Aa nüüd oma kõrvu kikki ja tule, kuula mu uudistasime. Terissid ma olen metsavahi Reenasid Muhu saare pealt kahe Vääna vahelt jälle kindlasti vaja, enam-vähem kõik eestimaalased kuulühest nõuksest kangest puhkpillidirigendist, tantsuhoidekivi jänes, saksofonist Villu Veski nimi oo juba homsest aastal üle terve maailma tuntud aga põle poolestki kindel, et nendest vägevatest muusikameestest oleks üldse keegi juhtunud midagi kuulma. Kui 1969. aastal põleks Muhuse satun lõõtsa puhali üürib ellu ristinimega Vello Tiiger, palu Vigala kandi mees ülemaalt kes koos oma muhulasest naaseelijaga tuli siia muuse. Pärast seda peru kool põles. Wellu nimelt Ovilluja Antsu kõige esimene pilliõpetaja. Tegelikult võib Wellu kohta julgesti ütelda, et Vello on see mees, kes tõi muhu, see muusika. Vähemasti pannida lapsed pilli mängima. Ja Welluga me täna juttu Amegid, hakkame kohe nüüd üsna algusest pihta sealt Ellamaa koolist, mismoodi seal laste tilli õpetamine seal siis alguse sai? Vihik oli ammu sees, mõtlesin, kuidas sedasi, et siin mitte midagi põle. Et hakkame midagit proovima ja ma mõtlesin, et 69 ma vaatan Ellamale heli läks sinna õpetajaks ja et vaata, mis, mis asjad siin üldse on. Kuulda oli, et midagi pole mängitud ennem lapsed niimoodi kuskil noh, kes nii ja naa. Ja siis sai sinna mindud ja ma siis panin 69, ajasin kokku, kes vähe mänginud on midagi näiteks akordioni siis Pille põld seal peol akordionit, kontrabass ju hellema klubist toodud, pisikesed olid huvitatud kangesti, vaat siis sai panna paika. Kolhoosist sai luba küsitud üks päev, pool päeva tähendab, ühte päeva ei antud. Aga pool päeva, et siis kella kolmest vähemalt kella kahe-kolme ajal ma saan juba kuulimas ja minna ja siis lapsed on enam-vähem vabad ka ja ja siis paneme nad rea velo, vaatame, et saame seda ja et saime midagi tegema hakata. No siis hakkasime norima igasuguseid pill, kust midagi ripakil, olla. Akordionil, kellel kodus on need, kes, kes sai laenata ja ja saime väiksed ka kokku, väiksed väiksed mängijad niimoodi, et hakkab sealt midagi looma. Ma ise mõtlesin. No midagi peab saama, et kõik jutud olid need vanade meeste jutud igalt poolt kuuldud, et Muhu väga laulu ja muusika line rahvas ja et noh, peab need ikka ritta ajama, et ehk siis teevad rohkem muusikat ise ka, et kui mõne luu meesel õpime mõni kodu mängima hiljem või tehku mis tahab, aga kui mõnest asja saaks sellest suurest edaspidine hundid tulid, et sealt et kui mõni muusika juurde jääb ja enamus jääks niisama kas või mängiks oma pereringis või kuidagi niisugust ka suur asi. Aga jah, ja siin nii ta korjas, Leida Korjus, vahepeal oli juba 20 mängijat, siis läks 30, isegi 40 on üle 40. Aga siis oli ka kolm, kolm orkestrantide mudilased, vahepealsed kooli omad ja siis kes juba lõpetas Orissaares käisid ju väga paljud jäid, tahtsid mängida, käisid siis selle proovi ajal ikka mul pandias. Üks asi, mis veel paika panin, ise mõtlesin. No ilma noodita. Isa. Peab noodi ette kirjutama, no ma tegin kõik need partituurid ju ise. Niimoodi kirjutasin partituuri välja kuskil loom, mis ma mõtlesin ja vaatasin kodus üle. Ja siis lugusid tuli palju teha, aga lapsed kõik ringi kirjutama. See oli see põhimõte ja ise pidid teadma ka, mis asja nad kirjutad, mete umbluud, siin nad siis ei tea, mida vaatavad Iru rütmi ja kõik. Aga siis saigi selgitatud need asjad ära isegi tahvli nurga peal ma tegin nendele ette, et vot see on see asi ja see on see asi. Ja nüüd pärast on täis mehed ütelnud ikka mitu-mitu tükki on jutuks tulnud, et et kes natuke musitseerivad veel ütelda ja sai noodid ära õpitud ja nende lahega siis need liivale kolisid liivale tuli ju see elama, kadus ära. Ühendati ära, kokku läksid jah, 78, minu teada ja liival oli üks suur pluss oli üldse. Hellamaal oli muidugi liival tulla, lapsi oli palju. No 80.-test ma tean, Piva orkestris seda sellega käidi igal pool tantsimas ka. Olli küll ja neid kohti oli palju, pidevalt käisime pidevalt Läti vahet sealt Eesti ja Läti vahel, käisime Soomes, käisin Venemaal, käisime kaks korda. Kas ühel korral isegi Moskvas ja Moskvas käisime põllumajandusnäitusel terve nädal. Seal oli orkester, laulud, mis meil orkestri saatsime ja kõik me saatsime, tantsid ka ära, kus siis sel ajal mingi maki pealt kuskilt lasti. Siis käisime hor Olüoonuki laagris, terve kuu aega oli musta mere ääres. Mängisime seal, noh, seal oli limiit antud 10 last tohtis olla ja juhendaja siis ma olin XI seal torumäng ja need on ju elus kõige kaugemale jõudmine. Päris esimesed olid seal vist, nojah, need, need olid kõige esimesed ega hakkasid seal elamal mängima, klarneti hakkasid ja et sai nendel klarnetit muretsetud, siis hiljem ma andsin nendele ikka mul juba 72 sain saksofoni siia tuua. Ja muidugi nüüd kui ütelda, näiteks Villul, kes kõige kangem saksi mees on, tal on ju siini omad õpilased, kes nüüd praegu tiivad sakrofoni Kuressaares. Ja muidugi tants, Antsul on ju suur muusikakuul taga puhkpilliosa. Ja seal tal on ka, käis kunagi siin koolimajas oma Türi muusikakooliga mängimas, igavene hulk oli teise. Aga olete ise Reinokeid ka pidanud paljusa käelt lapsi läbi, käin nende aastatega. Vaat ei ole akordionid ega siukseid asju, ma pole kokku panud. Huvitaval kombel ma hakkasin lappima, ükskord, mul on õnneks ikka mõned päevikud alles jäänud. Hakkasin neid kontrabassi, mängid klarnetimängijad, kes klarnetit mingil moel päris klarnetit mängisid. Neid tuli kuskil üle 35, no ütleme tsirka põhiliselt 35 selle ringis üks siiapoole sinnapoole. Ja kontrabassist, täpselt sama arv kogu akordioni. Ma pole mete mitte jõunud sadadega, juba neid on kindlalt sadadega. Welluga võiks juttu ajama jääda, giid. Sest pillimäng, see pole mitte ainumas asi, mida seda lasteleo Elua õpetan. Kabe ja male, mängi nänna sammati. Vaat sõuke kange mees, Jüri Vello.