Kojuigatsus kauguseigatsus kahte harusse kasvav puu, varjuotsija, tuulte otsija, metsa ja mere piirimaal, sünnihirm, surmahirm, mõlemast otsast sõlmitud elulõng olemine, mitteolemine. Üks neist on uni. Ja teine ei ole sedagi. Ka sisaliku tee kivil jätab jälje. Kuigi me seda ei näe. Iga mõte, mis tuleb ja läheb, jääb kuhugi alles. See, mis sa naeratades kinkisid, võib kunagi otsa saada. Aga naeratus jääb. Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud, jääb igavesti ootama. Isegi ütlemata jäänud sõnad on mõttes öeldud ja kuhugi tallele pandud. Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv saab täita aja ääretud salved? Kuidas muidu üksainus silmapilk võib kivi paigalt veeretada. See, kellele on vähe antud kannab seda oma südame kohal. See, kellele on palju antud pillab kõik käest maha. Kõigi teede pikkus ajas on võrdne. Sõnajalad. Ainult maarjamaal maarjasõnajalg leidsi jahe lehvik, mille ta jaaniöö kastest rõske surub vastu põske. Varem neist mööda rinnakust alla vanade puude all, mürgise juurega magusas maas Triopteris Felix maas. Pahtlikus tüvest piilub triaad. Ööl on üheksa poega. Üheksal lillega padja all näed. Et üksi jääd. Maarjamillal sa käisid me maal ja paitasid Sõnajalga. Millal sa andsid talle oma nime. Lase sündida, ime. Arguse silmad on valvelpäevad ja ööd. Arguse pilk on terav kui liblikapüüdja nõel näeb liiga palju ja liiga vähe näeb sellest läbi, mis lähedal ja julge kaugele vaadata. Arguse silmad on pärani hirmul. Et keegi ei võtaks ta käest mida tal ei ole. Sõnajalgu aknale jääkristallidest suletud, aknale pitseriks pannud ö. Otsekui valged tardunud tiivad. Kadunud linnu külvanud vari. Ähmane valgus kaugelt planeedilt põrkab tagasi tinasest peeglist. Miljoni aasta pärast. Aeg tõmbub keerdu, kui söestunud pabermadu Salvab iseenda saba. Hermeetiliselt suletud ruumi saladust ei lahenda, side on sell. Tea, nüüd ja mine siiski püstipäi ka siis kui ükski teine seda teed ei käi. Et enam sa ei usu sõnajalaõit. Võib-olla on su kõige suurem võit? Sa oled küllalt kaua üles roninud mäest nüüd hoopis kergem minna, kui sa viskad käest kõik, mis sa kogusid, et sellest saaks su telk. Ja kuigi silmale on valus mõõgahelk, mis pimestab ta valgus sinu sisse jäi. Sul pole enam vaja minna, ainult käi. Või siiski Siisyphos, sul kahju tühjast tööst. Need päevade otsas on nüüd tunne rõõmuööst. Nüüd pole enam päikest ainult muutliku. Kuid teha ka sõnajalg on üks kord olnud puhu. Peaaegu ütleks. Nüüd on jälle kevad. Nüüd sulab talv ja rännulauluks muutub mu rindu kinni külmunud paastu vaikus. Peaaegu nagu eile. Nagu mullu, lööb kohama seal kaljusaarte taga mul lapsepõlve helkiv avameri. Kui ainult kohe armugade mõistus ei tungiks läbi une pehme vaiba ja seletaks, et sinul laevastiku viib iga hommik tõelus karidele. Ometi meid kõiki maha jätab valge laev. Kuid sadamad on igale meist lahti. Kui ainult unistada oleks mahti, saaks ookeaniks Umble vanglakaev. Rukis on õitsenud, küpsemas kollaseks, lainetab vili, sügise leib. Korraks juukseid, sülitan käega künnist veel mullase, enne kui kaod. Ikka ja alati lähed sa ära, enne kui hommikut kuulutab lind. Nii minu vaesuses, nõnda mu näljas lainetab küpsedes, võõraste leib. Imelised pehmed, hallid ära rääkimata, kallid on su silmad sumedada. Tantsib säde kullakarva, aga harva, üsna harva peegeldab tumedad ikka mööda päri vere üle noore avamerre põgenepsus, siiras pilk. Ja sa ise vist ei teagi, et niipeagi. Et nii peagi aurab kõrbes vihmatilk. Nüüd lõhnab sadam kaugusest tõrvast kuldvikerkaari helgi põliseid. Ma käin ja nagu mure leivakõrvast, söön mälestusi, lapse põliseid. Neist enamik jääb kinni kurgulakke, kui odraokas. Jälle kasvab öö. Ma kannan võõralt laevalt võõraid pakke ja kordan, elu mõte annab töö. Ei, andke andeks, iga valge puri, mis lahkub nagu lahti, lõikab end. Ja iga päev, aga ma olen enam kuri. Ja enam ori. Minagi olin Arkaadia teel. Kuigi ma sündisin saunas Mõnikord mõtlen, ma läheksin veel muretu nooruk Arkaadia teel marssalikepike paunas. Aga ma tean, et kaotasin käest tee juba enam kui ammu. Ja et ma üksinda enese väest leiaksin tee, mille kaotasin käest. Selleks ei ole mul rammu. Kuhugi lähen seal, vesi on ees, vesi ja kõledad, kaljud. Lahkunud viimne kui lootsiku mees. Lahkunud lauldes. Et vesi on ees. Nii nagu laulavad paljud. Nõnda ma istun ja tõesti ei pea vanduda ennast või saatust. Ärge vaid öelge, et nõnda on hea. Nõnda on elu. Sest teie ei tea, ei tunne mu isa maatust. Klementain hoomaid taling. Täna õhtul, kallid sõbrad, relvavennad kui üks mees, löögem kokku, käed ja kannud. Unustagem köitmise ees. Esimesest klaasist saagu vaikiv vaikne mälestus, matke maha, kallid surnud lein ja hirm ja jälestus. Teisest klaasist saagu soojus, saagu hingelähedus kadugu kõik keelepaelad, hääle, Roosta kähedus. Kolmandamast klaasist saagu südamele väravad. Saagu valgus, milles jälle kodurannad, säravad. Aga laul, kui pooleks murdub ingel mõõgaga on ees ju Allost anud kan Foreve. Trathol sorry. All on tumeroheline laine, pehme voodi. Kõik on hõljuv käes ja kaugel unenäo moodi. Sinna heita ühel õhtul päikesega koos. Eks see oleks kaunis nagu mõnes muistses loos. Ja kui hommik paistab lainte varju kaarestikus siis sa sõidad üle minu välja saarestikust, sõidad avamerele ja oled noor ning puhas. Kui subvalgelt soolavesi. Restorani sildil istub kana, keda maaler Kukeks kavatses. Haav on noor, kuid mälestus on vana. Siia tulla tihti tavatses kahupäine klaverit taob sving Swing ette. Ettekandja on kahjuks halvasti mingit linal, paraku on ikka plekid. Aga kaste haruldaselt hõrk. Siis veel olid leiva lihatšekid magustoidu ees veel olin nõrk. Liiulist käsitöölise sell, mustlast palati pakub, kes küll ta juuksed ja näo nii ühtlaselt läikima lakub. Sinu käsi nagu ikka jahe, kuid su hääles lausa priiskav soojus. Aga äkki kasvas meie vahe ja ma tundsin, kuidas päike loojus. Sätendrey peatub kahvlite klõbin, sentimentaalsus hüüdes ihar, rusu võbin. Ootan, ootan sind kui võidukindel, nagu meri, mis kõik jõed joob. Vaene vaene sõdur külmal rindel, keda igatsus siin nööri poob, sätendrey hääl voolab kui magma. Kui sügaval küll võib-olla see diafragma? AUS sädap. Laev lõikab laineid nagu igas laulus ja kõik on just seesama, mis on olnud nii algus, teekond, kaotused ja leiud ja uuesti, kui Prometheus maksa, sakk kasvatad, et jätkuks kotkatoitu ning sama targalt mõistlikult tuimalt su käteriidehoidja annab kulunud kaabu. Head aega, siis head ööd. Sind ootab voodi, kui puusärk ikka meelde tuletama, tõdes. Mis muile mureks? Mulle lohutuseks? Et kõik me seisame kord päris üksi. Kui paadimees meid sõuab ülest üksi. See on sama taevas sama udu ja sama meri ainult aimatud. Alati lõpeb tee nagu peeglis tagasi sinna, kust tulin. Petlik terendus sellest, mida ei olnud mujal kui raamatus. Seegi jäi suletuks viiendast spetsialist peale. See on sama taevas ja sama öö. Aga tähed on kaugemal. Ja mul ei ole jäänud enam ühtegi valguse aastat. Kõik möödunu saab unenäoks. See oli kaunis, kuni sa läksid, öeldes, ma ei tea. Nüüd oled ainult uni. Ja meie ö, üks vaesemaid, mis iial olnud kahel liig lühike ja sellegi mõõk püsis meie vahel. Nii keeldud kaevul valvates. Jäin januseks kaineks. Subpõse ainus puudutus jääb üheksandaks laineks. Su noorusrikas soojusest mu poole hõõgus kargust. Ja ometi ei andeks saama seda väikest vargust. Kui lahkudes said unenäoks, jäi karistus mu voodi. Mu üksindus on sama suur kui siis, kui maailm loodi. Miski ei kao. Köidikud langevad, vermedi jäävad. Ja mitte ainult unenäos, millest väsinult ärkad. Ma ei ärka kunagi rõõmsalt. Magasin liiga kaua. Liiga rasked olid mu unenäod. Ja ma ei mäleta enam, miks ma ärkasin. Rändaja, mine. Ja kui sa kord jõuad koju, siis ütle, et mina jäin maha. Ei, mitte teele. Sest teed ei ole. Murul käimine keelatud. Randa ja mine ära mind oota. Ja kui nad küsivad, miks ma ei tulnud? Ütle, et mina ei saa käia nooltega sunnitud teed. Relvis valvur saatel. Ei, ära mine, viibi veel viibi. Jäägu veel lootus võllagi varjus, et vahest käskjalg vahu sel hobusel kihutab üles keelatud klaasmäest enne päikesel loodet. Ma ootan, ootan veelgi traataia Permed näol. Kõik mandrid on tõusnud merest, kõik maad on olnud rannad, kuigi meri neid enam ei mäleta. Meie kõik seisame saarel, kuigi randa ei näe vikerkaar, vikerkaar, kus on su algus? Iga jalatäis maad on kellelegi jälg, iga peotäis mulda on kellegi käsi, mis pudenenud kellegi käest. Valged tiivad, mustad tiivad, öö ja päev, suvi Talv 1000 aastat kui ainus silmapilk, kas kuuled, üks linnuke laulab, kes olen mina, et ma mõõdaksin loomispäevade pikkust, kui päike ei mäleta eilset päeva ja tuul ei tule tagasi sama teed, peab olema midagi muud, mis jääb ja millele ehitada Ta pesa loomislugude lind. Et saaks õhtu ja hommiku kolmandaks päevaks, et saaks maa ja meri ja rand. Kõik on sündinud-kasvanud, ei iial surnud, ainult puhkama heitnud ja ootama jäänud. Väljade valguses sinakad, jooned, paastukuu alguses ärkavad, sooned murravad trotsides talvise tõkke eksides otsides jõuavad jõkke. Ratsuta vahune, milline uhkus. Rahune, rahune. Meri on puhkus. Iga vihmapiisk on olnud kellelegi pisar. Ja mahl, mis kevadel valgetes kaskede särkab, on veri, mis valatud, kaugel lahinguväljal. Ei, mitte nii, et ma tuleksin kunagi tagasi ja avaksin võtmega ukse, mis langes lukku mu selja taga. See võti on kellegi teise käes ja ust peab ta uuesti otsima. Aga kui ta õhtul väsinult istub maha, olen mina seal istunud enne teda. Ja see paik on õnnistatud paik. Sest see on kodu. Ma ei ütle rahu. See sõna on liiga suur, ütlen puhkus, ase telkide all. Sest homme on jälle päev ja päike ei mäleta eilset päeva. Vaata, meri on nagu peegel, sealt peegeldub taevas. Aga ometi ainult peegeldus. Ja rand on ainult sadam. Ühe, teie lõpp, aga teise algus? Keegi ei mäleta homset päeva enne kui ülehomme. Ja siis on juba hilja. Kuidas võiksin siis ütelda? Rahu on? Lõikajad tulevad põllult ja kalurid tulevad merelt. Nende sammud on rasked koorma all. Kõik on koorem, isegi armastus. Vanad naised tulevad kirikust ja noorelt, poisid tulevad laadalt, pisarad anud pühitud. Kuhu jäi naer? Ikka on midagi jäänud maha. Ja kõigest on kahju. 10000 sõdurit tulevad koju. Ja 300 ei tule kunagi tagasi. See oli ammu ja kaugel maal. Seda on kerge mäletada. Aga üks, kes koju ei tulnud, kes mäletab teda täna, homme ja iga päev? 40 aastat kõrbes? Lühike uinak õlimäe jalal. Kuid 1000 aastat on ainult üks silmapilk. Ja igaviku linnuke laulab. Mis on siis sellest, kes eile või teisel saarel? Homset päeva me niikuinii ei mäleta? Kui nad istusid leiba võtma panid nad käed risti nagu varjates, et need olid tühjad. Keegi ei võtnud midagi endaga kaasa. Ja tühjad käed said uuesti mullaks. Kõik on meile jäänud. Maa, meri, rand, vihmapiisad ja pisarad. Ja mahl, mis kevadel valgetes kaskedes ärkab. Kõik on meile jäänud tee ja sadam kahe teekonna vahel. Aga kui me kord õhtul istume maha, on seal istunud enne meid 10000, kes tulid tagasi sõjast ja 300 kes ei tulnud kunagi tagasi.