Loetud ja kirjutatud. Saatejuht Peeter Helme. Kui kahe nädala eest oli kirjandussaade pühendatud Tartus toimunud kirjandusfestivalil Prima Vista siis nüüd on juba käes aeg tutvustada järgmist tänavu kevadel Eestis aset leidvat kirjandusfestivali ja selleks on head read. Head read toimub tänavu lausa kümnendat korda ja sel puhul olen kutsunud endale stuudiosse külla kaks inimest, kes ei tohiks loetud ja kirjutatud kuulajale võõrad olla. Nendeks on Krista kaer ja Jan Kaus. Tere, Kristo, elemente leian. Tervist. Täna olete te siin saates, kui kirjandusfestivalil head Read, toimkonna liikmed ja loodangi saate raadiokuulajale natukene rääkida festivali programmist, sellest, mis kõik ees ootab, miks tasub kirjandusfestivalile minna. Aga võib-olla siis alustame sellest, et 10 aastat on piisavalt pikka aega, et mingid asjad jõuaksid paika loksuda, aga mingid asjad jõuaksid ka muutuda. Kui mina nüüd enne saate algust veel tänavuse, 23.-st kuni 27. maini toimuva festivali kava vaatasin siis mulle esimese pilguga tundus, et kõik on nagu kasvõi jäi mulle mingi oluline muutus, mingi oluline uus lisandus, märkamata. No laias laastus on kõik nagu ikka, kui sa mõtled selle all seda, et tulevad väliskülalised ja esinevad ka eesti autorilt. Aga eks nende aastate jooksul vähehaaval midagi on kindlasti muutunud, ma loodan väga, et me oleme õppinud oma vigadest. Ja et iga aastaga läheb korraldamine sujuvamalt ja paremini aga ütleme nii, et meie väliskülaliste koosseis sõltub ikkagi väga palju sellest, kes tuld, kelle raamatuid eesti keeles parasjagu on välja antud ja, ja keda me peame huvitavaks, kes võiksid esineda Eesti publikule. Aga sel aastal muidugi on üks asi, mis me oleme nüüd ka teinud, on, et vestlevad eesti kirjanduse osas. Kirjanike baarid ja üks suur uuendus on sel aastal, millest muidugi juba Jan räägi. No just see uuendus saab olema ainukordne esmakordne ja ainukordne ja ongi seotud tegelikult selle tõsiasjaga, et kirjandusfestivalil head Read täitub 10. tegevusaasta. Kuidagi tahame seda tähistada ja siis sellega seoses tekkiski kirjandusliku Tallinna idee. Ja tegelikult sa kirjandusliku Tallinna idee on isegi laiem kui kirjandusfestival head Read, lihtsalt head read on väga hea või väga sobiv vorm, mille kaudu kirjandusliku Tallinna ideed edasi arendada, laiemale publikule tutvustada. Ühesõnaga eellugu on siis selline, õieti ei ole keel lugu õieti eellugu sai teoks tänu sellele, et meil oli just plaanis kirjandusfestivali kaudu kirjandusliku Tallinna ideed publikule tutvustada. No ühesõnaga, 26. mail siis täiesti keset festivali, kell 12 ootame kõiki kirjandushuvilisi Vabaduse väljakule, kus me korraldame siis sellise ühislugemisele kirjanduslik Tallinn, selleid tee nii-öelda kauge eelkäija on Odessa linnas toimunud Isaac Paabeli tekstide lugemine, mille nii-öelda algataja oli tegelikult eestlane Meelis Kubits. Ja seal mängis asi siis sedasi, et inimesed võtsid kaasana Isaac Paabeli raamatuid ja siis lugesid üksteisele väga sellise väikse aja jooksul aga samaaegselt ette siis katkendid Paavli raamatutest moodustasid inimketi Odessa tänavatel, aga meil ei ole plaanis moodustada inimketti vaid inimene kobar Vabaduse väljakule. Ja ei loeta siis mitte ühe konkreetse autori tekstikatkeid vaid kõiksugu Tallinna linnaga seotud ilukirjanduslikke tekste. Tekstikatkeid. Põhjus selles, et tundub, et Tallinna linn on kujutatud ilukirjanduses palju rohkem, kui me oleme harjunud arvama et Tallinn on kirjanduslikult palju huvitavam ja rikkalikum linn kui seni on arvatud siis, kui me hakkasime seda ideed nii-öelda koos mõtlema, siis tekkis idee sellest ideest tekkis teine ideed, et tuleks teha selline interaktiivne kaart või internetis asuv kirjandusliku Tallinna kaart, kuhu saaks hakata peale kandma jäädagi peale kandma siis Tallinna linnaga seotud ilukirjanduslikke tsitaate, ükskõik, on see siis luule või proosa, on see siis eesti autori kirjutatud või välisautori kirjutatud. On see siis nii-öelda suur klassika või tänapäevane kirjandus, vahet ei ole, kõik, mis on kuidagi Tallinnaga ilukirjanduses seotud saab sinna kaardile ühel hetkel üles riputatud. Ja Me avasime aprilli keskel selle kirjandusliku kaardirakenduse kirjanduslik Tallinn. See aadress ongi siis VVV punkt, kirjanduslik Tallinn poee. Seal on praegu kaudu, ma isegi ei tea, võib-olla mingi 40 50 ilukirjandusliku tsitaati, kuid neid hakkab sinna kogu aeg nii-öelda juurde tulema. Ja see on siis sündinud mitte ainult siis kirjandusfestivalil head Read algatusel, vaid vaid koostöös teiste Tallinna kirjandusinstitutsioonidega, nagu näiteks Tallinna keskraamatukogu või Tallinna kirjanduskeskus või Underi ja Tuglase kirjanduskeskus. Aga siis jah, see, et seda asja nii-öelda siis edasi arendada, siis 26. mail ootame võimalikult palju inimesi Vabaduse väljakule, et nad siis seal teineteisele mõningaid tsitaate vaikseid, katkeid, ilukirjanduslikke katkeid ette loeksid. Need katked võib leida sellelt samalt kirjandusliku Tallinna koduleheküljelt, neil võib otsida ise kusagilt üles ja võib täiesti ka ise kirjutada midagi Tallinna kohta. Kirjutada näiteks viis-kuus rida Tallinnast ja siis pärast see oma katsetus meile anda, et võib-olla saab selle ka sinna kirjanduslikku kaardile üles riputada ja ütleme, kuidas lugemine detailsemalt välja hakkab nägema, selle kohta saab lähemalt infot siis ühislugemise Facebooki leheküljelt, et kui lihtsalt Facebookist sisestada otsingusse ühislugemine kirjanduslik Tallinn, siis selle külg muutub kergesti ligipääsetavaks inimesele ja sinna küljele riputame igapäevaselt külas just nimelt Tallinnaga seotud ilukirjanduslikke tahate. Ja nende tsitaatide ülesriputamise käigus ikkagi on minulegi selgeks saanud, et Tallinnast on palju rohkem kirjutatud, kui ma iial olin arvanud, sellepärast et noh, okei, me võime mõelda, et Mati Undi mustamäed suudab iga kirjandushuviline silme ette manada, suudab mõelda Indrek Hargla keskaegsest Tallinnast ja nii edasi Jaan Krossi vana ennast. Aga need autorid on tegelikult palju rohkem, kes on Tallinnast kirjutanud? See on väga vahva üritus ja tegelikult ma juba jan sinu juttu kuulates mõtlesin, et sellest peaks millalgi ühe eraldi saate tegema ja et raadiokuulajale on lubadus välja käidud. Aga vaatame võib-olla festivali kava, et mulle torkasid silma. Öelge nüüd, kas vastab tõele või oli see lihtsalt ilusana subjektiivne tunne, et seda kava nii-öelda lapates mõned mõned nii öelda jõujooned või mõned raskuskeskmed, mis on küll osaliselt aasta aastasse korduvad, nagu näiteks lastele suunatud programm. Aga just välisosalejaid vaadates torkas silma, et on päris mitu krimiautorit ja päris tugev on ka noh, selline ajalooplokk, kui nii võib öelda. Tegelikult need plokid on mõlemad olnud meil ju praktiliselt aastast aastasse, igal aastal on mingeid krimiautoreid. Seekord muidugi, võib-olla selle krimikoha pealt on huvitav see, et kohal on niisugused inimesed nagu Martin Edwards, Sophia Hanna üks neist Sophie Hanna peale selle, et ta kirjutab ise psühholoogilisi põnevik, kirjutab ta edasi Kaagasse Kristi Buaro lugusid mis tähendab, et ta tegeleb tegelikult klassikalise krimkaga. Ja Martin Edwards on inimene, kes siis on kirjutanud umbes 600 leheküljelise raamatu krimikirjanduse kuldajast kahe maailmasõja vahel ja valdab teemat väga hästi, nii et nende vestlus on kindlasti huvitav ja seda siis omakorda neid küsimustega pommitab Chation Goodwin, kes on täpselt samuti jällegi krimikirjanik ja ja meie toimkonna liige ja ajalooblokk. Heleri raport kahtlemata on väga huvitav, sest tema on just keskendunud vene revolutsiooni sündmustele, aga ta vaatab neid sündmusi natukene teisest vaatenurgast, kui võib-olla on tavapärane. Kõigepealt muidugi on ta kirjutanud tsaariperekonnale tütardest raamatu ja viimane raamat, mis eesti keeles praegu ilmus, oli just see, mismoodi seda nägid kõiki neid sündmusi, selle keerises olevad välismaalased. Ja järgmine omakorda on jälle, ilmselt keskendub siis võib-olla sellele, kuidas Briti vaatepunktist seda vaadati, kuidas püüti päästa tsaariperekonda, kellel olid ju lõpuks sugulussidemed peaaegu kõigi kuninglike perekondadega Euroopas. Nii et peaks ka väga huvitav olema. No need on jah, teemant ja teosed, mis lähevad eestlastele igati korda, kui vaadata raamatupoodide edetabeleid Aga ma lihtsalt tahaks öelda veel ühe, mitte ilukirjandusliku teema. Ta oli, kes tuleb, kes ei ole seotud ei ajalooga ega, ega ütleme siis loodud teadustega, selles mõttes nimelt Henri maas, kes on briti üks kõige rohkem austatud ja lugupeetud ajukirurge. Ja ta on ka kahe väga populaarse raamatu autor, esimene ära tee, kahju just ilmus eesti keeles ja ta on seal siis kirjutanud oma kogemustest, oma kogemustest, ajukirurgina, nendest kahtlustest kõhklustest, rasketest valikutest, mis tihtipeale teha tuleb. Temaga vestleb Joonas Hellerma, nii et ma arvan, et sellest kujuneb üks väga nauditav vestlus. Ma olen kuulnud, kuidas Henry maas esineb ja ja see on tõesti väga, väga tore. Ma mõtlen nii palju vahel, et meie kõrvu on jõudnud selline kuuldused, just kirjandusfestivali seadlevad ajal toimub Tartus suur neurokirurgide konverents. Et võib-olla siis neurokirurgid, kui neil aeg on nagu vahepeal Tallinnasse tulla. Henry maasse kullata nad võiksid küll ma arvan, tähendab, me enne seda festivali võtsime isegi ühendust Eesti neurokirurgidega ja üldiselt mitte ühelegi neist ei tulnud seletada, kes on Henry maas, sest ta nimi on sedavõrd tuntud ülemaailmselt. Jah, tema nimi on isegi minule tuntud, et ma arvan, et on paljudele eestlastele tuntud. Aga kui me räägime juba tuntud nimedest, siis ikkagi paar tõesti sellist maailmaklassi kirjeldus staari on ju ka tulekul. Aga eks me katsume ikka. Üks nendest on kindlasti Michel Faber, muidugi, see on ka kirjanik, keda ma olen juba tahtnud mitu aastat siia kutsuda, see on eestlastel nende põhiliselt tuntud kolme raamatu järgi ilmus kunagi ammu juba naha all. Ja nahal puhul võiks märkida seda, et tegelikult see on siis reedel, 25. mail kell viis toimub sõpruses seanss, kus näidatakse selle raamatu põhjal tehtud filmi. Michel Faber on ise valmis seda filmi sisse juhatama sest kuigi ta ütles, et, et see väga täpselt tema raamatul ei põhine anda sellest filmist võrdlemisi suures vaimustuses, kui kunstiteosest. Jason visuaalselt väga võimas film, eks ilmus 2013 sele režissöör Jonathan Clay sarja peaosalist kehastab Scarlett Johansson ise. Ja lisaks toimub laupäeval kell 17 Kirjanike maja musta laega saalis Krista sinu ja Michel Faber vaheline vestlus. Ja ja talt on ilmunud ju veel nüüd uute imelike asjade raamat, see on ta viimane suur romaan ja Loomingu raamatukogus on ilmunud siis ka Fahrenheiti kaksikud ehk siis väike valik tema lühijutte. Ta on väga kummaline kirjanik väga ootamatute süžeepööretega väga ootamatute seisukohtadega ja tema raamatud mõjuvad niisama lummavalt nagu tegelikult tema elav esinemine. Mäletan, et näiteks naha all on ju väga huvitav raamat, kuna ta asetab sellesse inimeseks olemise perspektiivi täiesti ümber, et seal on üks selline inimeseks võrgutavaks naiseks kehastunud tulnukas, kes siis püüab inimesi, et sellega oma liiki toit on ju, et inimesed on pandud sedasi noh, mingis mõttes nagu koduloomade olukorda. Ja et, et see perspektiivi muutmine iseenesest on juba niivõrd põnev ja paneb kuidagi asju hoopis teistpidi nägema, noh ühesõnaga arendab seda kirjandusel alati. Amistatavat empaatiavõimet. Ta on kahtlemata väga huvitav autor, keda tasub lugeda ja keda kindlasti on huvitav ka kuulata ja seda kahtlemata, ma ei väsi seda kunagi kordamast ka nendel, kes ei ole tema teoseid lugenud, see kehtib kõigi kirjanike kohta, alati on huvitav neid elusast peast. Ei tingimata ja lõpuks võib ju tulla kuulata kirjanikku, egovi, pakub sisu hakata lugema ja kui ei paku, siis ega keegi ei käsi lugeda. Aga rääkides kuulsustest ma tahaks siiski öelda, et meil kuidagimoodi kogemata sattus, nii et meil sel aastal tuleb tõeline menukirjanik plahvatusliku menuga autor, kelle siis kodanikunimi on Dan Mallory, muidu ta peaks staadiot finn, kes kirjutas raamatu naine aknal. Ja Ta lubas tulla Eestisse hea festivali, enne, kui ta raamat ilmus, see tähendab, et enne, kui ta sai tõepoolest üle maailma uskumatult kuulsaks. Ja tema puhul võib veel märkida seda, et tegemist on hapra Collinsi suurkirjastuse kriminaalromaanide osakonna juhatajaga, kes oma raamatus siinselt kirjutas, teades täpselt, mida ta kirjutab ja mis nuppudele vajutab. Nii et tema puhul ma arvan, et oleks päris huvitav kuulda ka seda, kuidas ta näeb seda, missugused kriminaalromaanid tänapäeval siis inimestele mõjuvad, kui me enne võib-olla räägime puldajast. Jajah, ja kuna Eestis on ka ikkagi kriminaalromaan kuidagi nagu tagasi tulemas või tulemas, siis võib-olla tasub teda kuulama minna kõigil neil, kes plaanivad ise krimkasid kirjutama, kindlasti kindlasti. Staaridest tuleks kindlasti veel mainida, aga siis Vladimir Sorokin sest tema on arvates, et üks tuntumaid kaasaegseid vene autoreid ja ka väga skandaalse kuulsusega teame ju neid noori vene patrioote, kes ehitasid punasele väljakule hiiglaslikku tualetipotti, kuhu siis visata rokini sinise pekieksemplare, tänu millele siis raamatu läbimüük, viiekordistus ja sinine pekk on samuti eesti keeles ilmunud, kusjuures praegu mul tuli meelde, et kunagi 2000.-te alguses ilmus kirjastuse sodger selline sari nagu sinine apelsin ja nii Michal fabri naha all kui ka siis sa rokini sinine päkk on ilmunud selles sarjas. Selle raamatu tõlkis eesti keelde Jüri oyama, mina sõnu ääretult vägev, naljakas, groteskne, no ikkagi väga julge romaan. Ma olen ise sellest romaanist kirjanduslike lustutel üht-teist ette lugenud, sest seda sinist pekki toodavad vene kirjandusklassikute kloonid. Noh, ma lihtsalt räägin nendele, kes ei ole seda lugenud. Näiteks Fjodor Dostojevski kloonia ja anna Maatova kloonia ja nende kloonide toodetud tekst on ikka kohati pööraselt naljakas. See on muidugi läbi müüdud, aga nii palju, kui ma tean, võib-olla väike lootus, et festivali autoga saabumise puhul tuleb väga väike kordustrükk sellest. Rookinilt on eesti keeles ilmunud veel pritsiku päev, suhkrust kreml ja tuisk ja need on raamatut, mille kohta võib ka öelda, et nad on kirjutatud ulmeteostena, aga vaadates Venemaa viimaste aastate ajalugu, on nad üha vähem ulme ja üha rohkem tegelikkus ja Vladimir Sorokin, et on võimalik kohata siis Kirjanike maja musta laega saalis reedel, 25. mail õhtul kell 20 ja temaga vestleb Ei fini moonuv? See on ka kindlasti üritus, kuhu soovitan kõigil kohale minna. Aga võib-olla võiks üldse vaadata, et kust eri maadest külalisi on tulnud? Ma vaatasin, et see geograafiline ulatus on üsna lai, et vist kõige kaugem koht, kus külaline tuleb, on Brasiilia. Ja see on Brasiilia noorema põlvkonna väga hinnatud autor Daniel kalleera ja tema raamat verest nõrgum, habe ilmub ka just festivali ajaks. Ja ta on väga mitmekülgne kirjanik, keda on esseist? Ta kirjutab artikleid, romaanikirjanikuna on ta väga kõrgelt hinnatud ja ka seesama raamat, mis nüüd eesti keelde tõlgitakse, Mele pesti, tõlgib selle, see on niisugune omamoodi leidmise eneseleidmise eneseotsimise lugu. Mis saab siis alguse sellest, et tema isa surivoodil PPA-le teatavaks, et vanaisa on kunagi saanud hakkama tõeliste hirmutegudega ja ja mõistnud omakohut tapnud inimesi, niiet et kuidagi nagu endalegi märkamatult triivib sinna linnakesse, kus need teod aset leidsid ja püüab siis hakata aru saama, mis tol ajal toimus, see toob kaasa jälle muidugi haavade lahtirebimise ja kõike muid. Aga see stiil, milles ta kirjutab, on ka paeluv. Ja päris kindlasti on see raamat, mis toob meieni natukene teistsugust kultuuri. Just räägid sellest ulatusest, Peeter, et me ikkagi tegelikult igal aastal püüame seda areaali nagu laiendada või tuua siia kirjanikke kaugematest paikadest mujalt maailmast lihtsalt selleks, et et Eesti kuulaja vaevalt et läheb, ütleme kasvõi Lõuna-Ameerika kirjandusfestivalidele või sel aastal on meil tõsi küll, Aasiast ei kuule külalisi, aga me toome kõik need asjad siis katsume tuua siia lugejale kätte, et ta saaks tulla tõesti Kirjanike Majja, neid kuulata ei olegi vaja ise kuhugi minna. Ma korraks pean korrigeerima, sest kõige kaugem külaline ei tule saasta Brasiiliast, vaid Argentiinast. Seda Argentiina on Eestist veel kaugel, kaugel nüüd juhul kui Marcelo firma ei ole Põhja-Argentiinast Daniel galera Lõuna-Brasiilia otsast, et siis võib-olla ma eksin, aga aga üldiselt jah, Marcelo, Birma Airil on ka ilmunud eesti keeles kaks raamatut, üks nendest on ekroloogi klubi mis käivitub väga huvitavast sellisest motiivist. Tegevuse käivitab üks imelik regulaarselt ilmuv leinakuulutus siis korraga jällegi lakkab ilmumast. Siis on tal ka ilmunud novellikogu abielumeeste lood ja ma arvan, need lood kõlbavad kõigile, kes otsivad, kuidas siis öelda kuiva huumorist kastetud inimsuhteid. Kõlab üsna teravmeelselt Ellex. Omamoodi huvitav, eksootiline nähtus on ju ka baski kirjandus, baski kirjanduse esindaja, kirme nuriibe, kelle romaan Bilbao New York, Bilbao 2000 seitsmeteistkümnendal aastal eesti keeles ilmus ja selle tõlki Aga Merilin, Kotta, aga olen ma ka ühes saate teinud ja Kirmine riive tuleb nüüd Eestisse ja mingis mõttes see muidugi ei üllata, sest seal raamatus on ka Eestist juttu ja, ja ta on varem Eestis käinud. Ja ja ta ei esine mitte ainult siis Kirjanike majas ja ei räägi oma oma romaanist, vaid tegelikult esineb Nigulistes luulemissal, kus ta loeb mu luuletusi. Ja kui vaadata Wen väliskülalistekava, siis tegelikult üks väga põnev autor minule isiklikult väga põnev autol tuleb koheselt Eesti külje alt siis jaanis jooneps, kelle romaan Jelgava 94 ka eesti keeles ilmus hiljuti D avaldati ajalehes sirp selle Jelgava 94 tõlke kohta väga tõsiseltvõetav ja huvitav tõlkekriitiline arvustus Ilona Kivirähu sulest. Aga ma mäletan, et ma lugesin seda arvustust ja see tundus täiesti adekvaatne, et seda eestikeelset versiooni lugedes mulle ka tundus, et siin-seal midagi nagu on, et mulle tundus, et see toimetajatöö oli, ei olnud kõige kõrgemal tasemel, aga sellegipoolest sellest hoolimata. Ta tiris raamat mind kaasa, nii et ühesõnaga läbi nende tõlke või toimetamis konaruste ikkagi tuli. See raamat jõudis mulle kohale, haaras mind kaasa ja tiris mind nende tõlke konaruste vahelt nagu oma maailma sisse. Ja noh, ütleme kõik, kes on üheksakümnendatel aastatel olnud noored ja kuulanud mingisugust kummalist muusikat siin raamatus siis ennekõike hevimuusikat, siis neile on see kindlasti suur maiuspala, mina hakkasin ka igasuguste karmide metal'i stiilide vastu põhjalikumat huvi tundma. Kuna Jonapsi raamatut lugesin otsisin üles kõikide nende imelike norra satamistlike bändide koduleheküljed ja vikipeedia küljed ja ühesõnaga et see on üks ääretult tore, rosin siin kogu selles hea triaadi, keeksis. Ja lisaks veel juurde soti esindus on, Eesti ei saa kuidagi mööda minna, sel aastal on šotlased võimsalt esindatud. Ja ka väga mitmekesiselt. Peab ütlema, sest meil on näiteks käslyndžeimi, kes on luuletaja, esseist, kelle imepäraselt hõrgud ja peened loodusesseed ilmuvad tollal tõesti niisugust väga teravat loodusetaju, mida ta annab lugejatele edasi poeetiliselt ja, ja imekaunilt ja täpselt samuti tema luule kõlab täiesti lummavalt ja ta loeb seda samuti Nigulistes. Aga siis tuleks kindlasti mainida ka George Robertsoni, kes on nagu ta ise ütleb Salti kirjanik, kes oskab kõiki kolme soti keelt, see tähendab siis šoti käeli keel Scotsi ja siis seda Santima inglise keelt, ta tunneb suurt huvi rahvamuusika vastu Eestis ka ta tahaks kindlasti natukene rahvamuusikaga tutvuda. Ja ta kirjutanud ta muidu väga-väga tuntud kirjanik olnud ka pokkerit, Polikus oma ühe raamatuga. Raamat, mis ilmub eesti keeles, on järgneb ehk vestlused kärnkonnaga. Jää, kui nüüd keegi tahab lugeda suvel niisugust raamatut, kus ei ole ühtegi kuritegu, kus kedagi maha ei lööda, kus ei õhtu, minge midagi traagilist, kus keegi põe, millegipärast siis ma südamest soovitan sedasama raamatut, kusjuures ta selles raamatus keerab pahupidi igasuguseid Šotimaa kohta käivad müüdid, kasutab neid nii-öelda poolda naljaga ja ikkagi sealjuures õnnestub veel puudutada üsna tõsiseid küsimusi, aga see, kuidas ta seda teeb, see kõik niisugune tunne on, et see jätab nagu südame erakordselt soojaks. Peategelane läheb otsima siis sajaaastast naist Šoti mägismaale, et küsida käest, kuidas naine hääletas, sõdi iseseisvus referendumil, sest ajaleht, kus ta enne töötas, on ta sinna saatnud. Aga kaasa võtab ta kõneleva kärnkonna, kes on erakordselt kursis kõigi filosoofi vaguvooludes ja ka näiteks Edinburghi kirjanduselus ja oskab jagada talle soovitusi käigu pealt. Kõnelev kärnkonn kõlab muidugi väga hästi, aga kuulame vahele ka muusikat, sellepärast festivalil head Read astub üles ka Soome laulja, laulukirjutaja ja esineja José keski talo kelle muusikat saigi tänasesse saatesse valitud ja esimesena kõlab tema pala saiman ranna alla 2008. aasta albumilt Joose keski TALO ja kolmas maa, ilman Palo. Jätkub kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, mina olen Peeter Helme ja vestlen täna kirjandusfestivali head read toimkonna liikmete Krista Kaera ja Jan kausiga. Oleme nüüd saate esimeses pooles keskendunud peamiselt, et festivali väliskülalistele, keda on arvukalt väga erinevatest maadest väga erineva suunitlusega, autorid aga võiks rääkida ka veel kahest olulisest festivali koostisosast milleks on esiteks meie kodumaised autorid, keda on samuti arvukalt. Ja, ja teine nähtus, mis festivali galati kaasas käib, on ka vestlusringid, aga vaatame võib-olla kõigepealt siis keda meie kodumaistest autoritest näha saab? No esiteks muidugi on eesti autoreid võimalik näha esinemas alati koos. Toit, aga üldiselt on ka ju Eesti kirjanike hulgas üsna palju rööpraslaid või selliseid inimesi, kes tegelevad mitme eri asjaga. Et kui ma näiteks mõtleme, siis siis mõnigi eesti autor ju astub festivali raames üles mitmes rollis, no esimene, kes mulle pähe kargumann Jüri Kolkes sedasama Champs Robertsoni intervjueerib, sest ta ka ju tõlkis selle Robertsoni raamatu, järgneb, millest Kristo just nii hästi rääkis. Aga Jüri Kolk astub üles ka vestlusringis, kus ta siis esitab küsimusi ja vastab küsimustele. Ehk siis meil on paar sellist Eesti Kirjanike vestlusringi, kus nad siis vastastikku teineteisele küsimusi esitavad ja vastastikku püüavad, siis? Noh, ma ei tea, kas leida ühisosa oma loomingust või siis kuidagi markeerida mingisuguse huvitavaid erinevusi. Jüri Kolk räägib siis Eva kohviga, laupäeval laupäeval jah, Kirjanike maja musta laega saalis kell kuus ja noh, selles mõttes see on üks huvitavamaid kirjanikke paare, sest nad mõlemad nii Eva Koff, kui Jüri Kolk kirjutasid märkimisväärseid teoseid. Eelmisel aastal Eeva kohvilt ilmus romaan sinine mägi, Jüri Kolgilt lausa kolm teost, kõik eri žanritest. Ja esmapilgul on nad väga erinevad autorid. Ja olekski minu meelest väga huvitav jälgida, kuidas need erinevad autorid nagu teineteise loomingut näevad, milliseid küsimusi nad teineteisele esitavad mil viisil teineteisele lähenevad. No siis on veel üks väga huvitav paar, kes astub festivali lavale neljapäeval kell kaheksa samuti Kirjanike maja musta laega saalis, Armin Kõomägi ja Urmas Vadi. Nende puhul need on jällegi isegi asi pisut vastupidi kui evo kohvi Jüri Kolgi puhul, et nende loomingust leiab küll sarnasusi, selline terav, irooniline, sarkastiline pilk, sealhulgas ka eneseiroonia, nii et seegi saab olema huvitav, kuidas nad teineteise loomingut näevad. Üsna üllatava paarina tundub mulle jälle pühapäeval kell 12 üles astuv Mulum ja Peeeffi Limonov. Nende looming on küll võrdlemisi erinev. No nad on küll mõnes mõttes tõesti erinevad aga minu meelest nende loomingus on ka teatud selline ühisosa. Et ühesõnaga selline noh, kohati ikkagi väga irooniline, kõrval pilt ja just tagasivaateline pilk, teatud selline soov heita pilku nooruspõlve või, või heita pilku minevikku. Moodle on muidugi tuntud selle poolest, et ta seob oskuslikult argisust ja mälestuslikust. Aga kui me mõtleme Filmonovi kõige värskemale raamatule Harriton, Noganovi surmale ajatusele, siis seegi on tagasivaateline ja tegelikult mälestuslik, tal on mingi väikene ühisosa. Muide, Petro, oled sa lugenud seda raamatut? Ja Filimonov on siinsamas saates keeles astunud. Et minu meelest on sellel raamatul väikene ühisosa Jonacci Jelgava, 94 neljaga just sellise 90.-te noorte elu kujutamise Mõttes on kindlasti võib sellist paralleeli näha ja jooniapsiga räägib küll Tristan Priimägi, kes on väga hea valik, sest et tema on selline popkultuuri asjatundja. Ja ka hevifänn aga minu silmis need vestlusringid, temaatilised vestlusringid, eesti autorite vestlusringid selles mõttes kuidagi väga selgelt ei eristugi, sellepärast et nad on ikkagi osa sellest eestikavast ütleme, see eesti ja, ja rahvusvahelise kava erinevus on olnud meile noh, aastast aastasse teatud sorti väljakutse väga põnev väljakutse, sellepärast et minu jaoks ei saa nii-öelda välisautoreid ja eesti autoreid nagu kava raames ühtlustada, sest välisautorite positsioon festivali raames on hoopis teistsugune kui eesti autorite oma. Reeglina ju väliskülalised saabuvad siia Eestisse Tallinnasse väga harva. Ma usun, et nii mõnigi meie festivali külastanud autor ei ole rohkem Eestisse sattunud, nii et nad käivad siin väga harva. Nii et seetõttu minu meelest rahvusvahelise kava keskmes peabki olema nii-öelda autori isik või autoripositsioon. Ühesõnaga rambivalguses on autor, aga eesti autoritega on see asi, et nad siin Eestis ju esinevat niigi autoritena päris palju. Nii et seetõttu meie näeme enda ülesandena otsima neile mingisuguseid pisut teistlaadi ülesastumise vorme. Ja just näiteks selline noh väheke kolleegi ja konkurendi vormiga mängiv selline vestlus, kus kaks autorit, eks ju siis üksteisega mõtteid vahetavad, et see ei ole nagu kõige tavapärasem ülesastumise viis, et eesti koba ongi tegelikult, et üles seatud nagu teemakeskselt etemaatilisus on minu meelest Eesti Kawaseline mõtteline kese ja seetõttu ütleme kui me võtame mingisuguse teema, siis sobib väga hästi eesti kabaga, sest me saame selle teemaga tegelevaid inimesi näiteks kirjanikke, kutsuda, sel teemal arutlema. Nojah, aga need paarid on ju väga toredad, nad räägivad selles mõttes, et ega nad ainult mingil teatud teemal räägime teineteise loomingust. Ja selle vestluse käigus võib-olla avastavad nad teineteise loomingus asju, mida nad enne ei ole näinud ja nendega koos avastavad neid asju, võib-olla siis ka kuulajad. Ma arvan, et kuulajatel tasub kindlasti tulla ja kuulata neid, sest et just see, et kuivõrd ikkagi erinevad on need kirjanikud, kes siis seal vastamisi istuvad laval, et see kindlasti annab mingisuguse uue uue vaatepunktiga nende loomingule. Aga kui me nüüd päris nihukeste kindla etteantud teemaga vestlusringide juurde minna, siis need on meil juba aastaid toimunud keskraamatukogus, millega meil on väga hea koostöö ja nelja keskraamatukogus, sedapuhku kaks vestlusringi ja üks neist on kirjandus ja küberruum. Küberruum on asi, millest Ainar rohkem räägitakse, see on kogu see meid ümbritsev tehniline reaalsus, virtuaalne reaalsus, see, kuidas see reaalne elu võib seal juba peaaegu kaotasid minna ja, või tulla sealt välja hoopis ootamatul kujul. Ja kokkupuuteid sellel kirjandusega on olnud juba väga ammu. Juba võiks siis hakata tõesti rääkima sellest, kui kuuekümnendatel aastatel, et on ulmekirjandusse, tulid väga võimsalt niisugused autorid nagu Filipp Key tykki, Roger Zelazny. Nende autorite raamatud omakorda on nüüd viimasel ajal sünnitanud mitmeid väga põnevaid filmeni visioon reaalselt kui ka ikkagi filosoofiliselt. Ja üsna varsti võib öelda, et küberruum puudutada kõiki ja üha enam tõenäoliselt pöörduvad selle poole ka kirjanikud just selleks, et vaadelda, mismoodi see küberruum mõjutab inimeste elu. Ja sellel teemal seal siis tõesti vahetavad mõtteid. Piret viires, kes on kirjandusteadlane, kellel on juba ammu ka tõsine huvi olnud sedalaadi kirjanduse vastu siis Tõnis kahu, kellele meeldib väga vaadata ta seda, mis parasjagu toimub moodsas ühiskonnas, millised on suundumused ja küberpunki uurinud Jaak Tomberg. Nii et tõotab tulla väga põnev vestlus. Ja siis natukene teise külje pealt vaatab inimühiskonda niisugune vestlus, rind nagu vabakond ja kultuur. Vabakond on asi, millega Eestis hakatakse vähehaaval harjuma ka sellega, et Tallinna eriasumid on loonud endale mingit vabakonnad ja neil on oma eesmärgid ja see, kuidas neid arendavad, on väga, aina rohkem ja rohkem nähtav ja muutub aina rohkem ja rohkem igapäevaseks reaalsuseks ja sellega tuleb üha rohkem arvestada, sest inimesed tõesti tahavad ise määrata oma elu ja need tulemused võivad siis olla väga mitmesugused. Seekord on, annab sellele vestlusele niisuguse ootamatu vürtsi külaline Leedust. Ja nimelt see on siis ühe Baltikumi kõige väljapaistvama vabakonna Usuppi, see vabariigi esindajad ja Usupis on piirkond Vilniuse vanalinnas. On võrreldud ka Taani Kristjani ja PrantsusMomort, Maartriga ja Usupis 97. aastal kuulutas ennast iseseisvaks vabariigiks. Ja meile siis festivalil on au võõrustada selle vabariigi välisministrit Roomasse baitist ja suursaadikute Annika krissakovi. Nendega siis Eesti poolt vestlevad linnalabori ja Eesti koostöökogu vedaja Teele Pehk Telliskivi seltsi eestvedaja Juha Kalberg ehk jubejuss ja uue maailma seltsi luuletaja Mihkel kaevad, niiet see toimub reedel kell viis Tallinna keskraamatukogu rõdusaalis. Eelmine kübervestlus toimus siis ka reedel, aga kell kolm ja see toimub Tallinna keskraamatukogu suures saalis, aga kõiki neid kellaaegu ja toimumiskohti tasub ikka üle vaadata meie kodulehel WWW head read poee, seal on kõik kirjas ja varsti jõuavad igale poole üle linnaga meie kataloogid, kus on nii kava kui ka esinejate tutvustused. Kui rääkida veel vestlusringides, siis üks vestlusring, mis toimub Kirjanike maja musta laega saalis peaks tõesti pakkuma väga huvi, on pühad tekstid ja mida tähendavad eestlaste jaoks püha tekstid ja seal seda arutatakse siis võib-olla mõne koha pealt isegi vastandlike seisukohtadelt Maarja Vaino ja Tõnu Viik ja seda vestlust siis aitab läbi viia Urve Eslas. Ma arvan, et need teemad, mida seal käsitletakse, on tulnud viimasel ajal sageli ega meie ajakirjanduses ja meedias. Ja see on üks niisuguseid teemasid, kus eestlased väga kergesti ühele arvamusele ei jõua. Üks formaat, mis ka igal aastal kordub ja mis-ist on igal aastal vaatate üha populaarsemaks muutunud. Selleks on kirjanduslikud jalutuskäigud erinevates linnaosades. Jah, kirjanduslikud jalutuskäigud on tõesti meie festivali üks edukamaid traditsiooni või et sinna jagub huvilisi igal aastal ja sel aastal siis on plaanis kolm erinevat trajektoori. Et Maarja Vaino, keda juba Kristo mainis, Anton Hansen Tammsaaremaa majamuuseumi juhataja. Tema viib siis huvilised jalutama Kadriorgu neljapäeval kell neli. Siis on jalutuskäik kalamajas, näitleja Eva Koldits, ajakirjanik Maarja Kangro juhatusel. Reedel kell kaks ja siis kodur ja Joosep Kats korraldab kaks jalutuskäiku Tallinna vanalinnas laupäeval kell 12 ja kell 14, esimene neist on siis eesti keeles ja teine Vene keeles. Noh, minu jaoks on festival, head Read, alati olnud väga selgelt Tallinna festival. Et mulle on alati meeldinud see mõte, kuidas nagu festival mingil määral saab nii-öelda Tallinna linnaruumi muuta või kui, siis otseselt mitte muuta, siis mingil määral mõjutada. Ja see kujutlus sellest, et inimesed lähevad ja teevad sellise suure pika jalutuskäigu ja ja neile räägitakse kirjanduslikest jälgedest linnas, eks siin majas elasse kirjanikke siin jalutusGironikuma koeraga. Et see mingil moel mulle tundub, sellel on väga suur potentsiaal muutmaks nii jalutajaid kui ka muutmaks tegelikult seda linnaruumi, sest jalutaja jaoks pärast seda jalutuskäiku linnaruum muutub. Teiseks, tal on mingisugused teadmised selle linna kohta, mida ta enne jalutuskäiku ei olnud ja ta vaatab seda kohta järgmine kord juba teise pilguga, et, et linn on muutunud tema silmis kirjanduslikumaks. Ja, ja samamoodi see ruum, eks ju, mis on neid jälgi täis ja mida me kogu aeg ei näe või ei jälgi. Meil on vaja selleks abimehi, abi, naisi. Et siis ka see ruum hakkab inimesi mõjutama see mulle, see kuidagi vastastikune ruumi ja inimeste mõju väga meeldinud nende jalutuskäikude juures. Et hea meelega mõtleks välja veel mingisuguseid vorme, kus linnaruum ja kirjandus kuidagi 11 paremini mõjutaksid või isegi serva pidi muudaksid. Kas nendele jalutuskäikudele tuleb ennast eelnevalt registreerida? Just see on väga hea küsimus jah, et aadressil retk, et head rajad oleks ja ennast üles anda. Ma tahaksin rääkida heldelt kahest esimesest. Inimesed, kes kirjanduse vastu huvi tunnevad, võiksid seda kindlasti endale kirja panna, tulla, kuulama. Üks on Eestis väga harva satun itaalia kirjanduse esindaja Domenico Star Noone, kes vestleb Maarjaga vangroga ja kellel just ilmus ka raamat ja tähelepanu väärne veel see, et teda oodatakse näiteks põhjamaadesse tõelise innuga ja kuulsus käib juba tema ees, sest just tema abikaasa on see, keda arvatakse olevat Elena Ferante. Tõsi küll, teadjamad inimesed, kes on teinud tekstianalüüsi, on sügavalt veendunud tegelikult treenaferanternopistaminikkozdarnoone ise või veel suurem võimalus, et nad on kahe peale kokku, Elena Ferante? Ei, seda ei tohi temalt küsida. Ta ise ei armasta sel teemal iialgi rääkida, aga kõik teavad seda muidugi ja see on ka nüüd üks niisugune koht, kus me teeme koostööd esimest aastat väga edukalt Helsingi litti festivali Lillehammeri festivaliga. Sest kui Domenico Scar Laane on siin ära esinenud, siis ta Ta vedas Helsingi liftile, kus teda juba oodata, eks sealt Norrasse lille hammerisse. Aga meie selle head read programmi Kirjanike Majas lõpetab suurepärane vestlus Peeter Volkonski ja Lembit Petersoni vahel ja see on niisugune kooslus, mida tõesti iga päev ei näe. See on väga haruldane, et kaks sellist inimest istuvad ja ajavad omavahel juttu. Teemaks on siis ikkagi see, mis mingil määral lähtub Peeter Volkonski tõlkest tõlkis 10. sajandi Armeenia mõistliku narreti Grigori nutulaulude raamatu. Ja see on see lähtepunkt, millest nad hakkavad siis oma juttu arendama. Ja teades ja tundes seda, mismoodi nad räägivad ja kui sügav, sisukas ja vaimukas vestlus, võib-olla siis ma loodan ka, et seal on vastavalt tõesti publikut, sest niisugust asja tasub kindlasti tulla. Kuulame ja nagu ma mainisin seda eestikava temaatilisust temaatilises aspekt on väga oluline, siis näiteks on paar sellist kuidas ütelda žanriliselt määratletud sündmust, ehk siis on näiteks meie kavas Kalamburi õhtu selle toimub Kirjanike maja musta laega saalis neljapäeval kell üheksa õhtul. Ja noh, see on muidugi seotud Keiti Vilmsi viimaste aastate suure eduga, et on suutnud oma oma Kalambigudes ju väga hästi kuhu need sotsiaalmeedia väljendusvõimalused ja eesti keele siis väljendusrikkuse. Aga tegelikult ütleme nii, et kui hakata mõtlema, siis, siis Films ju tegelikult et mingis mõttes on loonud oma tekstid väga viljakale pinnasele. Et kui me mõtleme sellistele esmapilgul väga erinevatele inimestele nagu Mart Juur või, või kontra siis eks nendegi looming on niivõrd palju ammutanud selle sõnade mitmetähenduslikkust ja nende sarnasest kõlast ja et nemadki mõlemad on, on väga palju harrastanud sellist sõnamängulist nalja, noh, kontroll ja selle, selle meister lausa sellise sõnamängulise riimilise luulemeister. Et kõik, kes sellise Kalambuuri kui žanri vastu huvi tunnevad, et on, on oodatud kuulama siis Keiti, Vilmsi ja Mart juurt ja ja kontrot ja siis kauniver lompi. No kava on tõesti erakordselt rikas ja mitmekülgne ning kõigel me siin saates täna peatuda ei jõudnud, aga nagu Kristo juba ütles, vaadake kindlasti festivali kodulehte, wwwd head read, punkt tee. Sealt näete kõige värskemat kavatsust, et võimalik, et tuleb ka mingeid muudatusi. Ja järgmisel nädalal tegelikult juba teisipäeval ühe eelüritusega festival algab nimelt teisipäeva õhtul kell 19 Kinos Sõprus Kanada saatkonna toetusega tasuta eriseanss filmile tüdruk, kes armastas liialt tuletikke ja festivali põhiüritused, algavad kolmapäeval juba verinoortekavaga ja pärast seda Berk Vaheri luule Disgoga ja neljapäevast on siis juba võimalik kirjanik Maja musta laega saalis näha nii kodumaiseid kui välisautoreid ja jätkub see kõike kuni pühapäeva õhtuni. Suur tänu siia saatesse tulemast kirjandusfestivali head read, toimkonna liikmed Krista kaarja, Jan Kaus. Seda saadet jääb nüüd lõpetama üks pala Joose keskidelolt, milleks on peal haige juurde, et ja see pärineb tema kõige värskemalt 2000 seitsmeteistkümnenda aasta albumilt Julius, see sarin anatoomia. Mina olen Peeter Helme kuulmiseni. Alati anda. Novaatori leia ta Eesneo.