Saatejuht Haldi Normet-Saarna. Minu külalisteks on täna kolm ema. Tere kasahhid per haigul Uudeebeekova ukrainlanna Katerina Levkovskaja, ungarlanna Edina tuhvalla Pärn, tere, tere, tere. Ja kokku saime me loomulikult sellepärast, et homme on emadepäev ja sel puhul räägime muidugi emade juttu, aga pisut muudki, sest kõik olete küll ükshaaval ja eri aegadel siin saates olnud, aga no mõndagi tasub ikkagi meenutada ka. Ja kõigepealt siis tõesti, et millal ja miks keegi teist Eestisse tuli ja kui rahule ta selle tulekuga jäi. Haigul kasahhid, tar noh, ma tulin siin sügist saab peaaegu 10 aastat tagasi. Mina Aafrikas on eestlane, saime tuttavaks Kasahstani ja tulime elama Eestisse ja ma ütlen teile ausalt, ma väga väga olen rahul. Sest mul siin väga meeldib eriti Tallinn, ma tulin suures linnas nagu Astanas, algus oli imelik, niisugune väikene. Ja mis ma siin teen, aga tegelikult praegu ma näen siin nii palju võimalused, väike Tallinn, kõik on olemas, on pealinn. Ja ma ütlen, kaks korda rohkem Joan siin lapsega tegeleda kui Kasahstanis, sest kõik on lähedal ja niisugune tempo ka väga rahulik. No kontrast on vist päris vägev tõepoolest ja teie-i kull õppisite Mainori ettevõtluskoolis, eks ole, ja nüüd olete raamatupidaja, teie kohanemine ja eesti keele selgeks saamine ja õppimine ja õpingute lõpetamine ja tööleminek ja see kõik läks ilma eriliste vestlustes ta. Seda küll jah, sest tegelikult ma noh, ma olin juba Kasahstanis raamatupidaja. Ma tulin Eestisse ja see oli niisugune hea mõte, et ma nagu elan sisse ja oleks tudeng ja mul tekiks oma elu. Õppimine oli väga kerge, väga meeldis, ma sain hästi palju tuttavaid ja sain väga kiiresti nagu assimileerida. Edina lühidalt, meenutame, mida me kunagi saates rääkisime, kus te siis üksinda olite, ma olen vist kõige vanem, siin on juba 20 aastat, on Eestis ja. Ma õppisin Soomes ja sattusin tuttavaks üks eesti mehele, kes on minu abikaasa, nüüd seal lühidalt seda lugu, kuidas ma sattusin siia ja mina olen ka ülirahuliks Hiinaga. Ma arvan, kas ma saan, eks ole, väga rahulik Ungaris ka söödu meie töös ja meie perekonnas tuttavaks ja sõpradeks, et kui see sobib, siis supervidina ma pean ütlema, et teie eesti keel on palju paremaks läinud. Küll teie arvate niimoodi, siis on väga tore läinud. Ja tänasel päeval olete te siis kunsti akadeemia sisearhitektuuri osakonnas dotsent ja elu käib täistuuridel akadeemilise puhkuse ajal, et rock n töötan ja tegelen lapsega, naudin seda väga, jäi ütlemata, et Edina teil on kolm last, haigullil on praegu üks laps ja Katerina. Jah, mul on ka üks laps ja ma tulin Eestisse esimest korda aastal 2001 lihtsalt külastama oma tulevase abikaasaga. Ja olime siin Tallinnas, käisime ka Pärnus ja mulle üldiselt meeldis Eestis ja siis aasta hiljem abikaasale pakuti siin tööd ja nii me siia kolisin, mängi ATKs, on eestlane, kes töödes siis Kiievis niimoodi me kohtusime ja Eestis elati nüüd ühtejärge kui mitu aastat. 13, aga me ei elanud siin kogu aeg, mingi periood oli, kus me elasime kaks aastat Moskvas siis Kiievis ja nüüd olete ka täiesti siin kõigega ära harjunud ja Eesti kohta võib öelda, et see on teine kodu teie jaoks ja olen ka Eesti kodanik. Sain Eesti kodakondsuse eelmisel aastal, siis võib nii öelda. No eesti keel on teil ka alati selline üsna sorav ja sujuv olnud ja see, et teil on nüüd Eesti kodakondsus, ei ole kuidagi takistuseks käia sünnimaal, sest et Eesti kodanikul ei ole vaja ukraina viisat, ei ole vaja. No haigul ja Edina ja Katerina, kui te siia tulite, kes teil kuskil nagu alateadvuses tiksus ka, et see on päris huvitav, et kuidas lapsed siin võiksid kasvada? Minul küll ei olnud üldse mõtet, sellepärast et olin siis noor oma arvates liiga noor selle jaoks ja mul olid hoopis teised huvid. Tahtsin kõigepealt aru saada, millega ma hakkan siin Eestis tegelema. Reisisime palju ja vot sellised mõtted olid ja veel oli magistriõppe ülikoolis pooleli, siis ma pidin koju päris tihti sõitma. Nii et laste peale hakkasin mõtlema kuskil 10 aastat hiljem. Edina noogutab kogu aeg, ega ma olin juba midagi 27 täielikult vanusest. Ma olin valmis juba lapsed saadaga, kuidagi ei tulnud me seda, see oli niisugune lahtine küsimus, et kas me hakkame üldse nagu Ungari seal oma abikaasaga koos või kusagil kolmas majal vutte allega ja mulle ka müüras, et seal nagu ebaõiglane natuke otsas. Aga siis hakkas mulle meeldima jama, kohanesin siin ja siis oli nagu arusaam, et peame siin ei anna siin edasi. Aga ma mäletan seda hetk, kui ma ütlesin abikaasale, et nüüd siis tuli lapse haigul, noh, minu puhul ütleme nii, laps juba oli ja minu jaoks oli suur küsimus, kui ma esimest korda tulin Tallinnasse, hakkasin uurima, mis siin haridussüsteem, hakkasin uurima, mis sinna lasteaed, kuidas ma tahan lapsi panna ja päris kiiresti sain sellega kama, ütleme ühe kuuga sain kohta kõike, noh, siin ka oli niisugused probleemid nagu mul kodumaale, aga suhteliselt kui sa tead, siis sa. Aga pärast seda mulle hakkas kõik meeldima, aga muidu ma muretsesin, kui nad on täisvärviga, kuidas koolis teda vastu, kuidas lasteaias, aga praegu mõtlen ta käest, teda armastatakse koolis ja lasteaias, mind väga vedas Igor esimese õpetajaga ja praegu ta juba viiendal käskis õpetaja teda väga armastav ütlebki, et teil on nii hea laps, isegi ma mainelis käisin õppima, seda vahel oli minuga kaasas. Ja õpetajad, kõik professorid ütlesid, teistasime loengusse prosest, ütles, et niisugune superkasvatuste laps istub ilusti ära igal pool, ma ainult näen seda head, see kõlab tõesti nagu muinasjutt, et kuidas see laps siis on niimoodi hästi kasvatatud, et mis võlunipp sinuni nii-öelda minu arust on täiesti tavapärane laps aga teisegi oma huviringis ja seal käib teda kogu aeg. Noh, ma saan kiitusekiri, kasvatus, see, see, ma ei tea, meil on see. Näiteks, kui on inimene sinust vanem lugupeetav Naciaadide maadel. Ja ma tegin oma professori ukse lahti, siis ta ka lõpuks ometi Kärs koridoris regular, tee uks lahti, noh, siin mehed teevad, on vanem mees. No see on lugupidamine ka hästi oluline ja ise olen maal kaalsem veel tugevam kui näiteks, kui tulebki tütarlaps naaseda omades nendele seda ei olegi nii palju. Ja võib-olla sa mõjukas minna lapsele ma ei oska öelda ja õpetajatel okupeerimine väga oluline meede, see on äsjaadile eripära, jah. Eeskuju on nakkav ja kui vanemad ees näitavad, siis Edina, mida arvate? Ma olin ka natukene üllatunud, kui laste sõpradega kohtusin tänava ja siis nagu harva ütlesid mulle tere nüüd kui need suuremaks kasvanud, nagu parem situatsioon, aga minu jaoks ka see on väga tähtis, et ütlete ütlejaid ja olen nagu ei lähe minu jaoks kõige suurem pluss siin Eestis, et elutempo on siin rahulikum ja võrreldes minu kodulinnaga, mis on mitme miljoni elanikuga Mägabulis ja elu seal nii kiired see ei sobigi väga lapse kasvatamiseks, nii, siin on tingimused paremad ja samuti plussiks on see, et muidugi Eestis elades saab poolteist aastat emapalga täismahust emapalga aga Ukrainas emadele toetused on väiksemad. Tegelikult nii väiksed need toetused on, et ema ei saa selle rahaga keskenduda lapse kasvatamiseks, peab tööle minema ja raha teenima. Kuidas Ungaris on sarnane toetused nagu siin ees, siis välja arvatud seda kolme lapsetoetus, mis oli juba ennem ka Ungaris, aga eestist tuli vist eelmine aasta, kui minu kõige suurem laps sai kaheksateistaastane. Siis me saime seda enam ja ma ei oska, mängis Carlos Sainz hetkel, kui ma ära läksin, veel ei olnud praegu midagi on ma ei tea ka väga palju, kui niisugune Ungaris, missugune süsteemid toetusest väga palju, ausalt öelda, kuidas seda jääb, aga siin ma olen ka väga rahulik, kõik läks väga sujuvalt ja väga mõnusa, isegi sünnitusest, kui ma räägin sünnitusmajas, kuidas kõik läks, et see oli uskumatu mõnus elamus, noh peaks niimoodi, kolm korda läksin läbi, aga sünnitamine ja see on tõesti mõnus sama reklaami nagu seda, et siin on kohatajalis olla. Nojah, siin on toetajaid, hingamine, kõike mu sünnita. Ma tean, mul on tuttavad, kes siin ka käinud Peterburis siin sünnitasid ja väga rahul ja mul on tuttavat Kasahstanis, kes tuli ja oli naljakas, ütlevad, et rääkisid etud kaasa, toitu sünnitas vahenõusid ja kõik muu ja kingitused ja seletasid nad tuli ja miks see kõik seda siin ei ole vaja seda tagasi, siis nad pidid kõik seda toitu ära jagama, sest see oli liiga palju. Aga Kasahstanis see asi nii käib, et võetakse toit kaasa ja, ja noh, see sõltub, kus Lähete erakliiniku siis on, kui sa maksad, siis seal kõik olemas, aga muidu noh, kui mina sünnitasin, ei olnud veel midagi, seda ehitatakse veel. Aga praegu, kuna nafta hind meil kukkus, meil ka kriisitleme ja selles kokku hoitakse Te nüüd kiitnud Eesti sünnitusmaju ja ema palku, aga mis puudutab laste kasvatamist, siis kas siin on ka mingid erinevused teie sünnimaadel, aga mul on niisugune tunne, et nagu eestlased annavad paadi rohkem ruum lastele, et nad oleks nagu rohkem iseseisvamaks, kas nagu sümbosed öelda, et nad lasevad lapsed ronida kõrgemale redelil või mänguväljakul nagu, nagu meie teeme. Me muretseme palju rohkem, piirame palju rohkem lapsed, nad on rohkem niisugune kuidagi nähtamatult olevad lapsed kõrvale, ainult kui on väga vaja, siis nagu segavad sised. Ja mina emana pidin nii mõndagi ohverdama. Sellepärast et kui laps oli pooleteist aastane, ei olnud ma valmistada lasteaeda saatma ja ise ka ei olnud valmis, tahtsin temaga koos olla ja seda juba raseduse ajal siis kui pidin ka ettevõttega tegelema. Aga samas mõtlesin, et tegelen tegelikult oma kõige olulisema projektiga elus õigustasin endale seda nii, et et las kõik ülejäänud ootab. Ja, ja see minu jaoks täiesti nii sellepärast, et ei saa mitte ühtegi minu projekti nimetada nimeks kuigi kõik on olulised ja huvitav, aga no kui alguses ma tulin Eestisse, on nagu siin räägiti, et eestlased sihuke natukene külmad ja ma alguses ka mõtlesin, et noh, pere vahelised suhted on siuksed külmad. Aga kui ma juba noh, elasin kuskil viis aastat, ma hakkasin üldse aru saama. Tegelikult see ei ole külm, see lihtsalt lapsele juba lapsepõlvest andeks, rohkem võimalusi proovida, ise ronida, teda ei hoia nii kõvasti nagu oma ringis ta tal annaks rohkem vabadust ja mul mehega oli sellegipoolest vägapalju vaidlus, kui palju ja kuhu ma lasen oma last. Ja ütleme, mul oli igasuguseid noh, väljamõeldud probleemid. Aga nüüd ma, kui mul on laps, hakkaks teismeliseks ja ma tean, kuidas mul sõbrannal Kasahstani teised, kuidas on mul siin, et laps saab rohkem oma, mis ta arvab? Mõttedes ta ütleb, et ei rahulikult, aga meil Kasahstanis näiteks täiskasvanud, kui ütleb inimene sinus vanem ja kui ta ütleb, et ütles, vot, ma olen vanem, olen targem, et minu mõte on see õige, aga minu laps ütleb ja, aga me ei taha seda teha. Vaatavad nüüd me pole ja ma ei sekku sinna. Ei taha, siis ei taha, ta peab iseennast seisma, kui ta juba saab 18 20 ta saab eraldi elama ja ma valmistan ennast ette, et jah, ma luban seda ja lasen sinna, kuhu ta tahab. Sest Kasahstanis mul oli kuni 20, me isegi ei ole väga paljud kuskil käinud ja ma olin nii lähedal, vanematega see ka halb ei ole. Aga, ja noh, ütleme kui ma sõltub, keda kasutada, kas tüdruk, poissi ja ma vaatan tegelikult, et poisid on palju parem anda, vabadus rohkem. Sest nad ikkagi mehed, kasvad meheks ja see noh, ma vaatan sellele positiivsed. Aga Kasahstanis ma näen, mul on, vend on siiamaani nagu väike poiss ja kuni 30 tähis saagib täiskasvanuks, sest vanemate kontroll nii tugev noh, mul on vaat kus ma suhtlen käreist, pärite, inimeste käe, sealt tulevadki igasuguste juba naljad selle kohta, et kuidas et kuni 40 aastat mees jääbki perega oma perega ja ja ta ei suuda taga oma peret nagu eraldi ära minna. Aga ongi õige hetk, et vaja lasta, kui 20 ma arvan, siis ta saab juba täiskasvanud, et me saaks tuule tiibadesse. Aga mida teie lapsed Eestis elamisest arvavad? Noh, ütleme minu laps, tal vaga meeldib ta vakka simuleeritud laps, ütleme Teron, eesti kool, eesti keel suus ja kõik teiste sõbrad. Ainukene praegutele hakkabki see, et ta natukene ei saa aru, mis tal noh, mis rahvusest pärit on. Sest ta on minu laps, on isa laps ka, aga ta lihtsalt tekkis. See küsimus on tegelikult ka tähist ei ole pooleestlane, ta ka tähist pärit, on minul töötajad ütleme selleski oligi moment. Aga minu laps arvab, et ta on eestlane. Tal on eesti keel suus Eesti eest ja sõbrat ja kui me käime Kasahstanis, et ta tunneb, et ta on juba teistmoodi seda väga-väga kõvasti näha, sest käitumisest ja huvid on täiesti erinevad, ütleme nii. Päris huvitav oleks, päris huvitav ja ta vaatabki kõrvalt vaatab kõrvalt ja mõtleb paha. Jah, aga ta hoopis teistmoodi käituma ja see on mulle endale ka päris huvitav, ma ei tea, mis sellest saab, aga hetkel ongi nii. Kuidas teie teiste lapsed ennast identifitseerivad näed, sündisid siin ja ma tahan öelda, et see eriti see kaks suurem ja nad on iseloomust ka puhas Nad räägivad küll ungari keeles, aga nad on eestlased. Väiksem on veel nagu hübriidsõda küsimus, et kuidas sõlmida seda Ungari rahvuse peale, uhkus hakkas vis nüüd tulema. Eriti kui nad olid teismelised, siis oli isegi piinlik, et kes me oleme, noh, kuidas on need teismelised tahavad nagu saarlased olla tähistega, et see erinevus ei ole väga nagu hea nende jaoks. Aga nüüd nad väärtustavad palju rohkem, näed, ungarlased ka. Aga kui nad Ungarisse satuvad rohkem turistid, siis et ei avane veel ühte tahku neist, et nüüd on nad rohkem ungarlased ei ole, selliste Sa oled väga väiksed, olid siis siis oli nagu normaalne, et nüüd ma olen siin, nüüd mul on see nüüd ma olen ungaris ungarlane ka ma räägin ungari keelt ja kõik on minu ringi ungarlane, aga rahvuse tunne on, Nad on eestlased. Et lihtsalt mul on selline elu, et Ungaris on sugulasi ja ka muidu kodu on Eestis, kuidas Katerina teil on ja kõik minu sugulased Ukrainas ema, isa ja vend ja tema lapsed ja sellepärast ma teangi, kuidas elu käib seal Ukraina sellepärast, et lapsed on väiksed ja ma tean täpselt nii toetus, et nad saavad ja ning see minu laps on kuue. Ja ta käib siis Eesti lasteaias, nagu ta ise ütleb. Ta on Eesti Ukraina poiss. Hetkel ta räägib kahes keeles vabalt, ma otsustasin, et kõigepealt õpetan talle siis vene keelt, sellepärast et ta saab kohe seda kasutada. Ta kasutab. Ja väga meeldiv, kui ta ütleb. Mulle väga meeldib, et täna lähme, ma tahaks mängida oma vennakeelsete sõpradega, aga siis teine päev lähme ja ma tahan mängida oma eestikeelsed sõpradega tujust. Enam ei taha nii palju rääkida mängima. Ja mul on samamoodi lapsed, et venekeelset sõbrad ja eestikeelset sõprade ja aga kas nad on eraldi kokku isa eiei vahel saame kokku sünnipäevadel ja tulebki hästi lõbus, sest päris huvitav kõik lapsed hakkavad essees rääkima. Las Bill Gatesi lihtsalt see lihtsalt ja. Me korjame isegi kasahhid, nad, nad mõned nad ei tea seda eesti keelt, lihtsalt vaatavad kuluvat aega, kõik lapsed lähevad automaalsetest tigedaks, see on päris huvitav vaadata. Nii käibki sünnipäevadel Caterina kuulus kaasmaalane Ruslan Trochynskyi käis ka siin saates mõne aasta eest ja tema rääkis, rääkis, et tema pesamuna, siis see ehk siis väike poeg, tal on ka kolm last igatseb hirmsasti oma ukraina vanaema borši, et kuidas nende toitudega on lood näiteks teelegina külmatee nüüd isegi rohkem nagu ennem Ungari tootjatest, see näed, hindavad seda kõvasti ja kõik segu jääsid ja isegi ma teen Slovakkia tooteid, mis on nagu meie ringid liiget. Ja muidugi vanaema koogid ka ja toidud ka nagu igatsevad akana proovi nagu järele teha, et mõtlesime Ungari tulid kodus ka. Ungari toit on selline äkiline, et eesti toit seal kõrval lahjaks ei jää. Jah. Jaa, köök, kibedad toidud, kame, sõime päris palju, et lapsed on juba piisavalt suured ka, et neile meeldib ka niisugune toitsin. Katrin, no mina ka, ma ei ütleks, et ma teen borši päris tihti, sellepärast et see on selline pikk protsess ja peab ette valmistama. Aga kindlasti teised road, nagu vareeningud ja lihtsamad, ütleme nii, muid toidud ja lapsele väga meeldib. Ta ise palub, et ema jäänud tee, palun varenikud, noh, meil on käsn sisse, söövad hästi peale, lisa keelettena ja ütleme, kui ma tulin siin mulle, mees, Lemeldi keedetud, lihatan mind ikkagi praetud, noh ma teen siis siis praetud variandid, aga siis ta ütleski. Me ei saa liha, liha, kasi kartulit kahe kartulite juurde. Aga, aga ma teen supid, need palju lisaga meil on, mul on turul oma koht, kus ma ostan kvaliteedi ja keedan spetsiaalseid supid ja noh, et vaga tervislikult võtab palju aega, noh, borši ka. Aga? Ta hakkas kasvama, kui kasvab ta alguses, see ikka nüüd Eesti toitu ütleme aga rohkem ta kuidagimoodi esikas, mis, kui selle meeldib maasuitsusink, siis ta topib. Nipsti minu vahele iso aga on praegu vaatame, mis edasi saab, on siin Eestis elades midagi sellist, millega on tõesti raske harjuda. Kui ma tulin siia, kohtusin teine vanematega ka, siis, siis tundus noh, ma tean, et see ei ole niimoodi, ta ütles niimoodi, et kuidagi seda Mootsioone või empaatia tundub kuidagi nagu vähem nagu meil Ungaris, aga nüüd ma saan aru, et lihtsalt see tuleb sellest Eesti iseloomust, et lehitseda füüsiline väljendamine, et ma armastan minu laps, võime armastan keegi üldse või nagu sõnadega nagu väljendada, et see kuidagi mulle väga puudub siin. Ja nüüd ma isegi märkan oma suuremad lastega nagu väiksem on kogu ennak kuidagi lähedane. Aga suuremastele külmad ja räägi veel väga vähe ja, ja ma ei tunne enam seda, et et me oleme nagu läheda. Kindlasti nad on. Aga mul on vaja seda väljendamine, mitte nagu teine inimeste või võõras inimeste eest, aga noh, kahekesi kui me oleme nagu noh, ütleme midagi. Või kallistamine või tee midagi, aga see ei tule see Ungari temperamenti ja Ungari emotsioonid, need on nagu jäänud tahaplaanile, aga kui te siis Ungaris jälle käimas olete, siis te saate jälle nad tagasi või natukeseks, ajad on Ungaris või see suurem lapse näklevad päris vähe nüüd Ungarisse ausalt öelda. Et noh, ma isegi, ma jään ise seal, siis ma räägiksin isegi minu jaoks, kui lähen Ungarisse ja kohtun perekonna ja siis kõik räägib sama ajal, et seal on nagu päris häiriv, aga siis laidude ära ja siis päris mõnus, et tuled siis tagasi ja istus laua ümber perekonnaga mõnusa õhtusöögi ja keegi ei räägi. Küsisin sarjas ükse argentiinlane, kes oli kuidagi väga ära harjunud selle eesti temperamendiga ja siis käis jälle Argentiinas oma sugulastel, külas oli suur pidulik õhtusöök tema auks ja ta siis istus ja kõrvad huugasid, sest kõik rääkisid korraga ja siis õhtu lõppedes oli mitu inimest küsinud, kas sa oled haige. Üldse ei rääkinud? Aga Katerina, mul on ka selline probleem oli ja siis, kui ma kokku puutusin sellega, et inimesed tegelikult ei olegi väga emotsionaalsed ja ka rohkem kinnised siis oli ka see keelebarjäär, kuna abikaasa on eestlane, kõik sõbrad olid eestlased ja ei saanud kuidagi normaalselt rääkida ja see oli natuke ebameeldiv, aga siis harjusin ära. Ja lihtsalt tean, et asjad on nii pikad pausid, kui räägid kellega ja siis järsku vaikus, see on normaalne. Nagu minna ka pika ja sõnumid päris paljad, nagu ta ütleb, et ära karju, tegelikult ei karju lihtsalt ma räägin normen häälega ära riidle, aga meil hiigla ma lihtsalt ütlen, mida ma tunnen ja mis, mida ma arvan. Et seda, et mulle seda on vaja välja öelda ja ma tahaks teada ka, mida ta, millest ta mõtleb ja on midagi, situatsioon, et mis võib-olla mulle või talle ei meeldi, siis räägime sellest. Aga noh, minu suurem laps käes, aga nad ei taha nagu sellest väga palju rääkida hoiavad sees kuidagi. Ja kui mina räägin sellest veel ja siis ei ole riidlemine veeerrveegaariumine, lihtsalt ma tahan, et sa tead, et mul on probleem ja ma tahan sulle seda öelda ja mõtles selle peale proovinud midagi muuta, et sinu elus, et sobime siis paremini kokku. No Edina, te olete tegelikult 20 aastat Eestis elanud, eks ole, aga ega see Ungari temperament ei kao mitte kuskile. Tuleb minuga hauda. Aga ütleme siis nii, et te ikka lõpuks saavutati kokkulepe ja igaüks annab midagi endast ära, teisega kohaneda ja nii need asjad käivad, seal on ju hästi selline pateetiline küsimus, kas te tunnete Eestis elades haigul Edina ja Katerina, et Keedun emana jutustatud aeg kindlasti, eriti selle, et mul on kolm lapse, on nagu väga väärtuslik ühiskonna jaoks? Seda ma tunnen küll, et see on uhke, teised Katerina ka ütleks, et selles mõttes. Ma tunnen ennast hästi siin Eestis. Ja ainuke asi, et võib-olla lapsetoetused siis peale emapalga lõpetanist võiksid natuke suuremad olla, sellepärast et praegu on see 55 EUR oli ja selle eest palju joosta ei, mina ka talle, millest hästi emane siin ja, ja, ja nagu raamatupidajad ja ma võin öeldes, et siin, noh, mul on kõik arvest. Ja see, mis muudatused tulevad väga hästi ka nagu Esossi pereperede jaoks. Muidugi noh, see on minu vaate selle peale ja ütleme, kui sa tahad siin peret ülal pidama, et see on päris, see on jah, et seal noh, mis siin ikka rääkida asjadest, aga selles mõttes, et nagu emana väga hästi tunnen. Kõik kolm olete pärit maadest, kus on väga rikas, ma ütleks siia juurde ka väga kirgas kultuur, kultuurielu, kuidas teile tundub, kas Eestis laste harimiseks teatrid, kontserdid, näitused, nii edasi on siin piisavalt väärt kohti, kus käia. Ja laste diaatrid ja kõik need etendused siin on nii head. Eriti mulle meeldib nukuteater lihtsalt. Me käisime seal, ma ei tea, mingi, kui ta oli väike kogu aeg. Praegu mul lihtsalt üksinda kuidagimoodi häbi seal istuda. Laps ei taha. Lõikude aadressil ja mul peetendased maksab mingi viis eurot või kolmi eurot, lähed kuskile vaader eriti väikestele, noh ütleme, kuni eelkoolide lastele nii palju ja hakkab aga huvitavatpidine. Me rohkem metsainimesed, et noh, kui me lähme kusagile kontserdile, no võtame käes väiksem, natukene. Viie aastane Jana kannatab nii kaua, kui kannatab ja siis ei kannata enam, siis läks, meil on niisugune nukuteatris, ma pean nagu ei olnud temaga. Aga veedame päris pajuaeg temaga, et ma proovin nüüd seal pärast kavatsen seda, sa pead ikka koolist, et ma nägin, et kasvas juba üles, ei näinud, kuidas ta kasvas, et ma tahan temaga olla rohkem, et metsas käima palju ja lihtsalt jalutan temaga linnas või siin ja seal selline meeleka väga meeldib. Nukuteater käisime väga tihti seal, kui poiss oli päris väike. Ja siis hetkel on meil kõige lännikumase mustkunstiteater ka väga huvitav ja selliseid kohti on palju. Tegelikult kus saab lapsega käia ja emakee mingi tsirkuse erinevad, tulevad show'd kust iganes ja sellest pole midagi kurta. Eesti on lastesõbralik maa. Kas ja kuidas teie sünnimaadel nüüd emadepäeva tähistatakse? Meil on huvitava viisil, on see esimene pühapäev, mai esimene pühapäev on emadepäev ja Eesti ja ma kogu aeg unustan ära pärast heina ja kui nagu tuletate meelde, et nüüd on emadepäev ära, aga me ei saa aru, mis, ma ei tea, miks PÖFFi, seal on niimoodi. Aga see kõlab ka niimoodi paremini, et ma esimene pühapäev, kes seda veel ei ole. Kaheksas märts ja see tähendab, et kõik emad, naised ja ja, aga meil ei ole emadepäev, minu jaoks oli esimene laps, läks laste, et ma isegi ei teadnud, siis ta tuli, ütles ta veel väga hästi rääkida, osad pildid, see on emadepäev, eks oma vanima, mis mõttes, mis on emadepäev. Ja siis saingi teada, et selline asi on olemas, Eestis veel isadepäev ka olemas. Sinna on veel aega ja täna me sellest ei räägi. Aga Ukrainas, kuidas lood Ukrainas varem oli peamine naiste ja emadepäev, siis oli kaheksas märts. Et kõik naised ja emad ka omad ka ja emad ka. Nii ja aga siis peale Ukraina vabadused, meest hakati tähistama siis nagu Eestiski mai teisel nädalal ja hakati siis tähistama aastast 99. Vaat ja emadepäev on saanud populaarseks ja heaks peretraditsiooniks ja teisi jutataks samal päeval nagu Eestiski, siis helistate emale ka ja ma helistan talle siis. Ta on harjunud, et kaheksas märts on see tema päev meil ka väga suurte, leidsime, et minu ema on lasteaiakasvataja, vein oli, kui ta töötas ja ja meil on nagu väga suur, väga rikas Literatuur, et väga palju laulud ja nagu see on nagu väga väärtuslik, niisugune kogu, mis väikelapsed õpivad juba nagu lapsepõlvest, emadest ja moded päevaks. Eriti ja mis teil siis homme kodus toimub? Minu puhul ütleme hästi tähelepanelik pees ja ma hommikul ärkan, Mullen tort, lilled teevadki kodus jäält, koristavad, teevad siia ja me tähistame seda ja helistoimile oma emale ütleb, mis kogu aeg unustab, miks mõtlesime emadepäev helistas Kaaennetan eestisse eemand A ja, ja. Uuesti helistan, lihtsalt imetlen oma emad ja meile perekonnas päris palju emad, niisugune noored emad, kes kes meenutavad mind ka nemad, et näe, kindlasti lapsed ka toovad midagi, väike lillekesed ja sööme mõnusa õhtusöögi ja siis me käime abikaasa ema hauda juurde, see on ka niisugune ilus jalutuskäik ning ma arvan, kindlasti ootavad lilled ja hommikusöök. Tavaliselt minu poisid siis käivad poes, kui ma veel magan ja toovad siis lilled ja ostavad midagi siis valmistavat Foomi kui söögi ja siis ma tulen alla ja siis me kõik koos tähistame ka. Meie saade hakkab lõppema ja teada on, et teil, Ledina on üks laulukene varu. See on üks niisugune väga ilus laste luuletus. Luuletaja Veurošanr kirjutas selle, mis iganes oleks, ma läheks ema juurde tagasi, kui ma oleks nagu lind lennaks ära ja laulaks väga palju, aga õhtul ikkagi tuleks tagasi ja sööks tema aknast, kui ma oleks nagu tuul, siis ka puhuks ja lendaks ja teeks kõik, mis on võimalus. Aga kui õhtu tuleb, siis ikkagi läheks rahuneks tema süles maha. Väga armas laul, mõeldes homsele pidupäevale, suur tänu stuudiosse tulemast. Kas arhiter, haigulgude Pekova, ukrainlanna Katerina Levkovskaja, ungarlanna Edina Tuhala Pärn? Soovin teile imelist emadepäeva ja kohtumiseni, aitäh.