Tere hommikust. Hiljuti kerkis meie avalikus suhtluses esile lausejupp, Eestis saab sünnitada ka põllu peal. Enne seda on Eesti poliitikud näiteks taevast appi palunud hõisanud sõnapaari vali kord ja kutsunud üles liikuma Euroopa rikkaimate riikide sekka. Kujundid on sõnakunsti alus, nagu Juri Lotman on tabavalt öelnud. Luuletus on keeruliselt väljendatud, mõttekujundid sünnivad ka väljaspool luulet, isegi argikeeles. Kujundid sisaldavad rohkemat kui sõnasõnaline tähendus. Näiteks lause Eestis saab sünnitada ka põllu peal, sisaldab selle leia isiklikke seoseid oma perekonna ajalooga. Ütle ja enda jaoks on tegemist looga, kuidas keegi kunagi päriselt põllul sünnitas. Teiste jaoks aga kõlab põllu peal sünnitamine ettepaneku või tõdemusena, et Eestimaapiirkondades polegi sünnitushaiglaid vaja, sest saab ju ka teisiti hakkama. Kujundlik sõnakasutus tähendab, et sõnum ei jõua alati kohale, nii nagu kujundi kasutaja seda ise sooviks. Kui kunstiteosest näiteks romaanis novellis või luuletuses on mitmeti mõistetavus teose tugevuseks siis igapäevastes suhtlusolukordades võivad kujundid hakata elama täiesti oma elu. Teiselt oleks elu ütlemata igav. Kui meie keelekasutus oleks tavapärane ja kuiv. Lõikan siis kannatlikkust, et kujundeid lahti mõtestada ja tajugem ka paremini suhtlusolukordi. Et kujundeid ei muutuks elevantideks portselanipoes, kes lammutavad ära meie jutu tegeliku mõtte.