Tere, Eesti Georgia päritolu surap jänes. Tra, mis lugu me praegu kuulsime, kuulsime üht varianti gruusia folkmuusikast. Ja see oli märkimisväärselt tuline lugu. Aga tulles tagasi teie vahva nime juurde surema jänes, siis kohtuvad siin tõepoolest korraga nii Georgia kui Eesti ema poolt eesnimi ja isa poolt perekonnanimi. Just teie olete sündinud su ruumis ja lapsepõlve esimesed viis eluaastat veetnud Ülem-Linda külas eestlaste küla ja mida te siis sellest lapsepõlvekodust mäletate seal selles külas, mida paraku täna enam ei eksisteeri. Tegemist oli oma aja kohta väikese külakesega, kus kuigi ta oli eestlaste poolt asutatud kusagil 1800 kaheksakümnendatel siis selleks ajaks, kui mina sündisin, oli see küla juba multikultuurne, ütleme niimoodi, et lisaks eestlastele olidki seal mitmed teised rahvused, kultuurid kombestikus ja selle tõttu omavahel segunesid. Igapäevane elurütm kulges ikkagi talu ja maaelu ümber, et tegemist ikkagi külaga. Minu isiklik kogemus oli kahesugune, kui nii võib öelda, sest minu isapoolsed vanavanemad, kes olid kolmandat põlve juba seal nemad olid rohkem talupidaja tüüpi. No minu emapoolse taga olid rohkem linnainimesed, kes olid ülemlinnas soetanud maatükikese ostnud maja ja sinna juba kusagil 20 sajandi viimasel veerandil ümber kolinud, et vahetult enne sõja algust 1900 üheksakümnendatel aastatel. Kuidas see elu seal majas siis teil lapsena välja nägi? Ise ma enamuse ajast veetsin emapoolsete vanavanemate juurest, kuna ema oli nende ainus tütar, seal oli rohkem ruumi. Isal oli suur suguvõsa, temal oli üheksa õde-venda, et nagu talurahval ikka palju järglasi. Ja nii ma esimesed eluaastad olin just emapoolse vanaisa kasvatada. Vanaisa oli mul ülikoolis tehnikumis täpsem olla. Õppejõuks füüsika, matemaatika ja sellest hetkest peale, kui ma enam ema otseselt ei vajanud, veetsin ma kogu aja rohkem temaga. Vanaisa oli teil selline märgiline inimene, lapsepõlves? Jah, et vanaisa antud põhimõtteid ma tõenäoliselt kannan edasi ja vähemalt vanemate sõnutsi meenutan rohkem vanaisa kui vanemaid. Mis vanaisast oli selline oluline, mis teid on jäänud teie elus saatma? Armastus hoolsus millal ta siis mulle eraldas, kuna ma olin täna ainus lapselaps ja akadeemilises ja võib-olla ka minu edasised valikud elus ongi inspireeritud nendest rännakutest, reisidest ja vanaisaga koosveedetud ajast ja minu hilisem erialavalik võib-olla tuleneb ka sealsest vanaisa vend oli samuti ajaloolane ja kuna ma selles seltskonnas rohkem viibisin, et ju siis sealt mingid mõjutused Tulnud sellest elukutsest me jõuame veel rääkida korraks ikka veel sinna lapsepõlve, mis tundub kuidagi väga huvitav, et kui suur muidu see Ülem-Linda küla oli, palju seal umbes inimesi võis elada. Asunduse suurus oli paarisaja inimese kandis ümberringi metsmäed, ilusad vaated, keegi mul silma peal ei hoidnud, nagu linnased kardeti, jookseb õueteele või mis iganes, et sai vabalt mööda küla ringi joosta, tundsid kõiki, vahepeal kadusid päevadeks ära ja vanemad otsisid taga, aga siis tuli välja, et olid kellelegi naabri juures juba pikemat aega peatanud ja nii edasi, et väga sõbralik õhkkond. Vaba ja piirideta elu Labojana. Ta elu mitu korda juhtus, et olin metsa ära kadunud, aga lõpuks leidsin sealt väljapääsu. Nuttes leidsin selle väljapääsu võtma. Selgelt mäletan, kuidas ema kodus tagapool oli suur karjamaa, kus olid pullid jooksmas ringi, et millegipärast olin kodunt ära jooksnud üle selle karjamaa otse metsa ja lõpuks jõudsin välja hoopiski isa talu juures, et kuidas sinna jõudsime. Siiamaani ei saa aru. Palju seal külas eestlasi oli. See on juba keerulisem küsimus, eks mitukümmend perekonda oli selleks hetkeks veel alles jäänud. Ma arvan, kunagiste väljarändajate järeltulijaid Ütlesin, et isapoolsed eestlastest sugulased olid ajapikku juba alates 20 sajandi keskpaigast Eestisse tagasi ümber asunud, et meie olime ja minu isa oli kiimane, kes siis nii-öelda ümber asus ja see juba sunniviisiliselt, et mingite kava plaanidel tegelikult ei olnud, sest sõda algas ja meil valikut ei olnud. Ja nagu ma saan aru, siis külas räägiti mitmeid keeli, sest nagu te ütlesite, et eri rahvusi oli seal ka ikka üksjagu. Mis keelt teie peres räägid? Räägiti erinevaid keeli tõesti, aga kuna tegemist oli juba nõukogude perioodiga ja lähedal paiknevad koolid olid ikkagi venekeelsed, siis minu isa pidi õppima venekeelses koolis. Minu ema oli aga juba linnainimene ja temal õnnestus gruusiakeelses koolis õppida. Omavahel nad suhtlesid pigem ikka rohkem vene keeles ja vene keel oli selles piirkonnas gruusia keele kõrval kindlasti üks olulisemaid. Nii nagu maailma mastaapides on praegu inglise keel, siis sealkandis oli rohkem vene keelt. Selle Gruusia Georgiaga on küll selline lugu, et heal lapsel mitu nime, aga põhiliselt muidugi Lääne-Euroopas hakati Gruusiat Georg eks nimetama, et meil on veel nõukaajast see harjumus sees, et ikka Gruusia, et siis pole ime, kui me siin saate jooksul seda ilusat maad kord nii kord naa nimetame, aga siis tõepoolest 92. aastal oli Gruusia-Abhaasia sõda tõsine, ulatuslik, karm kõik, kes on näinud filmi mandariinid on sellest ka filmikunsti kaudu ettekujutuse saanud ja teie tulite Eestisse sõja eest pakku. Kui kerge see tulek oli? Tulek ei olnud kerge, isa lükkas pidevalt seda minekut ära, sest lootus ikkagi oli, et see konflikt tasapisi vaibub. Konflikt ise oli põhjustatud. Noh, ühelt poolt siis Nõukogude Liidu lagunemine, teiselt poolt siis Georgia laste ja faaside igipõline vaen 19. sajandi teisest poolest ja igasugused natsionalistlikud liikumised lõid lõkkele ja sealses puhkes sõda. Meie pääsesime 92. aasta lõpus tänu tollasele Mart Laari valitsusele, kes organiseeris kolm lendu evakueerimaks sinna sõjakoldesse jäävad eesti asunduste elanikud. Lennukiga oli selline häda, kui suhumist lendu tõusime, siis vahepeal oli mootoririike ja tuli kusagil Valgevenes vahepeatust teha, seal tuli uus lennuk ja sellega juba jõudsime soojast Georgia kliimast juba Eesti talve, aga see tulek meie arvates vanemate arts oli ajutine, et ootame siin Eestis ära, kuniks konflikt vaibub ja läheme tagasi. Ja selle tõttu, nagu isa kunagi rääkis, et käed taskus lapsed kõrval, siis tuligi Eestisse ja kõik asjadega kraami sinna, et kaasa ei olnud mõtet võtta, et milleks vanavanemad keeldusid Eestisse tulemast. Vanaema, eriti emapoolne vanaisa, oli veel nõus, aga vanaema ei tahtnud ja nii nad jäidki sinna. Isapoolsed vanavanemad, konservatiivsed inimesed Eestisse siia külma kliima ei tahtnud tagasi tulla ja nende saatus oli selline, nemad lõpetasid kusagil ukrainas väikeses külas. Ja nii me siis ema ja isa ja õega 92. aastal maandusime Tallinna lennujaamas ja ootasime Tallinnas kõik need pagulased, et mis edasi saab ja sealt juba sekkusid meie sugulased. Suguvõsa on väga suur, isa, õed olid juba paar kümnendit, kui ma õigesti mäletan, enne siia Eestisse ära kolinud juba väikeste lastena ja neil oli elu Pärnu linnakeses ja nende kaudu siis Tallinnast sõitsime kohe Pärnusse, kus saime ajutise kodu, kus siis ootasime mingi aeg, aga üsna kiirelt sai vanematele selgeks, et noh, see ongi lõplik, et enam mingit tagasiteed ei ole ja tuleb siin siis uuesti nullist elama hakata. Ema, isa kohe alguses läksid tööle ja ega kerge ei olnud, et 24 seitse rügasid tööd, et jalad alla saada. Et paari aasta möödudes läks juba kergemalt. Kas võib öelda, et emal oli võib-olla eriti raske? Emal oli kindlasti raskem, sest isal olid sugulased, siin emal ju ühtegi sugulast Eestis ei olnud, et tema sugulased, kas sõitsid Abhaasiast ära Georgias Tbilisi kanti elama, kus nad siiamaani asuvad või siis otsisid endale muu elupaiga mujal maailmas. No eesti keel oli teil suus, kui siia jõudsite, või siiski mitte? Eesti keelt ei olnud, olin kasvatada nagu emapoolsete sugulaste juures ja rääkisin ikka soravalt gruusia keelt. Mõned üksikud sõnad muidugi eesti keeles olid, aga üldiselt oli, olime ikkagi täitsa gruusiakeelne, aga vanemad tegid siis väga karmi otsuse, et lõpetame igasuguse gruusia keele ära. Läksin eestikeelsesse lasteaeda, justin visati basseini, et ja poole aastaga oligi eesti keel väga selge ja paralleelselt sain ka tegelikult vene keele sama selgeks enam-vähem. Emal olid ka keeleõpingud ees. Ema ikkagi natuke oskas eesti keelt ja enne kui ma lasteaeda läksin, sain selle baaskoolituse just emalt. Aga mingi hetk ma läksin keeleoskuses temast mööda. Ja edasi läksite Eesti kooli ja kohanesid täiesti iseenesestmõistetavalt või oli teil mingeid selliseid hetki, kus te ei saanud aru, miks mõni asi on nii ja mitte naa ja te olite nagu millegi muuga harjunud? Loomulikult alguses lapsena lasteaeda minnes uued kombed ja harjumused, ma olin väga ära hellitatud laps muidugi vanaisa poolt ja eks see harjumine võttis aega Gruusias ikkagi. Tegelikult täpsemalt Abhaasias, kuna Suhhumi Ülem-Linda asub Abhaasia territooriumil, mis oli ning Gruusia osa nüüd on kui Venemaa poolt okupeeritud, kui nii-öelda et olid ikkagi vabamad kombed ja vabam ellusuhtumine ja avatus, mida siis siin tuli natuke tagasi hoida. Aga see kõik polnud siis liiga kaelamurdev, saite hariduse ja praegusel hetkel istub minu vastas Peeter esimese majamuuseumi kuraator-koguhoidja, nii vist kõlasse ametinimetus. Praeguseks hetkeks ma olen juba puhas kuraator osakondade, Peetri maja ja Tallinna vene muuseum on siis see, kus mina peamiselt tegutsenud. Kuidas see teekond sinna viis, ütlesite, et vanaisa roll oli ülitähtis teie kujunemises ja. Et kuidas Peetri majja sattusin, seal juba saatus, aga ajalugu ise. See oli aine, mis juba koolis mulle esimesest päevast huvi pakkus ja kunagi kuuendas klassis juba mäletame väga hästi joonistasin vihikusse Tartu Ülikooli ja ütlesin, et ta on sinna minna. Ja kuidagi loomulikult see asi läkski. Ja sealt edasi juba Tallinnas avales töökoht esialgu siiski KEKis bastionikäikudes kuuma kandideerisin esialgu õpingute kõrval suvel töötamiseks aga kujunes nii, et jäin siia juba pikemaks ajaks ja Kiek in de Kökis lõpuks oli aeg edasi areneda lihtsalt giididest ja sealt juba sattusin Peetrimaja kuraatoriks pedagoogiks ja sealt edasi juba osakonnaga. Tuleks teha kaasa ekskursioon Peeter esimese majamuuseumi, mis on juba iseenesest üks vaatamisväärsuse see, millise kire ja põlemisega tõi neid haruldusi tutvustate ja neist räägite, et on täiesti omaette fenomen. Tundub, et paremat paika, kus te ennast niimoodi avaksite ja teostaksite on raske välja mõelda, tegelikult need kindlasti on, aga te olete täielik fanaatik oma töökohas Peeter esimese majamuuseumis. Noh, võib küll nii öelda, aga mitte ainult Peeter esimese majamuuseumis, vaid Tallinna linnamuuseumis üldse, et ülikoolis juba vaikselt spetsialiseerusin just linna ajaloole ja kuna Tallinna linnamuuseum tegeleb linna ajalugu, siis tunnen ennast linna ajaloos ja selle populariseerimisel väga hästi. Jah, Peeter esimese majamuuseum on siis üks Tallinna linnamuuseumi filiaal idest. No ma ei nimetaks seda tööks, kuna hobi ja tegevus, mille eest mulle nii-öelda palka makstakse, on omavahel kokku saanud üks ja sama ja see on pigem elukutse ja muuseumitöötaja ollakse ikka 24, seitse, et pidevalt on vaja midagi teha ja ka tegelikult ise areneda. Et saaks ka paremat huvilistele pakkuda. Peeter esimese majamuuseumisse läksite siis tööle aastal 2013, kas oli, on jätkuvalt midagi sellist, mis teid ikka veel üllatab. Kuigi te olete seal juba viis aastat? Tallinna linnamuuseumi läksin 2013 ja Peetri maja, see linn 2014. aasta algusest. Kulaat ajastu Peeter Esimese ajast on Eestis üsna vähe uuritud, siis avastamisrõõmu ja uurimisvajavaid huvitavaid momente on veel väga palju, et iga kord kui millegi ka tegelema hakkama, siis tulevad ka sealt uued ja huvitavad aastased. Kasvõi maja esemete lugu, mis on ka vähe uuritud, et me oleme muuseumi juhataja, Maria ka selles osas päris palju ära teinud ja ka rahvusvahelistel konverentsidel neid teemasid avanud. Siin on tegelikult üks hämmastav asjaolu teise otsa, et kui võtta, et siis 1718 last oli see aasta jah, kuid saar alustas selle lossi ja pargi lossi. Ehitamist alustas 1718, aga pargiga tutvus juba varem 1714. aastal, kui ta kolis omavoliliselt, võiks öelda sinna majakesse, mida tänapäeval tunneme Peetri majana. Ja hiljem siis ostis ka maja ära. Ja kui mõelda, et ühest lillepeenrast, mis kate Riinale tehti, kasvas hiljem välja terve suur Kadrioru park, siis on ju hämmastav asjaolu seegi. Ja loomulikult, see on väga huvitav ja kahjuks vähe avatud teema, kuna pargijäljed on ju kadunud. Et seda ala on mitu korda ümber korraldatud ja praegu, kui külastaja vaatab, siis ei saagi aru, et seal varem oli Katariina aiake. Et tegemist on siis selle alaga, mis asub, et Eesti vabariigi presidendi kantselei ja Peeter esimese maja vahel väike metsanurgake. Kas te olete saanud ka nii-öelda laias maailmas mõnevõrra ringi sõita Ta ja mingites analoogilistes maja muuseumites käia ja omaette vaikselt võrrelda, et siin on nii ja meil on, no ja meil on veel pikk tee minna või võib-olla vastupidi, et vaat siin on midagi sellist, millest nemad võiksid meilt eeskuju võtta, et kuidas nende asjadega. Mis puudutab konkreetselt Peeter esimese maja, siis on selline ülemaailmne selts Peeter Esimese majade ja majakeste ühing, mis korraldab regulaarselt ka kongresse, kus saadakse kokku, jagatakse kogemuste suheldakse. Loomulikult ma olen võrrelnud Peeter Esimese maju mujal maailmas ja mingis osas ollakse meist ees. Peetrimaja Hollandis saanlarmis on võib-olla natukene meist ees, aga näiteks Peeter esimese maja Peterburis Jäpp, pigem jää taha, et me oleme külastatavuse ja muude näitajate poolest ikkagi neist natuke eespool. Külastatavus selles mõttes, et neid muidugi teatakse rohkem. Aga me oleme populariseerimise osas nest ikkagi rohkem ära teinud ja kui vaadata maja sisu, et kuidas seda kaasaega vanasse majakesse lisatud, siis Tallinna Peetri majas on seda rohkem, kui on Peterburi Peetri majas. Tegelikult seda teie tööd võib ju teha lõputult, võite uurida pidevalt sedasama Peeter esimese ajalugu, selle majamuuseumi ajalugu, Kadrioru pargi ajalugu või võimaliku ajalugu, kogu aeg avanevad, igasugused uued tahud, mis on kindlasti väga huvitavad võide, ütleme mingil hetkel ka jätate selle natuke kõrvale ja sukeldujate muusse Tallinna kultuuriellu. Kuidas selliste asjadega? Ja nagu öeldud, siis noh, ma olen osakonnas, kus on kaks maja, kaks mingil määral sarnast ja teiselt poolt erinevat teemat. Üks on Peeter esimese maja Kadriorg ja teine on siis Tallinna vene muuseum, mis on uus struktuuriüksus Tallinna linnamuuseumi koosseisus, mis tegeleb Tallinna vene kogukonna kultuuriloo uurimisega? Muuseumil veel püsiekspositsioon ei ole ja selle loomine on siis meie teine põhisuund ja põhitöö. Aga samas tegeleme ka igapäevaselt Tallinna linna üldise kultuuriloo uurimisega ja üksikuid teemasid ilma kontekstid ta niikuinii ei saa uurida, nii et kõik see kätkeb meie töös. Ja uurimine, see jääb pigem õhtupoolikutele ja niimoodi vabale ajale töö alal, muid pakilisemaid asju. Nagu me rääkisime, te olete siis Georgia ja Eesti päritolu surap, et kas võib niimoodi ka küsimust asetada, et tunnete ennast siis ühtviisi nii grusiinlase kui eestlasena või on siin mingid nüansid? See on huvitav küsimus, muidugi ma vahel tulenevast Georgia lasena ja teinekord eestlasena. Huvitav on selle juures sageli see, et ma ise nii väga seda ei rõhuta, et see rõhk tuleb pigem teiselt poolt ehk siis eestlaste, et kohe võtavad teemaks selle, Georgia päritolu ja grusiinide jaoks olen ma rohkem siis eestlane. Ma ise olen mõlemast kultuurist võib-olla selle parima ära võtnud ja rõhutan neid momente. Aga kuskil avalduv veelse, teie emapoolse suguvõsa mõju. Mõju kindlasti avaldub enne kööki minu isiksuses. Emotsionaalsus nagu kolleegid vahel ütlevad, liigne emotsionaalsus iseendale on raske seda hinnata, aga köögipoolt kahtlemata seal ma muutun Georgi alaseks ja ikka minu valikud on pigem kaukaasiapärasemad. Pigem tulisemad, pigem tulisemad ja mulle meeldib ka vanematekodus käia, sest tema on väga hea kokk ja küpsetab ikkagi Georgiapäraseid roogasid ja Tallinnas elades kord-kaks nädalas ikka astun kilt Georgia restoranist läbi, et natuke seda maiku saada. Ise kahjuks ei koka, sest Georgiapäraste toitude valmistamine on aeganõudev ja kiire elu on, et ei jõua sellega tegeleda. Kas võib öelda, et teie sõpruskond on selline paljurahvuseline, toredaid inimesi, eri rahvustest jagub? Mingil määral on mingil määral Pole, kuna kasvõi siin elas Pärnus, kus ikkagi suurem osa populatsioonist on eestlased, siis on ka nii kujunenud, et lapsepõlvesõbrad on jäänud ja need on suures osas ikkagi eesti rahvusest. Aga on ka minuga sarnaseid inimesi selles mõttes, et kakskeelsest või enamkeelsest perekonnast, kellel on samuti juured erinevatest kohtadest Mis teile Eestis meeldib, millega on raske harjuda? Kõik meeldib raske harjuda muidugi mägede puudusega, et alati, kui ma kusagil Georgia lähedases kohas viidin Georgi endas alati just tulejast mägedes ikkagi paremini kui tasandikul, seda on raske sõnadesse niimoodi kirjeldada. Tuleb mingi seletamatu igatsus kaugest lapsepõlvest, kuist, jooksite ja ära eksisite ja ära kadusite ja ümberringi oli seda avarust ja. Just inimene kipub ju lapsepõlve sageli või alati üle idealiseerima ja tõenäoliselt ka sellel puhul. Milliseid iseloomu joonide inimeste juures hindate? Ausus, otsekohesus, põhimõttekindlus ja halvas need kõige olulisemad, ma arvan. Kuidas siis saatus on teid hellitanud, et saate selliste inimestega suhelda või on igasuguseid olukordi? Ja kuidas te neist välja tulete? Maailm on kirju ja sellest johtuvalt ka siis seltskonnad ringkonnad, eks seal tuleb valikuid teha. Teie vanemate kodu, mis nüüd on siis Eestis vanavanemad on juba parematel jahimaadel. Vanavanemad on mitte kõik parematel jahimaadel, isapoolne vanaema on veel siinmail, vanemad elavad jätkuvalt Pärnus, rääkides vanavanematest, võib-olla tahaksin ära mainida ka emapoolsete vanavanemate kurba saatust sest kui konflikt 92. aastal algas peamised vaenupooled, olid Georg jalased ja APhaasid Sist. Kõik Georg elased, kes olid Ülem-Linda ja ka teistes eesti asendustes sunniti sealt lahkuma. Kuidas nad sealt lahkusid, oli nende enda probleem? Minu vanaema kahjuks surigi seal ta maeti tee ülemlinnas asuvale eestlaste kalmistule. Sest Georg elaste kalmistud sõideti abhaasidel poolt buldooserite ka üle seda kohta, kus vanaema on maetud. Minu isal ei õnnestunud leida, kui ta möödunud aastal seal käis. Vanaisaga pidi jalgsi koos teiste lahkujatega üle Kaukasuse mäestiku teatud osade minema ja jõudis lõpuks jalgsi välja Peterburi-ini, kus ta oli haiglas, Peterburis olid tal sugulased, kes sellest teavitasid ka minu ema. Ja siin eestis pakkis kähku asjad kokku ja sõitis Peterburi. Ja kui nad seal vanaisaga pärast ema Eestisse pidi tagasi tulema, loomulikult leppisid vanaisaga kokku, et ta tuleb siia ja võtab lapselapsed kaasa. Aga paraku, kui ema Peterburist ära sõitis, siis ka vanaisa eluginol seal kustus. Te olete saate lõppu nii nagu algusessegi valinud ühe pala gruusia folkmuusikast. Jah, tegemist on folkmuusikaga nagu igal pool mujal ja seal on erinevaid esitajaid, et antud juhul siis üks neist Suur tänu saatesse tulemast Eesti Georgia päritolu surap jänes või ta veel olid stuudios Haldi Normet-Saarna ja maris. Tõmba nüüd sisse palaja kuulmiseni.