Viimastel päevadel on meie kirjutava meedia vallutanud üks väga kindel sõna, mida ei aja enam keegi mitte millegagi segi, see on stiilipidu ja kõik teavad, et jutt on uuest Exitfilmi filmist, mille režissööriks on Peeter Urbla. Eile oli filmi esietendus filmiajakirjanik Annika Koppel. Tulite eile sealt esietenduselt ära, missuguste muljetega heade muljetega ja ma pean ütlema ka seda, et publik võttis silmi hästi vastu. Aplaus pärast filmitegijatele oli pikk ja mõned inimesed seisid isegi püsti nagu kontserdil või teatrietendusel, et see, ma arvan, tegi filmitegijate südame soojaks ja, ja näitab seda, et see film tõenäoliselt puudutab publikut, läheb publikule korda, meeldib publikule. Film räägib kolmest naisest nende elusaatusest, kuidas nad omadega peavad ja tulevad toime pärast seda, kui nad on jäänud töötuks. Kas saalis istudes tundus nüüd, et see on tõesti reaalne elu või jäi sinna juurde ka niisugune mekk, et see on sulepeast suuresti välja kirjutatud? Ma arvan, et äratundmismomente, sellest, mis toimub praegu meie Eesti ühiskonnas, on, on selles filmis hulganisti kõik see, kuidas inimesed tulevad võib-olla puhkuselt ja leiavad, et nende töökohta ei ole enam ja neil on laua peal koondamisavaldusi ja nad ei saa isegi võib-olla hüvitust oma oma töötamise eest. Ja siis on seal turvamehed, kes, kes ei lase firmasse sisse oma isiklike asjade järele, et tegelikult selliseid näiteid me võime ju Eesti lähiminevikust tuua küll, mis on toimunud. Aga see ei ole siiski midagi analoogset nendele televisiooni reality showdele, kus inimesed surutakse nurka. Kindlasti ei ole stiilipidu, on inimlikkus no just, ja üksteise toetamist ja sõprust ja, ja sellist humanismi väärtustas siin, et siin ei, ei, ei lähenete kellelegi vägivaldselt ega ei sunnita teda midagi tegema. Karaktereid on siin muidugi igasuguseid, et on põhitegelased, on siis kolm naist, kes laienevad selle loo käigus ja läksingi selle filmi põhiidee no võib-olla inimeste identiteediotsingud. Et identiteeti otsivad nii kolm peategelaste hais jaana ja Aada ja samamoodi otsivate identiteeti omamoodi ka, kas need kõrvaltegelased, kellega nad siis põrkuvad, oma elus peategelane, väliskeda mängib siis Maarja Jakobson? Maarja Jakobsoni on kahtlemata väga fotogeeniline näitleja, kes, kes filmi suures plaanis on, on väga hea, nii et ma arvan, et tema on väga hea leid ja ta mängib ka peategelase Alice'i küllaltki veenvaks. Võib-olla, mis natukene minu enda jaoks küsitavaks jäi, aga see tuleneb juba sellest, no seda endast oli, see, oli see Alice seadega kasuisaliin. Et see tekitas minule nagu kõige rohkem küsimärke. Seda oli ilmselt vaja selleks, et Alice'i kuju paremini välja joonistada, et andadele tausta. Aga tegelikult see suhe iseenesest oli väga raske, et see stseen, kus, kus räägib oma suhetest kasuisaga, räägib vanemale kolleegile sisse aadale õmblejannale, kanne reemannile, et see oli see koht, kus kus oleks tahtnud midagi muud natuke näha, aga see on minu isiklik arvamus. Filmi seisukohalt suurt ei mõjuta, ma arvan. See on selline film pärast, mille vaatamist, inimeselt inimesed tulevad kinost ära positiivsete emotsioonidega, kuigi lõpp võib-olla saabub mõnevõrra ootamatult ja jätab ka sellise tulevikuperspektiive avatakse, et see ei ole selline tüüpiline Hollywood, lik happy end, mis kõik otsad ilusti kokku tõmbaks ja head ja pahad paika paneks. Natukene jätab sellist ruumi ja võib-olla jääb hajusaks isegi. Aga julgen küll soovitada seda filmi kõigile vaata ma minna, sellepärast et see on igati professionaalselt tehtud film. Selle koha pealt ei ole üheski valdkonnas suuri etteheiteid teha. Professionaalselt arendatud stsenaarium, väga ilusa pildikultuuriga film, kunstniku töö on suurepärane. Räägib tõepoolest sellest ajast, milles me praegu elame. Nendest sündmustest pakub väga palju samastamis võimalust ja, ja äratundmisrõõmu. Võrdlen seda filmi näiteks Ilmar Taska filmiga täna öösel me ei maga mille tegevustik toimub ka tänasesse, ütleme pärast uuesti iseseisvunud Eestis. Et võib-olla küll pisut varem selle iseseisvumise algusaastate sa võib-olla ka mitte, et see ei ole nii väga täpselt määratletud siis see film, see lugu, need inimesed, need tegelased jäid kuidagi vaatajale kaugeks või taieseid asja, mis tegelikult ei läinud korda, sest et enamikul inimestel ei ole selliseid probleeme. Aga see, mis on stiilid, sisuks, see on, see on midagi sellist, millest saavad kõik inimesed aru ja nad elavad sellele kaasa, sellele on tõepoolest võimalik kaasa elada. Öeldi, et see film oleks selline väga kerglane ja lõbus, seda ta kindlasti ei ole, et ikkagi ikkagi lahkab meie ühiskonna probleeme, võib-olla ta võiks seda teha veelgi kriitilisemalt, kui ta teeb. Aga see ühiskonnakriitika on selles filmis täiesti olemas ja seal ei ole ainult ilusaid asju, ei toimu, et siin on ka täiesti negatiivsete tegelased olemas, seal ongi Carol kontsel, kes mängib Ivarit ja tegelikult esindab esindajat meediata. Tema on läbinisti negatiivne tegelane, kes ei ole võib-olla niivõrd kuri, kuivõrd rumal, Temadaline, isegi viha, kas ta võib tegelikult meil meil hakatest lihtsalt kahju, et ta nii rumal on, eks ole. Nii et selle, selliseid selliseid pessimistlikke noote seal ei võimendata, vaid vastupidi nendest saadakse jagu. Need elatakse üle just sõprade inimliku toetuse abiga. Annika Koppel, teie filmiajakirjanikuna missugustest rektiivi, näete stiilipeol rahvusvahelisel areenil. Oleks küll tore, kui, kui mõni nendest suurematest festivalidest valiks selle filmi oma mingisugusesse kõrvalprogrammi. Ma natuke skeptiline olen võistlusprogrammi suhtes, sest et et seda ei ole ette tulnud ja, ja ma arvan, et neli päeva puhul ei tule küll ei tule ka, aga, aga põhimõtteliselt seal on igasuguseid teisi programme, need oleks küll küll väga tore, kui kui stiilipidu jõuaks suuremate festivalide. Aga kui te ka ütleme, kann ja Veneetsias ei saa, siis ma usun, et kindlasti tõeks saada Berinaalele. Ja rääkimata siis teistest festivalidest, et ma usun, et festivali Rinson sellel filmil kindlasti kindlustatud ja loodetavasti ka publikumenu ja huvi siinsamas Eestis, sest tegemist on siiski üle hulga aja jälle ühe Eesti filmiga. Ma usun küll, et sellel filmil on väga suur potentsiaal jälle suur hulk publikut kinno tuua. Aitäh, Annika Koppel stuudiosse tulemast.