Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge. Sellises kevadises metsas oleks küll päris hea olla. Kõrvale läksid toidu korvikene nii nagu punamütsikese mahlapudeli ja koogiga. Seovski tore küll, aga kui praegu on ikkagi palju, istume sinna, hakkame teiega jälle koos mööda kaarti reisima, aga need linnud, kelle laulusin need lindilt koosite, on neis metsades, millest täna juttu tuleb tõepoolest olemas ja nemad on olemas ja varsti meil siin Eestimaa peal kohal. Aga sinna läheb võib-olla natuke üle kuu veel aega aga siis ta kõikide nende lindude laulu kuulata. Just nii nagu praegu kuulsid. Nii, ja ma usun, et nii tore, et need kaardid ka ilusasti üles leidnud, kellel seene kaardicon, leheküljelt 22 leiavad nad selle maa taimkattega. Ja siin on kõik need paigad ilusa rohelise värviga märgitud, millest täna jutt. Ta tuleb, need on siis laialehised ja segametsad ja kaardi peal siis tähistab seda number neli. Ma arvan, et Urmas, sina tead küll, taimedest ja puudest, mis sellises metsas kasvavad hästi palju rääkida. Meie väike Eestimaa jääb ka segametsavööndisse on niisugune piiriala, ega neid segametsseal üldse ei ole, kuigi palju Nõukogude liidus on läänepoolsetel aladel ja Kaug-Idas on veel tüüpilised segametsad. Kui võrrelda euroopasega metsi Kaug-Ida-segametsadega, siis seal selgelt märgatav vahe Kaug-Idas ega metsad on palju liigirikkamad nii puittaimede osas kui rohtematuses. Euroopas on ju mitmeid ja ajad olnud, taimkate on vaesustanud samuti ka inimtegevuse tagajärjel Euroopas segametsavööndis on palju vähem liike. Mina teen selliseid puid nagu tamm, pärn, haab, kask, vaher. Asega metsa kuuluvad kindlasti okaspuud. Euroopa aladel on harilik mänd ja kuusk. Okaspõõsastest on kadakas ja jugapuu, mis pehmemas kliimas sirgub ka puumõõtmeliseks. Lehtpuudest on veel pihlakas ja alusmetsas on ju mitmed vaarikaliigid tüüpilised segametsa rohttaimed. Tuntud taimedest on sinilill Ülased. Need on ju kõik meile hästi tuntud taimed, kodused taimede puuded aga mis kasvavad laia lehis metsas. Vaher onni laia lehega. Ja siis tüüpiline laialehine puu on pöökpuu, samuti valgepüügid. Peput küll meil Eestimaal ei kasva, tema looduslik levila jääb pisut lõuna pool keskel Lääne-Euroopa aladel. Epu moodustab ka lausa metsi, ökonna pead puitu. Pepu on tammepuu sugulane samuti nagu tammepuul niga püügi puhul. Lehed ei kõdule kohe ära, vaid lehed surevad pikkamisi. Ja kes tahab endale sellist tunnet ette kujutada, milline taoline mets välja näeb? See peab minema varakevadel loomaaeda jalutama seal Veskimetsa tammede all, see on täpselt tüüpiline laialehine mets, kuidagi kaugele siia põhjaaladele ära eksinud. Kaug-Idas laiali metsa moodustavad hoopiski teised puud, teised liigid, näiteks väga palju on vahtra liike jalakaliike ja seal on pähklipuud näiteks mandžuuria, pähklipuu ja kaks liiki, kasvab korgi puid, amuuri korgipuu ja Sahhalini korgipuu. Siis ravimtaimele tuntud kõrgetest põõsastest kasvab seal Kaug-Ida-segametsavööndis näiteks eleuterokokk. Sellest taimest tehakse eleuterokokk ekstrakti, mis on ergutava toimega. Eleuterokokk, see on küll huvitav nimi, aga kas näiteks Põhja-Ameerika segametsas on ka mõni selline huvitava nimega puu? Põhja-Ameerikas kasvavad teised puuliigid, näiteks teised tammeliigid. Okaspuudest on seal nulud ja ebatsugad. Kui Eestis kasvab harilik saar, siis Põhja-Ameerikas. Üks saarepuuliik on Pennsylvania saar. Hariliku pärna asemel on ameerika pärn, millel on palju suuremad lehed. Pärnaõieteed ikka saab Ameerika Pärnast ka. Ja eksõied ikka kõlbavad juua, aga saare vahe on nii, et meie eestimaisel saarel pungasoomused on mustad siis Pennsylvania saarel pungad, pruunid, Pennsylvania saart kasvatatakse merika vahel parkides, nii et tasub uurida siis seda punga värvust. Selle järgi saab neid hõlpsasti eristada. Aga seal puude all on siis ka jälle natukene teistsugune taimestik. Ameerikas on palju erinevaid hülase liike, siis kasvab seal metsavööndis väga mitmeid kolmiklilleliike, temal on varrel ainult kolm lehte, seal rohttaim ja õied on valged, pruunikad või roosad. Meil vahel harva kasvatatakse põhimõtteliselt kõlbotaanikaadriasse taim. Aga kas jänesekapsas kasvab igal pool? Jänesekapsaliike on tohutu palju ja paljud liigid on hoopiski troopilised. Aga Põhja-Ameerikas leidub ka jänesekapsaliike ja seal on ka sinilill, kuigi see on ameerika sinilill pisut väiksemate õitega. On nii, et mujal on ikka mõni asi natuke väiksem, kogumilsinud, aga põõsad. Siig põõsad, miks need meil ei kasva või kasvab? Nendel põõsastel on oksad ja võsud on hästi okkalised. Nad on külmakindlad, neil saab neid kasvatada, aga nad ei ole meil levinud. Punased viljad tulevad külge sügisel. Need on kindlasti huvitavad põsed. Ma arvan, et mulle meeldiksid. Siis kaugidas on ka madalama kasvulisemaid põõsased vahtra liike üsna mitmed segametsade peale mõelda siis nagu see nimi ise ütleb. Selle segasus annavad nii lehtpuud ja põõsad kui okaspuud ja põõsad kasvavad grupiti või hajusalt ühel territooriumil. Aga lehtmetsas on valdavaks lehtpuud. Okaspuid seal ei ole või on vähesel hulgal ei domineeri. Aga tegelikult see on päris tore, noh, et Eestimaa metsad on sellised kus on kõike, okaspuid ja lehtpuid ja põõsaid, erinevaid jänesekapsaid, kaefitsiilid, põõsaid, vähem. Ja siin Eestimaal võib leida väga mitmeid erinevaid taimekooslusi. Aga tammekännujaan ei olegi täna veel suud lahti teinud. Istub vaikselt nurgas oma pill kaenlas meie süü, noh, me ei ole lasknud su rahadega. Ta on jah, meil selline mõtlik ja tagasihoidlik. Parasjagu ma mõtisklesin seda, et kui sai räägitud lastele Arktikast tundras taigas, siis oli meie ülesanne võib-olla kergem selles suhtes, et kõik lapsed ei ole neid kante näinud ja võib-olla ei tea neist nii palju, siis me saime targad näida. Aga nüüd, kui me oleme siin üsna oma kodukandis, kus iga laps on metsas käinud ja teab, mis puud seal kasvavad ja teab, mis loomad seal puudel hulguvad, siis tekib küll selline mõte, et mis siin ikka üle seletama hakata. Minule tundub vahel, et noh, mida rohkem uurid, seda vähem tead ja seda rohkem on, mida veel võiks uurida kogu aeg, nagu see uurimismaterjalil aina kasvab ja kasvab aina vähem hoopis vastupidi. Päris keerulise jutuga said need maha küll. Selle peale võiks tõesti laulda ühe laulu. Kui mõtet öelda, siis see kordab sedasama, mis ma ennem ütlesin, et esimesel pilgul, kui võrrelda oma kodukanti ja kaugeid võõraid maid, siis jääb nagu mulje, et kõik, mis seal mujal ilmas toimumas on, et kõik see, kus meid ei ole, et seal on palju huvitavam. Mina ise seda usku ei ole, ma laulan. Kõik, mis kaugel see on? Kõik, mis kodus on armas. Võõraid maid on täis. Kuid koduõuel astu varvas, kuid koduõuel astub Farva. Oodu metsas, luusall hüppab jää, nees lendab tuvi. Aga kaugel? Vann kui palju Ena huvi pakub palju Ena huvi. Kodus iial ei saa aru, miks nii valge on üks karu läheks põhjanabale kui seal talv korda aga näeks, kui seal talv korda, aga. Ekvaatoril võiks olla tore aga siiski liiga kole. Minu jaoks on krokodill ja siis veel ini ja lill ja siis veel liini ja lill. Aga me liine kris Praat ahaks, näe Aafrika ühte korralikku põtra mööda džunglit hulkumas mööda džunglit hul kuuma. Kõik, mis kaugel see on? Kõik, mis kodus see on armas. Võõraid maid on häis. Kuid koduõuel astunud varvad võid koduõuel astu, arvas. See tammekännu jaanilaul pajatas just nendest lihtsatest asjadest ja tegelikult ega me iialgi ei tea, kui palju põnevat meie siinsamas õue juures võib-olla või meie maja ümber või kes seda ei usu. See võib tegelikult endale terve aasta ringi lõbusat ja jaga õpetlikku uurimust korraldada, kui ta võtab kätte ühe raamatu, millest me oma saadetes oleme päris tihti rääkinud. Seal Viktor Masingu kirjutatud raamat sinasõprus tammega ja selle raamatu alusel uurides ja vaatlusi tehes on teil tööd terveks aastaks ja te saate, sest tammepuust üpris üpris palju ja põnevat teada. Nagu mind kutsutakse tammekännu Jaaniks, siis võiks ju arvata ka, et ma ennast nende tammede keskel ja seal tammekännu tunnen väga koduselt. Kui te tahate näha loodust ja kuulata ja vaadata, siis on kõige parem, kui te olete kaua ühe koha peal ja ei liigutaja, olete hea ja ei mõtle kellestki ega millestki kurja ja siis võib juhtuda ka, et te näete rohkem loomi kui muidu niisama metsa, Sulkudes. Kui sa oma kodumetsas oled olnud selles metsas, milleks harjunud olek, siis oskad soovida näha kõiki muid asju kamis ilmas, huvitavat mujal metsades. Sellepärast, et kui oma kodu juures midagi ei näe ega märka, kus saab sisse huviga ümbritseva vastu tulla selle vastu, mis endast kaugemale Nii ta paraku on jah. Aga meie nüüd vaatame edasi, mis elukad seal siis nendes laialehiste metsades elavad. Sest kuna metsad on nii Euroopas kui Ameerikas kui Aasia seal kagunurgas igal pool on natukene erinev isepärane elu ja võib-olla, sest Euroopa elust räägib nad kõige vähem ja vaataks ainult mõnda tegelast, kellest me nagu eriti midagi tea, kes elab natuke salapärast elu ja minu meelest meie metsade üks salapärasemaid asukaid ja üldse nende laialehiste segametsade salapärasemaid asukaid on mäger. Sest kui te nüüd mõtlete järgi kestist mäkra näinud on? Ma arvan, et võib-olla üksikud ainult teie hulgast saavad endale öelda, et vot mina olen seal Mägraga kokku juhtunud mäkra näinud. 1000 metsas võib olla üpris sage elukas, aga siis kui meie seal metsas käima, siis tema magab, sest tema on ööloom ja tuleb välja siis, kui meie magame ja magab ta päeval. Noh, ma ütleksin isegi lossis, isegi perekonna lossis võib niimoodi öelda, sest see võib-olla isegi sajanditevanune telemäkra, suguvõsa vana-vana-vanaisade nii välja on seal ühe paiga peal elanud, kaevanud siis kuni paari-kolmekümne meetri sügavusse hulgaliselt käike-koopaid ja pesasid seal ühel mägralinnaku, seda võib ka linnakuks nimetada võib-olla 30 40 väljapääsu või sissepääsu parajasti, kus suunas ta siis minemas on ja siis terve rida pesakambreid, mis on muuseas väga puhtad ja väga kuivad, sest tema teeb oma pesakambrid alati pidava kihi alla, see tähendab esimese üleval sajab ulatu kunagi tema pessa, vaid jääb sinna pesa peale pidama ning see mäger on veel tore loom, sellepärast et tema loodud eluvõimalusi kasutavad ära paljud teised noh, näiteks rebased, kes siseni usina turgude kaevadi olla, aga meelsasti roniksid sinna mägraurgu kasutavad seal vähe kasutatud käike, sest mäger ise jõua teretama, lossi ära kasutada ja teistele jätkub seal ruumi küll ja küll. Ja tema on siis torega oma väljanägemise poolest sellepärast et palju meil ikka on selliseid loomi, kes on üleni hallid, Matsakad veidi veidi kohmakad, aga ta pidi olema samal ajal väga väle loomeda, meenutab oma astumised Karulitatus raske sammuga, lühinägelik pilk ette suunatud ja kui ta lõhna ei tunne, siis metsamehed räägivad, et tihtipeale mäger jookseb teile hämarikus otsa, niimoodi ninaga vastu saabast. Siis jääb juhmilt seisma, natuke aega, mõtiskleb, toksib veel ja kui siis ikka sealt läbi ei saa, siis alles otsustab mööda minna. Aga mingit hirmu inimese ees ta ei näi tundvat. Vot selline loom on siis mäger, kes praegu peaks veel kõigi eelduste kohaselt rahulikult talveund magamas. Tema on üks nendest loomadest, kes talve sel ajal paremaks magada. Mind huvitavat. Mille eest ta on sinna mägramängimise lausesse peategelaseks saanud. Vot seda mina ei oska öelda minu jaoks see lause ei ole üldsegi sellise tähendusega, nagu teda kasutatakse, sest see on ilmne mägraalavääristamine ja ja väga solvamine. Pigem võiks öelda, et ära mängis juhmi inimest, kui, et see ära mängi, mäkra. Tuleb kohe mõtle muinasjuttude peale, sest kui vaadata nüüd meie enda eesti muinasjutte või siis meie ka ühel laiuskraadil elavate naaberrahvaste muinasjutte, siis peamiseks tegelaseks on inimese kõrval ikkagi loomad ja vaat et sagedamini on loomad nende muinasjuttude kangelaseks. Miks siis loomad, kas siis inimesed arvavad, et loomadel on huvitavam elu kui inimesel, aga siis on jälle selline mõte, et kas ehk inimene tahab jääda tundmatuks neis muinasjuttudes, kuigi ta tihtilugu ma usun, et ta mõtleb loomadel just inimesi, sest Me teame, et igale loomale, nagu vastab mingi inimtüüp, teate, et rebane on kaval ja hunt on kuri, karu on aeglane ja siis nõnda sünnivadki muinasjutud. Needsamad rebane, hunt ja karu on tihtilugu väga targad inimene ei saa kuidagi ise oma aruga hakkama ja siis on need tegelased need, kes talle õnne, raha ja armastuse kõik kätte toovad, selle eest, et inimene on olnud looma vastu hea Jah, noh, on ju tuntud lood, kus selle jahimees läheb metsa ja tahab lasta mingit looma maha ja loom ütleb, et ära lase minna, et küll ma aitan sind. Kõik need muinasjutud, ma kujutan ette, et algselt nad võisid olla vanemate isad ja emad õpetasid lastele elu moraali nende alusel. Kuidas suhtuda loodusesse loomadesse, see peaks ka tänapäeval meid juhtima, selline mõte. Nüüd ma loeksin ühe väga toreda muinasjuttu, kus üsna inimlik tõde on pandud loomade sugu. Lugu tuuletallaja ühest rebasest, tuuletallaja tukkus parajasti jõe kaldal, päikesest soojaks köetud kivil. Kui kaval rusk Rebane talle tasakesi ligi hiilis. Ta ühe hüppega tabas ja oma julmade lõugade vahele krahmas. Oi, ära söö mind ära. Hüüdis tuuletallaja. Kui sa ainult laseb mul minna munema sulle muna, mis on nii suur nagu sinu pea. Nüüd mõtles Rebane, et ta on lausa lindudel linnu kätte saanud ja õhinal valmis niisugust imeaaret endale pidama, laskis ta kohe linnu pehme kõri lahti. Jalamaid lendas tuuletallaja leherikkale puuoksale, kus ta kallaletungi eest julge olles hakkas rumalat rebast pilkama. Ma ei mune sulle nii suurt muna nagu sinu pea. Ütles lind, sest ma ei suuda seda teha. Aga ma annan sulle kolm head nõu ja kui sa nende järgi talitad, siis saad neist tulevikus kindlasti kasu. Esiteks ära iial usu kõike, mida sulle räägitakse. Teiseks, ära iial tõsta tühja asja pärast suurt kära. Ja kolmandaks ratas alla näljase rebase peale ja vaikis korraks. Siis ütles kolmandaks, mis sa iganes kätte oled saanud, seda hoia kõvasti kinni. Nõnda öelnud lendas ta minema ja jättis rebase vesise suuga maha. Selline õpetlik lugu. Ja see oli õpetlik lugu tõesti, aga tihtilugu me ikkagi ei jää oma muinasjuttudes oma kodukanti, vaid kui tahetakse muinasjutte teha. Põnevaks, sest teater ikka, kuidas algavad väga paljud muinasjutud, et kaugel kaugel tagamaade ja merede või siis seitsme mäe ja seitsme mere taga elase inimese fantaasia lihtsalt lendab niimoodi. Ta alati leia oma kodukohast teised ega võib-olla leiate huvitavamaid mõtteid kuskil krokodillide elevantide elus, kui nüüd omaltkarude ja põtrade tegemistes. Kui me neid muinasjutte loeme, kui natuke võrdleme mägisema muinasjutte, tasasema muinasjutte, nende paikade muinasjutte, kus on soe ja külm siis on näha, et ikka lootus on see, mille pinnalt need muinasjutud kõik ikka sündinud on. Jah, aga me oleme nüüd rääkinud rebasest ja siis me oleme rääkinud tuuletallaja ja enne rääkisime mägrastet, siil elab ka nendes metsades, millest me täna räägime, et aga kes seal veel elab? Jah, seal elab tegelikult päris palju tegelasi, päris palju loomi, aga nendega on selline paha lugu, et kaardi peal näeb see mets väga ilus välja, aga tegelikkuses seda metsadel praegu enam kuigi palju ei ole, sest juba paarsada aastat tagasi oli suur osa sellest Euroopa metsast lihtsalt maha raiutud oli seal loomi karjatatud sigadele tõrusid ja pähkleid korjatud ja nii edasi ja nii edasi. Ja siis hiljem hakkas inimese mets veel oma käe järgi ümber tegema, hakkasin okaspuid juurde istutama ja asemel istutama ja kõik see keeras selle loomade elu natukene sassi ja sellepärast sellistest põliselanikest nagu karudest ja huntidest pole Euroopas suurt enam midagi järgi jäänud. Mõned üksikud varjupaigad neil on jäänud mägedesse, aga metsades neid peaaegu ei ole. Ilvest ka ei ole, kuigi ta seal kunagi olnud väga palju tarvas ehk ürgveis hoopis maha tapetud piison elabki ainult looduskaitsealadel metskass, kes ka jättis suure kiskja mulje, kuigi ta veidi veidi ainud kodukassist suurema. Ka see on üliharuldaseks muutunud, nii et seal metsas on tegelikult väga idülliline elu seal elada ainult inimesele vajalikud loomad, hirv, metskits ja sellest hirmsasti metskitsest on kujunenudki Euroopa metsade kõige suurem nuhtlus, nad söövad ära selle metsa järelkasvu, nii, tegelikult metsi saaksid õieti kasvada, aga inimene pidas neid väga väärtuslikeks loomadeks nende peale hea jahti pidada ja endale meelelahutust leida. Ja sellepärast see Euroopa mets päris tõeline mets enam ei ole, vaid ta on nagu inimese käe järgi ümber kujundatud ja minu meelest oli väga õnnestunud kujundatud ei ole. Aga selle eest näiteks Põhja-Ameerikas on need metsad palju toredamad ja seal on selle eest üpris huvitavaid tegelasi. No näiteks on seal hallorav meie oranzi või pruunika orava asemel, kes on ka meie orast veidike suurem siis meie metskitse rolli täidavad seal valgesaba pampahirved, siis võib sealsetes metsades kohata ilusat musta-valge vöödilist looma, kes nii väga ilusasti haise selle nimi Os kuuks ehk Winu Kloomia ajab päris paha haisu välja siis, kui tema pahaseks saab. Ja need ameerika metsad paistavad silma oma rähnide rohkuse poolest seal väga kummalise trahviga. Meie kõik enamasti selliseid, kes toksivad puu sisse aukude püüad, saatis tõukat kätte saada. Aga kuna seal on neid rähn üpris palju, siis ühed rähni näiteks spetsialiseerunud sellele, et nad ei püüa puudest putukaid, toksivad puu, siis ringikujulised augud ja joovad sealt puude mahla just vahtrapuu, mahla see on hea, magus ilmselt isegi olete mõnikord proovinud. Teine kummaline rähn on selline, kes toksib augud küll puu sisse, aga ei, otseselt mitte ussikesi, peidab sinna tammetõrusid taga varadeks. Ja siis tal tal läbi on sealt hea võtta nendest aukudest ja need on nii osavasti tehtud need augud, et ega keegi teine peale tema endiselt neid tõrusid enam kätte ei saa ja kolmas rähk on hoopis kummalise käitumisega, nimelt tema ei otsi neid putukaid, mitte puukoorest ei toksisin auke, vaid lendab ringi, püüab õhust putukaid, nii nagu näiteks teevad meie pääsukesed või mõned teised tegelased ja siis seal Ameerika lehtmetsades elab üks väga tore konn, kes on pika sabaga, näeb välja nagu sisalik, ainult et tal väga nirud jalad ja, ja pikk modujas kere. Ja see on üks salamander ja ilma kopsudeta salamander, tähendab, tema hingab ainult läbi naha, kopsud on tal aja jooksul ära kadunud ja ta elab niiskes pinnases seal. Noh, ei olegi neid kopsu vaja, seda õhku niiskust saab ta piisavalt palju ja õhk on kergem saada ka otse läbi naha kui kopsude kaudu teda pumpama hakata. Nii, ja kui me vaatame siin Aasia poole peale, siis seal Aasia poole peal, võib-olla kõige võimsamad loomad on leopardi, tiiger, aga kes selle inimese poolt toidu konkurentidele on ära hävitatud, nii et need praktiliselt enam ei ole õieti tiigreid, nüüd on 200 tükki arvatakse olevat sealkandis kokku ja rohkem sinna ei mahu, sest need ülejäänud tiigrid sureksid lihtsalt nälga. Leopard on üliharuldaseks muutunud, samuti ka karud ja üleüldse ka seal Aasia poole peal kipub see tasakaal hakkama looduses päris ära kaduma. Ja ära kaob ta jälle sellepärast, et inimene on Kole intensiivselt sinnale metsa tungima hakanud ja sinna midagi ehitanud, põldusid rajanud või midagi muud teinud, sest inimene tahab teha põldu sinna, kust midagi kasvab, pole mõtet seda põldu tegema hakata tühja koha peal või sellise koha peal, kus ükski kõrs kasvama ei lähe. Ja seal metsas on hea viljakas muld, muld on palju, sest kujutage ette need puude lehed, mis sinna sajavad, need kõik tunnevad tänu vihma ussidele ära, sellest tuleb paks huumusekiht, sellest siis inimese viljasaak kasvada võib. Ja vanasti olid inimesed nii targad, et veeti kõdu kõik metsa alt ära, loomadele allapanuks ja see siis hiljem muutus hunnikuks, mis õieti põllul. Aga kui see väetis, mis puudelt ära viidi oma põllul saadi, siis muidugi metsale kasvuks selle võimalusi vähemaks ei ole üldse minu meelest vot selliste laialehiste metsade kõige tähtsam elukas temast me pole rääkinud minust kõige tähtsam elukas selles metsas on see, keda üldse näha ei ole, tema elab seal maa sees ja tema nimi on vihmauss ja tema on see, kes tegelikult selle metsaelu võimalikuks teeb, sest tema sööb ära need puulehed. Ja kui need puulehed ära süüakse, siis sellest tuleb see huumus tullakse viljakas maapind, mille arvel need puud kasvada saavad ja pakuvad siis eluvõimalusi kõikidele teistele elusorganismid. Nii et laialehine mets ilma vihmaussid läbi ei saa. Aga inimene ei saa ilma metsata. Läbik uitav, kas vihmauss saaksime inimeste läbi? Mina arvan, et see oleks küll, kaldun ka arvama, sest mul on tunne, et vihmauss on juba kümneid miljoneid aastaid enne inimest päris rahulikult ära elanud ja siis, kui see inimene lõpuks tuli, siis ta püüab see inimese kõrval ka nii hästi-halvasti, kui ta oskab ära elada. Aga varu, kus inimene ära kaob, siis vihmaussielus ei muutuks, sellest küll mitte kui midagi. Või kui, siis ainult läheks tema elu paremaks, aga vihmauss ära kaob, siis ma arvan, inimese elu võis muutuda päris põrguks. Nii et meil on, mille üle järele mõelda. Kui me tahame veel tükk aega siin ilmas olla. Tahaks küll. Kahjuks lapsed ei ole küll eriti usinad, vastavad viimasel ajal, aga ma arvan, et nuputamisainet me võiks ikkagi neile anda tavapärase küsimuse. Ja küsiksin sellist asja, et otsige üles, kus kohas Eestimaal on veel tammemetsad. Nimetage need eestimaa tammikud, mida te siis teate, kus kohas Eestimaal on tammikud. Siis tahaks veel teada seda, et et mis te arvate, miks on tamm selline puu, millel talveks jääb veel külge üpris palju lehti, teised puud on tall läbi täitsa raagus agude tammikusse sattudes tammede otsas neid lehti palju palju, mis selle põhjuseks võiks olla, kus Eestis on veel korralikke tammikuid tõelist tammemetsa, ja teiseks siis miks tammepuu on selline puu, kellel te võite näha talvel küljes palju pruune kortsus lehti, et miks nad neid alla nagu kõik teised puud head nuputamist? Kui jälle ilus roheline aeg, siis vaadake, mis puuted seal oma õuel kasvavad, kui veel ei ole mahti olnud täpselt uurida ja seda võib muidugi pidevalt teha siis kui suusatamas käitub, mitte vaadata, kas te tunnete needsamad puud, kadedus uuel arvata päris kindlasti ära tundvat, et kas te natuke ilma lehtedeta ära tunda selle järgi, millised pungad neil on, või koore järgi või või ma ei tea, mis salapäraseid tunnusite, kõik oskate välja mõelda, mille järgi puitsis ära tunda võiks. Ma laulan teile lõpuks veel ühe laulu, see on küll unelaulu moodi, aga ma ei usu, et kedagi nad lausa magama paneb, niimoodi, et võimuda julgesti ära laulda. Ta vist sobib sellesse saatesse ka. Ele vandi Lonn. On kõige paare paik? Ei, ei ei ole. Lun ele vandi. Meil pole, on aga sinu langevad sügis, talv ja suvi ja sellepärast olen, ma peab kõige paaremmuuni. Hom. Jälle algab kaunis kaunis. Ja täna juba unes seda on. Jaanalinnu. Eks me, eks me ei ole kuus. Jäi jäi. Ei ole. Lun jaanalinnutütrel pole, on. Aga sinu Ulon, kuused, kased, tammed ja lumi ja sellepärast olema peab kõige ma muuni on jälle algab kaunis kaunis. Ja täna juba une, seda on. Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge.