Tere keele saate kuulajad. Jüri Üdi on kirjutanud, Jaapan on kaugel, Eesti on kaugemal veel ütlevad tuuled. Ja keelesaates on täna Tallinna Ülikooli Jaapani uuringute lektor Maret Nukke ja me räägime jaapani keelest. Tere Connitsiva. Tere. Konitseva tuli õigesti välja. Enam-vähem lihtsam lihtsamini hääldatavaid. Selliseid fraase jaapani keeles. See on nii kummaline, et Jaapan on meist nii kaugel, nagu ütleb Jüri Üdi, aga, aga meil on nii palju vihjeid erineval tasandil, mis meid Jaapaniga seob ja just nagu me tunneks ka Jaapanit ja Jaapanile iseloomulikke nähtusi ja kultuuri. Aga mis teid Jaapaniga on sidunud, kuidas teie jaapani leidsite? No ütleme niimoodi, et tegelikult see oli juhus, väga suur juhus. Aga mingid rajad viisid nagu kogu aeg andsid nagu vihjeid kuidagi kes Jaapan pilti, et siis kui ma juba olin selline keskkooli tüdruk, siis siis ma käisin usinasti kinomajas, nagu me kõik käisime, huvitavaid filme, mis erinesid muust pakutavas teistes kinodes ja seal olid näiteks kurassaa filmid, eks ju, sest nõukogude liidus muid jaapani filme ei lastud ju ekraanile ja, ja vot seal neid vaadates ühe korra lihtsalt jäi tõlkija tulemata, pidi tulema venekeelne tõlge jäi tulemata. Ja siis selline megapikk Kurosawa film, idioot, Dostojevski järgi see, see oli minu mälu, et see oli mingi kolmetunnine pirakas film ja see tuli ilma tõik, et ta sinna saali jäi väga vähe, mina ka vist üks neil neljast inimesest olime, kes jaksasid jääda jaapanikeelsed puhtad seda filmi vaatama ja sealt tekkis nagu huvi see kõlaja. Ja kuna ma olin Dostojevski lugenud seda teost, siis mul ei olnud nagu see raske jälgida. Et selle filmi lõpuks ma sain juba mõned fraasid jäid meelde ja siis läks veel tükk aega mööda, üldse mitte Jaapaniga seoses erinevaid radu pidi proovitud erinevaid nendesse koolidesse sisseastumist ka Venemaale siis ringiga jõutud tud tollases humanitaarinstituuti, mis siis oli esimesi erakoole üldse Euroopas. Ja seal hakkas Rein raud õpetama jaapani keelt ja kultuuri. Kui raske või kerge on eestlasel jaapani keelt õppida, väikse vihje me saime, aga sellest me jõuame veel täna rääkida. Alustame ikka jaapani keelest endast. Mida jaapani keel endast kujutab, kuidas te teda iseloomustaksite? No alustades sellest esimesest küsimusest, et kui raske või kerge on teda õppida, siis siis eeldatakse tavaliselt, et kuna tegemist on aasiakeelega ja nii kauge riigiga ja kultuuriga nagu jaapane, küllap seda on väga raske, mida siis selle kommentaariks ma ütleksin, et ei ole ühtegi keelt, mida oleks nagu väga lihtne õppida. Me lihtsalt tundub niimoodi, no eriti tänapäeva noortele tundub, et nad kõik oskavad inglise keelt. Aga oma üliõpilaste pealt ma võin rääkida, et nad seda üldse ei oska tegelikult. Et, et need arvamused võivad inimesel tunnetus olla üks, aga tegelikkus on teine, kui on vaja see praktikasse panna. Ja jaapani keele puhul ongi see, et see näiline raskus tuleneb võib-olla sellest, Ta ei kirjutata näiteks ladina tähtedega, eksju. Ja siis ta nagu pildiliselt mõjub, et oi kui keeruline, see nagu hiina keel ütleme niimoodi ja aga sellisel lihtsal igapäevasel kõnekeele tasemel, noh, ma arvan, et Meie üliõpilased omandavad selle kusagil noh, aasta-poolteist see on selline tarbekeel, kus sa saad poest osta, mis sa tahad ja ennast põhimõtteliselt tänaval maha ei müü ja noh, selline lihtne-labane keel, aga see, mis on raske, on kirjakeel. Ehk siis õppida lugema ja kirjutama just nimelt kirjutama, mis on nagu ka Jaapani noorte hulgas praegu nagu probleemiks, nii nagu ikka, eks, et enam ei kirjutata, Ta ju käsitsi. Ja kui käsitsi ei kirjuta, siis siis lihtsalt, et need märgid ei jää ka nii hästi meelde, ära tunned, lugeda oskad, aga kirjutada enam ei oska. Nii et selles mõttes jah, ta on kerge ja ta on lihtne ja tegelikult on veel mõningaid aspekte, mis teevad just nii-öelda selle keele keeruliseks. Aga noh, sellest me jõuame veel rääkida. Jaapanis on olemas ka mingi tava suhtlemiskeele kõrval ka mingid teised allkeeled. No selles mõttes ikkagi on olemas nii-öelda selline ütleme, on olemas standardkeel mida kasutatakse siis üle kogu Jaapani ja milles on kõik ametlikud, et dokumendid nii-öelda ametikeel käib sinna alla, aga ka näiteks meedias ütleme, tele-raadio, uudised ja muu meedia kirjaliku, eks ju, meedia, ajakirjandus ja nii edasi. Et see on suures osas nii-öelda selline ametlik keelekasutus ütleme niimoodi hästi lihtsalt seoses ametipositsiooniga just nimelt, kas sa oled siis näiteks riigiteenistuja, kes peab mingeid dokumente produtseerima või siis töötad meedias üldse avaliku sfääris, siis nemad kasutavad jah, seda nii-öelda sellist ametlikumat keelt. Aga tavakasutaja töötajad ei pea seda kasutama või ei ole nagu sellist sundus. Sest kui keegi kirjutab ajalehte arvamusartikli, siis seda nagu ei tormata seal jaapanis toimetama niimoodi, et ta kõlaks nagu mingi ametnik, eks ju. Et selles mõttes on ikkagi tavakasutajale, on keelekasutusvaba sinna hulka kuuluvad ka kunstid, kirjanduskirjanikud, väga vabalt toimetavad keelega, mitte keegi neid ei piira, mitte kuidagi, aga kui on vaja mingi ametlik dokument, siis on sellel omad vormid, formularid, oma stiil ja neid stiil on hästi palju. Eesti ei saa siin üldse nagu eesti keelega. Me ei saa üldse võrrelda neid stiile, on kohutavalt palju. Et selles mõttes on, on see pilt erinev mille poolest need stiilid siis erinevad üksteisest? Laaned stiilid on kuna ma tegelen ka tegelikult juba päris palju aastaid nii-öelda sellise tehnilise kirjaliku tõlkega käega ja minu kätte jõuavad väga erinevad tellimused, mida iganes inimesed siin mõtlevad Eesti inimesed, et neil on vaja kas siis jaapani keelde või jaapani keelest tõlkida, et ma näen, noh, olen päris hästi tuttav nende erinevate stiilidega. Seal on noh, alates sõnavara erisused ja need ei ole nagu mitte niimoodi, et ongi mingi ametliku keele sõnavara vaid need on lausa valdkonniti nii erinevad, et kui sa seda valdkonda konkreetselt ei tunne, seda sõnavara tegelikult ei tea ja lihtsad inimesed ei teagi, tegelikult see ei ole, see ei kuulu nende pädevusse. Ja samuti on ütleme noh, grammatiliselt selliseid konstruktsioone, mida mitte iialgi kõnekeeles ei kasutata ja tavakasutuses ka mitte samuti mitte näiteks ütleme teleuudistes, et need on väga nagu valdkonnaspetsiifilised, näiteks hiljaaegu ma pidin küll mitte eesti keelt, aga inglise keelde kui ma ühe juriidilise teksti. Ühe panga oma ja see, see noh, ei olnud üldse nagu jaapani keele moodi tegelikult, et see oli oma nagu keelekasutuselt väga imelik. Aga te saite hakkama, ma sain hakkama, ma töötasin selle sellega hakkama saamiseks mitu päeva läbi erinevaid jaapanikeelseid dokumente, et aru saada, mis moodi see asi toimib, vaid kuidas seda saab nagu mõista ja nii edasi. Et see ei ole väga lihtne ja noh, näiteks näiteks üks väga lihtne asi, et näiteks avalduse vorm. Meie mõtleme, et noh, meil on ka nagu olemas mingisugused standardid, mõnikord on isegi antud ette mingisugused nagu sellised juhtnööridega või selliste selliste lünktekstina, aga, aga jaapani keele puhul on väga erinevad avalduse tüübid olenevalt otstarbest, kellele, kuhu, millal seda esitatakse. Et see on nagu ka üks selline puhas stilistika, et kui sa seda ei tea, siis sa ilmselt eksid selle koostamisega. Aga kuidas siis tavakeelekasutaja üldse hakkama saab, kui ta peab täitma mingit dokumenti või kui talle esitatakse mingi dokument, et meil meil on nagu ju vastupidine liikumine, meil on selge sõnumi liikumine, et, et ametnik peab olema tavalisele inimesele arusaadav. Mina ei ole Anis, on vastupidi Jaapanis ei ole vastupidi, vaid ütleme niimoodi, näiteks juriid, ma olen ise kunagi sellega hästi nagu ütleme, elulähedaselt kokku puutunud esmakordselt siis kui ma läksin õppima 93. aastal Jaapanisse ja pidin üürima korteri ja mu jaapani keel ei olnud üldse mitte hea ja ma pidin allkirjastama ju lepingu, eks ju, üürileping on, mis oli täiesti sellises juriidilises pani keeles ja siis me õnneks istusime kõik välisüliõpilased koos omanikuga ühte tuppa maha enne lepingut, et kõik saaksid aru, mis seal kirjas on, ja siis nii-öelda rida reaal, et siis sellised, kes olid parema keeleoskusega nagu korealased ja sakslased, kes meil seal olid, siis nemad lihtsalt jaapani keeles seletasid siis kõik, lugesime ette selle käike, siis siis seletasid lause lause haaval lahti, mida see siis nüüd siin peab tähendama. Aga noh, ma usun, et tavakasutajad, nii-öelda sellised üürilepingud ja seda tüüpi asjadega nad on kokku puutunud, aga ma kujutan ette, et näiteks, et mida ma enne mainisin, et mingisugune panga aastaaruanne või mingisugused tegevussätted, et see on puhas juriidiline keel ja sellega tava, jaapanlane ei tegelegi. Tal on siis vastav jurist või advokaat, kes talle ka niimoodi lihtsas jaapani keeles ära seletab, et mis seal siis nüüd nagu, mida see täpselt tähendab natukene kõlab ikka tuttavalt ka ja, ja ei, ma arvan ka, et see on päris päris tuttavalt, ma ütleks isegi, et halvem on Eestis see olukord, et, et kus me uudistest näeme, noh, mina märkan seda väga palju. Kuidas Eesti riigiametnikud esinevad, et sellises täiesti külmalt, sellises ametis ohtlikus keeles arusaamatu, et kui ta meedias juba mingisuguse sõnumi ühedalt küsitakse midagi millegi seletamist, siis ta ei tohiks tavakodanikule mõeldud uudises noh, näiteks kasutada mingisugust sõnavara isegi noh, näiteks mind õudselt häirib, et et näiteks sotsiaalteemade puhul räägitakse teenustest ja teenuste kujast, palun rääkige inimeste keeles, et siin hiljaaegu näiteks hooldekodudest, et seal on hooldekodudes on inimesed, kes vajavad abi. Ja see, see, et teil on seal ametnikel kirjas teenused ja teenuste nimekiri, see on ametnike, oma, minu meelest keelekasutussüsteem see maailm, kus nemad elanud, aga lihtne kodanik tahaks saada uudises nagu inimlähedasemat keelt, et meil nagu minu meelest selles osas on haridust ikka väga madal. Tõnis, kui ametnik läheb meediasse esinema, siis ta peab rääkima edastama selge sõnumi ja mitte oma ametnikukeeles vait. Noh, isegi isegi kui jälgida näiteks tavalise inimese päevauudiseid võtavad sõna, ütleme näiteks peaminister või minister mingis asjas, eks või mingi muu selline riigiteenistuja, siis tai kasuta sellist väga raske pärast ametniku keelt, milles tegelikult on ta dokumendid, eks ju, millega nad töötavad iga päev ta ei tee seda, sest et kõik see 128 miljonit peab aru saama, mis ta ütleb. Kuigi alati on uudistel all subtiitrid, nii et ta saab veel jaapanlane saab sealt subtiitrites, kus on ilusasti kui pressitud ja on kirjamärkidega näha. Ta saab ka sealt, nagu ta panebki kokku kahest asjast, nii et ta näeb ka pilti, et kui on mingisugune mõiste või sõna, mida ta võib-olla kõlaliselt ei tea, siis ta märkidest tunneb ära. Et nüüd räägitakse sellest asjast nii, et tal on nagu kaks meediumit. Aga meil ju subtiitreid ei ole uudiste ajal, nii et meie, meie ametnikud lähevad eetrisse, siis nad paiskavadki sinna, sellist väga jubedat ametnike keelde. Ma usun, et nad ise seda üldse ei märka, sest nad on nii omas maailmas või selles mullis sees, et nad üldse ei kujuta, et, et see võib-olla isegi solvav näiteks rääkida ülikoolides üliõpilastest kui noh, kelle, kellele peab osutama teenust. Vabandust, väga meie õppejõud ei ole teenuse osutajad minu meelest meie õpetame inimesi, üliõpilasi, et noh, kõik nagu see, mis on tegelikult ametkondlikud meil väga levinud, et mu meelest selles peaks ikka ikka natukene ametnikke harima, et rääkida, rääkida inimestele inimeste keeles sõbralikus keeles, siis see sõnum läheb kohale, mis nad ütlevad? Te nimetasite vahepeal jaapani keele kõnelejate arvu Jaapanis on praegu teatavasti elanikke 128 miljonit ja noh, tegelikult päriselt seal jaapani keele kõnelejaid on erinevad, andmed on 120 225 miljonit. Ütleme Jaapanis on kusagil kusagil üks protsent elanikkonnast, on välismaalased. Et ja nemad kasutavad ju ka tegelikult Jaapanis elades jaapani keelt ja peale selle on jaapanlastel nagu eestlastelegi väga palju ju kogukondi üle terve maailma väga suuri kogukondi. Et see jaapani diasporaa välja pool Jaapanit on, on ka suur ja nemad on ju ka keele kõnelejad. Niiet Ta võiks olla kusagil sealses, näiteks Austraalias on, on minu andmetel kõige õpitum kõnelejad võõrkeel, jaapani keel, seal on väga suur jaapani elanikkond samuti näiteks Lõuna-Ameerikas Peruu ja sellised riigid, kus on näiteks Peruus on isegi olnud jaapanlane, president on kohalik jaapanlanna muidugi mitte jaapani jaapanlane, eks ju. Nii et on nagu ma ei räägi üldse Havais nendes, kus on tohutu suur jaapani kogukond Euroopas, pass on näiteks ühendkuningriigid Saksamaa tohutu suurte jaapani kogukondadega, kes on oma nii-öelda jaapanilinnakud, Chapend, Aunid. Me peame Chaina taunides seal Seppendaanideks ja ja, ja loomulikult ka eks Kagu-Aasias ajalooliselt on, on suured koguga, nii et kõik need ju kasutavad. Ja neid jagub neilegi ja, ja, ja, ja vaatasin just enne siia tulekut, et jaapani keel on maailmas enim kõneldud keelte top 10. on ta üheksandal kohal ja ta on samaväärse suurusega kui, nagu tuua näide saksa keele ja prantsuse keele kõnelejatega maailmas, nii et on päris kobe tegelikult ja päris oluline ta ei ole mitte vähetähtis keel. Kas jaapani keeles on ka murded meie väikesel maal on, on erinevad murded ja kõiki sõnum ei saa ju teisest murdekeeles aru. Aga kuidas Jaapanis on, kas on ka murdeid, on neid palju, kui erinevad need võivad olla ja kas see võib ka tekitada mingeid probleeme või või muresid? No jaapani keeles ütleme niimoodi, et võiks rääkida nagu nagu suurematest dialektidest ja siis väiksematest, need jagunevad veel väiksemateks murreteks. Suuremaid dialekte on kokku viis. Ja need jaotuvadki, ütleme niimoodi selliste ajalooliste piirkondade kaupa. Ja siis on veel muidugi terve hulk kohalikke murdeid. Et kui siin murretest rääkida, siis näiteks näiteks see, mis on nii-öelda riigikeeleks selliseks standard jaapanis, räägivadki standardkeeleks, mida siis nagu ma ütlesin ennist, et et selles keeles ikkagi suhtlevad riigiametnikud, riigiteenistujad oma kodanikega, et kõik saaksid ühtselt aru, selles õpitakse ülikoolides, eks ju, ülikoolide keel ja nii edasi on selline standardkeel. Ja selleks on siis tegelikult no ütleme kõige lihtsamalt Tokyo piirkonna keel, et ta on tegelikult nagu suurde ida jaapani dialekti kuuluv keel. Meie võib-olla mõtleme sedapidi, et Jaapan on Põhja-Jaapani, Lõuna-Jaapani jaapanlaste jaoks on ikkagi Idala, Jaapan ja läänega on sealt keskelt läheb nagu pooleks, et tegelikult ongi nagu natuke kõver, kui me vaatame maailmakaardi pealt, et ta ei ole nagu põhja-lõunasuunaline riik tegelikult. Ja vot see tookio keel nii-öelda võib niimoodi öelda, see on, ta ei ole päris ütleme, tookia murrak ei ole päris seesama, mis on standardkeelega, ta lähtuta baseerub sellele Tokio keelele. Ja sellele vastandub tugevalt just nimelt Ta Lääne-Jaapani üks suur selline ütleme murre tänapäeval juba, mis on Kansai dialekt Kansai mure, eks ju, see on siis Gioot Osaka koobe selles piirkonnas selline ja need on väga erinevad, et neid tavaliselt tuuakse ka näiteks, et kui erinevad võivad olla murded Jaapanis. Et Kansai inimesed ehk siis seal Lääne-Jaapani inimesed, noh, ütleme niimoodi, et, et seal on nii sõnavaraline erinevus kui ka grammatika erinevused. Väiksed näited, ma võin siia tuua. Et näiteks kui ütleme selles riigikeeles öeldakse aitäh või tänan, öeldakse äriga, too siis Kansai murdes on see Okini, see on tulnud ka nagu sellisest, ütleme tegelikult keisa keelest kunagi, aga see on nagu hästi no ütleme, seal hästi iseloomulik või siis näiteks kui võtta grammatiliselt siis näiteks verbi tus jaapani keeles on standardkeeles, on nai ja näiteks Tokyo keeles ütled, et ma ei saa aru, siis ma ütlen, Wakaranay aga Lääne-Jaapanis kandsays öeldakse vaga Raheni. Nii et selle nai asemel on händ, nii et on ka grammatiliselt tegelikult üsnagi nagu selline noh, väljakutseid esitada, kui sa ikkagi oled õppinud kuskil seal Tokios või riigikeeles näiteks mina õppisin esimene kord hukaidas, kus ei ole nagu sellist väga pikaajalist kultuuri ja jaapani kultuur on ka seal suhteliselt hiline, mingi paar sajandit, ainult et seal räägiti, takse standardkeelt väga nagu sellist isegi Tokio keelt. Ja kui mina näiteks mind istutatakse sinna Osakas või Kyotos aastaks, siis ma oleks mul võtaks aega natukene, mõtlen sellised lihtsamad asjad nagu see eitus ja seda ma tean, aga, aga muid asju ma nagu väga ei tea. Aga, aga neid murdeid on hästi palju Jaapanis. Et näiteks seal Hokkaido osa on hästi huvitav, et nendel nagu ma ütlesin, et on muidu nagu standardkeel neljangu, grammatiliselt mingisuguseid erilisi nüansse ei ole erinevaid aga on olemas selliseid fraasid, käibefraasid, mida mujal Jaapanis ilmselt ei mõisteta. No näiteks ütleme selline lihtne asi nagu prügi ära viskama. Siis see ongi sõna-sõnalt prügi ära viskama, on standardkeeles, aga Hokkaido murdes öeldakse, selle asemel prügi loopima. Kasutatakse sõna loob ja mis on tegelikult noh, ma mõtlen, et kui mõni Hokkaido inimene läheb Pähe Tokyosse ja ütleme, ta naaber ütleb, et ma viin prügi välja, siis tema loobin seda välja siis see võib olla küll, et natukene nagu veider ja niimoodi ongi tegelikult kuna see standardkeel on niivõrd põlistunud ja niivõrd aktsepteeritud, nüüd juba siis ülejäänud murded on natukene nagu surve all või neid peetakse. Nende kõnelejaid peetakse imelikuks, juhul kui nad ei, nad nagu okkad, ütleme niimoodi. Et kui nad ei ole võimelised rääkima, rääkima seda standardit tegelikult on, näiteks tuleb mõni kuskilt väikesest kalurikülast keegi Tokyos mingeid sisseoste tegema, siis ta mõjub sellise natukene matsina. Aga need inimesed, kõik, kes on ülikooli läbi teinud, need üldiselt, et on kursis, sellega on võimelised kasutama ka seda nii-öelda standardkeelt ja see, see vahekord nüüd selle lääne, jaapani ja ida-jaapani keele vahel umbes sarnane, kui tuua paralleeli, nagu meil on Lõuna-Eesti keel ja põhjaeesti keel ja neil jäi aga ju peale põhjaeesti keel riigi standardkeeleks. Nii on Jaapanis, et see suur vastuseis oli, oli Kansaia, Tokyo ja Tokyo jäi peale ja see ja see sarnasus kannatab veel nagu edasi minna, et see, nende linnade suhe ka näiteks kui me võtame osa ka ja Tokyo on ka samasugune nagu nagu tuia, Tallinn toosaka on ju vaimulinn ja Tookie on võimulinn ja täpselt seesama retoorika käib, et seda on üsna naljakas, nagu vaadata, et nii suures riigis on täpselt samasugused erinevused ja, ja kui veel nagu tuua, et mis siin murdes on erinevused, näiteks mul tuli praegu meelde, et Kansai keeles on tihtilugu sõnadel sõnarõhud isegi vastupidiselt kui riigikeele standardkeeles. Ja see tekitab ka standardkeele kõnelejatele palju nalja, et jälle mingid sellised natukene imelikud ja kas te siis nagu aru ei saa õigesti, kuidagi teisiti, et noh näiteks Tokyo keeles neelatakse sõna lõpus suu alla, seda Uudei hääldata välja näiteks mingi Kosaimas keegi tegelikult kirjutatakse, Kosay Masso. Aga mas ja pass. On on buss, aga Kansayson passon Uuttavad välja ja see kõlab nagu imelikult minule vinte, aga, aga, aga või noh, jaapanlastega rääkides ei aja, et nende osad inimesed on veidrad, et nad on ikka jah, natuke imelikud. Jaapani jaapanlaste puhul me teame kõik nende viisakat kehakeelt. Kas viisakus peab väljenduma ka milleski muus Jaapanis ka keeles grammatiliselt peale sõnavara veel võib-olla. No kui viisakusest rääkides siis on, see on väga suur teema iseenesest. Et viisakus kehakeele väljendustes ei ole, mitte ei piirdu ainult mitte viisaka keelega, jaapani keel on üldse väga kehaline keel. Ja seda ma olen alati oma üliõpilastele ka nagu algusest peale rääkinud, et et väga tähendab sõnad ei oma, ta on, kui ütleme niimoodi sõnade tähendus või olla väga ebamäärane, kui sulle ei kaasne sellega õiget, näiteks kehahoiakut võitjad fraaside puhul õige, et noh, ma ei tea, näiteks pea või liigutust või midagi sellist, siis ta siis jaapanlane tekib suur segadus, et mida ta siis nüüd, et suu ütleb ühte, aga keha ütleb teist, et need peavad olema koos, et selles mõttes on väga nagu kehaline keel, et on näiteks üks, üks näide siia, kuidas see toimib mis on väga hea ja milleks ei pea nagu noh, meil ju raadio veel pilti ei näita, ei saa nagu ette näidata. Aga, aga noh, ma loodan, et see näide abistab, et kui, kui noh, seda nagu visualiseerida, et kui näiteks jaapanlane räägib telefonis, siis ta ju tegelikult ei näe seda, kellega ta räägib, eks ju. Ja tegelikult kui kõrvalt vaadata, siis on absoluutselt, et aru saada, kellega ta räägib mis suhe neil on omavahel. Kui ta räägib ülemusega, siis näiteks mingi töötaja räägib oma ülemusega või üldse kellegiga, kes on nagu hierarhias kõrgemal siis ta ka näiteks tänades ta päriselt kummarda, kuigi ta räägib telefoniga, aga ta teeb seda kõike käes on sõnad ja kehakeel käib niivõrd niivõrd palju koos, et sa saad nagu kohe aru tema hoiakutest isegi võib-olla isegi kui näiteks teksti sa ei kuule, näed lihtsalt, et inimene räägib telefoni, sa võid üldiselt isegi aimata ära enam-vähem noh, millega on tegemist, kellega ta räägib, et kas nad on riius, sõbralikud, et see on nagu kehakeeles, et seal ei ole tegemist nagu nii-öelda, mida ma nimetan rääkivate peadega siis on eestlastel raske seda keelt õppida. Ja, ja noh, teine asi, mis veel, torkab silma, et jaapanlased Ta ei žestikuleeri, et käed ikkagi peaksid jaapani keelt kõneledes olen ma ikkagi kusagil rahulikult. Et see on isegi hirmutav, võib olla jaapani keele nii-öelda emakeelena rääkijale, et et seda kiputakse väga sageli seda viga tegema, et ma olen seda väga palju näinud, kus niuke liigne žestikuleerimine noh, ei tule asjale kasuks, et meie arvame, et see on, ma ei tea, kuidagi eks ju, kõnelejad nagu vehivad kätega, et see nagu aktsent lisab, nagu aktsent kõnele tegelikult jaapani keeles on see vastupidine risustab Arusaamatu lisaks hirmutav. Nii et kõik sellised asjad, aga, aga noh, räägime viisakuskeelest, eks ju, ja milles see küsimus oli? Et viisakuskeel on selles mõttes hea, et et on sõnavara suured erinevused jaapani keeles võib eristada, ütleme niimoodi kolme viisakustasandit. Näiteks korea keeles, ma olen kunagi ligi 20 aastat tagasi õppinud paar aastat ka korea keelt, mis on hästi nagu hea noh, jaapani keele, nad on minu arvates väga lähedased keeled vähemalt grammatiliselt ja nii edasi. Et korea keeles on näiteks neli viisakustasandit ja kui ma tookord õppisin, siis selleni ei jõudnudki, et mis see nagu see kõige kõrgem tasand on? Ilmselt väga spetsiifilistes juhtumiteks kasutatav, aga igal juhul noh, seal on nagu säilinud veel nagu rohkem neid viisakustasandeid jaapani keeles on ainult kolm, millega võtan oma õpilasi alati. Et elage see üle ja see kõige madalam tase on siis niimoodi, et see oleneb sellest siis, kellega sa suhtled. Kõige madalam tase on see, mida kasutatakse lähiringkonnaga suheldes, kas perekond, sõbrad ja need, kellega sa oled tõesti nagu väga lähedastes suhetes abikaasad omavahel, eks ju, ja nii edasi siis see keskmine tasand on see, mida tasuks siis noh, kõigepealt ära õppida ja mida üldiselt õpik ütles ka niimoodi pakutakse välja, et kõigepealt õpitakse ära see keskmine tasand mida siis saab kasutada igasugustes olukordades sai mõju ebaviisakalt. Näiteks verbilõpud on sellised viisaka sufiksiga mis mass, mis teeb nagu selle hästi viisakaks ta ongi lihtsalt nagu viisakust näitab ja võid suhelda, no ükskõik täiesti tundmatu inimesega ja sai mõju ebaviisakalt ja siis veel üks tasand, mida, mida arvataksegi nüüd ainult viisakus keele hulka, ainult see on siis selline, kus kus kõneleja oma keelekasutusega osutab siis, kas ta on kõnelejast madalamal hierarhias, hierarhia on väga oluline standard jaapani keele puhul. Või siis on kõrgemal või on sama tasandi, nii et seda kõike saab väljendada ja, ja kuidas see nagu käiv, kui ma toon siia ühe näite siis On olemas erinevad tegusõnad, verbid tulebki ära õppida, kolm verbi ühes tähenduses. Muidugi see kõik ütleme, algeiad seda ei õpi, eks, ja loomulikult aga põhimõtteliselt sellises keskmises keeles nii-öelda või sellises, mis kõlbab igal pool kasutada ja ei ole ebaviisakas on tähenduses tegema. On verb, suru. Ja ongi, ütleme näiteks, ma õpin Penkioosimas midagi sellist, eks ju, simasson selline oleviku vorm. Aga kui ma räägin perekonnaringis või näiteks kõige parem näide on näiteks, kui ma annan kassile süüa, kas on ikkagi ükskõik, kui armas ja kallis, kas ei ole ja kui näiteks minu kass on söör Toomas Anni sööri staatuses oma 16 eluaastaga, on ju, et noh, tema on peaaegu inimene juba, aga siiski jaapani keeles ma kasutan, ma annan talle süüa. Tan sõna, Jari järv hoopis teine sõna järimas, ma võin kasele panna viisakasse vormi, kui ma tahan. Eks ju. Aga et see mass liidan end, tähendab selle nihukese standard viisakuse, aga verb on teine ja lillele, Ma valan vett, ma ka kasutan sõna jarl, sest ta on ka nagu lilled, loomad, väiksed lapsed ja nii edasi, kes on sinust madalamal positsioonil. Aga nüüd, kui ma kõrgemale kellelegi midagi, noh, näiteks noh, ma ei taha, nüüd sa keisrile, onju, aga no ütleme, isegi ülemusele midagi teen või annan või siis on tassimas ei tasu, hoopis teine tegelikult, et on veel üks, üks veerg seal viisakusastmes on Tennosaar et kirjeldada siis selle hierarhias kõrgemal asetseva inimesed enda tegevusi, mitte mina tema jaoks midagi ei tee, vaid kõrgemal hierarhiliselt positsioonil asuv inimene teed midagi, ma kirjeldan ainult, mida tema teeb, selleks on eraldi verb. Et nüüd me saime kokku juba tegelikult neli verbi. Et mis mõlemad on sellised tegema andma, noh, oleneb situatsioonist kasutamisel ühesõnaga, jaapani keele, seda nagu süsteemi kas või nagu selgeks saada, selleks on vaja väga tugevat pingutust ikkagi esiteks see mõtteviis, et kõik ei ole nagunii lihtne ja teiseks selle viisakus, keele kõnelemise situatsiooni määrab ära väga see seal ei ole nagu ütleme stan nagu selles mõttes standardeid, et, et ma panen õpikus kirja, et umbes selline inimene sellisel ajal sellises kohas. Ja siis ütleb niimoodi, et see kõik on nagu selline suhteliselt voolav ja väga palju interpretatsiooni ja kogemust nõudev protsess, viisakus, keele õige kasutamine, see tekib aint praktikas kuulamine ise katsetamine peab kohe ütlema, et et noored Jaapanis ei valda seda üldsegi mitte. Sega õpitakse nendes, kui nad lähevad pärast ülikooli tööle, eriti kui nad lähevad teenindussfääri siis on eraldi veel ütleme, sektsioon selles viisakuskeeles on teenindaja keel millel on omad grammatilised sellised vormelid ja, ja, ja noh, nii-öelda võib öeldagi oma grammatika, viisakus, keele, grammatika, millega sa suhtled kliendiga. Ja samas klient suhtleb sinuga tavakeele sealt keskmise keeletasandil. Nii nagu tavalise võõra inimesega, temal ei ole kohustust ütleme veel 50 60 aastat või isegi 100 aastat tagasi suhtlesid klienditeenindajaga kliendid ikkagi selles kõige madalamas keeles nii-öelda nagu nagu lapsele. Aga praegu on noh, need standardid ühtlustunud, et ikkagi tema on ka nagu, ütleme omaette isiksus, mis siis teenindaja positsioonil. Ja see too on nagu see viisakusaste on, on nagu üles läinud, pigem standardiseeritud ja väga palju teenindaja keel on jällegi selles mõttes pole tulnud. Et see oleneb täiesti kohast. Näiteks teenindaja võibki kasutada ainult sõda standardset igapäevakeelt, et ta ei kasutagi enam väga palju mingisuguseid viisakus keelt, see oleneb kõik ja selles mõttes on see tohutu suur mängumaa ja tohutult palju on, on õppi, kuid kuidas rääkida viisakat keelt ja need on mõeldud jaapanlastele, eks ju. Järelikult mina teen siit järelduse, et ma ise olen kuskil paarkümmend sellist raamatut, et läbi töötanud ja mul oli selline kursus, lihtsalt oli, oligi kunagi viisakuskeeli Apenniini seal, kus keel. Et selles mõttes ma nägin seal, kui palju tegelikult on neil omal vaidlusi ka nende vormide ja nende kasutamise üle ja kui sa seda tead, siis sa näed ka tänapäeval Jaapani ühiskonnas, kui palju eksitakse, tegelikult inimesed ei oska kasutada, mida keeleteadlased ütlevad, et need siin pead niimoodi kasutada, aga nad kasutavad valesti. Jaapanlased ise kasutavad teinekord ja seda mitte lihtsalt nagu tänaval vaid näiteks ütlane, rongi teadvustused, ma olen ise kuulnud, Nathan H, nüüd nad panid mööda siin. Kusjuures see on väga imelik, eks ju, ja tavalised jaapanlased, ega nad ei kuule, aga on ju, sõidavad selle rongiga loksuvad tööle ja tagasiread ei kuulegi enam, mis sealt öeldakse, aga, aga on ka selliseid asju. Tallinna Ülikooli Jaapani uuringute lektor Maret Lukega kohtume järgmisel nädalal jälle. Rääkimata jaapani keele põnevad grammatilised iseärasused ja saame teada ka, kas tõesti jaapani mehed ja naised räägivad erinevat keelt. Saate toimetaja on Piret Kriivan, kõike head kuulmiseni.