Nüüd oma kõrvu kikki ja tule, kuula mu uudistasime. Eristasid Muhu saare peabki alla, ma ole ikka jälle metsavahi. Reena Sevasto juhtus niisugune lugu residendi vastuvõtuaegades Molakas silma äkist, kena pisike Muhu rahvariides tüüd riik. Ja kui ma siis natukese ligemalt uurisime tundi selle hääl, see ju meie oma viienda klassi iiris. Ja muu maa just parajasti nii pisike, et ühe iirise Levaksid üles ikka, ehkki iirised on kogu aeg nii hirmus kiire, sest ta nii tubli tüdruk ja ta teeb nii palju asju. Aga lehmale lõpus kätte sorialifa küsiniirisse käest, et mismoodi sa sinna presidendi vastuvõtul üldse sattusid? No me siin kodus otsustasime. Keegi peab minema ka siis aga, ja siis otsustasimegi, et oleks tore kogemus mulle, kui ma saaksin seal käia ära ükskord. Ning siis läksingi, isa kutsuti ja siis sa läksid, isagi, seltsid ja mis mulje, et sealselt Missos kõige rohkem meelde jahi paljud asjad, mis olid nagu lahedad, mulle meeldis proovida neid suupisteid, mida see noor kokk tegi ja muidu oli ka tore lihtsalt niisama olla ja sul südamesse põlev tuli palju suuri mõelnud inimesi üldse oleksid karkum või midagi. No kuna ma nendega nagunii enam elus mitte ühtegi korda ei kohtu sees, sest seal ikka. Aga ma juba korra ütlesin, et sul on ühte jooni, on hirmus kiire, räägi, mis asju sa kõiki teed. Ma mängin klaverit, siis ma käin laulmas, käin saksofoni ja siis on tavaline kool ka Põhikool põhikool kohal ja kuidas sul koolis läheb? Hästi, enamjaolt viied, mõned neljad. Vaadake, kui tubli tüdruk. Aga muidu südamed ütlevad üpris palju muusikat. Neil lähebki koolis east. Ei usu sellesse klassi, Väino ja ja nüüd me jõuame iirise juurest, jõuame isa Martini juurde. Martin, kas sa tead, mispärast residents kutsus siis? No ma kahtlustan, et eks Muhu leivaga seotud on natukene MUU Levaga no ja sa teed seda muuleiba, kus ta selle maigu suhu sai. No presidendi kantselei on ikkagi meie püsikunde olnud juba algusest saadik veel Evelin Ilvese aegadest kuigi ta ise ka küpsetas usinasti siiski alati jõudnud ja siis pöördus meie poole nende kokk ja noh, nii see on tänapäevani ei olnud, et ikkagi nad aeg-ajalt meie leiba võtavad ja käis ju president eelmisel aastal Muhus visiidil kus siis kõvemad prominentsemad, ettevõtjad ja poliitikud olid kokku aetud ja mina olin ka nende hulka sattunud kunagist. Aga noh, eks siis pärast võib-olla vaadata nimekirja koostamisel, et ahaa, need ja need ja need on, võiks siis panna kohale kutsuda. Kas ta kössis päris selle vabrikud koha peal ka vaatamas või saiti, kus Taali? Vabrikus ju ennegi käinud siis laiali teatis neid järjekordi ja oli seal vist isegi seisnud, aga tookord, kui ta käis, siis oli õhtune aeg ja oli rahul. Noh, sügis ka, nii et järjekordne pold. Ja siis nähtavasti laevukese ikkagi ikka nagu kõik, kes seal leiba ostmas käinud. Muhu Leva meister on ise sisse tuld üldse mahuse mitu aastat seal, nüüd oled juba muhula näol? Nüüd äkki Off aastaid on nii palju, Jubat jõua lugeda kokku, aga ma pakun, et kaheksa nüüd kindlasti täis äkki siis midagi ini sinna tuur, jah, kaheksa üheksa, me elame siin Muhus. On enne ka noh, niimoodi pikemalt mitu kuud enne seda, kui me siia päriselt jäime, nii et see nagu natukene lab arvestada sassi, et kas seda arvestada või mitte. Aga alla 10 aasta juuli. Aga kust see mõte üldse tuli, et just Muhus peaks nüüd oma elujärje sisse seadma? See on puhas juhus, nii et siin ei saa kahjuks midagi midagi sellist see kuigi liiga, kuid läbi mõeldud see samm ei olnud, et just tahaks muus elada ja nüüd me hakkame muus elama, et seda ei saa jah, kahjuks kahjuks öelda täitsa juhuslik. Ja siit siis siia, siis klammerdasime. Aga kuivana toode nüüd on, muhuleib iseenesest. Me. Käisime leiba küpsetama, liivam pagaritöökojas 2013. Suvel enne seda oli siis selline, noh me, me olime turismi laus, midagi üritasime teha ja veel enne seda kodus köögis. Aga niimoodi päriselt pagaritöökoda oma avasime, jah, 2013, ehk siis sel aastal saab ohoo viis aastat. Pikka aega. Midagi pole ütelda, see muhuleib on hirmus hea ja kõige parem olla just see, mis seal päris Muhus tehtud nimed, isegi Tartu linna kähtas ikka tuua Muhus tehtud Muhu leiba-selt. Palju teete, need pagaritöökodasid üle Eestimaal nüüd juba laiali. Need on vast kümmekond juba üksjagu, aga moos tehtud, muhuleib on kahtlemata kõige parem, sest siin on leivas ikkagi muhu vesi, muhu õhk sees, nii et seda leivas üksjagu nagu leivasööja teab, nii et et eks see mõjutab. Aga kui kaua nüüd aega võttis, sellise selle kõige õigema taina kokkusulamine üldse. No ma osutusin väga andekaks sellel alal, nii et ta väga kaua ei võtnud. Et võib-olla mõned katsed tegime ja siis oli, kohe oli kohe käes õige koostis. No siis pidi õige käsi koaala selle valmis, tegi igalühel liiast, läheks. No ma olen see, kellel noh, kuidas nüüd öelda hobikokk. Küpseta mingi tunnetus on toorainetes tekkinud. Ja nüüd aju leiva kõrval juba tekkin ka sinna ju üsna mitmeid-mitmeid, muid tooteid ka, palju sealt ahjust üldse asju välja. Tule, me isa, nagu me tegime, magame suurele maale töökojad, siis me üsna ruttu saime aru, et ühe leivaga ikkagi pagaritöökodade ketti ei, ei majanda, et vähe imelik on. Kahtlane, nii et eks me oleme siin leiutanud muid muid leibasid maitse erinevate maitsetega ja nüüd pitsleivad on meil uudistoode, mis, mida, millega loodame populaarsust saavutada ja ikka leemega raskeid saiakesi ka kuigivõrd juba Tallinnas. Mis, mis juhtub hästi välja tulema, seda me ikka üritame teha. Meil nüüd hakkab juba tekkima küll proff ikkagi kollektiivi, kes on päris proff Pagarideni isegi praegu meil on üks Itaalia noormees, näiteks, kes on Itaalias pagariks pind. Nii et me oleme nüüd natuke hakkame, hakkame muutuma, võib-olla, aga no ma loodan, Muhu leib seemnetega jääb ikka samaks, et seda keegi putule. Leva õnn läheb majast välja, kui leib lõigatud otsaga ukse poole panna. Laenuleib ja õletuli need kesta kaua. Leiba panda, lava, pealishelitiaga, küliti, nuia Eda mujale koerpanda. Leib peab ikka peremehenuki all olema. Dispeoga lavadelt leivapuru maha pühkis siia jahi vanaks tüdrikuks. Levassod kahti, head magustoitu, koa. Klimbisuppi või hernesupi juurde või pudru juurde leivasööjat selle viivad valged varesed minema. Kus viivad kisse, teab ühed arvavad, et Viiassedendi teised teadvad, et Inglismaale või kaanoni Moale. Kolmandad jälle orjaakine Talvaatile ja see on maailma lõpp, kus üks peatus pärast Lihula Tallinna poole nõnna targema paljast leiba süüa.