Tere kirjakeelest kirjakeele 100-st aastast, mis on olnud ja mis veel tuleb, räägime täna ja kuna saatekülaline on sõnamoodustuse uurija ja spetsialiste, siis ilmselt tuleb jutuga põnevatest uutest sõnadest. Tere päevast, Wiedemanni keeleauhinna laureaat Reet Kasik. Tere. Tere. Mina olen saate toimetaja Piret Kriivan ja alustame jällegi võib-olla tundub, et täiesti elementaarsest küsimusest, aga miks on vaja kirjakeelt? Selle sõna tänapäevases tähenduses, see on keele ühtseim, standardiseeritud keelekuju muutub ühiskonnas oluliseks siis, kui keel peab hakkama täitma valitsemise juhtimise, hariduselu ja muid selliseid ülesandeid. Kui keelel neid funktsioone ei ole, see tähendab, kui neid funktsioone täidab riigis mingi teine keel siis ei ole vaja ka kirjakeelt. Eraelus võib igaüks kasutada mis tahes oma suhtluskonnas sobivat kõnekeele varianti. Ja sellise kodukeelena või suhtluskeelena võib omakeelsus püsida mitu põlvkonda. Aga omakeelses riigis on keel töövahend. Üha suurem osa inimkonnast teeb tööd käte ja masinate asemel keele abil. Ja riigi toimimiseks vajame ühtset maailma arenguga kaasas käivat ja arenevat kirjakeelt. Ja seal on just hariduse ja teaduse keel tegelikult keele arengu alus. Sest see toidab teisi allkeeli ajakirjanduskeelt ilukirjanduskeelt ametikeelt. Seepärast tegi mind väga murelikuks mõne aja eest kõne all olnud kavatsus loobuda õigekeelsuse hindamisest emakeele riigieksami mõnes osas või võtta andekaid ja töökogemusega inimesi otse ülikooli ilma keskkooli või gümnaasiumihariduse. Aga ülikoolis või doktoriõppes ei hakka keegi enam kirjakeelt õpetama. Vigadeta kirjutamine ja noh, üldse oma mõtete kirjaliku väljendamise õppimine kuulub üldharidusse. Eesti keelt hakkab pärast kooli kasutama oma igapäevase töövahendina kümneid või sadu tuhandeid inimesi kelle töö tulemus on samuti eesti keel. Ja riik lihtsalt ei tule toime, kui teda igapäevaselt toimimas hoidvad inimesed ei valda korrektset kirjakeelt või ei hooli sellest. Tähendab, et riik ei tule toime ilma kirjakeeleta. Ta ei tule, ei tule, kui riigis riigil on niisugused ülesanded, mida mingil tavalisel rahva kooslusel ei ole valitsemise ülesanded, hariduse ülesanded, igasugused juhtimise ülesanded. Ja seal peab olema ühtne ühtlane keel. Et kõik saaksid ühtemoodi aru ja mõistaksid 11. Kirjakeel peab siis laveerima kuskil seal kõnekeele ja teaduskeele vahepeal. Keelekorraldajate asi, et mida nad sealt muutuvast ja arenevast keelest jah, võtavad kirjakeelt palju, toimub spontaanselt, aga muidugi ka teadlikult. 100 aasta jooksul, kui me nüüd mõtleme, kuigi kirjakeel on ju tegelikult vanem, aga räägime siis meie oma riigi ajast ja, ja oma riigiaegsest kirjakeelest millal on murekirjakeele pärast olnud kõige suurem ja millal kõige väiksem ja kas on olnud aeg, kus üldse pole vaja olnud muretseda või ei ole muretsetud? Keelekvaliteedi seisukohast olid mumeelest rasked 10 sõjajärgset aastat. Et see oli selline ekstra kontrollitud ühiskond ja seal muidugi siis kontrolliti ka keelekasutust. Lubatud vormid olid need, mis olid õigekeelsussõnaraamatus kirjas. Mingit avalikku arutelu eesti kirjakeele üle ei olnud, ei olnud ka ühtki väljaannet, kust sellist oleks võinud pidada enamik keeleuuenduse poolt keelde toodust kuulutatud rahvakeelest hälbivaks keeleliseks Essteeditsemiseks, sest need inimesed, kes seda olid teinud, olid emigreerunud, siis nad olid rahvavaenlased ideaaliks seati jäik ja range normimine, nii et sisuliselt oli tegemist kirjakeele vaesestamisega. See oli jah, tõesti umbes 10 sõjajärgset aastat aga hiljem ei ole probleemiks olnud niivõrd kirjakeel ise, vaid nõukogude riigi venestav keelepoliitika kui eesti keele roll ametlikus ja avalikus asjaajamises muutus üha piiratumaks. No kõige parem oli olukord iseseisvuse taastamise järel üheksakümnendatel aastatel ja veel ka uue sajandi esimesel kümnendil. Aga peab ütlema, et viimasel ajal on probleem jälle nagu nõukogude ajalgi keelepoliitikas eesti keele kasutusvaldkondade hulk, mis 90.-te aastate alguses jõudsalt kasvas, laienes on hakanud kiiresti jahenema mitmed keele kasutusvaldkonnad majandusest, kaubanduses, teaduse ja kultuurina kasutavad üha rohkem inglise keelt. Aga tahaksin küll meelde tuletada, et erinevalt nõukogude ajast on meil nüüd oma riik, kelle oleks täiesti võimalik võtta vajalikke meetmeid, et eesti kirjakeel püsiks jätkuvalt maailma täisväärtuslike elujõuliste kirjakeelte hulgas. See on nüüd küll meie oma asi, mis meie keelega juhtub. See vabatahtlik taandumine või vabatahtlik okupatsioon, see vist ongi kõige salakavalam, et pealtnäha on kõik vabadused käes olgu ühiskonnas või ka või ka keele puhul, millest me praegu räägime. Et need pealtnäha suured vabadused, nende all toimuvad hoovused, mida me ei tajugi või tajume, aga me ei usu, et, et neil veel nii suur mõju on, nagu me ei usu hästi, et sellel inglise keelel nii suur mõju on. Küllap me saime vene keelega hakkama, saame inglise keelega ka. No selles ilmselt ongi asi, sellepärast ma sellest nii palju räägin, et me peame silmad lahti tegema. Me peame lahtiste silmadega olukorda vaatama ja tõepoolest võtma teadmiseks, et see on meie enda asi, mis me teeme, mis meie keelega juhtub ja me peame seda otsustama. Ei saa olla nii, et noh, vaatame, vaatame küll ta püsib. Eida, püsi. See kirjakeele hetkeseis. Kas põhiline probleem ja mure ongi siinse suhtumine kirjakeelde liiga järeleandlik, suhtumine kirjakeelde või on kirjakeeles juba toimunud ka sellised muutused, mis murettekitavad? Nojah, muret ja murekeel muutub kogu aeg. Aga tundub, et jah, viimasel ajal eriti kiiresti. Füüsilised piirid ei kaitse enam meie iseolemist. Piirideta suhtlus toob kaasa mitmesuguseid mõjusid. Internetist ma ei hakka rääkimagi. Keeleteadlased on muide hakanud rääkima sellisest nähtusest nagu keskmine Euroopa standard. Kõigis Euroopa keeltes on hakatud märkama sarnastumise jooni. See ei puuduta ainult sõnavara, vaid ka grammatilisi muutusi. Näiteks inglise keeles ei ole käändeid ja nii levivad ka eesti keeles nimetavas käändes täiendid nagu Samsung, telerid või kodak, filmid või Fiskars tooted, Solaris keskus, vaal, galerii allraadio ja alguses firma ja tootenimedes. Aga see kipub laienema. Näiteks öeldakse juba, et ta elab Lai tänaval, mitte laial tänaval. Vaatab Tartu uus teatrietendusi, mitte uue teatrietendusi või et emakeelepäev on 14. Märts, mitte 14. märtsil. Ühelt poolt on need võõrmõjud teiselt poolt aga keele lihtsustamine ja see on ka teatud mõttes paratamatu. Keelekasutaja püüab alateadlikult keelt lihtsustada. Näiteks viimasel ajal hakkab meil täissihitise kasutamine vähenema. Osasihitis üha laieneb. Näiteks nii saame teada rahva arvamust, selle asemel, et öelda, nii, saame teada rahva arvamuse. Või veel üks muutus, mida me enam tähelegi ei pane, on see, et eestäiendite asemel võtab maad järel täiendite kasutamine. Rohkem kui 100 aastat tagasi kirjutas Eduard Vilde kriminaaljutu musta mantliga mees. Mees mustas mantlis oleks olnud tollases keeles väga võõras. Aastakümneid hiljem aga kirjutas Paul Kuusberg romaani inimesed sõdurisinelis. Keelekorraldajad manitsevad juba ammu, et öelge teatripiletit, mitte piletit teatrisse. Aga ei midagi. Kui 50 aastat on õpetatud, aga tulu ei ole siis tuleb vist pidajat, keele grammatika on võõrastruktuuri omaks võtnud. Aga üldiselt on see tõesti nii, et mõni muutus võib meile rohkem meeldida ja teine üldse mitte. Aga ega muutused ükski muutus ei ole keelele ohtlik. Ei sõnavara muutumine ega grammatika muutumine. Muutused on paratamatud ja aja jooksul me harjume nendega ära või noh, kui ei harju, siis hakkab neid omaks, mida ma vähemalt järgmine põlvkond, keel on alati muutunud. Muutub edasi. Mina pean tegelikult endale ka tuhka pähe raputama, sellepärast et mina olen tõsi, ma ise juba märkan seda, kui ma ütlen nii, et järgmine saade mitte järgmises saates, vaid järgmine saade, me räägime seda ja teist. Täpselt sellest ma räägin. Aga kas selle vastu siis üldse ei peaks võitlema või et harjume ära ja keel muutub ja? Eks me ju alguses võitleme tükk aega. Keelekorraldajad võitlevad disteadlikumad, keele kasutajad võitlevad, aga enamasti ei ole kasu olnud. Mis tuleb, see tuleb. Olen ikka öelnud, et me võime ju seista ristteel, käed laiali ja öelda, ära tule. Ikka tuleb. Heakene küll, aga kas siis me kirjakeelt tuleks edasi arendada ikkagi? Ja muidugi aga küll ta areneb. Ega keel ei ole jutt, midagi sellist, mille keeleteadlased tarbija jaoks valmis teevad. Keel on meie kõigi ühine looming. Me kõik teeme seda iga päev, no eriti puudutab see muidugi sõnavara. Näiteks nimetas keegi hiljaaegu delfis lasteta naisi iibe puudelisteks. Või keegi teine kutsus sagedase liikmevahetusega linnavolikogu rahvaste rändlaks. Sotsiaalmeedias väitis keegi viletsa ilma kohta, et ilm koeratab. See on päris eine ja aga keegi teine andis teada, et ta koeratas terve tunni mööda linna, pidades silmas hoopis koeraga jalutamist. Kultuurikiht on muidugi ka väga oluline, meie saame aru, aga üsna keeruline on teistesse keeltesse tõlkida noh näiteks kas või selliseid sõnu, nagu teeme äralised või Rehepapp pluss või kavalandslus. Ega neid sõnu ei ole üheski sõnaraamatus, ma olen neid kogunud ajakirjandusest ja interneti sotsiaalmeediast, aga ega nad sellepärast kehvemad sõnad ei ole. Aga noh, muidugi ei saa lootma jääda pelgalt stiigilisele keelearendusele. Keelekorraldajad jagavad soovitusi ja hinnanguid, missugused uuendid sobivad meie struktuuri ja mis võib olla eriti mitte, et mis on vajalik ja mis on tarbetu. Eriti sageli keelekorraldajad pakuvad näiteks võõrkeelsete laenude asemele sobivaid eestikeelseid vasteid näiteks kommunikeerima asemel edastama, teatama või suhtlema hashtag asemel Teemaviide proaktiivne asemel n tuttav ette vaatav moderaatori asemel koosoleku või väitluse juhataja kui siin nüüd viimaseaegsed uuemaid sõnu nagu näiteks tuua ja uue mõiste jaoks võib teha muidugi ka uue sõna. Kõige lihtsam on teha liitsõna, sellepärast et see ju seletab ennast sageli ise. Pärast viimase ÕSi ilmumist on käibele tulnud näit näiteks sellised sõnad nagu eelpension, jagamismajandus, näotuvastust, tänavatoit, viipekaart ja nii edasi ja nii edasi. Ja veel, lisaks tuleb öelda, et muidugi töötavad kogu aeg kõigi erialade terminikomisjonid, sest maailm areneb eest ära. Keel ei tohi maha jääda. Nii et kirjakeele arendamiseks on mitmesuguseid võimalusi. Ja ise. Me arendame teda ka kogu aeg, aga siis on meil veel keelekorraldajad, kes peavad silma peal ja kes peavad arendama. Nii et keelekorraldaja peab ikka või ka, kes mõtleb välja uue sõna, see võiks ikkagi ka keelekorraldajat usaldada. Ja, ja küll nendel on keeleabi ju internetis, kus väga kergesti saab ühendust küsida ja leida ka nende keelekorraldajate poolt pakutavat. Mis on tänavatoit, jäi mulle kõrva, ma ei ole seda sõna veel kuulnud. See on viimasel ajal moeasi, süüakse tänaval ostetakse putkas, midagi, süüakse. Lihtne ja selge. Ise seletab ennast. No te juba mainisite, et normitud kirjakeel ja keeleuuendus, need ei ole vastandlikud nähtused, et tegelikult kirjakeel ei ei välista keeleuuendust, vaid pigem vastupidi. Ja kuigi sellist teadlikku ja massilist keeleuuendust ei ole meil pärast Johannes Aaviku ja kirjakeele väljakujunemist eelmise sajandi alguses ei ole enam peetud vajalikuks ette võtta, aga väiksemas mahus käivad need kaks nähtust keele arengus kogu aeg paralleelselt. Sest keel areneb ja muutub spontaanselt. No ma ei mõtle siin ainult uute sõnade juurde tulekut, vaid ka grammatika muutumist. Ühelt poolt toimub teiste keelte mõjul, aga teiselt poolt ka kõnekeele mõjul ja keelekorraldajad omakorda jälgivad neid muutma kogu aeg ja hindavad, kas mõni uuendus on juba nii levinud, et oleks põhjust aktsepteerida seda ka normitut kirjakeeles. Sest kõnekeele ja normikeele vahe ei saa liiga suureks minna. Muidu tekib kaks eri keelt, normingut peavad keele muutustega kaasas käima, aga samas mingeid juhuslikke või moevorme, mis võib-olla varsti kaovad ei ole ka põhjust kohe normina fikseerida. Nii et mingi vahe spontaanse kõnekeele ja normitud kirjakeele vahel on paratamatu. Aga seda me teame, et tihti on põhjust jälgida noorte keelekasutust, sest mõnekümne aasta pärast võib paljugi sellest olla üldkasutatav. Näiteks on üsna ilmne, et hulga sõnade ühildumine on muutunud normiks osadel inimestel ja enamikel juhtudel, kuigi korrektorid on aastakümneid selle vastu võidelnud või et meesõnade mitmuse osastav eestlaseid, Kristlaseid, saarlaseid, vaenlaseid, kahtlaseid on nooremas põlvkonnas üldkasutatav, kuigi minuvanustele veel üsna võõras. Lugesin hiljuti Afanasjevi romaani Serafirma ja Bogdan, kus praktiliselt kõik need sõnade mitmuse osastavat olid Iidee lõpulised. Nad kõik hakkasid mulle kõrva ja tundusid imelikud, aga see on lihtsalt. Nii aga lähme nüüd teie lemmikteema juurde sõnamoodustuse juurde. Kas te olete ka tähele pannud, et kas on praegu mõned eriti moodsad võtted uusi sõnu moodustada, missugused sõnamoodustusviisid on moes, kas kas võib niimoodi küsida? Keel on selline keel, milles sõna moodustusel on üldse väga suur roll. Kui me vaatame ükskõik missugust eesti sõnaraamatut, siis vähem kui kümnendik sõnadest on lihtsõnad. Üle 90 protsendi on liitsõnad ja tuletised. Nendest liitsõnu on umbes 60 protsenti ja tuletisi umbes 30 protsenti. Aga nii pole ainult sõnaraamatus. Liitsõnu ja tuletisi saab iga keelekasutaja üsna vabalt juurde teha tekstimoodustuse käigus. Meie siin oleme näiteks keele saatelised. Me autotasime või bussitasime siia Saatlasse ja arutame siin nüüd eesti keele murestiku. Täiesti arusaadav lause, eks mina sain küll aru, et ma loodan, et kuulajad ka ja küllap said, küllap said. Aga mõnikord hakkab jõudsalt levima mõni liitsõna tüüp, näiteks uuemal ajal põhine ja laadne lõpuga liitsõnad, veebipõhine, Internetipõhine, aatepõhine, väärtuspõhine või eriti populaarseks saanud õhinapõhine. Või samuti juustulaadne toode, luulelaadne looming, demokraatialaadne riigikord ja nii edasi. Aga kahjuks moesõnadega juhtub mõnikord nii, et neid püütakse matkida ka siis, kui nende täpse tähenduse peale ei mõelda. Näiteks õhinapõhine tegevus on vabatahtlik tegevus, mille eest palka eriti ei maksta või raha pole tähtis. Hiljaaegu aga ilmus Postimehes töökuulutus päris õige töökuulutus, kus otsiti kooli õhinapõhiseid, õpetajaid. No siin oli küll mõeldud ilmselt midagi muud, ma arvan, et kool igatses vaimustusega või õhinaga töötavaid õpetajaid. Sellised, kes jah, silmad kinni üksnes õhina põhjal oleksid nõus töötama. Hiljuti oli Postimehes üks artikkel meie sisepoliitilisest elust ja seal oli ka juttu õhinapõhisusest ja populismist õhinapõhisest ja populistlikust poliitikast ja seal on ka, ilmselt mõeldi entusiastliku poliitikale. Ilmselt ja aga moesõnadega ongi tihti nii, et nad võivad saada äkki hoopis laiema tähenduse, sest Neid tahetakse, kasutad ilus sõna, ilus sõna ja siis otsitakse võimalusi ja siis võib minna küll mööda sellest algsest tähendusest, aga mõnikord võib uus tähendus ka päris püsima jääda. Ega seda ei tea kunagi. Seda näeb alles palju hiljem. Mis juhtus? Kirjakeel ja laenamine kui palju kirjakeelde laenata, no kohe tuleb kindlasti meelde kõigil inglise keel, kui palju me peame sealt neid sõnu võtma ometi? No kuna me elame mitmekeelses kultuurikeskkonnas, siis on üsna loomulik, et me võtame üle võõrkeelseid sõnu. Aga ega me ju sellepärast oma keele omadusi ei muuda. Me kohendame Need laenatud sõnad eesti sõnade sarnaseks, näiteks Me allutame nad eestiastmevaheldussüsteemile läikima, läigib meilima, meelib surfama, surfata, lükkama klikata või lisame eesti tuletusliiteid guugeldama, skannerdama, eliidistuma, efektitsema. Mõnikord on sõna küll olemas, aga mingil põhjusel. Me vahetame ta teise vastu. No näiteks hakkame ütlema, trükkima asemel print Dima või plakati asemel poster või makaronide asemel pasta. No nii esimesed kui teised on laensõnad. Aga kuna meie kultuuritaust on muutunud, siis me võtame üle inglise keeles kasutusel oleva sõna. Sageli võetakse kasutusele otse inglise keelest tõlgitud väljendeid. Näiteks keegi, kes tahtis öelda, mulle ei meeldi või ei ole just minu maitse. Tõlkis selle asemel inglise keelest, et ei ole just minu tassike teed noh, alguses oli lõbus ja naljakas. Siis hakkasid teised inglise keele oskajad seda samuti matkima. Ja ma ütleksin, et nüüd on see sotsiaalmeedias juba üsna levinud või ta ei ole just kõige teravam pliiats karbis. Need on praegu veel ainult kõnekeeles või sotsiaalmeedias kasutatavad ja paljudele tundmatud või ajavad naerma. Aga mitmed niisugused väljendid on levinud juba ka üldkirjakeelde. Näiteks eesti keeles on vana hea väljend, keegi on kellelegi mantlipärija, moodsamad inimesed aga räägivad ja kirjutavad selle asemel juba üsna laialt kellelegi kingadesse astumisest. Ja kirss tordil on vist juba peaaegu välja tõrjunud vana hea eesti väljendi täpp i peal. Sellisteks muutusteks ei ole tegelikult mitte mingit objektiivset põhjust peale vahelduseks, kus me ei tea, kas nad jäävad eesti keelde püsima või on siin ainult juhukülalised, näeme mõnekümne aasta pärast. Aga igal juhul jälle ei saa sinna midagi parata, läheb nagu läheb. Kui keelekasutajatele meeldib, siis nad hakkavad kasutama, kui ei meeldi, siis unustavad ära ja ei ole erilist põhjust neid ka aktiivselt tõrjuda. Seevastu mõned väljendid tahaksin öelda, siia kõrvale on küll sellised, mille kohta saab öelda, et parem, kui nad ei tuleks näiteks need on sellised, millel on juba eesti keeles mingi teine tähendus ja need tekitavad ainult segadust. Näiteks päeva lõpuks ehitame selle tselluloositehase niikuinii. Normaalne eestlane saab sellest aru, et õhtuks on valmis. Või täna on keelesaade eetris iga nädal. Kumb ta siis on täna või iga nädal? Või ka paljud eesti keele sõnadega sarnased soome laenud tekitavad segadust kui neil on kummaski keeles eri tähendus näiteks spordireporterite keeles levi nud, hävima tähenduses kaotama või kestma tähenduses vastu pidama. Niisugused laene tõrjuvad keelekorraldajad üsna aktiivselt ja pakuvad nende asemele sobivamaid väljendusviise, nii et ega ükskõik mida ei saa ka nüüd kasutuselevõtt. Hea, et niigi läits, eks ole. Nii, aga poliitikast oli pisut ka juttu, et kirjakeel ja poliitika, kas kirjakeel on alati olnud poliitiliselt korrektne? No seni nimetatud poliitiline korrektsus ei ole ju keele enda, vaid keelekasutajate probleem, et kuivõrd nad tahavad väljendada sõnavaraga suhtumisi ja hoiakuid, kuivõrd aga hoiduda sellest ja pürgida neutraalsusele. Küsimus ei ole ju sõnas, küsimus on, mõistes. Aga meile tundub, et kui muudame nimetuse ära, siis muutub asi ise ka sobivamaks. See ei ole muidugi mingi uus asi, näiteks juba rohkem kui pool sajandit tagasi soovitas ÜRO hakata maha jäänud maade asemel kasutama väljendit arengumaad, mida me nüüd kasutame. Ja samuti ei piirdu see nähtus üldse poliitikaga või rahvusvahelise keelekasutusega. Näiteks võttes üle poliitikute keele kombed ei räägi meie ajakirjandus vaesusest, vaid toimetulekupiirist ei räägi invaliididest, vaid erivajadustega inimestest. Või on nimetanud pornograafia ümber täiskasvanute meelelahutuseks või prostituudid intiimteenuste osutajateks. Ja hiljaaegu leiutasid Tartu lähedale tselluloositehase kavandajad koleda haisu asemele neutraalse termini lõhnahäiring. Kuidas palun, lõhnahäiring? Eks ole tore? Muidugi sõltub poliitkorrektne sõnavalik sageli kontekstist. Ühe poole luurajad on teise poole jaoks spioonid või ühe poole vabadusvõitlejad on teise poole jaoks mässajad. Aga siingi on vahel tarbetut otsetõlkimist. Inglise keelest näiteks inglise tõlkelaenud kõneisik ja vilepuhuja kõneisik eesti keeles ei ole ju kõnemehe sooneutraalne vastne nagu inglise keeles. Meil polnuks uut terminit vaja sest meil on igati neutraalsed eestkõneleja, eesträäkija või pressiesindaja. Ja kui väärnähtuste avalikustajat ei sobi nimetada peale kaebajaks keele kandjaks või koputajaks vaid tuleks leida positiivse varjundiga või vähemalt neutraalne sõna siis võinuks ju kasutada teavitajate informeerijat, rikkumisest teatajat või lekitajat. Aga noh, siiski elab vilepuhuja keelekorraldajate pahandamisest hoolimata ajakirjanduses oma elu. Ma mõtlesin teie jutu ajal, et ümberütlemine, mis hägustab tähendust, et see on nagu väga levinud meie meie keeles. On me tahame, et asjad oleksid kenad, ei taha otse välja öelda, kui asjad on sandisti. Me mõtleme natuke parema sõna või noh, me peame seda paremaks sõnaks, aga ega asjad sellest ei muutu, kui me neid ilusamini nimetame. Sõnavõistlused igalt sõna võistluselt soovitavad keelekorraldajad kasutusele võtta kümmekond sõna, aga tegelikult tuleb kasutusse kakskolm, teised ununevad. Näiteks viimastel aastatel oleme sõna- võistluste saagist võtnud omaks taristu, kärgpere, lõimumise, üleilmastumise ja paljud teised. Aga kes mäletab ülemöödunud aasta võidusõna nuhvel või samuti soovituse saanud sõnu, kõnejuht nutistu sujundama? Näha palju sõltub ajakirjandusest, sest enamasti lähevad uued sõnad käibele ajakirjanduse kaudu. Ja ükskõik, kui targad keelekorraldajad sealt neid parimaid välja sordivad ei oska ikkagi mitte keegi ette öelda, mis läheb Tartusse ja mis ei lähe. Aga kas olgu ajakirjanik või mõni teine inimene, keelekasutaja, kas kirjakeele roll tema elus väheneb või taandub kõnekeele ees? No võib-olla isiklikus suhtluses ja argielus aga suhtluskeelena ei ole kirjakeelel kunagi olnud eelist kõnekeele või murdekeele või mitmesuguste slängid ees. Aga töökeelena on kirjakeel asendamatu. Kuni meil on eesti keeles funktsioneeriv riik. Sest suur osa meist töötab ju keelega. Õpetajad, ametnikud, ajakirjanikud, poliitikud, haritlane on kirjakeelekandja. Ja kui avalikes tekstides on keelevead, arusaamatud laused, kõnekeelsed või madal stiilsed väljendid, siis on midagi lahti kultuuriliste väärtushinnangutega. Ja keelekasutaja ei taju vastutust emakeele ees. Seda ei saa kunagi liiga palju korrata, et väike rahvas peab hirmsasti vaeva nägema oma keele hoidmisega. Normitud kirjakeel ei ole kellelegi kaasasündinud emakeel. Kirjakeel on kultuurikeel. Selle piirid on keelekorraldus otsustega üsna täpselt kindlaks määratud. Ja need normid tuleb selgeks õppida, et haritud inimene suudaks toime tulla oma ülesannetega kirjakeelses teksti maailmas, selleks on kool või muidu tuleb minna õppima professoriginsi juurde. Ühesõnaga, kui noor inimene läheb ellu, siis mida paremini ta kirjakeelt oskab, seda suuremad võimalused tal elus on. Igal juhul igal juhul ilma korraliku keeleoskuseta saab tänapäeval ainult labidameheks, aga palju neid labidamehe ameteid veel on? Napib, eks ole. Te olete öelnud, et inimese või ka rahva kujunemine on keeleline nähtus. Öelge, palun, mida te sellega mõtlete? Me mõtlen sellega seda, et inimene õpib maailma tundma sõnade kaudu, sest asjadel on nimed ka kogukonna ja rahva liikmeks. Me saame suheldes teiste inimestega ja ümbritseva kultuuriga. Rahvana. Me elame kultuurikeskkonnas, kus on põimunud mitu keelt. Aga me peame vaatama, et aluskivid püsiksid. Emakeeleõpe omakeelne kõrgharidus ja omakeelne kirjandus on just säärasteks, aluskivideks ja nende hoidmisega. Me hoiame oma vaimset iseolemist seda, mis meid teiste rahvaste seas eriliseks muudab. Ja milles ehk Eesti riigi mõte ongi. Omakeelsus on väärtus, sest keel on see, mis meid ühendab. Mis see veel võiks olla? Aitäh Wiedemanni keeleauhinna laureaat Reet Kasik. Keelesaate toimetaja on Piret Kriivan. Keelesaates oli külas tänavu Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhinna pälvinud Tartu Ülikooli õppejõud, keeleteadlane Reet Kasik. Keelesaatevaramust saab kuulata ka varasemaid laureaate Marja Kallasmaad, Uno Lauri leelo tungalt, Arvo Krikmanni ValveLiivi Kingissepp mari tarandit, kui ajas lähemad ette lugeda. Aga muidugi saab kuulata ka Henn Saari saatesarja keeleminutid. Autorit Henn Saari oligi esimene, kes 1989. aastal Wiedemanni auhinna pälvis. Head kuulamist ja kohtumiseni nädala pärast.