Kui sageli me otsime inimeste lapsepõlvedest neid märke, mis andsid talle suuna kogu eluks. Ja me ei otsi asjata. Need märgid on olemas. Vaadelgem terasemalt enda ümber. Vaadelgem oma klassikaaslasi ja iseennast. Eks ole, meelgi kõigil oma soovid, püüdlused ja unistused. Aga miski ei tule meile kätte, iseenesest õppima peab. Peab õppima elust eelkäijate kogemustest, et leida oma koht elus et leida oma tõde, see pidepunkt, milleta pole võimalik elada. Täna teeme väikese matkakirjanik Hans Leberehti lapsepõlveradadele. Väike Ernst Vassar romaanis Vassarite paleed pole keegi muu kui kirjanik ise. Ja tema silmade kaudu avaneb meile kirjaniku lapse maailm. Nüüdse Järnst varahommikuti rutates leivakääru võiga, milles olid hammaste all krigisevad soolaterad jäi peale eilset külma piima ja lipsas siis hämarast umbses toast silmipimestavat rohekas sinakas haavarusse. Kuid seal varjudega särasid läbipaistvas valguses sõstrapõõsad. Juba arenevate marjakobaratega õõtsusid tasakesi õunapuude oksad jäikade otsekui rohelisest naastlehtedega. Lehtede vahel sõelused kimeda suminat, mesilased ja parmud. Mingisugused heledad täpilised kärbsed rippusid kaua õhus ning kadusid äkki vilinaga silmist. Juba levis aiast mahedate lainetena esimes soojust. Valgete pilvekeste alt 100. joana lakkamatut lõokese laulu õunapuude alllembesed valged ja kollased liblikad nagu tiivulised, lilled. Mõttetult kisades tormas Äns lepikust lõigatud kepi viibutades helendava aia rohelusse päikeselaikude ja varjude värelusse. Haaratuna vasikavaimustuse taolisest tundest keerutas poiss vihinal kepi pea kohal raius sellega ettejuhtuvaid karikakraid ja helekollaseid võililli. Vana kai võõrutustada kiskamast lilledel päid otsast. Keelasta poissi karmilt nendega maa vaatab sinitaevast ja päikest ning tunneb sellest rõõmu. Nendega vaatab ta inimesi, omal lapsi. Lilli peksta on suur patt. Jumal karistab selle eest. Mis silmad need on? Imestas Ernst. Igaühel on ju kaks silma ja need on ühesugused. Maal on palju silmi ja kõik nad on isemoodi. See on sellepärast, et ma ise on suur, ta sünnitab kõike, mis on hea, kannab inimesi enda peal ja toidab neid. Maale on vaja suud anda, aga mitte talle vastu silmi taguda. Vanaema viis kohmetunud poisi juurviljaaiast välja kivitara taha, osutas pruuni käega aasale ja ütles. Neid kollaseid, mis sirutavad ennast nagu tibud, vana kana poole, hüütakse nurmenukk, kudekse neid tillukesi, roosasid majakesi pääsu silmadeks. Mõnel pool hüütakse neid ka jaaniLillideks. Näe, need kuplikeste Moodyon kurekellad. Kõige rohkem aga on siin võililli. Need lähevad ööseks kinni, magavad niisamuti nagu inimeste silmad. Kõigi nendega vaatab maailma. Aga mis sina arvad? Temal on kahju inimestest, oma mõistmatutest, lastest, tema teeb nendele rohkem head kui ükski teine ema maailmas. Nemad aga tõukavad 11 eemale nagu lambatalled uuteni sade juures. Igaüks tahab kogu rõõmu endale haarata ja teist põrmu sõtkuda. Kunagi ammu ei andnud võõrasema mulle maa pärast asu, tundis kadedust. Tulid tihtilugu, et, et ma vähtrisin maas, valasin pisaraid ja anusin, et ta mind enda juurde võtaks. Ernst silmitses kartlikult tõmmud, otsekui parkunud nägu. Ammugi, poisu. Olin siis natuke sinust vanem, isa suri, lapsi tal rohkem ei olnud, sellepärast võõrasemad tahtiski minult hinge välja võtta, et maa minul ei jääks. Näljutas mindi, peksis rängalt, tagus jalgadega kõhtu. Maad oli aga kõigest kõike kokku neli tiinu. Kui võõrasema surema hakkas, siis palus andeks. Cartised, Püha Peetrus, taevavõtmehoidja ei Teedale minu pärast väravat lahti. Mina andsin talle andeks. No mis mul sellest näedsa maa haletsus, mind siis ei võtnud enda juurde. Ja mina kõnnin tema pinnal juba üle 70 aasta ja hambad on mul kõik viimseni terved. Sinagi, jõmpsikas, ära maad pahanda. Katsu tema meele järgi olla. Siis on ta elu lõpuni su vastu armuline. Kui vana kai ära läks, ruttas ens täis kahetsust aeda pahandust heaks tegema. Kuid katkilöödud võilillede varred ei tõusnud enam sirgu ja teeservadel vedelevaid karika, karde tähekujulisi päid oli võimatu jälle varte külge kinnitada. Sai järgmistele esmakordselt selgeks üks kõige kibedam elutõde. On olemas asju, mida ei saa hiljem kunagi tagasi. Kuidas ka ei pingutaks, kuidas ka ei kahetseks. Igal sammul jälgis poiss küsiva uudishimuga oma vanaema. Tema esimeste muljete põhjal sarnanes vanaema koos oma minevikuga, mis kadus kusagile ajauttu üllatustest tulvil raamatuga, millel polnud algust ega lõppu. Vanaema valge hambulisest suust tulevad sõnad olid meeldivalt ümarad nagu suured osad. Neid olid mõnustik kaeda, kiirel veeretada ja näksida. Neist jäi hinge kauaks ajaks meeldiv tunne. Näis, nagu oleksid ta sõnad lõhnanud. Aeg-ajalt puhkesid Vana-Kaie ja tütrepoja vahel vaidlused. Erstil oli juba mõningane iseseisev arusaamine maailmast. Ta oli üles kasvanud pealinnas Kaardi väis Mailovski polgu kasarmute läheduses ning harjunud nägema, et õppustel ja paraadidel asusid roodude ja pataljonide etteotsa kõige pikemad sõdurid. Nemad kujutasid endast peamist mõõdupuud, millest algas koguda arvestus. Kõik keerukad, elulised nähtused said sedamaid selgeks. Kui tuli ilmsiks peamine mõõdupuu. Märkas varsti, et vanaema mõõdupuu erines täiesti tema omast. Tema oli üles kasvanud linnas. Seepärast pidaski peamiseks mõõdupuuks linna koossele tohutu suurte majade ja kvartalite rahvamurruga trammidega elektrivalgustusega töölisi, pidastat tähtsamateks inimesteks. Tema arvates sooritasid nemad maailmas kõige raskemaid ja imetlusväärsemaid tegusid. Ehitasid maju, valmistasid metallist elektriaparaate ja masinaid, vedureid, vaguneid, sildu, isegi lihtsaid nuge-kahvleid ja lusikaid. Poiss arvas, et ilmalt töölisteta ei suuda inimesed sammugi astuda. See teadmine oli juurdunud temasse juba maast madalast. Ta kuulis sageli pealt isa vestlusi ja vaidlusi sõpradega. Ja nagu aru sai, pidasid nad kõik end vastutavaks elukäigu eest. Justkui siniste pluusidega. Kindralid mõtlesid nad kõikide eest ja seetõttu olidki ersti arvates esimesed ja kõige tähtsamad kolonnis. Nendest algas arvestamine. Kuid lapselaps märkas hämmastusega isegi solvumisega oma kindralite pärast, et vanaema arvestus oli hoopis teistsugune. Kõige järgi otsustades pidas tema tähtsamaks inimesi, kes olid ustavad maale kurdi kannatanud endast välja ning hakkas vanaemaga vaidlema, kes on tähtsamad, kas töölised või talupojad. Küsis ta otsekoheselt. Põledes soovist isa ja tema sõprade eest välja astuda. Ilma leivata. Vastas vanaema tasakaalukalt ei saa elada ka töölised. Tuleb välja, et töölised ei saa ilma talupoegade ta läbi. Aga nemad ei oska isegi atra või pakett ja kes teeb neile rehepeksumasinaid. Vilja kasvatati juba tol ajal, kullake, kui polnud olemas mingisuguseid rehepeksumasinaid, kui maailmas polnud rauda ega töölisi. Isegi vankreid tehti Ilmarrauata. Vanaema väide sundis Ensti hetkeks vaikima. Poisi kõrvalt leid õhetama ja valusalt puudutatuna tormostajale rünnakusse. See ei tähenda midagi, et ei olnud. Raua vastu. Puu ei saa, sellepärast rüütlid võitsidki eesti talupoegi, etnodolite rahud riides. Olgu pealegi, et raudriides. See ei tähenda veel, et nad olid paremad. Lapselaps ei osanud jälle midagi vastata. Vanaemaga oli raske vaielda. Mina ei räägi sellest, kes on parim, ütles pois pahaselt. Vaid, kes on tugevam. Ilvatööliste, ta ei saa praegu midagi teha. Vanasti sõditi nuiadega, aga katsu nüüd, kes teeb püsse ja suurtükke? Sina tibuke räägid jõust, aga endale ei jõua kael peadki kanda. Heidis vanaema talle ette ja laadis ninasõõrmeisse nuusktubakat. Mina räägin aga sulle headusest ja tõest. Sakatsumneid mõista. Vaidlus toimus pilves ilmaga kaevu juures. Vanema valas palisse vett ja asus pesu loputama. Ernst heitis pilgu tuhm hallidele pilvedele, mis jõudsid kiiresti taevas ja ütles pahaselt. Varsti hakkab vihma sadama, aga sina pesed. Vihma ei tule. Vastas vana kai veendunult. Õhtuks läheb selgeks, kust sa tead? Vaata trepiastmeid Nathan valgeks tõmbunud, tähendab, ilm läheb kuivale. Enne rihma läheb paekivi alati tumedaks, tõmbab endasse niiskust. Ernst juhtis umbuskliku pilgu vanaemalt trepikividele. Need näisid poisile niisama hallidena, nagu olid eile vihma ajal. Kuidas suutis küll vanaema silm tabada vaevumärgatavat värvivarjundit? Tõepoolest, õhtul taevas selgines kooli aknad lõid leegitsema loojangukumas nagu ahjusuudmes laupäevasel päeval enne leivaküpsetusvanaema karedad käterättide padjapüürid kuivasid kiiresti lehvides kerges tuules. Ehkki vanaema täide läinud ennustus ei puudutanud hoopiski vaidlusalust küsimust olisi poisi silmis täiendavaks ja võib-olla isegi kõige veenvaks tõendiks vanaga Jes sõnade õigsuses. Vanaema ei suutnud lapselapse veendumusi muuta. Poiss pidas endiselt linnainimesi töölisi koos oma isa ajada sõpradega rivi eesseisja yks. Kuid nüüd oli ta nõus tunnistama, et ka vanaema kujutas endast oma erilise, väga veenva ja mõjuka tõe apostlit. Ernst oli sunnitud pahameelega tunnistama, et ta ei suutnud avastada ühtegi praakest vanaemad vees, mis näis olevat terviklik nagu kaljurahn. Poiss polnud veel kordagi märganud, et vanaema oleks valetanud. Teeselnud Weeksinud. Vanaema monotoonsete laulude jutustuste ja manitsus igast sõnast õhkus tõelist kivina rasket tulena lõõmava tõde. Saanud kokku nii ebatavalise vanaemaga taipas poiss igal juhul üht asjaolu. Kaiel järelikult ka kõigil teistel inimestel maailmas oli olemas oma eriline tõde mis erines tema isa ja ta sõprade tõest. Vanaema juhtis poissi ebatavalisele ärevale avastusele. Selgus, et tõdeisi oli kaks talupoegade ja tööliste linna- ja maainimeste tõed. Aga kui pole olemas üht ainust tõde, vaid on olemas kaks siis võib-olla on olemas veel palju teisigi tõdesid. Isal on üks tõde. Vanaemalt teine sahkerdajad marjal, kunstnik liivandil lõbusalt Katil ja onu härmasel omad tõed. Aga missugune on tema Ernstituudi? Seesugustest mõtetest sattus ta lõppude lõpuks ummikusse. Nii avastaski väike Ernst enda jaoks ühe maailma tähtsama tõepärasuse. On olemas erinevad tõed. See tähendab, on olemas erinevad ellusuhtumised. Arvamused. Siit tuleb välja suur üldistus. Niivõrd-kuivõrd ei sarnane üks inimene täielikult teise inimesega. Nii sarnane igaühe inimese mõtted ja ellusuhtumine absoluutselt teise inimese mõtete ja ellusuhtumisega. Kui palju erinevaid ellusuhtumisi, kui palju erinevaid tõdesid. Ent ometi mõistavad inimesed 11 sest tõde jääb alati tõeks. Ta on kindel ja vankumatu. Valel on aga mõrad kriis ja ta puruneb, tõi raske sammu all. Selline oli väikese Erstvassari vanaema. Aga milline oli kirjaniku vanaema? Palume sellest jutustada kirjaniku abikaasal helmil leeverestil. Vanaema loetud katkendis ongi kirjaniku vanaema. Ta on nagu tegelikust elust astunud romaani lehekülgedele. Tema nimigi on jäänud muutmata. Ta Kai Claude töötas kooliteenijana koordi vallakoolis, mis asub mõneteistkümne kilomeetri kaugusel Paide linnast. Vanaema Kai suri 20.-te aastate keskpaiku ja on maetud Peetri surnuaiale. Pärast suurt isamaasõda, kui minu abikaasa töötas korrespondendina ajalehe Sovetski Estonia juures, käis ta sageli Koordi külas ja sõitis sinna alati kui kodukant. Sealt on pärit ka tema jutustuse valgus koordis idee tegelaste prototüübid on aga üle kogu vabariigi laiali. Olen koos abikaasaga mitu korda koordis käinud. Olen näinud vana Kaie tuba aknaga hommikusse ja kiviplaat juukse ees, mis asendas parameetrit. Vanaema Kai, kes ei näinud enam kunagi oma tütrepoega, oli soovinud, et tema hauale pannakse kadakane rist. Ta ei võinud aimatagi, et too kõhnuke suures ilmaline pois, kes tema silme all alles avastas enda jaoks maailma püstitab talle veel püsivama mälestussamba. Vanaema Kai elab edasi ja õpetab ka praegu 100 noori armastama maad. Seda suurt ema, kes meid kõiki toidab. Öeldakse, et juhus on seadusepärasuse avaldus ja tõepoolest kas ongi meie elus midagi väga juhuslikku? Meie saatus ja õnn on meie endi kätes. On vaja ainult väga tahta ja meie soovid ning unistused täituvad. Unistused peavad saama meile elu eesmärgiks ja me peame kõik kiud koondama selle eesmärgi saavutamiseks. Väike-Ernst unistas saada kunstnikuks ja temast saigi kunstnik. Kirjanduspõllul. Isa oli küll selle vastu, kuid poeg jäi truuks oma eesmärgile. Kuulake üht jutuajamist isa ja poja vahel. Tagasiteel pidid nad sageli puhkama. Peatustel vaatasid nad üles mustendavasse taevasse siis eras äärest ääreni ja seljatas jäiselt helesinistest tulukestest. Ernst silmitses neid peaaegu hirmuga ja mõtles. Kas tõesti on iga seesugune helendav kedenike omaette taevakeha tervet tohutu suur maailm, millel on omad saladused ja mõistatused. Võib-olla leidub nende hulgas ka elavaid maailmu, kus asuvad targad ja head olevused. Võib-olla uitab praegu kusagil maailmaruumis ringi samasugune nukker üksik poiss nagu Ernst tema teisik, kes vahib tumma kurbusega kauge maa poole. Ning iialgi ei saanud konku. Isa, kel oli natuke aimu taevamehaanikast, rääkis tasase häälega. Ohoo, täna on vist küll kõik tähed suured ja väikesed välja pugenud. Kas sa tead, kus on põhjanael? Suurt vankrit oskad üles leida? Ei, Ernst ei osanud. Seal ta ongi, see suur vanker, näitas isa. Neid seitse tähte moodustavad otsekui mingi kummalise taeva hieroglüüfi. Eks ole, ilus tähekogu. Tõesti väga ilus, noogutas Ernst. Ja see helevööd seal, mis meenutab lõkkesuitsu, on Linnutee miljonite tähtede kogu. Seal leidub isegi seesuguseid tähti, mida tegelikult enam ei ole. Meie näeme neid, kui neid ei ole enam sadu aastaid olemas. Nad on taevakatastroofides hukkunud, hukkunud ja kuid nad olid meist nii kaugel, et valguskiirel kulub sealt meieni jõudmiseks tuhandeid aastaid. Me näeme seda, mida tegelikult pole olemas. Ernstile hakkas pea ringi käima. Silmi pilgutas, vaatas poiss isale ainiti otsa. Astronoomiat, selle aegu ja kaugusi on isegi täiskasvanu ajul raske mõista, pomises isa. Meie maapealset mõisted on kosmosega võrreldes mikroskoopilised tähtsusetud. Inimene on pisike, kübe ta elu, aga nii kiire nagu liblika ainus tiivalöök. Ernst astus silmad maas ja mõtiskles isa sõnade üle. Liblika tiivalöök. Ainsa hetke jooksul libises tema vaimusilma eest mööda rida lõpmata pikki valgusküllaseid, päevi, milliseid ta oli veetnud Aurja metsa poole avaneva akna ääres. Talle meenusid tuttavad. Meenusid punapõsed saksa hu Saarid heasüdamlik ja tore peet kati ja liivanud onu Herman ja härmas. Ta nägi oma joonistusi ning A-tähega algavat entsüklopeediat köidet. Kui palju inimesi, muljeid, elamusi ja mõtteid. Küll on aga tiivale. Arvatavasti mõtles Kaisa midagi taolist. Ta ütles äkki kui üürike inimese eluga ei oleks. Ometi suudab ka meiesugune selle jooksul midagi ära teha. Hetke pärast lisas ta. Ainult ei tohi ennast killustada. Tarvis on pingutusi kontsentreerida olla nagu püssirauast välja lendav kuul. Kuigi mitte keegi sätendavate tähtede all Edward Vassarile ei vastanud, tundis ta siiski vajadust vestlust jätkata. Minu põlvkonnal see ei õnnestunud. Meie tagusime kivimüüri otsaisiste ja paljaste kätega ning raiskasime oma jõudu, ütles ta pojale, kes lükkas vaikides kelku. Meie omandasime teadmisi palukeste haaval iseõppimise teel kuigi leidus teadlasi, kes väitsid, et töölistele olevat alkohol kasulikum kui raamat. Sinu elu läheb hoopis teisiti. Sina võid end pühendada välja valitud tööle kasvõi astronoomiale. Kas oled selle üle juba mõtelnud? Doryoriks kunstnikuks õppida? Ütles poeg usaldushoos. Tal oli tunne nagu liks tähisöö, ise need sõnad talle ette öelnud. Sõnatult edasi sammuvad, Vassarid kuulsid hulka aega ainult kelgujalaste alt kostavad kriginat. Pikast vaikimisest järeldas Ernst kurvalt, et tema ülestunnistus polnud isale meele järgi. Alustas Edward Vassarliimaks ettevaatlikult juttu. Kuid lihtne inimene peab endalt kõigepealt küsima, kas suudan end selle ametiga elatada. Millal on kunst kedagi toitnud? See leib on ebakindel ja laske tarvis, saadab väga suureks kunstnikuks, siis veel kuidagi kuulus Rembrandt suri vaese mehena ja kas ainult tema üksi, mis siis veel rääkida keskpärastest, annetest ja pealgi. Kunstist peetakse lugu siis, kui inimestel on kõht täis, kui neil tekib soov end lõbustada oma hinge ilu nautimiseks kõditada. Aga meil Piiteris on praegu kott rukkijahu ja klaver ühes hinnas. Gustav liivande viskas oma pintslid nurka ja töötab laadiana ja et tal jätkub selleks jõudu, aga teised Hirmontiisikusse suremas, seesama hirv, kelle natüürmorti peeti Peterburis sama headeks kui leeverite omi. Köhler ise võttis teda lahkelt vastu, kui hirv tuli poisikesena Peterburi vallutama pakki joonistusi paunas. Nii on lood. Meie päevil on parem pottsepaks õppida, siis on kõht alati täis. Said aru? Ja vastas Ernst vastumeelselt kujutledes endale kehvasti riietatud poisikest, kes kõmblib samasugusel tähisööl joonised paunas kauge Peterburi tulede poole. Erstil süda lausa võpatas. See on ju terve maal. Miskipärast meenutas lellepoeg Martin oma kumera kandlikaalse otsmikuga ja kurbade silmadega talle pähe toda noort hirve. Mis ma talle ometi räägin? Taipas äkki vana Vassar mure ja rahulolematus kanaliga. Jutlust on päris avalikult väikekodanliku moraali. Taan temast väiklast inimest kasvatada. Äri. See ei kõlba kuhugi. Tead mitte, see pole lõppude lõpuks kõige tähtsam tausta rangelt. Rembrandti ees peame muidugi mütsi maha võtma. Kuid vaata, kõik Vassarid on olnud töölised. Sinu vanaisa oli vedurikütja ja suri rataste all. Sinul, Elle Hermanit ja mind on toitnud teraslaast. Mina arvasin, et sinagi jääd sellele truuks. Insener ja tööline on meie ajal kõige tähtsamad kulud. Üks Vassaritest võiks minu arvates ka inseneriks saada. Paistab, et sinul on hea pea. Vanaisa elas ja suri. Aga kes teda tundis? Vaidles poeg vastu. Kunstnike tunnevad kõik. Kas tuntakse või ei, see polegi oluline. Jätkas isa vestlust. Vaata neid tulukesi seal all, kes teab, et nende hulgas põlevad ka minu omad. Paljud Pedro tuled põlevad peerintsi dünamo masinate jõul ja minagi olen neid masinaid teinud. Ernst vaiks. Isaga oli niisama raske vaielda, kui omal ajal vanaemaga. Nad rõhusid teda oma raudse loogikaga. Mõlemal oli oma vääramatut Trudy. Kuid kas alisiga tematade? Nüüd teadis ta juba, et kui palju on inimesi nii palju ka tõdesid, küllap temal Ärnstilgi on oma tõde, mis isa ja vanaema tõdedest hoopiski erineb. Ent ei oleks hakanud isaga seesuguseid sügavmõttelisi asju arutama. Kuid tänane öö, kaugete tähtede helk ja süsimust taevakumm tekitasid tahtmatult ülevaid mõtteid sundisid otsima seost kosmilise ruumi ja jõududega. Eduard Vassaraga rääkis tegelikult iseendaga Tauli harjunud mõttega, et poeg nagu kordaks tema enda elu algusest peale vältides ainult isa ebaõnnestumisi ja vigu. Jutulõng katkes. Liiga suur vahemaa lahutas isa pojast. Isa avaldas kannatuste läbi kinnitust, leidnud ammu kindlaks kujunenud mõtteid. Pojale aga näisid need igavatena armetutena ebaõiglasena ja mis peaasi, arglikena. Ent kas see elukogemuste külmul loogika, mis nüüd Matrotslikule jutule esmakordselt vastu vaidles, oli suutnud ennast milleski veenda? Ei, seda küll mitte, sest nõnda on see maailmas juba kord kujunenud. Kust tuleksid muidu uued Vassarid, kes varbast jultumusega jooksevad tormi tõelistele ja kujutatavatele paleedele?