puhuks tahab õpetajahärra ütelda neile kahele, et nad püüdku kasvatada oma lapsi paremateks, kui on meie põlve vanemad suutnud kasvatada meid. Sest öeldagu mis tahes meie aja noored on siiski nii mõneski suhtes hoopis raisus. Võtku kasvõi armas kogudus kätte mõni ajaleht ja suvad segu heita pilku kuulutuste küljele. Otsitakse tutvust abielu mõttes ja niisama, noh võib-olla tõepoolest, et mõni inimene on jäänud kuidagi kõrvale elust ja üksikuks, nii et ta teisel teel ei leia elukaaslast. Siinkohal ei taha õpetajahärra hakata veel kividega pilduma. Aga mis ütleb armas kogudus säärase asja kohta, et keegi tütarlaps viibib kuskil tema kõrvale satub istuma võhivõõras mees ja teine päev tüdruk kuulutab lehes, et andku aga see noormees talle oma aadress või määraku kohtamine. Mis saab kunagi sellest tütarlapsest, kes on enesest niiviisi ära heitnud naise ülima vooruse tagasihoidlikkuse. Mis saab sel teel meie kasvavast noorsoost üldse. Kas kogudus on kuulnud, kui palju noori inimesi võtavad endilt looja ande elu? Kas nad on mõtelnud, kust tuleb otsida kõige selle põhjust? Ja ikka selles stiilis edasi. Vanaid esikõrval pühib nobedalt pisaraid. Mis asja, see õpetaja ära seal paugub, pärita oma naabrilt endasuguselt Kessi vajunalt kogult. Vist, et tüdrukud olevat hukka läinud, õiendab teine kõrvaõpetaja poole. Ja noogutab silmapühkija pead. Ma olen alati öelnud, et ärgu tõmmaku poistega nii palju ringi ei pea, kes peaks olema? Essile, tundub nagu vahiks õpetaja, kogu kõneaja ainult tema poole. Nüüd, kus talle on ennustatud surma ja hukatust isiklikult jumala vahemehe poolt, kus suur osa kogudust vangutab pead tema kõlvatute eluviiside üle ja eideke tagumises pingis nutab tema pattude pärast ei kannatada siin enam välja. Ta tõuseb ja hiilib minema kirikust. Ta taga kostab valjusti õpetaja hääl, mis tundus talle kunagi nii ilusana ja mis praegugi nii vihane kui Essiga on, pole kaotanud oma võlu. Kirikumäel esiseisatab ja vaatab tagasi mustendava kiriku ukse poole. Seda ära küll looda, ütleb ta kõvasti, et ma ainult sinu pärast tapma hakkan. Ja kodu poole lonkides mõtleb tüdruk missugune silmakirjateener, võib-olla inimene, kui lahke näo tegi seesama mees enne kirikuteel, kes talle ja tema pärast peaaegu tervele eesti rahva noorsoole ennustab väga tumedat tulevikku. Taela poest hõikab, essid proua tael ja ulatab talle kirja. Olevat täna hommikul tulnud. Ümbrikul on ema käega kirjutatud aadress. Essi toetub siiasamasse Lasilale ja laseb silmadel joosta üle ridade. Polegi linnas midagi uudist. Ema kirjutab niisama igavuse pärast. Poes käib praegu vähe rahvast. Linnumajja tuli uus poodnik, see müüb kiusu pärast, et ema välja süüa kõiki kaupu, sent odavamalt. Kiri lööb essi nulli ligidal seisnud tuju veelgi allapoole. Kõik peab minema viltu siin ilmas. Ta seab jalad astuma ja kõnnib nii Macindlikult tükk ideed. Kui ta vaatab enda ümber, siis märkab, et ta on läinud hoopis järve poole. Sellepärast et õpetaja on praegu järve ääres. Kuid ega õpetaja ole järve endale ostnud. Ja kui nüüd mõtelda järele päris tõsiselt, miks ei peaks essi otsima üles õpetaja ning jutustama talle ära puhtsüdamlikult, kuidas oli õigupoolest lugu selle kuulutusega? See tähendab nii, et esiei avaldanud seda kuulutust mitte tutvuse otsimise mõttes vaid selleks, et anda tagasi kaotatud kinnas selle omanikule. Et esiise oli süüdi kinda kadumises, pruugib siis seda seletada. Juba sellepärast tuleks õpetajaga seada jalule hea vahekord, et vihastada ta tädi, rääkimata sellest, et midagi ei saa sinna parata kui ta ennast vägagi tihti tabab mõtlemast õpetajale. See otsus paneb S-i jalad liikuma, õige viledalt jõudnud põõsastikuni, piilub ta ettevaatlikult suure kivi poole. Ei, seal pole näha kedagi peale varese, kes istub kivil ja nokitseb oma tiiva kallal. Esitarvitab tugevamate õigust, silmutab varese kõigida söödikutega, lenduja ronib ise kivi otsa, sealt ta vaatab ringi igasse kanti. Eks paistagi siitsamast paremalt lepapõõsaste vahelt kalang. Vaatame, kas tuleb mägi Muhamedi juurde, mõtleb essi, aga peab enesest kuidagi märku andma. Ta proovib vilistada. Nõrgake on, see hääl peaks kuidagi kõvemini häälitsema ja nii et õpetaja kohe ära tunneks, kellega siin on tegemist? Kui õige hõiguks sillut, see nimi peaks talle ju tuttav olema, kui mitte mujalt, siis koera viimaselt ja ebaõnnestunult, kanapoja jahilt võiks teeselda, nagu oleks silu tulnud kaasa siia ja kipuks nüüd ära jooksma. Sealsamas astubki essi oma plaani täitmisele järve ääres pole enam juttugi keskpäevasest vaikusest. Silla silla röögitakse seal, kuhu sa näed, sillo, tule jalamaid tagasi. Esitõmbab hinge tagasi ja vahib õngeridva poole, kas mõjub? Esiotsa ei saa veel midagi ütelda, sillo hõika pessi veel kord aga jääb sealsamas vait. Õnge rit liigub siiapoole läbi põõsastikku. Esiseadenese istuma meeldivasse poosi, teine käsi graatsiliselt toetumas kivile, teine hoidmas kirja, mille lugemise esiteeskleb end olevat süvenenud kõrvadega kuulatavad põõsastikku poole, kust läheneb okste murdumine tulija jalge all. Kui sammud on jõudnud juba päris kivi juurde, vaatab essi kohkudes üles. Oo teie, ütleb ta. Ma vist ehmatasin teid, muretseb õpetaja. Oo ei naerata vesi. Ma olin nii lugemisega ametis, et ei kuulnudki, et keegi tuli. Eks ta ole, kui tütarlaps loeb kallima kirja, lausub õpetaja, heidab umbuskliku pilgu S-i käesolevale paberile. Seekord küll ema kiri ruttab essi seletama, kust vaene tüdruk saab endale kallima. Arvate, et see on nii raske? Esion veendunud, et kui jutt võtab juba sellise pöörde, on tütarlapse kohus lüüa silmad maha ja teeselda segadust. Seda ta teebki, tundes, et ta pole kunagi nii tänulik olnud loodusele kui praegu selle eest, et see andis talle säärased ilusad pikad ripsmed. Kas ma tohin teie juurde istuda, küsib õpetaja, ronides üles mööda kivi külge oma ussipurgist otsita isuäratavalt paksu roomajate tõu esindaja kinnitab selle õnge otsa ja viskab järve. Esisaab aru, et praegu pole sugugi nii kerge alustada juttu kuulutusest. Kuidas sa hakkad arutama ebameeldivaid mälestusi, kui meeleolu on säärane, et kasvõi luuleta paar meetrit värsse aga rääkida millestki selleks otstarbeks ei leia esipraegu kuidagi parajaid sõnu, nagu oleks terve peaajupersonal läinud suvepuhkusele. Olete saanud juba palju kalu, võtab ta enese kokku. Mitte ühtegi kalad ei näkkadena, tahtsin püüda kassile, mul on kodus ilus kiisu, seletab õpetaja nagu natuke rutates. Mul on ka ilus kass, püüdke temale ka. Koer on niikuinii juba teie söögil, ütleb essi. Ta tunneb, et hea tuju tuli järsku tagasi. Õpetaja kehitab end kivil paremini istuma ja kui ta on leidnud rahuldav asendi, istub ta juba tüki maad lähemale issile kui enne. Mina püüan teie kassile, ütleb esi ja sirutab käe õnge järele. Siis pärast püüate teie minu omale. Ta veab püünist järves edasi-tagasi, nagu ta nägi linnas tegevat üht vana kalameest. Mis te tast teate, küsib õpetaja. Ega teda, et hauga hakkaks otsa? Ei vihjaks. Aug vaidleb essi. Kas teised kalad ei saa niimoodi ussi kätte, kas nad ei jõua järele? Õpetaja tunneb heameelt, teise rumalusest ei räägita isalikult kätte saaksid nad küll, kui tahaksid. Ega nad pole nii halvad ujujad, näete, seal põõsa ääres on teisi praegu terve parv esivaatab suurte silmadega oma naabrit. See vist arvab, et ta on kalu näinud ainult praetult. Aga noh, las lõbustab end sellega, kui see meeldib talle. Kõik mehed, kellega esion seni kokku puutunud, olid väga meelitatud. Kui naine oli tume nii ühes kui teises küsimuses ja laskis end nende poolt valgustada, ei ole seegi siin erand. Sellepärast vaatab essi pärani silmadega õpetaja osutatud sihis ja küsib, kus, missugused? Tulge siiapoole, kutsub õpetaja. Te lihtsalt ei oska vaadata. Aga pange tähele, kui ma viskan kiviga, siis te kindlasti näete neid minema ujuvat. Ta otsib siitsamast enda kõrvalt väikese kivikese, sihib hoolega kalda ligidal silmi pungitava kalaparve poole ja viskab. Kalad pistavad muidugi hirmunult järve poole ujuma. Õpetaja rõõmustab. Nüüd nägite, kindlasti. Aa ja need siis olidki kalad. Mina nägin neid koguajaga, arvasin, et need on puupulgad. Etendab esiikka veel oma naiivitari osa. Puupulgad ei uju kunagi vee all, õpetab tänaber. S-il hakkab juba piinlik oma vigurdamise pärast. Puudub veel, et talle ei seletata, et maakera on ümmargune ja et kui me võtame laeva ja laseme ta mere peale lahti, siis ta kaob ära silmaringi taha just sellesama maamuna kuju pärast. Ta parem valib rääkimiseks teise teema. Hirmutasite kalad minema, sedaviisi jäävad meie mõlema kassid söömata. Ja meenub õpetajalegi, meie ju püüame kalu, oot, viskame õige rohkem sinna põõsa poole, vahest on seal teisi enam vähe aega jälgivad kaks silmapaari tõepoolest pingutatud tähelepanuga õngekorki. Siis juba hakkavad esipilgud jälle kiskuma mujale. Kuidas sa saadki vahtida ainult säärast väikest asjakest veepinnal, kui su kõrval istub noor ja kena õpetaja poissmees pealekauba. Keegi köhatab õngitsejate selja taga väga demonstratiivselt, mõlemad pöörduvad pahasena vaatama. Eksitajad, see on õpetaja, linna tädi. Ütleb ta varjamatu mürgise tooniga. Ma vist segasin teid. Kumbki ei hakka tagasi tõrjuma väidet. Aga pole midagi parata, võidu rõõmutsetati, sa, Henn, pead koju tulema, üks naine ootab. Nojah, kui ootab, eks ma siis pean minema, pomiseb õpetaja pahaselt. Mina ees ja ütle, et oodaku veel natuke, ma tulen kohe. Misasja ma ees lähe, kui sa kohe tuled? Mida sa siia veel ootama jääd? Tädi toetab enda oma päikesevarjuvarrele märgiks, et ei kavatse ilma õepojad ta liikuda sellest paigast samu võrdki. Nägemiseni. Homme tulge jälle kalale. Siis vahest on parem õnn, lausub õpetaja. S-i näeb, et linna tädi muutub seda kuuldes näost päris punaseks. Nägemiseni. Hüüab tüdruk. Kindlasti tulen. Saab niigi palju sellele vastumeelsele linnaprouale teha. Meelehärmi.