Meditsiin tegeleb juba pikemat aega mitmesuguste elukutsete töökoormuse uurimisega. Uuritud on siiski peamiselt elukutseid, mis füüsilist koormust põhjustavad kunstiga seotud elualad, kus esiplaanile tõuseb psüühiline faktor, on teadlastele kõva pähkel. Praha teatriinstituudi füsioloogia kateeder on uurinud koormust ooperi- ja operetilauljatel. Filmi näitlejatel, Paleriinidel, sümfooniaorkestri mängijatel ja dirigentidelt ning estraadimuusikutel. 24-l kontserdile ja kuuel peaproovil jälgiti 100 kaheksateistkümned Tšehhi ja Slovakkia filharmoonia orkestrantide ja seitset dirigenti kes esitasid tehniliselt erineva nõudlikkusega klassikalist ja kaasaegset repertuaari. Üheks tundlikumaks füüsilise ja vaimse koormuse välisavalduseks on pulsisagedus, mida jälgiti kogu kontserdi vältel. Kolmekümnesekundiliste vaheaegadega kirjutati paralleelselt esinemisprogrammi helilindistusega üles esinejate kardiogrammid. Mõõdeti vererõhku ja hingamissagedust. Kontserdi vaheajal ja lõpul võetud analüüsides määrati biokeemiliste ainete hulk, mis erituvad emotsionaalse pinge ja stressi puhul. Ka publikule teatati teostatavatest mõõtmistest kontserdi algul, kuna alati saanud meditsiinilist aparatuuri vaatajate eest täielikult varjata. Uuringud tehti peamiselt miniatuurse raadiosaatja abil. Korraga sai jälgida kuni viit esinejat. Alati määrate eelnevalt nõndanimetatud rahuoleku foon. Kaks tundi enne kontserdi algust küsitleti interpreet tegevuse kohta kontserdipäeva liiaga Taev enne seda. Arvesse tuli võtta nende päevade üldrežiim, une pikkus, menüü, suitsetamine, juhuslik alkoholi tarvitamine ja nii edasi. Psühholoogiliste küsitluste andmete analüüsiga tegeles eraldi psühholoogide rühm. Kui füüsilisest kuumust saab mõõta kaloritest, siis psüühilist koormust ei ole seni suudetud millegagi määrata. Tehtud uurimuses mõõdeti koos mõlemat koormuse liiki, arvestades biokeemiliste analüüside ja psühholoogiliste uuringute andmeid, vererõhku ja südame löögisageduste graafikuid. Eriti oluliseks näitajaks on Teazdowne vererõhk see tähendab vererõhu mõõtmisel nimetatav väiksem number. Füüsiline koormus mõjutab diast hoolset rõhku, vähe rohkem tõuseb see psüühilise koormuse puhul ning püsib sageli kõrgemana pärast kontserti mitme tunni vältel. See on üheks põhjuseks, miks interpreet ei saa kontserdi järel kohe uinuda vaid alles kolm kuni neli tundi pärast, kui Diazdulne rõhk on normaliseerunud. Kui järgmise päeva hommikul vara on töökohustusi, ei saa esineja organismi üldse vajalikul määral puhata. Sümfooniakontserdi kestvus oli keskmiselt 80 minutit. Vaheaegu arvestamata. Esineja pulsisagedusele omab mõjuga esitatava teose tempo kõigi orkestrantide kohta keskmiselt võetud pulsisageduseks. Enne kontserdi algust tuli 94 lööki minutis. Eri pillirühmade vahel olulisi erinevusi ei olnud. Rahuoleku pulsisagedus osutus seega kõrgemaks kui vastaval ja rühmal peaks olema ja on ilmselt mõjutatud esinemise ootusest ning vastutusest, mis langeb igale üksikule mängijale. Dirigentide esineb kõrgemaid algväärtusi kuni 122 lööki minutis. Vererõhu väärtused vastasid vanuserühma normile. Uuritud orkestrantide keskmine vanus oli 42 aastat, mis vihjab ka sellele, et tegemist on küpse kunstnikuga kellel on pikaajaline professionaalne vilumus. Kui pulsisagedus täiskasvanutel kõigub 72 löögi ümber minutis, siis kontserdi vältel tõusis vanusest sõltuvalt maksimaalselt 180 löögini minutis. Kuuleme katkendit Karl Orphy lavalise skantaadist karminamburana. Nimetatud teos esitati kontserdil uuringute käigus. Vererõhu osas täheldati järgmisi kõikumisi üksikmängijate osas. 40 aastasel flöödimängijal peaproovi algul 140 murd, 80 lõpul 170 murd, 100 42 aastasel telligendil enne kontserti 100 murd 85. Pärast kontserti 215 murd 110 kusjuures pulsisagedus tõusis antud isikul 130-lt müügilt minutis 180-le. Uurimustes täheldati kindlat erinevust kontserdi ja proovi vahel. Kurede kohalviibimine mõjutab esinejate psüühikat ja soodustab stressiseisundi süvenemist. Stressisituatsioonide lahendus sõltub eelkõige üksikmängija vilumust ja rutiinist. Olulised momendid on eelkõige sisseastumised, soolokoha ootamised, dirigendi poolt, tähelepanu pööramine, mängija pillirühmale ja nii edasi. Keskmiselt oli kontserdi lõppedes vererõhk kõrgenenud kõigi pillirühmade mängijatel keskmiselt 175 murde 95 ja jälle kõige kõrgem dirigentidelt 195 murd 105. Tuleb arvestada, et näitajad võisid olla kontserdi lõpuminutitel veel kõrgemad sest tehnilistel põhjustel ei saanud mõõta vererõhku kohe kontserdi lõpul vaid alles kaks kuni neli minutit hiljem. Võib ainult eeldada, et selle aja jooksul vererõhu langus ei olnud nii märgatav, kui see on füüsilise töö lõpetamise järel. Energiakulu kontserdil moodustab mängijatel keskmiselt kolm ja pool kilokalorit minutis dirigentidelt 6,2 kilokalorit minutis. Kogu päeva energiakulu tõuseb keskmiselt 2700 kilokalorit 24 tunni kohta mis vastab kerge füüsilise töö tegijate rühmale. Istuva tööasendiga, kuid stressisituatsioonid põhjustavad täiesti elukutsetest, võiks võrdluseks tuua Nõukogude liidus tehtud uurimuse rühma lendurite kohta. Uuringuid tehti tavalisel ja treeninglennul, kus lenduril tuleb matkida avariiolukordi lennata ja maanduda ühe või kahe väljalülitatud mootoriga ja nii edasi. Uuritud tsiviillenduritel ei tõusnud tavalisel lennul südame löögisagedus üle kaheksa kuni 10 protsendi ning ka erakordsetes tingimustes trenažööril mitte üle 32 37 protsendi rahuoleku foonist, küündides esimesel, kõige ärevamalt rindlendude päeval vaid 110 löögini minutis. Kusjuures viis minutit pärast maandumist olid näitajad normaliseerunud. Ainult kõrgema klassi pilotaaž kaasaegsetel reaktiivhävitajatele viib lendurite südamesageduse 150 kuni 180 löögini minutis. Estraadimuusikute uurimisel selgus, et kõige raskem on löökriistamängijatel, kelle koormus on lauljate järel teisel kohal. Kõige kergemateks osutusid klaver ja orel. Klaverimängija istub esitus ajal ja on füüsiliselt kõige vähem koormatud. Kaun pianistid mängijatest tavaliselt kõige vilunuma, kuna oma instrumenti valdavad nad sageli juba varasest lapse east. Huvitav on samuti märkida, et muusikud, kes vahetavad instrumente, on kokkuvõttes rohkem koormatud kui nende kolleegid samade pillide mängimisel. Neid vahetamata. Estraadilauljaid võib füüsilise koormuse osas jagada kolme gruppi. Esiteks lauljad, kelle esinemisega kaasneb rokist liikumist isegi akrobaatilisi võtteid. Konkreetse näitena toovad uurijad vats Lawnetskaši, kelle esinemisel tõusis pulsisagedus kuni 190 löögini minutis. Teise kõige arvukama lauljate rühma liikumine on mõõdukas, suuremat tähtsust omas esitatav repertuaar. Sügavalt emotsionaalsetest lauludes võis täheldada muutoseni biokeemilistes analüüsides kui ka kardiogrammis. Selle rühma tüüpilise esindajana nimetatud Karel koti kelle emotsionaalne väljendus on rahutu ning südamelöökide arv kõigub kõrgetes väärtustes 120 kuni 180 löögini minutis. Füüsiliselt peaaegu koormuseta esineb Peeter spareni. Kogu tema esinemine põhineb ainult häälelisel väljendusel. Pulss on ühtlane, ilma suuremate kõikumisteta. Kui teil ange laulmise ajal siiski alla 100 löögi minutis Ei uuritud ainult tipplauljaid, vaid ka selliseid esinejaid, kellel pole suurt häältega hääle kuuli. Tavaliselt ei talu nad ka pikka pingutust. Võib soovitada, et kõik lauljad otsiksid võimalust laulu kuulisaamiseks. Kui nad tahavad oma küllaltki nõudlikule alal aastaid vastu pidada. Samal kontserdil uuriti tavaliselt korraga mitut isikut. Huvitute, kas ilmnevad mõnikord vastastikused mõjud interpreetide Ell. Omavahel. Täheldati sõltuvusi, mis uuringutega omavad vähe ühist kuid mis muudavad uurimistöö vaheldusrikkamaks. Ühe ansambli liikmete graafiku vaatamisele andis kaua pead murda, miks trummilööja südamesageduse kõver järsult tõuseb ka neis kohtades, kus tal on vähenõudlikud partiid või kus ta üldse mängib. Lahendus leiti alles siis, kui kõrvutati tema graafikut. Solisti graafikuga. Muusikud on ka ainult inimesed. Uuritava instrumentalistina lauljatari vahel avanes hoolikalt varjatud tundaside. Südametegevuse avalduse siiski varjata ei saa ning nii täheldati trummari pulsisageduse järsku tõusu lauljanna ilmumisel lavale ning laulmise ajal ületas isegi laulja enesenäitajad. Uuritava ansambli solistina. Esines tookord itka säilinkuva. Realauljate programmis avastati kohti, kus nad on ülemääraselt koormatud kusjuures oleks vaja vaid muuta kava ülesehitus ning koormus jaotuks ühtlaselt. Sellised uuringud on praktilised, kuna nad annavad andmeid vereringe kohta otse muusiku erialase koormuse juures millele kunstnik on allutatud peaaegu iga päev paljude aastate vältel. Tugev pingutus võib jätta püsivaid kahjustavaid jälgi tervisele. Kulite kõrvalekaldumisi EKG-s tuli hinnata, kas need on mõõduka iseloomuga põhjustatud vaid ülepingutusest või on need juba püsiva orgaanilise kahjustuse tunnused. Tegelikult avastatigi jääva iseloomuga muutusi ning oli vajalik ka ravi määramine. Seoses tugeva higistamisega esinemisel täheldati enamusel esinejatel vee- ja keedusoolakaotust. Viimase vähenemine organismis põhjustab väsimust ja öiseid lihasvalusid, eriti säärtes. Mitteküllaldase vedeliku hulga tarbimine võib soodustada ka neerukivide teket. Poplauljad on rohkem kui teised. Interpreedid sõltuvad suurest probleemist kommunikatsioonist publikuga. Kui nad oma esinemisel ei saavuta vastastikuse arusaamise atmosfääri kuulajaga, on nende ruudused asjatud ja edu ei saavutata. See asjaolu avaldub muidugi kaasuvalt nende stressi pinges. Võiks arvata, et sageli korduv stressiseisund on muusikutele tervist ohustavaks nõndanimetatud riskifaktoriks mis põhjustab südame-vereringe haiguste sagenemist juhtivatel või väga vastutavatel kohtadel töötavatel isikutel. Ajakirjanduses ilmunud statistika andmeil on aga dirigentide keskmine eluiga isegi pikem. Maailma tunnustatumaid dirigendid nagu Toscaniini, Ormandi, Stravinski ja paljud teised on töötanud kõrge vanuseni, kaotamata sealjuures oma tundeerksust kõrget nõudlikkust ja sisendusjõudu. Ka meie vabariigis on midagi analoogset tehtud. Mitmed katsemomendid langevad eelpoolt kuulduga, kokkugi end lõppeesmärk on nagu teine. Nimelt on peamine rõhk asetatud pedagoogilisele küljele näitlikute materjali saamisele. Georg Otsa nimelise Tallinna muusikakooli direktor Riho Altrov, kes 70.-te aastate algul sellelaadseid katseid alustas, pole ka tänaseks veel püssi nurka visanud. Kuidas see kõik alguse sai? Kui lubatakse mul nii-ütelda, siis minu nimekaim või eelmine vend tema tubli pillimees. Aga mina hakkasin klarnet õppima ja mitte kuidagi ei tulnud välja ja kuna pere kõlasiks õpib nii hästi ja kui see veel noorem vend on, siis tekib niisugune väike kompleksid, vähemalt küsimärk enda jaoks, et miks siis mina ei saa. Ja siis kuna kehvem mängija võiks olla sellisel juhul uurimamia pedagoogi poole kalduva miinimum, siis võib-olla juhtuski, minul hakkasin uurima rohkem, miks ma siis mängida ei saa. Tekib rida probleeme klarneti juures, ma ei saanud hakkama ka fagoti juures sain omaarust küllaltki hästi hakkama, seda tööd oleks jätkanud, oleks veelgi toredam olnud. Ja sai loetud kirjandust ja selgus, et et tekib ka selliseid haidlaslike nähteid mängu juures, mis isegi segavat täitsa mängu. Ja niimoodi siis aegamööda korjus, materjal ja tekkis huvi süvenes ja lõpuks isegi peale konsi lõpetamist ja viis aastat ma isegi astusin sellepärast ülikooli psühholoogiat õppima. Ja tänu sellele, et ülikoolis õppisin psühholoogiat ja et võimaldas sai seal olla natukese kaastööline Ülikooli biofüüsikalaboratooriumis ja kasutada neid aparatuuri ja et selle juhataja dotsent Maria Epler nii positiivselt suhtus sellisesse uurimiseks ja siis selle tõttu õnnestuski mul ühteteist tõesti uurida, mida sai siis ka hiljem pedagoogikas kasutada. Mis on need faktorid, mis võivad mõjustada mängu mängijate tervist? No kõigepealt on väga oluline asi see, et kui me Pille mängime ja olenevalt pillidest mõni nõuab neist niivõrd suurt õhusurvet, et praktiliselt õhusurve katkestab vereringe ühe poole selle kopsudest kaudu toimuva väikse vereringe näiteks võiksid nii tuua kuskil kopsuvereringe, see on küll nüüd füsioloogiline täpsustada ja ütelda, võiks ütelda, et ta on seal 30 millimeetrit elavhõbeda samba tõstmise rõhuga selles ringis, aga mängija kasutab näiteks trompeti mängimise juures kuskil ligi 100 millimeetrit elavhõbeda samba suurt rõhku ja selline rõhk on kopsudes või oboemängija pidevalt hoiab seal 20 30 piires 40 piires rõhku. Siis on selge pilt, et sellel ajal, kui tema nooti heli mängib, tekitab, on igatahes vereringe rikutus kopsudes. Ja niimoodi edasi uurides tekkis siis probleem, eks ole, et kuidas üldse mängida saab ja selgus, et seda kõike võimaldab, kuiv on hea hingamistehnika nimelt peale seda noodi tekitamist me nimetasime seda siis leppeliselt kokku Dono ekspiratsioon välja hingus heli tekitamisega koos peale seda siis tuleb tingimata selline lõdvestav inspiratsioon siis õigus teha, mis võimaldab üheaegselt kopsudel korralikult täituda hapnikurikka õhuga. Ja samal ajal tingimata vabastab kopsuvereringe selleks ajaks ma rõhutan seda tingimata sellepärast et halb mängija hirmu täis mänge, niisugune nagu mina võib-olla konsi perioodis ikka tahaks hästi mängida, aga näed, ei tule välja. See pingutab kogu aeg ennast hingamisega ja pingutab nii väga, et kui on õige aeg nüüd see suur jääk, muusika, see hingetõmbeaeg vaja sisseühingust teha, siis ta ei suuda lõdvestuda ennast ja jääb puudulikult hapnikuga varustamata ja seda ka vereringe ei käi. Meisterlikkus annab niisuguse vabaduse ja, ja inimene loomulikult vabaneb, ilma et ta peaks targutama nagu mina selle teoreetilise põhja juures. Aga kui me saaksime pedagoogid nagu kõike seda arvesse võtame, võime paljusid närveerijaid nii väga tähelepanelikult oma teisse suhtuvad inimesi aidata, kellel on see stressi tekkimise võimalus millised olid siis need lähtepunktid, millest te juhinduksite oma töös katsete juures. See on siis kopsudes oleva õhurõhk siis vaatasin ka süsihappegaasi kontsentratsiooni väljahingamise juures ega väga oluliselt reguleerib üldse hingamistsüklit. Siis registreerisime samal ajal südame löögisagedust minutis. Siis registreerisime keskmist arteriaalse vererõhku, mitte nii nagu tavaliselt arsti juures teastuaalset ja Systuaalselt, vaid lihtsalt keskmist arteriaalse selleks eriaparaat. Katsed toimuvad siis, nagu öeldakse, laboratooriumides ülikooli biofüüsika laboratooriumis. Et ega see kõik toimus Tartus, Vanemuise inimesed olid need, kes aitasid mind, aga mitte ainult. Kutsusin tuttavaid, tugevaid pillimängijaid ka võrdluseks. Ja nii käis minu juures näiteks abitseider käis mängimas trompetit Jaanul flööti, Hannes Altrov klarnetit ja rohkem Tallinna inimesi Mobisi olnud. Katsetingimused nägi ette seda, et kõigepealt enne katset tuli olla rahu niisuguse normiseisundis tükk aega kuskil Me olime kuni 10 minutit selles piiris ja siis edasi, vaatame, kui suure kõrva kalde tekitas nii-öelda mängu reziim mängu reziimi me vaatasime ka selliselt, et esialgu ei olnud mõtet minna kohe muusikapalade juure, et vaadata, mis seal juhtub, kuna seal on väga keeruline noodifaktuur ja see ei võimalda niisugust üldistust teha. Siis me võtsime, lasime kõikidele ühtemoodi mängida heliredelit, kogu pilli. Diapasooni vaatas, tähendab pikad noodid kõige madalam, nootsis kõrgemal, kõrgemal kuni lõpuni välja ja sellega tõttu saime need huvitavad graafikat ja need graafikud kordusid kõikide nende samaliigiliste pillimeeste juures muidugi teatud niisuguse individuaalsusega aga samas ikkagi iseloomulikult telepillile. Ja nüüd praegu ma tunnen, et nende graafikute alusel, kui nüüd jätkata edasi mõõdaksime neidsamu asju veel ka mängu juures, me võime teha selliseid Kes on ökonoomsem mängija või üldse meisterliku oma hingamise käsitlemises, saame võtta õpilasele algajale näidata eeskujusid, mis poole ta peab püüdma meie õpetamise käigus sageli nii räägime oma tunnetust, missugune meie sisetunnetus ja see ei pruugi sugugi kokku langeda õpilase sissetunnetusega, mis oleneb tema kogemustest ja maailmas ei kaasneda näitama pärast ka täiesti. Aga siis nüüd me võiksime näiteks nii teha, et pisikene aparaadikene kasvõi laste muusikakoolis, oletame, et me nii kaugele jõuame kunagi siis see väikene graafikukene liigub tema ees visuaalselt, ta näeb, missugune joonist tekib õpetaja mängust ja missugune on tema oma, alles ta tunnetab ära, kuidas seda graafikut kokku, milline tunne tal on ja nii on rääkimine ja kogu õpetamissüsteem on objektiivsem. Milline huvitav fakt välja tuli, palju aega tagasi, aga mulle näiteks oli see huvitav, et kui arstid on mures, eks ole, vererõhuga detsee kõrgeks ei lähe, nii, ja naa siis puhkpillimängijatel see keskmine vererõhk juba ulatus kõvasti kõvasti kõrgemale. Metsasarvemängija keskmine vererõhk on registreeritud meil näiteks 160 millimeetrit elavhõbeda samba järgi seal keskmine arteriaalne. Ja nüüd noh, olgu siis seesama näide, kesin teistel pillidel, samuti trumme, mängijal kõrgeljoni ja samuti tõuseb tema südame löögisagedus, nii nagu see on sportlastel ja rääkimata veel sellest juure, me mõõtsime ka seda ära, kui palju ta kulutab õhku, et mängida, et noodid võtavad erineval hulgal õhku väga palju õhku ja kui nii-öelda kopsu tuulutada õhuga ka asjatult, sellisel juhul viiakse lihtsalt kehast süsihappegaasi välja, tekib jälle hingamise regulatsioonihäireid. Kuidas muutub suukoopapuhumisel, see muutub niimoodi, et olenev pillidest. Tavaliselt loogiliselt me mõtleme, et kõrgemad noodid tulevad suurema pingega ja taga nii oli. Aga erand oli näiteks klarnet ootamatult täiesti. Tema juures ei saanud seda reeglina ütelda, vaid vastupidi kõrged noodid said kätte madalama pingega. Ja näiteks väga iseloomulik oboe mängijale, ta hoidis seda küllaltki suurt pinget. 30 40 vahel hoidis pidevalt mänguaeg ja see ongi suur raskustes, tavaliselt seal teised pillid, ükskõik kes nad ei ole trompet ka läks küll väga kõrge rõhuni välja, aga tal on ka madalaid nooti, kus ta saab lõdvalt mängida, aga oboemängija pidevalt hoiab pinget ja kuna tema kulutab ka õhku väga vähe siis on seal suur takistus vereringele ühelt poolt ja teistpidi gaasivahetus häiritud täiesti. Ja siis oboemängijad tavaliselt kipuvad nydegemad lämbumise oht tekib neil meie algajatel, kes pole õpetust saanud või siis nüüd ise õppinud ja targemad need kasutavad, see suure nii-öelda aevastades enda tuulutab, eks mängijad mängivad ja nüüd ennem kui nad siis siinkohal puhuvad veel jääk õhu välja ja siis kiiresti sisse, need toimub niuke aevastamine sisse tagasi ja sellega, kui seda ohtlikult palju teha, tekib jällegi hüperventilatsioon üle ventileerimine ja kõik nähud, mis on iseloomulikud halval flöödimängule. Nii seda äärmused tekivad. Kui kaua teie katsed aega võtsid? Nagu paberi peale pandud? Kui aus olla, siis need katsed tekkisid niiviisi. Mõte seda kirjutada oli varem ja kuskil. Meie algasime seitsme teise aasta, kas veebruaris, aga 15.-ks maiks oli vaja anda võistlus tõenäosuse välja, et see läks väga ruttu ja mul on sellest perioodist ainult head mälestused, siis sai tehtud hommikuni tööd iga õhtu iga öösse väsinud, lõpmatult, aga hea meel oli ka vahepeal jäi nagu soiku soiku jah, aga nüüd on uuesti nagu probleem päevakorda kerkinud. Paistab nii, et et see, mis kunagi noorest peast on tehtud, see vaevab südant kogu aeg, sest on ju lõpetamata ja tahaksid videole kunagi nii kaugele, et me saaksime, et need aparaadid jookseksid ja näiteks mängu kõrvalt mitte ei oleks nüüd mängud telliskivide näitaja. Ja peale selle ma tean, et mis tehakse praegu Moskvas Instituudis näiteks nemad oma uurimisi juhivad teisele suunale, Nad jälgivad seal intonatsiooni puhtust ja uurivat instrumenti ja aga sellist füsioloogilist kallakut, mis on ka väga oluline, tähtis, seda nad ei tee ja seetõttu mul on ka julgustada torkida, kuigi ma ei tea, võib-olla kuskil Kiievis Odessas ka keegi proovib seda. Nii et on loota, et see töö saab nagu teise tasapinna nüüd juba jah?