Põõsastikust nagu kuulduks jälle lähenevate sammude kõla. S-i peidab enese ruttu kõrgemale ulatuva kiviveere taha. Sammutulevad kivini. Seal nad vaikivad, esiroomab kivi kõrgele servale upitades, vaadata sealt alla. Salme küürutab otse, temal õiendab seal midagi. Seal on väike kivi toetanud end suure küljele. Nende kahe vahelt urgitseb salme käega hoolega ning põhjalikult. Mida sa otsid? Küsib essi kivi otsast. Salme, õpetad siis vaatab üles. A ütleb ta kergendusega, sa oled sina see meie kirjakast minu ja ruudu siia toome kirjad, kuidas me saame muidu trifungi määrata, meile ju ruudu ei tohi nägu näidata. Esinoogutab arusaavalt sääraseid kirja. Kastjad on ennemaltki kuulnud olevat maa noortel, neil pole ju igal sammul postkontoreid, kuhu võiks nõudmiseni kirju läkitada. Eile õhtul lubas ruudu siia kirja tuua, räägib Salme. Tahtsime minna pühapäeval, Kasepää pidule. Ei ole midagi, ma ei saa aru, mis tal jälle on. Aga võib-olla on keegi kirja ära võtnud, oletab essi. Kes siin ikka urgitsema hakkas, lööb Salmet ujutult käega ja ise hakkab minema kodu poole. Esisörgib Salmele järele ja püüab teist trööstida. Vahest ei saanud eile tuua, toob täna või tal seda aega nii palju käes on, eks temalgi ole kodus üht-teist liigutada. Ema andis salvele käsu, et kasku leib ära. Nüüd ta küürutab ahju kõrval leiva mõhe kohal, tõstes kord üht, kord teist kätt taignast välja. Esion endale pähe võtnud, et ketramine on pagana lihtne töö, muudkui talla vokiratast ja lase lõnga värtnale Ta nurgast lagedale toonud voki poolelioleva kedrusega ja on jõudnud veerand tunni jooksul lõnga nii sassi ajada, et vilunuim kett, räägi, ei oskaksin enam vahet teha, kus on kedruse õige järg. Läbi lahtise akna kuulduvad sisse tädija Linda hääled. Vaata ema. Juba see metsaoja poiss sõidab siin jälle ringi. Et inimene ka tööd viitsiks teha, mis mees sellest küll saab? Et saaja poiss ja tunnistab tädigi sõitjad? Ei tea, kas tuleb õige siia. Naised jälgivad pidevalt tulijat. Salme seisab oma leivaanuma juures vagusi nagu kuju. Kõrvad kuulatamas akna poole. Järve poole lähed, ütleb tädi hääl. Ei tea, mis tal sinna peaks asja olema, arutleb Linda järsku tulles uuele mõtte, kus salme. Salman Toas kastab leiba. Rahustab teda ema. Aga võib-olla tahavad jälle järve ääres kokku saada, kahtleb Linda. Tuleb vaadata, et ta välja ei läheks. Saima, pane ta otsekohe jälle midagi muud tegema, kui ta leivakastmisega valmis saab. Seda küll jääb tädi järele mõtlema. Vaja õige panna teine seakartuleid keetma, siis ta ei saa toastki välja. Linda kiidab selle plaani igatpidi heaks. Näed, kui hea, et sa eile meie kirjakasti ära nägid, rõõmustab salme essi seltsis ruudulex kirja viima. Pärast lähed sina ja tood selle ära ja Linda saab ikka pikanina. Tüdrukud ootavad veel tund aega, et esiväljaminek ei paistaks kellegile kahtlasena. Siis võtab essi käterätiku üle õla ja läheb järve poole. Suur kivi pole praegu üksi. Õpetajatädipoeg Janhard istub selle kõrval maas, seades liivast kokku maju ja valle. Vanaema kükitab põõsa varjus, kust jälgib lapse mängu läikivad vardad käes. Neegril siia vaja, mõtleb essi pahaselt. Ta ei saa minna kirjale praegu järele. Sihukesi asju tuleb ajada salajas, mitte ilma inimeste silme all. Ta peab seal istuma õige kaua. Päike vajub silmapiiri poole, hea tüki maad, aga vanaema ning lapselaps on ikka veel seal, kus nad olid essi tulles. Kivi ümbrus on juba nagu ülesküntud, vallid jooksevad risti ja põigiti neid silub jõmpsikas konnakarbiga. Nüüd tõotab Janhard näidata vanaemale, kuidas ta ronib suure kivi otsa. Ta läheb selle juurde seades end juba ronima. Kui äkki kummardub ja esisuureks ehmatuseks võtab salme kirjakastist välja midagi valget. Vaata, vanaema ütleb, ta jookseb kohe näitama oma leidu. Vaata, mis ma leidsin. Vanaema pole pojapoja avastusest põrmugi nii vaimustatud. Mis see on? Ta vaatab näidatavat eset lähemalt. Paber, viska ära. Mis sina temaga teed? Ei viska, põrutab järardi, ela maha. Sina tee mulle sellest laev, siis paneme järve ujuma. Esiarvates ähvardab lugu minna hoopis liiale. Salme põnevalt oodatud kirjast kavatsetakse teha laev. Ei, kui mitte saatus, siis ta ise peab siin astuma vahele. Ta väljub oma peidukohast, et sammuda otse järkhardi poole. Vanaema ja pojapoeg mõõdavad tulijat küsivate silmadega. Vana see paber mulle siis, ma teen sulle homme kolm laeva, ütleb, esisirutab käe poisi poole. Järkhar taganeb sammu ja peidab oma leiu selja. Ta ida ütleb ta vihaselt. No nüüd on hull lugu, mõtle, vesi ei aita muud, kui siin peab appi võtma mingisuguse kavaluse. Mul on palju ilusam laev, kui paberist püüate äratada poisi uudishimu, esiotsib silmadega maast mõnda suuremat konnakarpi. Eks neil ole ka laeva kuju seal läigibki maas, üks eksemplar esitõstab selle üles. Aga ta peab poissi rumalamaks, kui see tegelikult on. See pole kellelegi laev, sem konnakarp, ütleb too umbusklikult. Aga küll sa näed, kui hästi ta ujub, seletab S-i kükitades järve äärde maha järkhard, kes tahab väga näha, kas konnakarp tõepoolest ujub. Tuletan lappi, ta poetab kirja enda kõrvale liivale, siis pistab omagi käe vette. Esikes, kogu aeg on luuranud kirja haarabrut, kui selle kätte surudes kirja kõvasti pihku. Ise arutleb, et nüüd on aega siin jännata, kas või poole ööni, peaasi et poiss unustaks kirja ära. Aga seal astub vanaema mõtlematult vahele. Tule ära, järkhard, lähme koju. Võta oma paber kaasa, ma teen sulle kodus laeva. Järkhard otsib käega enda kõrvalt liivalt kirja, mida seal muidugi pole. Ta suu tõmbub otsekohe halva ennustusena kõveraks. Kus mu paber on? Töinata ja essile sina võtsid ära? Ei võtnud, raputab essi pead, kust mina sain võtta. Ta oli sul kogu aja käes. Järkhard ei võta seda seletust kuuldagi. Võtsid ära, jah, nutata nüüd juba lausa esihaarab taskusse. Seal on tükk vana ajalehte jutuga, mille leidis eile kalendri vahelt ja pistis taskusse, et vahel ajaviiteks lugeda. Siin on su paber, pakuti ajalehetüki poisile, järkhart sirutab käe, aga paberit lähemalt vaadates viskab selle maha. Ei ole see minu paber uluta. S-i lööb kogu loole käega, ta pöördub kodu poole minema jõudnud läbi järve ümbritsevast põõsastikust, kuulata ikka veel poisi vihast ulgumist, seegi paistab liikuvat kodu suunas. Salme on jälle üksi toas. Krabinal kisub ta kirja lahti, et see ühe hingetõmbega läbi lugeda. Naeratad siis kergendatult. Alles nüüd saate mahti küsida, kus issi oli nii kaua, esiräägib talle oma seiklustest. Oh issand, siis sa küll ei tohi oma nägu enam linna tantele näidata, arvab salme. Eile sõimas plaksi Villemi, sellesama pärast läbi. See tast mööda sõitis, tolmu ta lastele peale ajas. S-ilgi oli niisugune tunne, et nüüd ta jälle midagi kuulda saab. Kindlasti kaebab poiss kodus emale tema peale. Aga noh, olgu paar päeva, kuni proua viha lahtub. Ta võib ju hoiduda eemale kirikumõisast. Õpetajaga saab järve ääreski kokku. Salme läheb akna juurde, et kummarduda vaatama üle lillepottide välja. Tule siia kutsuta käega issit, esiastub ta selja taha, et näha, mis on õues nii huvitavat. Salme osutab sõrmega väravale. Seal seisab keegi mees, seljaga nende poole urgitseda. Väravad kinni panna. Tulija pöördub ümber, et kõndida otse elumaja poole, esiehmub ning tõmbab salme akna juurest eemale. See on hull. Mis kull noh, see, kes poe juures oli. Väljastpoolt katsutakse ettevaatlikult ukselinki. Essi, valmistub suurejoonelisele vastupanekule toetudes jalgadega vastu põrandat ja küljega vastu ust. Salmegi tuleb talle appi. Aga väljast ei järgne suuremat atakke peale veelkordse lingi katsumise. Siis jääb sealtpoolt päris vaikseks. Ära läks vist, ohkab Salme kergendatult. Ei tea, kas läks, kahtleb essi. Samme polnud kuulda. Vahest sai aru, et ust hoitakse kinni ja nüüd ootab pööruses Kunime lingi lahti, laseme. Nii, möödub viis minutit. Salme muutub kannatamatuks. Ei ole seal võõruses kedagi. Just siis kostavad väljast uksele lähenevad sammud. Nüüd katsutakse ukselinki juba hoopis energilisemalt. Sellele järgneb pahane uril ja siis koputus uksele. Kui sellele ei reageerita seestpoolt kaugenevad sammud uksest. Oota hoia, saab elust, ma lähen vaatan aknast, mis ta teeb, ütleb Salme, läheb akna juurde. Kas näed, kas läheb minema? Küsib essi, annab uksesurumisele vähe järele, et vaadata akna poole. Ta näeb Salmet seisvat kohkunud näoga keset tuba vaatamas üksisilmi aknast sisse pistetud linnaproua pead. Viimase näovärv on tulipunane, silmad löövad välku esilasel ukselingi lahti jäädes seisma sinnasamasse segasena nagu linnuke mao ees. Linnaproua suust hakkavad voolama sõnad. Kõigepealt võtab ta endale voli imestamiseks, kust niisugune inimese loomne guess i on lahti lastud ja veel ausate inimeste keskele võta lapse käest asju ära ja hoida inimeste nina alt uks kinni. Ja siis veel, et kas läks juba minema? Ärgu kart, kui tema, proua Savi on saanud peenikese kasvatuse ja oskab enesest väga hästi lugu pidada. Ta ei mõtlegi jääda kauemaks sääraste harimatud ja kombel ägedate inimeste hulka. Tal läheb aga enne seda minek. Ta tahab veel mõned sõnad ütelda sellele preilile, kes on tulnud maale poisi jahile a. Et kui linnas enam ei vea, siis tullakse siia ja mõeldakse, et seal on üks loll saada. Selle võtame ära. Kas pole nii, kulla preilikke? Proua on elanud kah maailmas, mõned kümned aastad, küllap tema juba oskab läbi näha sääraseid hilp Harakaid, et muudkui paar korda järve ääres i ahhaa ja siis kõnni altari ette, aga ei, valesti rehkendanud preili oma plaanid. Eile proua küsis õpetajalt, et kuidas on õieti lood selle kurameerimisega, kas vaest preili oskab arvata, mis selle peale küsitav, ütles et ta pole kunagi mõelnud teha suuremat välja sellest preilist, kes olevat tema arvates vägagi kahtlaste kommetega. Üks õpetaja linna sõber olevat rääkinud päris õudseid lugusid selle kohta. Aga Henn ei saavat tõepoolest sinna midagi parata, kui see õudsete lugude kangelane tal igal pool jalus on. Kuhu ta iganes seab oma sammud. Ainuke troost, mis jääb õpetajal olevat asjaolu külla, preili sõidab siit peagi minema, siis saab siin külas jälle rahulikumalt hingata. Pikemat huvi tundmata, missugust mõju avaldab ta kõnetoas olijatele, pöördub proua aknalt, et kõndida uhkelt ja oma hea kasvatuse kohaselt värava poole. Salme vaatab kohkunud silmadega issi poole, kes seisab ikka veel sealsamas ukse kõrval, teine käsilingil. Ta valetas, pomiseb salme, esiheidab lõdvalt käega, et ärgu nähku asjatult vaeva. Kindlasti ei valetanud proua ja tingimata on need õudsad lood, mida linnasõber rääkis õpetajale ja mida see kahtlematult ei unustanud edasi seletada oma tädile, homme teada tervel külal. Viga seisneb ainult selles, et essi oli kibedale õpetusele vaatamata Ta lasknud end jälle petta õpetaja ingli välimusest. Ei, see ei lähe järgmisel hommikul enam järve äärde. Et mitte jälle olla õpetajal ees aga vastulõunat. Ta seab enese hoolikalt rõivaisse, paneb pidulikumaks väljanägemiseks isegi kübara pähe, et minna kirikumõisa täitsa ametlikult kõnetunni ajal rääkima õpetajaga, et see loobuks tema kohta pidamast jutlusi ja seletamast muidu õudseid lugusid. Enesest pole ju tal midagi, niikuinii ta läheb siit varsti minema, aga esiei tahaks, et jutud, mis on välja haudunud õpetaja fantaasiarikas sõber puutuksid kõrvu tädile. Kindlasti kurvastaksid sihukesed lood väga seda head inimest. Essi töötab plaani läbi, kuidas ta teostab oma visiidi tuppa taastuv võimalikult eemale tõrjuva näoga, noogutab külmalt peaga ja läheneb mõtlemapanevalt sammul lauale, mille taga istub kohkunud õpetajahärra. Küllap ta mõistab juba essi näost arvestades muidugi kui tal on vähegi ristiinimese verd südames, et kõik ta variserlikkust, teod on kistud tukkapidi päevavalgele. Õpetaja istub tõepoolest kava kohaselt laua ääres ja sorib seal mingisuguseid pabereid, aga plaanivastaselt süütu näoga ja kavas hoopis ette nähtamatult tõuseb ta laua tagant püsti ja ruttab essile vastu, enne kui tema saab koguda ainult niipalju, et alustada järele, mõtlema, sundivat käiku üle toa. Mõne sammukese eespool essid, pidurdab, õpetaja vaatab natuke imestunult essile otse küsib. Mis teil on, olete nii kahvatu, kas on juhtunud midagi? Ei midagi. Jumal tänatud, arvab õpetaja, ma juba mõtlesin, et kes teab, mis teil oli säärane imelik nägu ja hommikul polnud teid järve ääres ka. Viimane lause äratab essi viha uuesti. Pärisellu. Ei tahtnud teil jälle jalus olla. Mida peaaegu karjub õpetaja, siis haarab esil käest kinni ja tirib teda üle toa laua äärde sinna suruta tüdruku poolvägisi istuma ja asetub ise ta kõrvale. Rääkige nüüd ilusti ära, mis teil viga on. Muutub ta hääl õige pehmeks ja isalikuks. Midagi pole viga, tõrjub esijonnakalt, ise tunneb, et neetud pisarad tungivad talle silma, kui õpetaja võtab nagu trööstida, püüdes ta käe kukubeeessi lausa töinama. Õpetaja õiendab kohkunult ta ümber. Vahel pakub vet, vahel lohutab niisama. Lõpuks istub jälle S-i kõrvale ja sosistab, et rääkigu talle kõik südamelt ära. Küll ta siis näeb, kui kergeks läheb. Esiräägibki terve linnaproua eelse juttu, kuidas ta järve ääres salme kirja luuras ja pärast hullu eest ust kinni hoidis ja kuidas linnaproua vihaga talle kõik südamelt ära seletas. Kuulutuseni ta ei jõua, sest õpetaja katkestab teda enne. Tulge võtate jälle S-i käest kinni, astub oma ruumidesse viiva ukse poole. Esijärgneb talle tõrkudes toa lävel toetab isegi korraks jalad vastu nagu lammas tapamaja lävel aga tõmmatakse vägisi edasi. Siis näeb s-i kohkutes, et nad seisavad linnaproua kurja ennustava palge ees. Tädi ütleb õpetaja ebatavaliselt tõsise häälega, minu nimel sa ära käi, külas tühja juttu ajamas. Linnaproua karjatab ja asetab käed meelekohtadele. Miina, vaene naisterahvas, kaebab ta igasuguste Silbakate pärast tullakse mulle kallale. Tädi muutub, õpetaja hääl päris ähvardaks ära tarvita sääraseid sõnu. Õpetaja saatus on ette näinud tänase päeva kohta, et ta peab nägema palju pisaraid. Ta tädi võtab nüüd enda kätte õiguse produtseerida seda vedelikku. Nuuksudes vajub ta diivanile kokku. Õpetaja vaatab asja pealt võrdlemisi rahulikult. S-i tema käe otsas teeb suuri silmi. Kaua nad ei saa jälgida seda stseeni, sest tädil ei näi olevat sääraseks tegevuseks kuigi palju püsivust. Ta tõuseb istuma ja noogutab arusaadavalt peaga. Ta kõnet saadavad üksikud nuuksed iga punkti järel. Hea küll. Ega mina ei ole nii mõistmatu inimene, kui ei, siis ei mina aia ilmaski niisugusesse kohta, kus näen, et olen üleliigne. Omnibuss läheb kell kaks, tuletab õpetaja meelde. Ema kirjutab proua ja jookseb teise tuppa pakki, ruttu asjad sisse, meid aetakse minema. Ema kuulukse pomisevat midagi, millest paistab, et ta ei oma täit ülevaadet sündinud asjust. See puuduv selgus, tuubitakse talle pähe harukordse sõnade valinguga. Las ema jääb siia, astub õpetaja vaheuksele, mis sa temast ära viid. Siia saab tädi mahti vastata kibeda pakkimise vahele. Ah vana inimene siia teile näägutada? Ei, seda ei juhtu. Kamandada siia sulle ja sellele preilile. Viimane sõna väljendatakse väga põlgavas toonist näidates selgesti. Tädi tarvitaks hea meelega preili asemel mõnd teist sõna, kui mitte ta vihane õepoeg ei seisaks vaheuksel S-i lipaks hea meelega minema sellelt perekondlikult vaatepildilt, aga ta käsi on nii kõvasti kinni, õpetaja peos, et seda ei saa sealt mingi nõuga kätte. Ta proovis seda kord juba ära tõmmata, aga katse tagajärg oli, et kinni hoidev käsipigistus veel kõvemini tema oma ümber. Eemal hõikab omnibuss. Kuuled komandat tädi omnibuss juba siin, võta Kohverema Järvard, pane müts pähe, ruttu, muidu sõidab veel mööda. Väiksem laps aetakse üles une pealt, millisele käitumisele ta muidugi reageerib, palju kisaga. Alles nüüd laseb õpetaja lahti S-i käest, et aidata minejaid kanda. Pake omnibussi. Esiastub akna juurde, kust jälgib sündmuste käiku. Rongkäik läheb parajasti läbi aia. Kõige ees astub linnaproua laps süles, järkhard käe otsas. Tema järel ruttab vanaema pakiga ja kõige lõpus õpetaja suure kohvri väiksemate kompsudega teise käe otsas. Eemalt paistab läbi aia omnibussi punane kere. Alles siis, kui omnibuss asub uuesti liikvele, olles kõigi lootuste järgi neelanud endasse õpetaja sugulased usaldab essi välja minna. Ta sammub sama teed, mida mööda läks nüüdsama lahkujate Saldkond ja väljub samast väravast. Maanteel seisab õpetaja nägu pööratud järele vaatama kaugeneval omnibussile esiastute kõrvale, et vaadata samas sihis. Just praegu libiseb sõiduk kahe rukkipõllu vahele. Nüüd ma hirmutasin teie sugulased ka minema TPS-i juttu. Ah mis arvab õpetaja niikuinii, nad olid iga päev minekul. Kui te oleksite kuulnud, kuidas me järjest tülitsesime. Selle tädiga ei saa ükski inimene läbi. Ainult vaesest vanaemast on kahju, teda vintsutatakse vahel päris kohutavalt. Aga jätame selle, jalutame veidi. Taela poest möödudes näeb esisele akna olevat seestpoolt inimeste päid täis lükitud. Need kaovad muidugi, kui s-i pöörab tähelepanu nendele. Selle peale võiks kas või vanduda, et üks nägudest kuulus Salmele see, mis naeris terves ulatuses. Jalutajad suunduvad pikkamisi kabeli poole, vaatavad põlde ja arutavad, et need viljad siin on päris kenad. Aga need seal võiksid välja näha vähe priskemad. Ja vihma oleks natukenegi vaja, muidu võtab mulla päris kuivaks. Kabeli värava kohta tulevad säärasele otsusele, et see nõuaks küll hädasti parandamist. Siin on vaikne, ütleb õpetaja. Võime ajada segamatult juttu. Öelge mulle nüüd päris tõsiselt. Ega te enam ei usu seda tädi juttu, esiraputab pead, ega usu küll. Õpetaja otsib midagi taskutes, kuni toob päevavalgele tüki ajalehepaberit. Selle ulatab ta issile. Eestil pole vaja heita rohkem kui üksainus pilk paberitükile, kui ta tunneb ära kuulutuse, mille avaldas Postimehes. Palun seda härrat, seisab seal suurte mustade tähtedega. Lugesite seda kuulutust? Pärib õpetaja. Ja teate, miks ma teda kannan taskus? See heledas vihmamantlis, härra, olen mina. Essi vaatab teda imestunult, kas ta arvab, et teda pole veel ära tuntud? Päris tõsi, teie ei usu. Usun küll. Miks ma ei peaks uskuma, noogutab S-i ja mõtleb, et kuhu see imelik mees peaks nüüd oma jutuga sihtima. Ma olin väga vihane, kui lugesin seda, räägib õpetaja. Ja ta oli päris kena tütarlaps, aga kuidas võib-olla inimene nii pealetungiv, iseäranis naine? Ega te ei tea, mispärast ma teile seda räägin? Tõepoolest mõtleb S-i, sellepärast et ma tahan teile selgeks teha, kuivõrd teie mulle meeldite ja teis just seda pealetungivast pole olemaski. S-i pilgutab silmi ega taipa midagi. Kas see inimene isegi aru saab oma keerukatest mõttekäikudest? Teie näiteks poleks vist kunagi sellele tulnud säärasel teel tutvust otsida täiendav õpetaja S iseloomu analüüsimist ja sellepärast. Siinkohal hakkab õpetaja kogelema ega oska hästi väljendada oma edasisi mõtteid. Esipeas nagu lööb selguma, tähendab, õpetaja ei tunnegi teda ära, arvab teda hoopis teiseks tütarlapseks. Tema peale pole ta siis kunagi kandnud oma peas kurje mõtteid. Hetkeks kaaluta küsimust, kas tunnistada üles? Aga loobub kohe säärasest õilsus teost endale idee ta sellega kindlasti head. Ja õpetajalegi teeb seda vaevalt. Täna. Kui te minu juurde tulite, nutsid, ma arvasin, et võib-olla minagi meeldin teile natuke. Sellepärast tahtsin küsida. Kas Teie tahate. Jälle peatab õpetaja, et koguda jõudu uueks pealetungiks. Tahan küll. Lipsab essi suust talle eneselegi ootamatult ja ehkki ta selle peale kohe asetab käe suule on sõna ikkagi juba väljas. Õpetaja ohkab kergendatult. Essi toetab oma pea tema õlale et kuulata ööbikulaulu, mida hakkab tulema nagu tellimise peale nende selja tagant toomingalt küll laksutamisega, küll ilma.