Tere, Eestis elav venelane Sergei Kibus, tervist. Praegu kõlaseks kaunis lüüriline vene rahvalaul, mis, nagu sellistel puhkudel ikka juhtub, keeras hinge pahupidi. See on teie valik, mõistagi. Rääkige siis paari sõnaga, mis laul see on ja kes laulis. Jah, selle laulu esitas Maksim troshin, kes on tegelikult väike poiss. Ta oli väike poiss, kui ta alustas oma karjääri. Oli 10 aastane, kui ta hakkas esinema ja selle laulude esitus vist, kui too oli mingi 14. Tal on väga imeline hääl ja sellest laulust on tunda seda kurbust ja kurbuse ilu, mis minu jaoks ongi natuke selle vene hinge peegeldus. Et igasuguseid selliseid lüüriliselt ja natuke tumedamat asju näeme pigem nagu osa sellest maailmast. Ja siis selles kurbuses leiame ka jõudu, et õnne näha paremini. Tegelikult läbi kurbuse oleme teel õnne poole ja rõõmu poole. Mis asja ilma teise asjata ei eksisteerigi? Eriti vene hing on sellistele asjadele vastuvõtlik ja laulus oli siis jutt unenäost, eks ole, ta laulab sellest, mida ta unes nägi, keda ta unes nägi. Ja et see oli natukene selline võib-olla ettenägelik sisu, sellepärast et sellel poisil traagiliselt elu lõppes varakult. Aga noh, sellesse eluks teerimises ja miks ma üldse valisin just selle laulu minu jaoks, see on kõige tähtsam, kui aktsepteerinud seda, kus sa oled, mis sinuga toimub ja elad siin täiega, et kurbuses ma näen siin ka sellise rõõmu nooti, pigem. Nii et ei ole mustvalgeid asju maailmas, kõik on varjunditega. Sergei, arvestades nüüd teie sellist väga mitmekesist loomingulist aaret, mida te põhiliselt ikkagi selles filmimaailmas realiseeriti, siis midagi pidi ju ikkagi ka lapsepõlvekodust kaasa tulema, et tavaliselt ikka alustame neid saateid sellega, et missugune see lapsepõlvekodudel oli. Noh, lapsepõlvekodu ja üldse minu lugu on ikkagi Eestiga algusest loodetavasti lõpuni ikkagi seotud. Et olen sündinud Tallinnas ja kasvasin tavalises Mustamäe kur, päris, võib-olla sellises keskkonnas mingit inspiratsiooni on päris raske leida. Aga samas see aktsepteerimine ja leppimine selle olukorraga on üks asi, mis nüüd aitabki mind elada edasi. Ja lapsepõlvekodu on ikkagi minu jaoks Eesti üleüldiselt. Et mul on väga raske nimetada ühte halli kasti, mis kleebiti tapeediga koduks. Et kodu on ikkagi kõik koos, mis siin on metsad, loodus, ilm, mis on väga-väga minu jaoks mõnus, mis on kogu aeg muutlik ja siin on kõike, mis mu hing tahab. Nii et minu kodu on ikkagi siin. Muidugi mul olid momendid, kus koos emaga sõitsime suviti paariks kuuks-Venemaale, seal elasid tol ajal minu vanaema ja vanaisa. Ja seal sellist kultuurset tausta või oma päris rahvuse kultuurset tausta olengi kaasa võtnud natukene. Et see on ka nagu, nagu teine kodu kahjuks seda enam pole olemas ja mul ei ole kuhugi eriti minna, sest neid inimesi enam ei ole elus. Ja nad ongi nagu unenäod, minu jaoks siuksed väiksed mälestused, kus räägiti siis hingest ja südamest, sügavusest ja vanaema jutud olid väga mütoloogilised, mõnes mõttes, et kui ma olin kuue aastane, siis ta rääkis mulle ikka mingi sellist, tead, kes seal metsas elab, sellist toredat juttu ja seda ma võitsin ikkagi rohkem kaasa. Võib-olla see müütide ja muinasjuttude ja lihtsalt juttude võlu tegigi minust lõpuks filmitegija, sest Ma olen nüüdseks pikema režissöör ja operaator eksis. Jutustan lugusid kas piltidena või siis sisuna. Et see on see, mis mul jäi võib-olla esivanematelt. Just lugude jutustamine. Millega vanavanemad tegelesid? Need olid väga lihtsalt inimesed, vähemalt tol hetkel, kui, kui ma nägin neid nad natukene aega elasid ka Eestis, aga 90.-te alguses nad otsustasid ikkagi peab tagasi pöörama. Et mu vanaisa oli lennukiparandaja sõjalennukit parandaja kunagi ammu ja viimased eluaastad, ta oli lihtne mees, kellel on oma kartulipõld kasvavat arbuusid ja oma majapidamine, kes käib mõnikord kalad püüdmas ja võttis mind kaasa, mis oli väga meditatiivne kogemus ja väga selline rahulik kogemust. Ja mis oli huvitav minu vana vanaema ja vanaisa puhul emaliinipoolsete vanaema ja vanaisa puhul, et nad olid nagu kaks sellist jõudu, et üks oli tegelikult vanaisa oli natuke kurb. Ta tõi kuulnud, tal oli üks just sedasama lennukiparandusega kõrvavigastus natukene ja temale oli vaja siis kas karjuda või näidata näpuga või siis kirjutada paberile, et ta saaks midagi aru ja siis temast tuli see vaikus ja rahu. Ja vanaema oli hoopis natukene pime, ta peaaegu ei näinud, nägi mingisugune kas 30 sentimeetrit oma silmadest kauguses ja koos nad see ühtsus, üks hoiab teise ja teine ütleb või näitab teisele, kui ei kuula. See koostöö oli nii omapärane, et sealt ma sain kõige rohkem sellist asja, et isegi kui sinuga elus juhtuvad mingisugused traumad või mingi sellised pimedat momendid siis sa saad sellega hakkama ja leiab tasakaalu. Kas seal peab olema hea kindel tugi ka kõrval? Ja, ja seda toe sa leiad seal, kus su süda seda näitab, et. Eriti tugevad inimesed leiavad selle toega iseenda sees. Ja iseenda sees, seda on raske leida, aga kui sa seda suudad teha, siis. Sa oled õnnelik millega vanemad tegelesid isa ja ema, nemad on mõlemad vene rahvusest või? Mu isa on tegelikult Valgevene rahvusest ja ema ema on venelanna, ema alguses töötas Eesti Telefonis tükk aega, et ta oli pigem see inimene, kes näitas mulle, kuidas adapteeruda ja kuidas teise ühiskonna ja teist keelt omaks võtta. Et peab olema vastuvõtlik ja õnnelik sellega, mis sul on ja õnnelik nende inimestega suhelda, kes ümber on. Ja teda kahjuks ei ole enam elus. Aga Ta oli kõige siiram inimene ja kõige sellisem, armastava inimene minu elus. Ja seda ma üritangi nüüd kaasa võtta ja oma filmidega või töödega ja asjadega ka edasi anda. Just seda leplikkust ja heatahtlikkust. Isa isa on pigem sellise mehaanilise mõtlemisega, ehk siis ta on mehaanik olnud enamus oma elud ja tehnilise haridusega. Ja temal on rohkem selliste sisevõitlust ikkagi siiamaani need natuke raskusi selle aktsepteerimisega. Ja võib-olla ka sellepärast mul temaga suhelda on ka natuke raskem. Et ta elab rahulikult ja meil on sõbralikud suhted, aga Ma suhest on ikkagi millegipärast oma ema ja oma emaliiniga, et Valgevenes on ka käinud? Ei, see on siis sealt pärit. Aga seda suhestumist väga ei tulnud ikkagi, et ma võtsin rohkem oma ema esivanemaid enda omaks. Ja ema oli ka kultuuriarmastaja selles mõttes, et klassikaline muusika ja selliseid rahvalaulud. Igast need asjad on ikkagi just täpselt kas ema poolt või siis vanaema vanaisa poolt tulnud ja armastus lugemise vastu. See on mul kohe lapsepõlvest saadik oli lemmiktegevus. Kui veab, siis õues saab raamatu lahti teha ja nautida loodust, samal ajal. Aga raamatute lugemine ja ka muusika tuli ikka keema poolt. Isa oli pigem kriitiline ja esimeste filmide vastuda, alguses vaatas, no kas sa saad sellega raha teenida ka või et ta pigem oli materialistlik? Maailmavaade? No keegi pidi jalad maas olema, perekonna. Peavad maas olema, aga ikkagi hinge peab vabaks lasta, siis kui sa usaldad enda seda, siis jõuad igale poole. No arvestades, et vanemad olid siis Valgevene ja vene rahvusest, olid ka mingid sellised rahvuslikuma maiguga traditsioonid, tekki, lapsepõlvekodust meenuvad. Noh, kui rääkida siin sellest samas Mustamäe korteris, siis ikka kui mingi pidu, kellelegi sünnipäev või uue aasta pidu aastavahetuse pidu, siis laut vaatamata rahalisele seisule peab olema hästi suurejooneline. Hästi rikkalik ja külla võib kõike kutsuda. Ja noh, need on sellised rituaalsed tegevused aga rohkem ikkagi hoiti omaette argipäeval. Ja sealt samalt vanaema vanaisa poolt. On huvitav natukene lugu, et minu ema, ema ehk siis minu vanaema, seesama, kes oli Venemaal oli lastekodust pärit, et väga keegi ei tea täpselt, et mis seal edasi läheb, et mis veri veel seal voolab, aga mõned teooriad ja mõned jutud teistelt olid, et võib-olla ka mingit natuke mustlasverd, võib-olla lausa lausega midagi Egiptusest või midagi, midagi taolist oli seal isegi mingist Mongooliast sellist juttu oli ka natukene, ma ei tea seda, aga tunnen, et see on täitsa võimalik, sellepärast et mulle väga avar silmaring selles mõttes, et ma võtan kõiki rahvuskultuure väga suure huviga vastu. Et kohe lapsepõlvest saadik pigem maailma nüüd uurisin ja siis siiamaani, kui leian mingisugust filosoofiat või kultuuri, näiteks Tiibet ja üldse kõik see budistlik filosoofia, Egiptuse müüdid ja filosoofia ja ka Norra filosoofia praegu, et ühesõnaga kõik need mitoloogiad mul on, võtan neid lihtsalt abivahendiks, et kuhugi jõuda sinna hingepõhja. Et kõik on tegelikult üks ja sama tõde. Tuum on sama, igal pool. Ja variatsioonid on just ja siis tuletan meelde näiteks, et kui koolis meile anti lugeda Kalevipoja siis minu jaoks tegelikult see moment olnud elus, kus ma suurte silmadega avastasin, ma elan riigis, kus on ka olemas taust ja seal kõik hakkaski pihta. Praegu nimetan ennast pigem eesti patrioodiks eesti rahvuskultuurifänniks huviseks. Et mu esimene täispikk dokumentaalfilm, kus ma olin operaator, tegime seda koos abikaasaga, oli hoopis Muhu saarest Muhu rahvuskultuurist. Et Muhu LZ roosid ja kuna mu abikaasa on Muhu juurtega ja me saime seal natukene aega suviti veeta. Et kõik see värviline ja rikkalik traditsioon on minu jaoks väga põnev. Ja ma olen väga õnnelik, et ma saan siin elades seda vastu võtta. Vahel üllatate ka iseennast, vaatate enda sisse ja mõtlete, et mul on veel selline põnev tahk ja selline ja avastate ennast jätkuvalt ja tunnete rõõmu sellest, et tunnete kõige vastu huvi. Kindlasti jah, sihuke lapselik. Võib-olla ta ei ole, laps oli, kui polnud, ta on hoopis lihtsalt haavatud. Süda on see, mis annab mulle võimalust nii oma lugusid edasi anda, jutustada kui ka näha põnevaid lugusid igalt poolt. Kui te nüüd keskkooli lõpetasite üldse see kooliaeg teie elus C ainult süvendas igasuguseid huvisid. Ja kuskilt hakkas kindlamaid piirjoone võtma see huvi filmikunsti vastu või kuidas sellega oli. Gümnaasiumiga ja kooliga üldse üldse selle kooliga oli minu jaoks natuke siuksem nukram lugu, sest ma ei suutnud väga vastu võtta seda haridust, mis mulle anti, selles mõttes kõik need asjad, millega ma praegu tegelen, pigem õppisin ise. Et ma käisin vene koolis ja see süsteem minu jaoks juba tolajal natuke natuke lonkas. Et naljalt hakkas pihta sellest, et ühe aasta saama ajalooõpikuid, kus siis väga pikalt arutatakse nõukogu aega, mingisuguseid tegelasi ja teise maailmasõda tausta ja siis järgmine aasta tuleb hopsti hoopis Eesti Eesti temaatiliselt rahvaasjadeta, oli vist mingisugune üleminek selle õpikute süsteemist lastele siis seal käis just sihuke klikk peas. Ma ei tohi vastu võtta seda, mis mulle pähe määritakse, pean ise otsustama, mismoodi need asjad käivad. Et kõik need siuksed, propagandad ja dogmad purunesid minu jaoks juba kooliajal. Ja siis hakkasingi ise pigem tundma huvi fotograafia vastu. Alguses kõik need igasugused jutud ja raamatud ja hakkasin ise õppima ja siis ema toetas väga seda talle meeldis isegi väga halb minu esimene film, mis oli minu arust täiesti läbikukkumine, tema kiitis, ise kritiseeris. Siis ma ikkagi otsustasin kuulda oma ema soovitust. Kus film, reostus, kus seda näha sai, millal see oli? Seda õnneks ei saa enam näha sest ma kustutasin ta täitsa minema, tegite lihtsalt oma tarbeks ja sõpradega koos, tegime lihtsalt proovika, aga see film aitas mul sisse astuda alguses fotokooli, filmi ja mõned fotoloomingu. Näidised, mis ma tegin. Mulle olite muidugi nägemine päris ilmselt vana, natuke midagi pärandatud, et siis üritasin sisse astuda fotokooli õpetaja vaatas mind, vaatas mu töid ja siis ütles, et noh, sul on kaks asja silma oppe, ent sest nende paksude prillidega seal mitte midagi pildistada õues ei saa, kohe lähevad uduseks. Ja siis teine asi, et õpi keelt, et peale koolimaja keelt tegelikult väga ei osanud, et lihtsalt õpikute järgi ja reeglid võib-olla olid peas, aga rääkida isanud. Pärast keskkooli ja seda on nüüd raske ette kujutada, aga, aga küllap ta siis nii oli. Hakkasin ennast vette lihtsalt, et fotokoolis oli kõik eesti keeles, et seal minu praegune kõlla võib-olla saigi alguse hoopis et lihtsalt vedasid, oli väga toetav ja vastuvõtlik õpetaja ja oma perekonna poolt sisema toetust. Aga kuidas siis suhtuda sellesse, et noori peab suunama ja noored alles otsivad ennast ja teil pidi ikka tohutu enesekindlus olema, et selles vanuses teadsite juba raudselt, et ise. Jah, see ei ole enesekindlus, vastupidi see on lihtsalt selline mässumeelsus võib-olla, aga ma tegelikult ei olnud üldse enesekindel, et enesekindlus tuli mulle alles viimased 10 aastat, võib-olla siis, kui ma hakkasin päriselt oma lugusid oma asju tegema ja maailmale näitama. No ja mässumeelsus võib ka omadega rappa viia, aga muidugi võib, aga teid ei viinud, te sattusite õige teeotsa peale. Noh, selle peale on jällegi tasakaal ja kuldne kesktee peab olema, et mul oli mässumeelsus küll, aga ma ei hakanud mingit lollusi tegema, et ma pigem hoidsin seda, seda keskjoont, et usalda, aga kontrolli ise ja olla suunatud, aga õpise. Ja niimoodi need asjad siis läksid niimoodi ja siis oleks pärast fotograafia erialade ikkagi seal natuke õppisid, lõpetasid. Ja lõpetasin ikka, see oli kaks aastat silma apoliga silma opoliga tehtud. Nüüd näen täiesti täiesti selgelt. Ja siis tuli balti filmi- ja meediakool. Ja see oli juba inglise keeles, jaa, sellega hakkas selline rohkem nagu teise maailma avastamise periood, et kus teistest rahvustest inimesed ka said sõpradeks ja saingi aru, põhimõtteliselt. Seal, kus sa elad, on tähtis. Aga igal pool on ikkagi samad inimesed, igal pool on oma kultuuri, oma, oma huvitavad nüansid. Ühesõnaga, fotograafiast ikkagi jäi väheks. Vaata Grase on alus ka hea alus ja see on minuga siiamaani, sest praegu lisaks filmi tegemistele ma natuke õpetan ka kusjuures kool asub majanduskoolis, et see asub täpselt seal, kus ma lapsepõlves elasingi kuidagi juhtus, et mind sinna kutsuti ja õpetan fotograafiat ja videokunsti uutele põlvkondadele. Nukufilmis töötate te nüüd viiendat aastat? Ja viis aastat nukufilmis, et see on üks nendest eesti kultuuripäranditest, mis minu jaoks oli juba tükk aega väga sellisel tähtsal kohal täpselt nagu kõik need eesti mütoloogia ja muhu seelikute mustrit, et see on niisugune aare minu jaoks. Et ma olen väga õnnelik, et ma olen seda avastanud, et animatsiooni huvi mul oli eluaegne. Ja siis see koht ongi sihuke, kus fotograaf see ja filmikunst saavad kokku, sest see käib niimoodi, et meil on siis lukud, kes on spetsiaalselt ettevalmistatud nende sees on siis traadid ja siis liigutad neid hästi väikeste sammudega. Ja pildistad, et räägitagu video juttu sellega nagu filmijuttu, aga see on ikkagi koosnevad fotodest ja iga kaadrisse sätid täpselt samamoodi nagu sa sätid, mingit stuudiofotod, paned valguse kompositsiooni hästi peenelt paika, mõtled rahulikult ja siis siis alles võtad. Eesti nukufilm on üle 60 aasta vana ja legendideks on muutunud seal ott kosmoses, Peetrikese unenägu ja kas need on mingid sellised asjad, mis ka on teid niivõrd lummanud, et pole teist valikudki kuskil mujal töötada kui nukufilmis ja vaadata, mis võlumaailma osa nende nukkudega lood. Ja võib ka öelda niimoodi, et see on minu unistuste töö. Muidugi kahjuks võib-olla võib ka öelda seda, et see ei saa sinu ainukeseks erialaks jääda, et kultuuri poliitikast väga ei taha rääkida, aga et sellega ellu jääda ja et need filmid edasi teeksid midagi filmipoliitikas võib-olla peab kergelt muutuma lähitulevikus ja see puudutab tervet filmindust, et üldse olla filmitegija mõnedele inimestele võib-olla sihuke illusioon, et noh, räägitakse mingi Ameerika või Euroopa filmitegijad, reisija mingid rikkad inimesed, et siin need on entusiastid, kes teevad asja ja saavad natukene midagi vastu, et lihtsalt ellu jääda sellel hetkel, kui sa seda teed pärast sa pead enda elu jaoks ikkagi kuskilt mujalt teenima. Et kultuur on väga-väga rikkalik ja suure suurejooneline, aga toetusi kahjuks. Napimaks sõna otseses mõttes. Nii ta on, aga väliselt on kõik suurepärane teile, nukufilmioperaatorina alustasite, te olete režissöör, Eesti kinoliidu ja dokumentalistid gildi liige ja kõlab võimsalt, aga on veel ilmselt väga pikk maa käia, et kõik see valdkond oleks ka normaalselt rahastatud. Ja see tee on pikk, aga mina võtan seda ikkagi suure sellise rahuga ja õnnega sellepärast et vahet ei ole, võitlus on ka huvitav. Kui sul on seda võimalik öelda, et sul piisab entusiasmi ja piisab oma südamest selle jaoks, et teha seda, mis annab sulle rõõmu ja räägib ka maailmale, et kui need filmid reisivad veel näiteks festivalidel või sa õpetad midagi teistele, seda, mida sa oskad teha. Sellest piisab tegelikult, et ellu jääda, on alati võimalik. Tulles jälle tagasi teie juurte juurde, ütleme siis niisiis vene multifilmi nukufilm, need on ju ka üsna legendaarsed nässu sõbrad ka oma ja kas te vahel vaatate sinnapoole ka, et mis seal toimub ja ikka Nuupagadiist on natukene asi edasi arenenud, see on tõsi küll, joonisfilm aga põhimõtteliselt. Kõik on emotsioon on minu jaoks alati olnud huvitav ja ma olen ka lapsena vaatanud nii sedasama nupuke tihit kui, kui ka välismaa asju. Et olengi pigem maailmale avatud ja igalt poolt tuleb huvitavaid ideid ja miks ma hiljuti hakkasin tähele panema, et alguses kartsin, et kui mõtled välja midagi, mis sinu jaoks on täiesti erakordne, täiesti omapärane siis vaatad kuskilt mujalt tehtud täpselt samasuguse sisuga ja mõttega filmi siis oli nagu pettumus, aga nüüd ma sain sellest aru, et mõtled tegelikult igal pool voolavad täpselt sama joon seal kõik energiate läheb kuhugi ja seda ei ole vaja karta. Maailmas kõik otsivad tisse, ennast, otsivad tõde otsivat mingit universumi saladusi või lihtsalt, kuidas elada, üritavad aru saada ja siis me kõik jõuame kuhugi saama kohta tegelikult et rahvus ja rahvustunne on tähtis, aga mitte nii palju tähtis, et hakata mõtlema, et oi, teises ei võta vastu. Kui filmi temaatika ja idee ongi väga-väga sarnased, siis ometi loojad on ju erinevad. Jah, just, et iga iga käekiri on erinev ja iga film on täpselt sama tuumaga, võib-olla. Aga see ümbrik loeb. Üsna palju laineid lõi aasta tagasi välja tulnud film, nukud ja tootemid ja kust see idee tekkis, selle te tegite abikaasaga kahasse. Tegelikult sihuke natuke eksperimentaalne mõte, et silm on nii dokumentaalfilm kui ka nukufilmielementidega, et animatsioonielementidega, et see on selline natuke filosoofiline vaatemäng sellele, kust mäng sünnib ja mis asi on üldse see mänguasi nagu mingisuguse energia kehastus, et nagu väga keeruline seda niimoodi kokku võtta. Et see on jutustus sellest, ütleme, loome maailma mängides ja me elame niimoodi, et kõik, mis on vaja, siis nagu konstrueerida oma peas. Selle jaoks on vaja mingit abivahendeid ja nukk või siis objektid on see, mis meile antud, et seda ära kasutada. See film oli minu jaoks väga suur tõuge. Et nüüdseks ma nukkude toote ning ma tegin koos abikaasaga kaasautorina ja mõned lühifilmid olin režissöörina teinud, aga praegune filmis nukufilmis käib, on minu autorianimatsioonid debüütfilm. Et muidugi kõik minu jõud praegu läheb sinna. Et eelmised filmid olid kõik tähtsad, aga hetkel ma võtan neid nagu koolitus, et luua praegust filmi nii võimsalt kui võimalik. Tegelikult väga Eestis ilm selles mõttes, et selle filmi pealkiri on teofrastus, see on astri treila raamatu järgi. Ma natukene pidin sisu adopteerida ja muuta selles mõttes, et kui me räägime raamatu, siis on lastele mõeldud raamat, mis oli välja antud aastal 85 esimest korda ja see räägib kassist, kes otsib oma kodu, siis korraks leiab seda ja kaotab seda uuesti. Et selline natuke nukker, aga õnneliku lõpuga raamat, kus oli hästi palju luuletusest ja sisemonolooge ja dialooge et filmiks seda adopteerida, nii nagu ta on. Põhimõtteliselt nagu ei olegi võimalik, et meil on rohkem piltlik film ja näiteks erinevused on sellest algavad, et kui me vaatame raamatugaa, siis seal vastu vaatab hall triibik, kas ja kuna me teeme animatsiooni, siis see 80 tehtud kõik plastiliinist ja teda väikse kammiga kammida, selleks arvavad, liiguksid, et need triibud, hallid triibud läksid kõik ühtlaseks massiks, et valisime meie, kas on oranž. Sest ma nüüdseks elan hoopis Pelgulinnast ja koos abikaasaga, kui vaatan aknast välja ja siis seal üks just Tore oranž frastuse moodi kais käis ringi ja me otsustasime demeni, et mulle endale muidugi ka kaks kassi ja nad on pigem siuksed, üx mustvalge ja hall kass. Aga see oranž on igas kaadris näha ei silm, kogu aeg võtab ta vastu ja loodetavasti lastele seal ka atraktiivne. Film on muidugi mõeldud nii lastele kui täiskasvanutele. Väga tore ja millal filmi oodata võib? Kui kõik läheb plaanijärgselt ja kui inimeste entusiasmi ei saa otsa siis loodetavasti PÖFFi ajal on ju põnev seda PÖFF sortsi raames. See on siis sügisel sügisel ja ma kujutan ette, et teie sõpruskond on ilmselt väga-väga kiire. Need mõttekaaslased, kes teil külas käivad, kellel teie külas käite, olete ikka seltskondlik inimene ju ja, ja ilmselt on see ka rahvusvaheline. See ongi, et alates sellest samast filmikoolist ongi pigem igast rahvustest sõpru ja inimesed tulevad külla tihti meile ka teistest riikidest. Et ise olen seoses saamade filmidega festivaliga rännanud küll, et Kanada, Kanada, eestlastega saime väga tuttavaks, kusjuures ja siis hiljuti näiteks Rumeenias ja sealt on mõned uued inimesed, on mu ellu tulnud, kellega saab rääkida mingisuguseid filmijutte. Et igalt poolt tulevad inimesed ja ma olen igale rahvusele täpselt samamoodi avatud. Tundub millegipärast, et oma eluga väga rahul, vaatamata sellele, et animatsiooni alarahastatakse nagu teisigi kultuuriliike Noh, kui ma juttu alustasin sellest leplikkusest, et ma olen leppinud kõigega ja ma olen õnnelik selle üle, et nii võib ka öelda, et eluga rahul olemine sõltub ainult meist, et kui kui sa ei ole rahul puhtalt oma sellise iseloomu pärast või kuskil hinges on midagi puudu, siis see on sinus. Mingid deemonid möllavad ja ei anna sulle rahu, siis on see sinu isiklik probleem ja katsu seda lahendada. Et iga igas igas olukorras saab mingit paremat külge ka näha ja mul ongi otsus tehtud hästi hästi kaalutud otsus, et ma tahangi rääkida inimestele edasi pigem headest asjadest ja pigem nagu seda frastuse siin praegu vabadusest, kaastunnet, suurtest sõnumitest, et muidugi mul oleks hästi palju nukraid ja kurvaid lood ka rääkida, aga see on minu valik ja sellega tulebki minu õnn, et mavalisin pigem heid asju, rääkida. Te olete valinud ka lõpumuusika. Jah, nagu ema mind õpetaski, noh, lihtsalt sellega, et ta kuulas ise sellist klassikalist muusikat rohkem, et see alati viibinud kuhugi sinna, kus ma tegelikult võib-olla ei olegi kunagi olnud, aga see viib mind sellise maailma, kus kõik esivanemad istuvad või kuskil jalutavad põlludes metsas või ühesõnaga, müstiline koht, kus kõik alguse sai minu hinge jaoks. Ja see pala on just see muusika, see on, sest ta kovitši number kaks See on nii võimas pala, et siin võib igasuguseid pilte silmade ette tulla ja suur tänu veel kord teile venelane Sergei Kiibus saatesse tulemast. Veel olid stuudios Haldi Normet-Saarna Ämaris Tombak. Ja nüüd siis Šostakovitši.