Loetud ja kirjutatud. Saatejuht Peeter Helme. Seekord on minu stuudiokülaliseks tõlkija Küllike Tohver, kelle eestinduses ilmus Loomingu raamatukogu tänavuse kolmanda neljanda numbrina Tšhehhi autori Patrick Hošedniku teos europeana 20. sajandi lühiajalugu. See on üks väga kummaline ja omapärane teos ning nii sellest raamatust kui ka tšehhi kirjandusest üldisemalt tahakski tänases saates rääkida ja ja teengi kohe otsa lahti. Millega on siis tegu, mis Europiana on, kes autor miks see raamat oluline on? Tegu on tõelise rahvusvahelise Hikiga, mida on isegi teatrilavale toodud, see on tõlgitud mitmekümnesse keelde. Ja see on tõesti üks, võib öelda, moodne klassika. Moodne klassika on kindlasti, kui ausaid ning ise seda kuuleks, siis ta kindlasti imestaks. Tema raamatut võidakse nimetada moodsaks klassikaks, sest ta kirjutas muljeid 20.-st sajandist. Ta ütleb, et see raamat ei ole 20.-st sajandist kui sellisest. See ei ole 20. sajandi ajalugu. Aga see on jutustus stereotüüpidest läbi, mille me saame kahekümnendat sajandit vaadelda. Need on meil kõik kittel sarnased, ükskõik kus kohas me elame ja ta üritas need kokku koguda ja näidata neid lugejale peaaegu nagu koolipoisi silmade läbi, et koolipoiss räägib nendest asjadest, ta ei jutusta meile seda, vaid ta vahendab seda, mis on juhtunud nagu seisaks tahvli ees. Ja selline imelik lugude kokkukorjamise maneer. Tõenäoliselt ongi eriliselt imponeeriv, sest meie jaoks on 20. sajand õuduste sajand, uute saavutuste sajand, aga kellelegi jaoks võib see olla just nimelt stereotüüpide sajand sajand, kus leiutati rinnahoidjad, antibeebipillid, kust tuli raadio, kust tuli televiisor. Et see ei ole suurte inimeste sajand, on just väikeste asjade sajand, mis tõtlikult üksteise otsa kuhjuvad. No see ei ole suurte inimeste sajand, see tuleb siit raamatust selles mõttes äraspidiselt välja. Et autoril on tõesti õnnestunud rääkida 20. sajandi stereotüüpidest müütidest, aga faktidest niimoodi, et ta ei nimeta ühtegi isiku nime. Ja see on tal täiesti taotluslik, sest ta ütleb, et meil on igalühel erinevad nimed, mis on olulised. Aga see, mis jääb see ajalugu, see on ikka see, mida tavaline inimene läbi elab. Need on need liivaterad, mis tema on kokku korjanud, ämbrisse, pannud, veega üle kallanud ja sellest siis koogi teinud, mida me naudime? No aga, mis ikkagi on selle raamatu rahvusvahelise edu aluseks, kas tõesti see, et igaüks tunneb siit kuidagi iseennast iseenda 20. sajandi ära või on seal midagi muud veel? Mina usun küll, et pigem ongi see, et igaüks tunneb siin ära iseenda, sest autor on ise öelnud mitmes intervjuus, et tema lugeja on tema kaasautor. Tema kirjutas selle raamatu, mille žanrit ma ei julge igaks juhuks määratleda. Aga see, mida lugeja siit näeb, see sõltub igast lugejast. Tema teeb sellest raamatust siis enda jaoks selle ajaloo. Aga kuivõrd see ikkagi siis on ajalugu kaane peal on kirjas 20. sajandi lühiajalugu. Autor ise on öelnud, et ta ei räägi mitte ajaloost, vaid sellest, kuidas ajaloost räägitakse. Ja tõepoolest, siin raamatus on palju fakte, aga neid tuleb siit välja otsida. Kui vähegi huvi on, aga samal ajal võib, võib sellega jätta ja püsida ainult selle mitoloogilisel pinnalt, nii et mis see siis ikkagi on? Minu jaoks on see selline muljete kogum, ma isegi ei võta seda faktide kogumine, kuivõrd need faktid on suhteliselt juhuslikult, me räägime küll esimesest maailmasõjast, teisest maailmasõjast, holokaustist Me räägime Millennium paagist, me räägime maailma lõpust. Aga tavainimese jaoks läheb ajalugu edasi kõigest sellest hoolimata, mille ajaloolased selle kohta ütlevad. Tavainimese jaoks on tema oma tõde oluline, mitte see tõde, mis kuskil ajaloo raamatus kirjas. No sellele raamatule olete kirjutanud ka saatesõna ja tsiteeriti ühte Tšehhimaal ilmunud arvustus, kas öeldaksegi tõelist kirjandust ja kunsti ei huvita ajaloosammude korrapära, vaid rummud ja jalahoobid, mis selle marsi käigus üksikisikud tabavad? Kes nimelt nii on? Aga see raamat on äärmiselt naljakas, vaatamata sellele, et ta räägib väga paljudest väga jubedatest asjadest. Ta ongi naljakas, sellepärast et ta on kirjutatud aused niigi poolt on kirjutatud tšehhi poolt, see on midagi, mis on tšehhi kirjandusele äärmiselt iseloomulik. Kui te ütlete tšehhile, et neis kõigis natuke šveikist, nad võib teinekord solvuda. Aga ometi midagi selles on ükskõik, millise tšehhi autori raamatut võtad, peaaegu ükskõik millise te kuskil leiate ikka selle iroonia sarkasmi, üleoleku, mingitest tavahädadest võime sellele huumoriga vaadata ja ellu jääda. Mõtlesin ise ka selles suunas, aga, aga siis ma just hoidsin ennast tagasi, sest et kui palju seda tšehhi kirjandust eesti keeles ikka ilmub ja minu kokkupuude tšehhi kirjandusega enam-vähem ainult sellel põhinebki ja mul on ka jäänud selline mulje, et mingil moel saab alati kuskil nalja, aga siis ma olen endalt alati küsinud, et kas need vähesed raamatud on piisavalt representatiivne, et kas, kas minu kogemus on piisavalt hea või on tegu mingisuguse nõmeda klišee kamis? Tšehhidel endale ei meeldiks. Võib-olla ei meeldiks aga sellegipoolest ja seal on ka nendes raamatutes, mis on tõlkimata jäänud, sest tõepoolest, meil on tšehhi kirjandust väga vähe ilmunud. Tunnistan, olen ise süüdi, olen suhteliselt laisk tõlkija ja mõtlen teinekord mitu aastat, kui hakkan midagi tõlkima, sest ma pean suutma selle raamatuga kuidagi rahu teha ja selle sisse minna, et kui mulle pakutaks raamatut, mis mulle üleüldse ei sobi, siis ma seda lihtsalt ei, ei tõlgi, aga peaaegu kõikides suurtes autorites, alustades siis Hassekest Chapekist, ülevansula, Skaratski, Haveli, rabalini, Kunderani, neis kõigis on olemas mingi selline võime asjadele vaadata, ka mitte läbi huumori. Pigem iroonilise muigega, aga alati, nii et ka teil endal tekib see mulje, kui te seda loete. Aga kuidas Europeuna mujal Euroopas vastu on võetud? Ma saan aru, et hästi, aga kas? Kas seda peetaksegi mujal selliseks irooniliseks teoseks või, või äkki võetakse mõnel pool seda kuidagi surm tõsisemalt või, või hoopis mingit kolmandat moodi? Ma tõesti ei tea, ma ei ole lugenud teistes keeltes ilmunud tõlgete arvustusi aga ma ei kujuta ette, kuidas seda saab surmtõsiselt võtta. Ma usun, et autor oleks väga nördinud, kui inimesed võtaksid seda surmtõsiselt. Ta ei ole seda nii kirjutanud. Samas on sellest raamatust võimalik vist ju valesti aru saada küll, sellepärast et kuna siin teoses esitatakse testi faktid, müüdid, väljamõeldised, legendid, klišeed ja stereotüübid, kõik täiesti võrdsetena siis inimene, kes selles ei orienteeru, kes näiteks ajalugu ei tunne võib raamatu toel väga väärastunud Aioloogil. Mulle millegipärast tundub, et selline inimene ei hakkagi seda lugema. Sest kui sa hakkad seda lugema juba esimesest leheküljest, sul peab tekkima see tunne, et see on selline natukene keelbuses kirjutatud. Aga räägiks natukene veel sellest autorist ka praktikum aednik on sündinud 1009 57. aastal ja ta ei ela tänapäeval Tšehhima läks. Nii see on, temagi oli 68. aasta järgse perioodi. Ma ei saaks öelda, et oleks otseselt dissident olnud, aga ta kirjutas ühele avaldusele alla, millest täiesti piisas, et ta sealsetes ülikoolides õppida ei saanud. Ta pidi tegema kõikvõimalikke juhutöid ja kuivõrd ta oli ka hea maletaja, siis tänu selle maleoskusele õnnestus tal emigreeruda Prantsusmaale asuda seal tööle esialgu just nimelt maletreenerina ja minna seal ülikooli ja siis oma akadeemiline karjäär just nimelt seal üles ehitada. Aga mis keeles ta kirjutab? Ta kirjutas alguses tšehhi keeles, tema kõige viimased raamatud, nüüd on kirjutatud juba prantsuse keeles, aga need on sellised, pigem keeleteaduslikud, sellised pool akadeemilised, ma ütleksin. Kui peaksin teda võrdlema kellegagi eesti tänapäeva kirjandusest, siis ilmselt oleks klišee öelda, et tšehhide Mikita, aga midagi neis on sarnast. Võib-olla isegi sellest, kuidas, kuidas neid vaadatakse, tähendab, kuidas eesti lugeja vaatab Mikitat umbes samasuguselt vaatab tšehhi lugeja ausaid ning kes on selline meelevaldne võrdlus, sest nad ei kirjuta üldse ühtemoodi, aga midagi seal on, mis, mis sunnib? Neid võrdlema, kas see tähendab seda, et temalt oodatakse vastuseid identiteedi puudutavatelt? Absoluutselt, täpselt nii. See oli väga hästi sõnastatud, ma ei suutnud seda sõnastada. Aga kas see on ka põhjendatud, õigustatud, kuidas ta ise suhtub sellesse? Ma ei ole temaga kohtunud, ma ei ole talle seda küsimust esitanud, kuigi minu kõrvu on jõudnud kuuldused, et teda tahetakse kutsuda pliga pihta festivali ja ta olevat isegi andnud nõusolek, aga kas nüüd kuulujutt tõde ja kindlasti siis, kui ta peaks tulema, siis oleks üks küsimus, mida tasuks talle esitada. Aga kuidas üldse on tšehhide suhe nende emigratsioonis elavatest autoritesse, neid on ju omajagu ja selle põhjused on valdavalt siis selles samas 20.-st sajandist, millest Europianaski on ja ja vähemalt noh, kõige kuulsam neist, Milan Kundera, tema suhe tšehhidega on ju selline väga valulik. Ma ei usu, et House niigi suhe oleks nii valulik, ta käib suhteliselt tihti Tšehhimaal. Tema need tuntumad raamatud räägivad ikkagi ka Tšehhimaast. Atacta tegevus toimub Prahas. Ta tunneb seda linna, ta armastab seda linna. Ja mina küll ei ole täheldanud, et keegi temasse Tšehhimaal kuidagi kahetiselt suhtuks. Ta on ikka tõeliselt populaarne autor ka kodumaal. Aga võib-olla võiks mõne katkendi siit Europianast etega lugeda, et see on tõesti selline raamat, mida niikuinii tuleb ise lugeda, et sellest aru saada, aga mulle tundub, et meie jutt praegu ega võib-olla natukene õhku rippuma nende kuulajate jaoks, kes raamatut lugenud ei ole. Kui ma hakkasin vaatama, et mida siis võiks ette lugeda, milliseid katkendeid sellest raamatust, siis ma panin raamatu punaseid lipikuid täis, neid sai siia kohe tüki 30 ja siis ma hakkasin neitsid ära võtma, sest tegelikult igalt leheküljelt leiab midagi, mis on omamoodi terviklik lugu, mida võiks ette lugeda, aga ma alustaksin kohe päris päris algusest, sellepärast mulle tundub, et see päris algus annab aimu, mis tegelikult toimuma hakkab. Raamat algab nii. Ameeriklased, kes aastal 1944 Normandias langesid, olid suurt kasvupoisid ja nende keskmine pikkus oli 173 sentimeetrit. Ja kui nad oleksid üksteise järele ritta Ta laotud jalatallad vastu järgmise mehe pealage, siis oleks rida saanud 38 kilomeetrit pikk. Ka sakslased olid suurt kasvu, aga kõige hiiglaslikumad olid Senegali kütid esimeses maailmasõjas. Nemad olid 176 sentimeetrit pikad ja nad saadeti alati esiritta. Et sakslased pelgaksid. Esimese maailmasõja kohta öeldi, et inimesi varises seal nagu seemneid. Ja vene kommunistid arvutasid pärast välja, kui palju väetist saab ühest kilomeetrist laipadest ja kui palju annaks välismaise väetise pealt kokku hoida. Kui kasutada väetamiseks reeturite ja kurjategijatele. Ja sellises stiilis läheb see raamat edasi, selliseid katkeid võiksid valida sadu ettekujutus, eks ole, et me mõõdame laipu kilomeetrites ja siis me kasutame neid laipu väetiseks on tavainimesele ikka üsna räige, ma arvan. Aga ta ei kirjuta seda niimoodi, et see tunduks teile räigena, pigem see tundubki sellisena. Noh jah, ongi nii. Natuke naljakas, natuke kurb, aga ometi ometi on nii. Ma nimetaksin selle raamatu stiili heas mõttes lobisevaks. Jah, see on taotluslik, sellepärast et nagu ta ütleb, kahekümnendat sajandit iseloomustab kaks asja totaalne kaos ja ruttacus. Me kogu aeg kiirustasime, goog, kogu aeg midagi toimus ja seetõttu ta valis ka selle jutustamise stiili sellisena, et Ta oleks nagu räägitud ühe hingetõmbeon, aga kuivõrd oli vaja rääkida nii paljudest erinevatest asjadest, sest tegelikult neid erinevaid sündmusi on siin 200, mida ta nii või teisiti kirjeldab siis ta ongi valinud sellise natuke lobisevad stiili ja natuke sellise stiili, nagu seda ütleks üles koolipoiss tahvli ees. Ma saan aru, et tõlkides oli vaja natukene mõelda selle peale, et väga oluline on teile sõna ja kasutamine ja sain aru, et eesti keelde tõlkides oli vaja natuke mõelda, kuidas lauseid üles ehitada, sest et ta oli vist meelega eksinud tšehhi keele oma kasutuse vastu. Ta mitte ei olnud eksinud, nii ei saa öelda tegelikult eesti, tšehhi keelega oma kasvatus on üsna sarnane. Ja ka tšehhi keeles ei peeta väga heaks tooliks igat lauset alustada ja kaja laduda ühte lausesse 20 30 Jaadjuti. Aga kui ta kirjutas esimese variandi ja hakkas seda prantsuse keelde tõlkima siis tema prantsuse keele tõlkija ütles, et kui ta teeb seda niimoodi õigekirja reeglite kohaselt siis kaob sellest raamatust tõtacus ja nad korjasid ära kõikumad. Meie eesti keeles panime mõned ikka tagasi, korjasime mõned jaat ka ära, sellepärast et see, mis on lubatud autorile, see mõnes mõttes ei ole lubatud tõlkija alles. Ja kohati hakkas meile tõesti tunduma, et pausid kaovad ära ja muutuvad ebaloogiliseks, et siis siis me panime neid natuke tagasi, aga üritasime säilitada mingit tõtliku stiili ja seda mõttelõnga heietust, nii nagu autor oli soovinud. Ja see on üsna hästi välja tulnud ja kui tõesti raamat suvalises kohas lahti lüüa ja mitte lugeda, vaid lihtsalt libistada pilkile lehekülgede, siis eriti komasid silma ei torka. Nii on aga nii on autor soovinud ja me proovisime seda järgida nii palju, kui kannatas. Sellele raamatut iseloomustab veel üks selline stiilivõte, nimelt lehekülgede välisküljel olevat remargid. Äkki nende kohta ka mõni sõna, sest need on üsna kummalised. Need on, kui lugeda lihtsalt suvaliselt ette. Mälu kadumine, naasmine, tarkuse lätetele, elamine kooskõlas loodusega, ängistus, verbaliseerimine. Meremehed olid uhked, teinekord täiesti juskui seosetut, aga neist saaks omaette poeemi kokku, kui nad järjest üksteise otsa lükkida. Neid on täpselt 200 tükki ausalt ning on öelnud, et need on need 200 muljet või, või 200 vahendatud sündmust, millest ta selles raamatus räägib. Nad võivad tunduda suhteliselt suvalised, aga mingil hetkel olid nad kellelegi olulised, vahel nad järgivad täpselt seda, mis tekstis on. Vahel on natukene autoril, erinevalt sellest, mis lauses oli, mis sama koha peal tekstis on. Minu meelest on see väga lahe mõte ja minule väga meeldis. Ma tean, et kirjastused ei armasta selliseid asju ja ma tean, et õige mitmes tõlkes on need ära jäetud ja olen äärmiselt tänulik Loomingu raamatukogule, et nad olid nõus need eestikeelses tõlkes siia panema, sest nad liigendavad teksti annavad mingi täiendava nüanssi ja, ja tõepoolest, te saate sealt kokku lugeda need asjad, millest autor räägib põhimõttest. Need on väga vahvad jah, aga mina saan sellest jutust praegu ka niimoodi aru, et kogu selle näilise lobisemise sellise faktide ja müütide segamise ja sellised tõtacuse taga on tegelikult väga hoolega läbi mõeldud kondikava. Ma arvan küll, et on, ta on küll öelnud, et tal ei olnud mingit kindlat telge, mille ümber seda raamatut üles ehitada aga ometi olid tal asjad, millest ta tahtis rääkida, mida ta pidas oluliseks, seda, millest me räägime selle eurooplase identiteedi kujunemist, need sõjad, kõik need asjad, mis muutsid inimeste suhtumist, nagu kasvõi see rinnahoidja ja antibeebipillide leiutamine, mis muutis naise olukorra ühiskonnas hoopis teistsuguseks. Või siis see, kuidas eurooplased hakkasid vaatama mitte Euroopa inimestele. Alguses tundusid meile aafriklased või, või kusagilt lõunamere saartelt pärit olevad inimesed pigem loomadena, kuigi me isegi ei teadvustanud, et mõni teema siin on üks stseen maailmanäitusest, kus toodi kohale erinevate kolooniate need päriselanikud, keda siis näidati umbes nagu loomaaias ja see oli, see oli omane 20. sajandi alguse inimesele, meile tundus või tolleaegsetele inimestele tundus, et eurooplased on need ainukesed õiged inimesed, aga need teised nagu päris, ei olegi. Autori jaoks on sellised asjad väga olulised, ta mõtles läbi, mida ta peab tooma või teine asi on see, et ta kogu aeg rõhutab ja see tuleb siit raamatust ka välja, et iga tõde on suhteline, et ei ole tegelikult asju, mis on head ja halvad, et me ei saa öelda, et kõik halb on tulnud kommunismist või kõik halb on tulnud natsismist. Tegelikult kõiki neid samu sarnaseid asju on tehtud läbi aegade erinevates riikides erinevate rahvaste poolt. Mitte keegi meist ei ole parem kui see teine. See on minu jaoks selles raamatus üks, üks väga-väga-väga oluline sõnum ja, ja mõtlemapanev sõnum. Siit raamatust selgub, eks veel jubedam sõnum ju ka, et mitte ainult erinevad tõlgendused ei ole võrdsed, vaid teinekord on inimeste identiteeti või ajaloo sündmusi kujundanud ju ka valed väljamõeldised ja müüdid, ehk siis fakt ja väljamõeldis on teinekord ka võrdsed. Mõnikord on mõni väljamõeldis olulisem kui mõni fakt. Just ja mõni väljamõeldis jääbki kõlama. Siin on lugu sellest, kuidas nõukogude ajal ajalugu muudeti, et alguses muudeti ainult tekste, aga pildid jäeti samaks, aga siis hakati muutma ka pilte, sellepärast et avastati, et inimesed usuvad, peeti nii, et kui keegi saadeti ära kuskile kulaagi, siis ta koristati parteikongressi pliidilt ära teda seal enam lihtsalt ei olnud, et me ei teadvusta selliseid asju, et see on toimunud. Ja mine tea, äkki toimub siiamaani, mingis mõttes on seal ka hoiatus sees. Aga kui tõsiselt, siis peaks seda patrikaalsednik EuroP anat võtma, seda tuleks võtta ikkagi huumoriga või tuleks seda võtta sellise ajaloofilosoofilise käsitluse? Ma arvan, et üks ei välista teist, mõlemat võib tehast ühes intervjuus, on ausalt öelnud. Raamatukaupmeeste suurim mure on see, kuidas vaadata tema raamatut, kas panna see esseede hulka või panna see ilukirjanduse hulka. Tegelikult ei ole see üldse tähtis, igaüks võtab seda täpselt nii, nagu talle sobib. Ehk tulles tagasi selle juurde, mis ma alguses ütlesin, et ta ütleb, et lugeja on tema kaasautor nii nagu lugeja tema raamatut loeb, nii ongi. Aga see oleks vast õige koht, kus kuulata natukene muusikat ja valisite tänasesse saatesse tšehhi muusikat, mida me kõigepealt kuulame. Kõigepealt me kuulame, Valdemar matus katkes, laulab tšehhi rahvaliku laulu Ustsetentalinski rib nik nähani ehk talinski järve veed hakkavad kerkima. Miks on see oluline laul, see oli omaaegsel Läänemereliidu hümn. Läänemereliit oli tšehhide ühendus, kes tegeles eesti kirjanduse vahendamisega tšehhi keelt seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel aastatel. Ja loomulikult valisid nad selle laulu sellepärast, et seal on see talinski Repnik või tallinski järv kõlalise sarnasuse pärast, kuigi see järv tegelikult on Lõuna Tšehhimaal täiesti olemas. Mis selle juures veel on, omapärane, et selles laulus on sõnad, et see Tallinna järv hakkab üle kallaste ajama ja tahab ära uputada tee mida mööda siis noormees oma neiu juurde käis, niiet Nende jaoks oli see nende Läänemereliidu liikmete jaoks nagu väike analoog Ülemiste vanakesega, kes Tallinna linna ähvardab üle ujutada. Ja veel üks viimane asi, miks just selline rahvalik laul, et me tavaliselt ei kuulani väga rahvalikke laule, aga tšehhid oskavad oma rahvalikke laule peast. Tõepoolest, kui te lähete ükskõik millisesse tshehhi seltskonda, siis õlle juurde lauldakse teleneile rahvalikke laule tükki 20 30 ja nad oskavad nende sõnu ja see on minu jaoks alati olnud täiesti uskumatu. Nii et Voldemar matoskaja usutan, tallenz, keerib nik nähani. Jätkub kirjandussaade loetud ja kirjutatud, minu nimi on Peeter Helme ja minu tänane stuudiokülaline on tõlkija Küllike Tohver kes tõlkis Patrick kooršedniku raamatu Europeuno 20. sajandi lühiajalugu, millest oleme ka saate esimeses pooles rääkinud. Ja tegu on väga omapärase tšehhi teosega, mida ongi mingis mõttes raske defineerida või liigitada nagu enne välja tulijat, et autor ise on ka kurtnud, et raamatukaupmehed muretsevad selle pärast, millisele riiulile panna, aga lugejat ei tohiks väga häirida, eriti kuna eestikeelne variant on ilmunud Loomingu raamatukogus ja neid oskavad vähemalt meil kaupmehed, Keld riiulisse õigesse kohta panna. Aga kui nüüd vaadata edasi, mis tšehhi kirjanduses veel toimub või milliseid trende võib seal täheldada, siis noh, selge on see, et tšehhi kirjanduse niivõrd suur kirjandus, et kindlasti on seal väga palju erinevat toimumas ja kindlasti ka väga vastandlikke trende. Aga, aga ma siiski esitan nii üldistava küsimuse, et, Mis arengud on viimasel ajal silma jäänud? Minule on silma hakanud tsehhi kirjanduses eelkõige see, et võib-olla alles nüüd alles päris viimastel aastatel on tekkinud autorid, kes kirjutavad millestki muust kui Tšehhimaaelust. Sest tšehhi kirjandusel oli üldiselt alati väga omane see, et nad võisid kirjutada Brasiilia vihmametsast või lennust kuule, aga tegelikult kirjutasid nad ikka enamasti tšehhide oma elust ja väga suurel määral just sellest perioodist, mis algas pärast 60 kaheksandat aastat nii või teisiti. Et alles nüüd suudavad nad sellest lahti öelda. Samas mulle tundub, et need, need kõige uuemad kirjanikud vähemalt minu jaoks ei ole veel nii veenvad ja nii nii usutavad, et minu enda kõige suurem probleem tõlkijana on see, et kas ma siis nüüd tõlgin neid autoreid, kes on viimasel ajal väga populaarsed nagu melo Surban või väga sünge raamatute autoriga rohkem topol või, või Michal viivad, kes on äärmiselt populaarne Tšehhimaal. Või lähen tagasi nende autorite juurde, kes kirjutasid, et kuuekümnendatel seitsme ndatel kaheksakümnendatel aastatel, keda nüüd üldse ei tõlgita põhjendusega, et Nad tegid tolleaegse võimuga koostööd, aga ometi just sellest perioodist on väga palju selliseid raamatuid, mis, mis minule endale on sügavasti hinge jäänud, olid nad siis kas Sammistatis ilmunud või ka täiesti ametliku kirjandusena, üks nendest on näiteks ladislav Phuks, kes oli äärmiselt viljakas kirjanik. Ja tal on üks raamat, mille nimi on spaluvatšmartwalmis eesti keeles tähendaks laipade põleta. Ja tõepoolest ta räägib laipade põletamisest jälle teise maailmasõja päevil sest ta töötaski krematooriumis. Aga oluline on seal see, et ta räägib just sellest kollaborant sonismist ja sellest, mis teeb tavalise inimesega. Asi selles, et tema naine oli juut ja ta siis otsustas põletada oma naise ära kahel põhjusel. Esiteks, et ei saadaks teada, et ta naine on juut ja teda ei saadetaks ennast koonduslaagrisse. Teiseks ka sellepärast, et ta teadis, et kui ta naine saadetakse koonduslaagrisse, siis ta nagunii sureb, et parem põletab ise oma naise ära. Väga-väga sünge, äärmiselt sünge, aga suurepärane ära. Ja see on üks autor, mis on mul väga-väga südame pääl. Teda pole üldse tõlgitud. Väga suur autor on sqvaratski, keda pole üldse ka eesti keelde tõlgitud, kellel on noh, ma ei tea nad kindlasti üle 40 raamatu, kes ka 82. aastal esitati oma Pentaloogia eest Nobeli preemiale. Tõsi, ta ei saanud seda. Ma ei suuda otsustada, mis on siis õige, et kas ma läheksin tagasi nende autorite juurde kellest ma tean, et nad on väga erilised, aga nad ei ole praegu väga populaarsed või siis valida autoreid, kes tänapäeval on väga populaarsed. Ma ei tea. See on küsimus, mis väga piinab. Nojah, oleksin ma kirjastaja, siis ma teaksin vastust, aga ma ei ole kirjastaja, vaid ma olen lugejani, minus tekkis igatahes huvi praegu nimetatud autorite vastu, aga kas see tähendab siis seda, et tänapäeva tshehhi kirjandus alles kuidagi tasapisi hakkab sellistest minevikudeemonitest vabanema? Just see tunne, mul on need väga, väga aeglaselt ja väga-väga pikkamööda, et kui me võtame ka üheksakümnendatel ja, ja selle sajandi alguses kirjutanud kirjanikke kirjutavaid kirjanikke nagu Michal viiva kui seesama aused nik siis see teema on neil ikkagi sees, et nad ei suuda sellest lahti lasta. Ka see aused niigi teine väga tuntud teos. Adacta räägib ikka just täpselt sellest, mis juhtus Tšehhimaal pärast 68. aasta sündmus. Kas sellest juba tasapisi küllalt ei saa, kuidas tšehhi lugejad suudavad seda kõike vastu võtta või nemad ikkagi tunnevad, et kombel jutustamata lugusid? Ma ei tea, kas ei saa küllalt tsehhi teie hulgas on hästi populaarsed sellised natuke ulmeteemalised ja, ja kriminullid, nii et noh, sellest võib järeldada, et pikkamööda hakkab sellest villand saama, et ma väga loodan, et et me lõpmatuseni ei räägi teise maailmasõja lõpust. Et me ei räägi lõpmatuseni sellest, kuidas tunnevad ennast juudi Tšehhimaal. Aga see protsess on väga-väga pikaldane. Rääkisin on tegu ka nii-öelda rahvusvahelise tellimustööga, sellepärast et kui ma mõtlen näiteks nende tšehhi autorite peale, kelle nimesid ma olen näinud Saksamaal suurtes raamatupoodides, siis enamasti need on ikka just need, kes kogu seda ajalugu armutult ekspluateerivad. Vähemalt Saksa turul läheb see hästi peale. Väga võimalik, et ma, ma pole sedapidi selle asja peale mõelnud, aga see võib olla küll nii. Tšehhid on muidugi oma tõlkimise väga hästi sisse seadnud neljal spetsiaalne agentuur, mis tegeleb sellega, et tsehhi kirjanikke teistesse keeltesse tõlgitakse nad Toetavad teistesse keeltesse tõlkimist. Selle promomisega tegeletakse väga aktiivselt ja, ja see on ka tulemusi andnud ja võib-olla siis kuskil seal on ka see süü, miks, miks just need raamatud jõuavad lugejateni? No nõukogude ajal on siiski natuke tõlgiti tšehhi kirjandust igatahes palju rohkem kui tänapäeval praegu tundub küll kui teie niimoodi umbes tempoga üks raamat viie aasta jooksul Idelgiksis ei ilmuks üldse yhtegi teost. Aga küsin veel, kuigi te juba rääkisite mõningatest Ennast huvitanud autoritest, et millised on sellised teosed, mis tuleks kohe kindlasti lähiajal eesti keelde tõlkida, et me üldse saaksime aru, mis on tänapäeva tšehhi kirjandus. Noh, nii hull see asi nüüd ka ei ole, et ma tõlgiks ainult ühe raamatu viie aasta jooksul, võib-olla, et üks hea raamat viie aasta jooksul neil ilmub ikka natuke rohkem, sest ma pean tunnistama, et mulle tegelikult meeldib kõige rohkem tõlkida dialoogi ja näidendeid. Aga neid Ei tellita ja, ja seetõttu neid ka ei, ei tunta, aga vahepeal on siiski ilmunud ka paar näidendit. Ja kui ta seda juba ütlesite, siis traditsiooniliselt on ju tšehhi kirjandusest näitekirjandusele väga tugev roll olnud. Eks ole, on meile kõikidele teada ja tuntud samal ajal Havelit ilmselt ei ole kõige kergem vist lavastada tänapäeval, et võib-olla sellepärast ei, ei taheta nii palju, aga omal ajal sai tšehhide näidendeid ikka Vanemuine, mängi saab, Neid sai tõlkida. Aga praegu ma isegi ei oska öelda, millist kaasaegset näitekirjaniku maad väga tahan, ei ole tahtnud, aga üks üks autor, keda ma kindlasti tahaksin tõlkida, on Michal Aivas. Tema on ka selline. Jälle Meil tekib mingisugune raskus määratleda seda žanre, mis ta teeb, kas see on nüüd siis fantaasiakirjandus, ulmekirjandus? Tema kõige tuntum raamat on teine linn, kus peategelane läheb linna peale kõndima ja äkki satub siis paralleelreaalsusesse, seal toimuvad igasugused uskumatud asjad või, või Luksemburgi aeg, kus inimene istub, pargipingi, klõbistab oma arvuti peal, vajutab mingile valele klahvile, jälle satub hoopistükkis paralleelsus maailma, kus kus inimsuhted on teistsugused, kus Me mõistame inimsuhteid ja hoopis teisiti. Seda raamatut võiks tõlkida küll, et ma arvan, et Aivas on üks autor kes kaasaegsest tšehhi kirjandusest tõepoolest tasuks vahendamist. Eks seal ole ka see asi, et need raamatud on sellised paksud raamatut, mitte nagu ohvednik, mida saab tõlkida Loomingu raamatukogus, aga meie suured kirjastused eelistavad ju neid hästi suuri kirjanduseni. Loomingu Raamatukogu on väga tänuväärne kirjastus ja, ja sari, mis annab välja ka väiksemate rataste raamatuid. No loodetavasti jõuavad millalgi ringiga jälle tagasi tšehhide juurde, ma tean, et nad peavad seal keelte üle arvet. Ja mõni aasta tagasi isegi tegid nad sellise eksperimendi, et aasta jooksul ei avaldanud ühtegi inglise keelest tõlgitud raamatut ja, ja neil on seal jah, nimekiri, millises keeles, kui palju ilmub ja vaatavad, et mingi tasakaal oleks. Ma olen igal juhul lubanud Loomingu raamatukogule, et ma kindlasti teen veel ühe härrabal raba kõige tuntuma ja minu meelest ka kõige parema teose, mille eestikeelne pealkiri võiks olla liigvali üksindus. Filis luts sammuta tähendab liiga valju üksinduses liigvali lihtsalt mulle meeldib see sõna. Rabal kindlasti vääriks seda, et tõlgitakse veel ja veel ja veel, et see on peaaegu ainuke tšehhi autor, keda lugedes ma pole leidnud ühtegi raamatut, mis mulle ei meeldiks. Ja siis raadiokuulajatele meenutuseks, et peaaegu viis aastat tagasi, 2013. aasta septembris koos Jan kausiga oli mul võimalus ka Küllike Tohver intervjueerida ja siis rääkisime, saate, selles loos on asja just puhumilt kraba lihtsast ilmunud oli ma teenindasin inglise kuningat, mis on suurepärane teose, mida ma täna hommikul nende kodusest raamaturiiulist otsisin ja ei leidnud ja ma tean ka, miks, sest ma olen selle kuidagi lootusetult välja laenanud, nii et vähemalt keegi on seda veel lugeda saanud. Ja need inimesed, kes seda ikka on lugenud, on kindlasti rohkem, sest on ju vahva raamat, väga lust ja liigvali üksindus on ka suurepärane raamat, aga ta on omamoodi, väga masendav. Seda on väga raske tõlkida just sellepärast, et see, see meeleolu on tunduvalt süngem kui tema teistes raamatutes ja ma pidin natukene hoogu võtma, enne kui ma selle kallale asunud. Aga see on nüüd plaanist. Aga ma kuulasin seda meie 2013. aasta saadet ja ka seal de kurtsite raba lid kui sellist ongi raske tõlkida. On ja ma peaksin nüüd ütlema, et neis lauset Nigiga midagi sarnast ikka see kivi peal istumine ja mõttelõnga veeretamine ja lehekülje pikkused või kahe lehekülje pikkused lauset on eesti keeles väga-väga raske. See on jälle seesama asi. See, mis on autorile lubatud, tõlkijale lubatud ei ole ja kuidas sa siis sellest mööda hiilib? Tulles tagasi veel nende autorite juurde, keda eesti lugeja peaks tundma, aga tunneb, kas liiga vähe või üldse mitte. Lembit Remmelgas kunagi tõlkis nende klassiku Vladislav manssura teose viljapõld ja vaenuväli Vantšeral on olemas ka teine absoluutselt suurepärane raamat, mille nimi on rosmarnjaletamist, võiks siis eesti keeles olla nagu edev suvi. Ja ka selle jutu veeretus on täpselt samasugune. Tan. Ta on nii ilus, ta on nii poeetiline, ta nii voolav. Seda on peaaegu tõlkimat. Kas siit võib teha sellise üldistuse tšehhi autorite jaoks on stiil pea sama oluline kui see, millest nad räägivad. Vaata, et veel olulisem mis teeb jälle tõlkija elu keeruliseks. Kui sul on toimetaja, kes ei oska seda keelt, siis on toimetajat väga raske veenda, et nii peabki. Eriti kui toimetaja paneb kõrvale inglisekeelse tõlke, mis räägib ainult story't, aga ei räägi seda story't, nii, nagu autor jutustab siis on tõlkija pihtide vahel. Aga ma saan aru, et vähemalt Orfektniku European, aga niimoodi ei ole läinud. Ei, ei, meil on väga head toimetajad ja nendega on alati võimalik kokku leppida, aga aga see peab veenma, et, et see tõepoolest nii on. Aga millal siis on oodata teie tõlkes järgmist tshehhi kirjanduse pärli? On nüüd võtan ikka ennast kokku ja asun selle Raboli kallale, et ma keskeltläbi saan hakkama ühe suurema tõlkega aastas, nii et ehk aasta pärast. Sellel oleks väga hea meel ja sellisel juhul ütlen ma juba praegu ära, et siis on ka kutse siia saatesse uuesti olemas. Olete Ma tänan, Küllike Tohver selle jutuajamise eest ja seda saadet jääb lõpetama veel üks Tšehhi lugu, mis seal sedapuhku küll inglisekeelne. Ja sellega on nii, et tulemas on ju eurovisioon, mis kõikidele on kole, väga põnev on neid inimesi, kes sellesse suhtuvad väga põlglikult, aga suuremal või vähemal määral me ikkagi kuuleme. Tšehhidel pole siiamaani õnnestunud kordagi poolfinaalist edasi pääseda. Ja nüüd lõpuks ometi on Neil laul, mille osas nad on ise täiesti veendunud, et see pääseb finaali ja mis on ka favoriitide hulgas ja minu meelest on tõepoolest täiesti lahe laul. Ja Nicolas Joseph, kes seda laulu laulab, on üsna erakordne noor inimene kes tegelikult Tšehhimaal on elanud väga lühikest aega. Ta on õppinud Londonist, on rännanud ringi igal pool Euroopas, nii et mingis mõttes samamoodi maailmainimene kui Patrick hobused ja võib olla just see tema Eurovisiooni laul. Selle aasta tšehhide esinduslaul sobibki lõpetama seda saadet. Väga hea, kuulame siis Nicolás, Joosepi lugu, laitum i. Ja veel kord, aitäh, Küllike Tohver. Mina olen Peeter Helme ja kuulmiseni taas kahe nädala pärast.