Mis on rahvalikus? Kas ta avaldub selles muusikas? Aga võib-olla rahvalik gaasi või hoopis see teos? Pärimisest võtame abiks teie kirjad. Rahvalikus on see, kui muusikas on kasutatud rahvaviise. 49 aastane koduperenaine Rahvalik muusika paneb jalagaase krõpsutama. 68 aastane pensionär. Muusika rahvalikkuse all mõistan seda, kui üks muusikapala paljudele erinevail inimestele olenemata vanusest, haridusest, elukutsest meeldima hakkab ja meelde jääb. Näiteks Raimond Valgre laulud. 45 aastane raamatukoguhoidja Kümnendas genees. Ja mis selle eest kui ta Ei. Ta. Ees. AL. Täna püüame rahvalikkuse ja maitseprobleemidele leida vastuse Tallinna riikliku konservatooriumi marksismi-leninismi kateedri juhataja Rudolf Sarapi ning heliloojate Leo Normeti ja sõbra abiga. Noppisime välja ka hulga mõtteid teie kirjadest nii vestlejaid toetavaid kui ka dissoneerivaid. Mis on siis rahvalikus tema klassikalises ja kaasaegses tähenduses? Seltsimees särab? Rahvalikkuse mõistet on ühe või teise rajal mõistetud erinevalt. Tol perioodil, kui professionaalne kunst ja rahvalooming oli küllaltki erinevad üksteisest, siis mõeldi seda kunsti, mis elab rahvas, kui rahvalooming. Professionaalset kunsti tol ajal ei peetud rahvalikuks truu astus välja prantsuse klassitsismi vastu Bualooja teiste vaadete vastu, kus just nimelt eraldati teravalt rahvas elavat kunsti ja seda kunsti, mis aristokraatia elas. Need astuti tolle kunsti vastu rahva eluolu peegeldamise eest, kuid Jubadeniski väitis, et jalu poja kuju kunstis ei ole veel rahvalikkuse tunnus rahvalikkused tunnuseks. Tema jäi juba hiljem hakati pidama siis midagi muud, kuid vahepalana ka praegu paljudes kohtades arvatakse, et rahvad, tüüp on too teos, mis on hästi kättesaadav, arusaadav, lihtne, primitiivne, tihti kodu koetud, mitte niivõrd kasvatav, kuivõrd meelelahutuslik kunst. Minu meelest on rahvalik muusikas eelkõige see, mis on rahva põhimassile vastuvõetav eelkõige oma meloodilisuse ja lihtsuse poolest. 35 aastane õpetaja. Rahvalikus all tuleks mõista esmajoones seda, mis on pikema aja vältel väga paljudele omaseks saanud. 40 aastane pedagoog Ta on üks komponent mingil määral see võib olla kõrgetasemeline kunst, see võib-olla veel madal kunst, need, see ei ole võib-olla ehk kriteeriumiks siiski veel rahvalikkuse määrab ära, et ta ei ole Vastu seatud rahva elule huvidele tema unistustele, vaid et ta kajastab neid unistusi tas sellest teosest momendi saab rahvas kohe aru, see ei ole mitte määrav. Sest see oleneb tole, rahva enda kultuuritasemest. Võimest tajuda. Et teos muutuks rahvalikuks, peab muusika tekst olema kirjutatud rahva elust, nende tööst, murest, rõõmust. Ja muidugi hästi. Anonüümus. Muidugi rahvas koosneb ka väga mitmesugustest kihistustest ja väga mitmesuguse arusaamisega inimestest. Ma mõistan sõna rahvalikus all head muusikat. Seitsmeteistkümne aastane õpilane Ja see on üsna lähedal Nõukogude ja Ameerika teadlased uurisid esteetilise vastuvate kunstilise tajumise taset. Professor Simon of rääkis, et just vastuvõtmise seisukohalt, kuivõrd palju kannab teos uut informatsiooni nii sisus kui vormis. Kui ta tuba minule tuttava kordamine, siis ta ära mulle ei paku huvi. Ainult kui kõik on absoluutselt uus siis kaob nagu side ja ei suuda selle tõttu läheneda. Siin tuleb ilmsiks kunstipidevuse printsiip segu maksev terve maailma kunstiloomingu kohta siis on ta maksab üksikute rahvaste kunstiloominguga arengu kohta ja täpselt samuti on ta maksab iga üksikinimese arengu kohta. Kunst ise areneb pidevalt, järgmine uus kasvab välja eelmisest, aga ta eelmisele on mingil määral vastandlik, muidu ta luus seal seaduse pärale. Aga samasugune peab olema ka pidev areng kuulajas endas, vaatlejas tähendab inimeses, kes naudib, kellel on kulist mõeldud. Ega ilmaaegu ei ole praegu tõstetud küsimus meil üles. Kultuurirevolutsiooni edasiarendamises tähendab teisest astmest kultuuri osas kirjaoskamatuse likvideerimine ja on teada, et see kirjaoskamatus eksisteerib, luua inimene, isiksus, nisuke, kes igaüks kord tõesti võimeline mõistma kunsti aru saama kunstist. Lenin ka selles artiklis kunst kuulub rahvale sugugi ei ütle, et ta peab olema rahvale täiesti arusaadav. Edasi leni räägib muide ka sellest, et me peame võimaldama looma tingimused taid, meie tööline peaks mõistma ka tõelist suurt kunsti. Et mitte ainult vaatemäng. Ja vot selles ongi mõte, kunsti ei tohi mitte alla kummarduda, vaid vastupidi, me peame kõik tegema selleks, et see, mis inimkond on juba saavutanud ka inimesed jõuaksid selleni, enam-vähem kõik. Tulemegi selle punkti juurde tegelikult, et maitse ei ole midagi muud kui arenguprotsessi avaldus, kuid kuulaja ise edasi areneb. Siis vanad armsad lood kunagi võisid tema jaoks olla hea muusika, nüüd nad võivad temast kutsuda esile ainult senti mentaalseid mälestusi või midagi muud. Hea muusika muiste, aga ta hoiab varr kas juba järgmiste mänguetappide jaoks, siis kui ta kuuleb uusi asju mis teda haaravad, talle huvi pakuvad. Nii, siis ta on pidevas arenguprotsessis ja sellega pidevalt areneb ka tema maitse. Kui mulle öeldakse, et ma ei pea viisi May, pahanda kui mulle öeldakse, et ma ei saa naljast aru, lähen veidikese turri. Aga kui mulle öeldakse, et mul on halb maitse, meenutan ütlejat elu lõpuni ja kaugeltki mittesõbralike tunnetega. Ilmselt on see üks inimese helli kohti. Kuigi sisimas võib kõhelda, et kas su maitse arengus ei ole käki suuri lünki. 34 aastane arveametnik. Arvan, et muusikaline maitse on vanematelt päritud omadus. Viiekümneaastane maaparandaja. Maitse on võime kaasa elada suurele kunstile, kaasasündinud maitset ei ole vait, maitse on kasvatatav. Seega on olemas arendatud maitse ja arendamata vehk, vähearenenud maitse. Siin ma siiski tahaks ütelda, tavalised arenemata maitsega inimesed, agressiivset taktitundetut ei ole hea või ei saa kuidagi nõustuda, et tipp ei ole vaja nautida või, või ta mõista, et selleni küll mõned ainult saavad, et me peame jääma mingisuguse keskpärasele, võib-olla, absoluutselt ärgu olgu siis mingit maitset, seal veel midagi saab teha, kui on see keskpärane, kui see nisuke, kus tekib Olesklemine kõiketeadmine, kus tekib enesega rahulolemine, andke mulle, olge lahked ja nii edasi, vot seda minu arvates ei tohiks olla. Hea maitse avaldub ühe võrra nii kerges muusikas kui ka ja muusikas. Ja võib-olla ka nii, et on ühe isiku juures ühe liigi absoluutnäitamine, teise absoluutne jaatamine. Seda nimetatakse maitse kitsuseks. See sugugi ei tähenda mitte nii, et nüüd võiks halvustavalt suhtuda kitsa maitse omajasse teatud vanuses. Ta eelistab ühte muusikaliiki, teatud vanusest, teist. See sõltub väga palju tema kokkupuudetest muusikaga üldse. Igal põlvkonnal on oma arusaamine rahvalikkusest vastavalt tema maitse arenemise tingimustele. Vana-vanaisadel mõlgub meeles nende nooruspõlves kuuldud ilus muusika aga vanaisadel nende noorusaegsed laulud ja praegusele noorusele praegu pakutav. On see siis hea või halb, oleneb meist, seal pakkujaist ja suunajaist. 60 aastane pensionär. Noore inimesele tema ideaalidega, tema teadmiste pagaarliga, tema temperamendiga on üks teatud huvidering ja järelikult ka maitse areneb see maitse edasi, pidevalt läheb üha kaugemale sügavamaks. Siin on juba midagi teine veel vanemalt. Kolmas Me teame romaani loeme, loeme kahekümneaastasena, kolmekümneaastane, viiekümneaastane ja nii edasi on täiesti erineva elamuse ühest ja samast romaanist. Muusikast ometi ka põlvkondade esindajate endi vahel on vahe. Erinevalt lähtepunktiks. Ta ei ta ja loomulikult see oleneb praktikast ja kogemusest jälle. Kuid samal ajal vat tahaks veel toonitada üht nisukest momenti, et võib-olla hea maitset halba maitset võib ka olla, mitmesuguseid maitse on individuaalne, minule ei ole vastuvõetav näiteks suubard. Mulle meeldib Beethoven seal ikk. Ja teine ütleb vastupidi, mulle Beethoveni ei meeldi kuigi mulle midagi tema vastu, aga Bach on ikkagi üle kõige, minu arvates isegi rumal Laanlaskismashampristophil vihata pronoomsi. Jah, aga mul on kahjuks küsimuse, et kas maitse on siiski üksnes subjektiga seotud või on siin mingid objektiivsed kriteeriumid kaamera. Ikka see on oskus ajastu taset mõista ja hinnata ja tajuda selle taseme, kunsti muusikat. See on objektiivne kriteerium. Kui võetakse vastu ning tunnustatakse ainult kommertskunsti, siis on tegemist nähtavasti halva maitsega, aga hea maitse puhul on eeltingimuseks positiivne suhtumine sellisesse muusikasse, mis avardab inimese tundeelu sentimentaalsus. Minu arvates on väga seoses selle keskpärasusega, millest salat rääkis Iga inimese psüühika võtab alati osa kunsti nautimise puul, kuid nauding on ikkagi emotsionaalne moment olemas. Kui aga ta jääb ainult selle baasile, siis tõesti see ei ole küllaldane. Maitse on ka kultuur. Ma usun, et selleks, et mõista näiteks Fausti peab omama teatud kultuuri, et tema mõttesügavust mõista. See on ajastu tundmine, see on võib-olla kunstliku tundmine, see on keskkonnamõistmine, kus ta elas ajastu epohhi mõistmine. Aga kas siiski paljudel juhtumitel ei ola ta sisemise kultuuri küsimus, mis ei ole võib-olla niivõrd seotud haridusega? Ja haridusega ikkagi kästan, iseennast harinud või on ta koolis, see on iseküsimus. Emotsionaalsus on seotud kujutlusvõime olemasoluga sentimentaalsus aga väga vähese kujutlusvõime omamisega. Kui muusikateost kantakse, et siis iga saalisistuja võtab seda vastu omamoodi vastavalt oma kujutlusvõimele ja minu arvates kujutlusvõimega inimene ei jää nii kergesti seisma mingisugusele etapile. Kui aga inimese kujutlusvõime puudub, vaat siis ta lepib tavaliselt senti mentaalsusega, tekib tulv praktilises. See kujutlus ei tähenda mitte seda, et muusikat kuulates pead looma endale pildilise kujutluse muusika kuulamisel tekivad emotsioonid. Ei pruugi olla meil sõnades väljendatavad. Lisaksin emotsionaalsele naudingule arengu kõrgemas etapis lisandub veel intellektuaalne nauding, vormi tundmine, iili tundmine ja kõik see. Kui kuulata karvaste peadega kitarri mängijate Veiderdusi, tekib kurb mõte, et Bachi ja Beethovenit ei olegi kunagi olemas olnud. 39 aastane teenistuja Võib-olla tasuks rääkida mõni sõna ka mooneste maitsest, nende omavahelisest seosest. Ja Motkun kujundab ka maitsed. Ja ühest küljest noorte inimeste ja teisest küljest ka, mida kunstitarbijate, vaid ka kunstitegijate maitsekujundajana moel võrdlemisi suur osa vahel positiivne, vahel negatiivne osa. Ja mood on, on uus, see on alati, mis on inimesele omane vajadus uue järele? Võtame näiteks biitlite muusika. Biitlid on kahtlemata toonud uudsust näiteks helikeeles ja mitmetes muudes muusikaga panentides. Omamoodi on muud ka edasimineku tundmus. Ainult siin tuleb selle väga diferentseeritud läheneda, alati vaadata, mis on selles edasiminekut ja mis on selles võib-olla paigale jäämist kui mitte tagasi subjekt. Biitmuusikatarre harrastamine viib kirikumuusikainstrumendi õppimisele ja musitseerimisele sellega seonduva praktiline, tähendab, kui see piirdub ainult sellega, siis on halb, et äratatud huvi muusika vastu aktiivsemusitseerimise vastu. Seal hea. Selle positiivse külje kõrval pole, tundub, on ka üks võib-olla neist endist mitte olenev negatiivne külg nimelt see kommertskasutaks ära neid ja muudetakse nart niivõrd pealetükkivalt massiliseks, et surub välja kõik muu, mis on. Oletame, et keegi kergemuusika, helilooja on tulnud heale muusikalisele mõttele, on loonud toreda asja. See läheb käiku ning selle tagajärjel väga mitmed teised heliloojad pöörduvad samuti samasuguste väljendusvahendite poole samasuguse helikeele poole ja nii edasi, et tuleb neid nagu sooje saiu ühesõnaga üksteise otsa. Ja kas siis ongi see moment, kus kunst kommertsrealiseerub, kusjuures seda algimpulssi andnud esimest lugu ma ei nimetaks kommertsmuusikaks. Igasuguse muusikateose väärtuseks on see, et ta on alati individuaalne, alati kordumatu. Kui teaduses saab üht katset mitu teadlast korrata siis kunstis ei saa korratena seda, mis on teinud ja kui ta on korduv, siis on juba järele tehtud. Missugused moed ka ei vahelduks, alati jääb kõlama Johann Strauss. 62 aastane pensionär Straussi valsid ühest küljest tollel ajastul moeloomine ja selle moekummardamine, aga kas kunstimaitse arengu seisukohast on nad kahjulikud, käi arendasid maitsta, kas nad tänapäeval võiksid arendada maitset? Võiksid küll, samasugune lugu on ka selle niinimetatud ajaviitemuusikaga. Seal on küllalt palju sellist, mis võiks inimese maitset arendada ja arendab seda, kes on võimeline arenema selle inimese maitsetaila pasta selle inimese maitset, kes ei ole enam võimeline arenema või kes ei ole enam püüdnud ennast arendada, see jääb võib-olla sellele tasemele pidama. Ja samal ajal on ka neid, kes ei ole veel sellele tasemele jõudnud. Kelle taseme kriteeriumiks on näiteks noh, Viljandi paadimees. Sellisel juhul on muidugi Straussi välistada Kaarel. Muide, kas ma võin meelde tuletada ühte saksa demokraatliku vabariigi muusika regelas täisleri ateisler ütleppelt, marksistina teen ma vahet kaht liiki dekadentsi vahel see on rahva, võõra ja rahvalähedase vahel ja mõned minu sõpradest arvavad, et rahva võõras dekadentsi ohtlikum. Mina pean kahjulikkumaks rahvalähedast. See dekadentsliku muusikaliik kommertsdžäss. Epigoonlik ajaviite muusika nüristab päev-päevalt kuulaja kõrva ja tundemaailma varahommikust hilisõhtuni. Teda levitavad mehhaanilised reprodukteri vahendit. Temas väljendub võltsoptimism. Lame pseudohumanism, läppunud väikekodanlik, erootika tundmused on asendatud serti mentaalsusega jõud õõnsa paatosega Nalin Veiderdusega. See on rumalus kõige kõrgemasse astmesse. Elu on selleks liiga lühike, et aega raisata niisuguse kunsti peale, mis ei oma seda väärt. Siin on veel üks probleem, kui palju sa oled suuteline võtma vastu seda ainult head kunsti sest see suure kunsti vastuvõtmine võib sulle olla puhkuseks. Aga samal ajal sa pead olema ise aktiivne ja väsitama ennast sellega. Aga see suur kunst? Ta ei käsitle ainult ühte, võiks eristada näiteks kõige lihtsama küla muusika suhtes halvemad ja paremad. Ei no nähtavasti siiski ei maksa ütelda, et üks teatud muusika liikveti kõlba kuhugi, teine kõlbaks, ei ole õige, aga samal ajal mulle tundub, et peaks nagu arvestama siiski üht momenti. Et on inimesed, kes on 60 70 80 aastat ei ole vist õige selle inimeselt nõuda, hakkaks nyyd kõike ümber kasvatama, kõike ümber õppima ja nii edasi, kuid ta nõuab, ja kui ta tahab seda muusikat, mis on seotud ka tema oma ajaga siis ta omab täiesti õigust paljudes nendes lauludes rahvaloomingu baasil kasvanud välja paljud laulud ja mis on tõesti rahvas elavad. Nendes on palju väärtust, kui me rahvalikkusest räägime, siis on küllaltki tähtis ikkagi ka see kunst kannab endas neid ideaale ja mõtteid mis rahvas olnud. Et ta oleks selles mõttes aktuaalne teatris näiteks keskpäraste tasemel olev mussi, teos kujutuma, probleemilt aktuaalne rahvas käigust, sellepärast. Heliloojate ülesanne on palju raskem. Ja palju raskem, sellepärast et siin ei ole niisuguseid konkreetselt täpselt toodutega ei saa ära. Siiski aga, ja lisaks sellele veel lugema ja kirjutama õpetatakse koolis aga muusikaliselt lugeda. Ja selles ongi õnnetus, mispärast meil paljud väga paljud ei mõista muusikat, et neid ei ole õpetatud. Muusikal on võime pakkuda inimesele emotsioone, mida sõna iialgi teha ei suuda. Kui nooruk oma kooli ja kestel sõrmitsenud mitmel korral läbi vähemalt pool tonni ilukirjandust siis muusikakirjandusest ka praktikast minnakse nii muuseas käekõrval mööda. Kas ainult laulu pidudes ongi meie kuulsus. Keerame raadionuppu, kui teadvustatakse, et sümfooniline või mõni muu tõsine Palameid peibutama tuleb. Aga muusikalist haridust saama kõik ei mahu. Kas ei tehtaks siin pisut järeleandmist keskkoolide õppeprogrammis? Kas ei oleks rohkem võimalusi muusika mõistmisõpetamiseks? Kultuuriasutustel? 46 aastane kultuuritöötaja See on ju probleem, mis on pidevalt tõstetud üles meie ajakirjandus, et muusikaõpetaja ei ole nagu võrdsel jalal teiste aineõpetajatega. Matemaatika, füüsikute. Mul on vaja ühte tundi öeld maale maha jäänud, kust võtta, võtame muusikatunni arvelt. Ja tihtipeale õppealajuhataja, direktori unustavad seal, et nad varastavad iseennast ja varastavad oma rahvas sellega, mida millalgi ei saa enam tagasi. Ungarlaste praktika on juba ammu selgeks teinud, et nendes koolides, kus on tugevdatud muusikaõpetus, jõuavad lapsed palju kiiremini, palju paremini edasi kui nendes koolides kus esteetilise kasvatusele rõhku ei panda või pannakse pähe. Väga palju võib mõjuda maitsele raadio. Kahjuks võib sealt kuulda ka väga kahtlase väärtusega muusikat ja imestamisväärselt labaseid laulutekste. 37 aastane meditsiiniõde. Miks kõlavad niisugused laulud meil eetris siin? Muidugi, probleem on väga keeruline ja kes meie kööki tunneks? Võib-olla teab, et on olnud palju selliseid juhuseid, kus laudeksi tõttu on laulu kas mitte vastu võetud või siis kogemata läbi lipsanud asju hiljem käibelt kõrvaldatud muusika on enamuses ikkagi professionaalne, professionaalset heliloojate poolt loodud. On selliseid asju, mis on labase maitse piiri peal ja siin on väga raske kindlaks teha, kummale poole ta kaldub kas ühele või teisele poole. Ja oleme püüdnud jõudumööda seda otsustada, kas alati on õnnestunud, selles on teine küsimus ja selle tõttu me oleme ka väga tänulikud kõigile neile, kes meie tähelepanu sellele juhivad. Minu arvates saab muusikalise maitse arengut mõjutada raadio ja erinevad muusikalised saated. Toon näite endast. Ei mõistnud džässmuusikat. Nüüd aga tänu vastavaile saatele tunnen paljusid palasid interPreite ning võin öelda, et džässmuusika meeldib mulle. 45 aastane raamatukoguhoidja Tõeline heliloojad või kunstnik on siiski võimeline alati maitset arendama, ta peabki. Siin tuleb just prest meelde, kus ta ütleb, et on väga paljud inimesed, kes on kindlalt veendunud, et mingil juhul ta ei taha luua kitsa ringi jaoks, vaid ta on valmis alati igal pool looma laia, terve rahva jaoks, kogu rahva jaoks. See kõlab küll väga demokraatlikult, kõlab ainult. Aga tegelikult mitte, sest et lõpuks rahvas endas on mitmesuguste maitsetega inimestel ja ka madalamaid. Ja sellepärast ta ütleb, et demokraatlikum on tema arvates muuta kunstitundjate kitsas ring laiaks ringiks sest kunst nõuab teadmisi. Kunstitaju võib ainult siis anda täit naudingut, kui eksisteerib tajumise kunst. Ühe maitset mõjutava tegurina oli väga paljudes kirjades mainitud tähelepanelikku kuulamist süvenemist kahtlemata muusika juurde tulemisel on sellel äärmiselt suur tähtsus ja siit tuleb välja ka meie järgmiste mõtte dissonantsi teema, millel ei ole praegu küll veel pealkirja, kuid mis sisuliselt moodustab psühholoogilise eksperimendi. Palume siis jälgida jällegi raadiolehte seal siis seletame ära, kuidas see kõik toimub ja kuidas see toimib. Ja nüüd suur tänu kaasvestlejatele, meie tänane saade, selle kannatanud.