Tere hommikust. Mina ei tea, milline ilm praegu on, on udune või päiksepaisteline? Ei tea. Mina olen peidus raadiomaja pimedas kambris. Aga seda ma tean, et kogu see meie ilmaelu on udu ja udutamist täis. Ja selle kohta ma teile täna juttu räägingi. Kirja on selle pannud Jaan Kaplinski ja pealkiri on sel lool kodujut. Ükskord elas kaks udu, suur udu ja väike udu. Suur udu oli nii suur, et teda said ühekorraga linn ja lennuväli täis ja udu jäi ülegi metsa ja võsa ja põldudele ja karjamaadele metsal ja võsal ja isegi põldudel ja karjamaadel ei olnud udust midagi. Linna ja lennuväljaga oli aga nii suure udu pärast ei saanud lennud nukid enam lendu tõusta ega maanduda. Ja need inimesed, kes tahtsid kodust ära sõita, pidid koju jääma. Ja need, kes tahtsid kodust ärast koju tagasi sõita, ei saanud koju. Viimastel oli kõige halvem, sest nemad ei saanud koju pesema ja magama. Tegelikult oleksid nad võinud ka pesemata magama minna, aga neil ei olnud õieti kohta, kuhu magama minna. Linn ja lennuväli oli täis suurt udu, aga lennujaam, kõik lennujaamahooned lennujaama võõrastama lennujaama, võõrastemaja, toad ja isegi voodid lennujaama võõrastemaja tubades olid väikest udu täis. Väike udu küll nii paks ei olnud kui suurudu. Aga nii paks oli ta ikka, et inimesed ei mahtunud võõrastemajja ja kui mõni mahtuski ei mahtunud ta tuppa ja kui mõni mahtuski ei mahtunud ta voodisse. Ja kui mõni mahtuski oli tal seal õige sant magada, sest udu on märg ja külm ja mine sa katsu magada uduses märjas ja külmas voodis. Nii ei jäänud inimestel muud üle kui istuda Ta ja oodata, millal udu üle läheb ja lennukid jälle lennata saavad. Mõned inimesed, kes istuda ei tahtnud, heitsid pikali. Aga et kõik voodid ja diivanid ja sohvad olid udu täis ja lennujaamas oli tegelikult ainult paar voodid, diivanid ja sohvad. Ei olnud neil mujale heita kui põrandale või pinkidele või aknalaudadele või ajalehekioski letile või pirukakioski või jäätisekioski letile, kellel olid tekid kaasas, võtsid endale teki talla, kellel olid kasukad kaasas, võtsid endale kasukad alla, et pehmem soojem oleks. Kõige parem oli nendel, kes olid tahtnud põhjamaale sõita, sest nendel olid kaasas paksud soojad magamiskotid. Magamiskotid käivad tõmblukuga kõvasti kinni ja sellepärast ei pääse udu magamiskoti isegi väike udumit. Need, aga, kellel ei olnud tekiega kasukat ja kes ei sõitnud ka põhjamaale magamiseks, kotis magama ja kes ei mahtunud isegi pinkidele istuma, olid kõige halvemas olukorras. Nemad pidid püsti seistes ootama, aga kui istudes ja isegi magades on kangesti igav oodata, siis püsti seistes on hullupööra kangesti igav oodata. Nii et püsti ootajad lähevad vägisi närviliseks, järjakaks. Need närvilised ja riiakad ootajad käisid teistele ootajatele ka närvidele ja ei lasknud neil rahulikult oodata. Nad käisid edasi-tagasi, astusid istujatele, varvastele ja magajatele pähe. Nad torisesid, porisesid, tõrrelesid, virisesid, klesid, nägelesid, rüselesid, tõukasid, trügisid ja tegid muud pahandust. Iga natukese aja tagant käisid nad küsimas, millal nende lennuk välja läheb. Nad küsisid seda piletikassast, dispetšerite lennujaamaülemalt. Küsisid lenduritel mehaanikutelt ajalehekioskist, pirukakioskist ja isegi jäätisekioskist. Jäätisekioskist oleksid nad võinud küll küsimata jätta, sest suure uduga ei ostnud keegi jäätist ja jäätisemüüja oli oma jäätisekioskis magama jäänud temale arvata nähtavasti ei olnud külm ega märg, sest jäätise müümine on üleüldse külm ja märgamet. Ja sellepärast oli jäätisemüüjal suur kasukas seljas, suurvillane sall kaelas ja läkiläki peas, nii et isegi suur udu ei pääsenud temale ligi, väikesest udust rääkimata. Ja nii ta magas rahulikult oma jäätisekioskis. Ja tal oli läkiläki peas. Piletimüüjatega dispetšeriteks lennujaamaülemaga ja kõigi teistega lennuvälja ameti inimestega oli halvem lugu. Nemad pidid oma ametikohtadel ehk tööpostidel istuma ja posti otsas, olgu see aiapost või ametipost või tööpost, ei ole uduga kuigi hea, ega Muugavistuda. Seal ei saa ka magada, sest esiteks on see keelatud. Teiseks ei lasknud närvilised püstiseisjad oma ilmlõpmatu pärimise ja Pirisemisega neid magada. Ja kolmandaks helisesid nende tööpostidel kogu aeg telefonid. Eriti raske oli lennujaamaülemal, kellel on kolm telefoni, roheline, sinine ja punane. Tema kõik kolm telefoni helisesid kogu aeg ja ta rääkis kõigi kolme telefoniga ja peale selle ja neljandaks veel närviliste püsti seisatega, kes läbi udu tema töötuppa trügisid ja küsisid, millal lennuk läheb. Telefonides küsiti sedasama ja nii hüüdiski lennujaamaülem kõigisse kolme telefoni ja vastas kõigile närvilistele küsijatele. Ta ei tea, millal lennuk läheb või tuleb sest uduga ei tohi lennukid lendu tõustega maanduda. Aga seda ta pidi ütlema mitmes keeles, sest lennujaamas ja linnas oli omamaalasi ja võõramaalasi ja pole miski imeta vahel telefonid ja närviliselt püsti seisab isekeskis omavahel segi ajas ja vastas eestlastele soome keeli soomlastele vene keel venelastele hollandi keel ja hollandlased teleeesti keeli või vastupidi. Ühesõnaga, ta ajas täitsa udujuttu. Ja mida muuta selles suures ja paksus udus teha said. Kellel üldse tööd ei olnud, olid lendurid sest lendurite töö on lennata, see tähendab lennukit juhtida. Aga seda tööd nad ei saanud suure udu pärast teha. Niinal istusid oma toas, mille nimi on lendurite puhketuba ja puhkasid. Aga et nad ei olnud veel tööd teinud, ei olnud neil millestki puhata ja sellepärast oli neil ka tuju paha. See, kui sa tahad tööd teha, aga pead puhkama, on niisama paha kui see, kui sa tahad puhata, aga pead tööd tegema. Nad oleksid muidugi võinud süüa või magada, aga nad olid enne lendama tulekut kõik une ära maganud ja kõhu täis söönud. Et oleks parem lennata. Selle ära magatud une ja täiskõhu pärast oli neil veel eriti paha olla. Nii nad igatsesid ja igavlesid oma puhketoas. Mõned lendurid katsusid raadiot kuulata, aga suure uduga ei tulnud raadiost ka, muudkui udujuttu kõiksuguriigina ja raginaga läbisegi. Ajalehtede ja raamatute lugemisest ei tulnud ka suuremat välja. Ajalehtedes ja raamatutes on ikka mõned kohad selged ja teised udused. Suure ja väikese udu tõttu läksid selged kohad uduseks ja udused kohad veel udusemaks. Ja kuna lendurite silmade ees oli udune ja nende pead olid ka udused siis ei saanud nad lugeda. Ja kui nad oleksidki saanud, ei oleks nad sellest, mis nad lugesid, suurt midagi aru saanud. Nii udune oligarhid. Suur udu on eriti pika toimega, teda ei näe kunagi muidu, kui pikkadel ja pimedatel sügisöödel. Väikest udu näeb, vahel suveõhtuti ja suvehommikuti ka soo peal või järvel. Suveöösi näeb vahel väikest uduga. Et udu armastab ööd ja pimedat, tuleb ta siis välja, kui päike ei paista. Asi on nii, et udu oskab ennast päikese eest peita. Udu oskab oma kuju muuta nii et ta ei olegi udu, vaid midagi muud. Kui hommikul päike tõuseb, muudab udu ennast kasteks ja vahel muudab ta ennast hoopis nähtamatuks. See tähendab, et udu kaob õhku ära. Nii et teda üldse näha ei ole. Niisugust udu nimetatakse v auruks. Aga meie suur ja väike udu seal lennuväljal ei muutnud end ei kastaksega v auruks. Seda, mis nendega juhtus. Kuuled sa nüüd kohe? Tegelikult ei juhtunud nendega pikka aega üldse midagi. Udu püsis lennuväljal paigal ja Kõitmis lennuväljal juhtus, juhtus hoopis inimestega ja lennukitega. Ja vist kõik on nõus, et see oli üks suur pahandus. Meie udujutt jäi pooleli sinna, kus püstiootajad torisesid ja porisesid, telefonid helisesid, jäätisemüüja oma kioskis magas ja lendurid lendurite puhketoas igatsesid ja igavlesid. See oli alles õhtul ja kui ma ütleksin, et see varsti lõppes, siis ma valetaksin, sest töö oli ees ja ükski udu, olgu ta suur või väike, ei lähe üheltki lennuväljalt öösi minema. Öösel suurele rõdule eriti hea lennuväljal olla. Ja väikesel udulon hea olla lennujaamas, kioskites, võõrastemajas, võõrastemaja tubades, inimeste voodi. Ja millegipärast on sedasi, et seal, kus udul on hea olla on inimestel halb olla ja lennukitel halb lennata ja ainult jäätisemüüjal, kui ta soojalt riides on, onudus hea olla. Udu, aga laiutas lennuväljale edasi ja inimeste soovid ei liigutanud teda mitte sentimeetritki lennuväljalt kaugemale. Udu on ju nagu inimesedki, temaga ei taha lahkuda sealt, kus tal hea olla on ja see, et inimestel ei ole seal hea, kus udul ei liigutanud teda põrmugi. Sest lõpuks oli ta ju ainult udu. E-meestel aga oli tõesti halb ja nad väsisid, aga kuigi sügisöö on pikk, tuleb temalgi lõpp. Ja nii oli seekord ka. Öö sai läbi ja päike tõusis ja siis juhtus veel nii, et tõusis ka tuul, tuul tõusis ja hakkas puhuma. Aga nagu me kõik teame, ei meeldi udule sugugi kaks asja, päike ja tuul. Ja nad mõlemad kokku tegid seda, mis te juba aimate suurel ja väikesel udul läks lennuväljal liiga päikeseliseks ja tuuliseks ja nad tegid lennuväljalt minekut. See läks väga lihtsalt suur ja väike udu hakkasid tõusma, nad tõusid ikka kõrgemale ja kõrgemale, kuni tõusid päris üles taevasse. Aga seda udu, mis on üles taevasse tõusnud, ei nimetata üldse enam uduks, vaid pilveks. Nii saidki udust pilved, suurest udust sai suur pilv ja väikesest udust sai väike pilv ja tuul kandis. Taeva edasi teiste pilvedega koos. Viimaks ei olnud taevas enam pilvigi ja nüüd nägid kõik, et taevas on sinine ja päike paistab. Aga vaevalt kellelegi lennujaamas ja lennuväljal oli aega vaadata taevast ja pilvi, sest niipea, kui udu oli läinud, läks kõigil korraga kiireks lennuväljal. Et inimesed asusid kibekiiresti ametisse. Piletimüüjad hakkasid pileteid müüma, pirukamüüjad hakkasid pirukaid müüma. Ajalehe müüja hakkas ajalehti müüma, jäätisemüüja ärkas üles ja hakkas jäätist müüma. Magajad tõusid magamast üles. Juba astusid esimesed reisijad lennukitesse ja juba tõuside esimesed lennukid õhku ja suundusid igaüks sinnapoole, kuhu neil tuli lennata. Ma ei teagi, kuhu nad kõik lendasid, sest lennukeid oli nii palju. Aga seda ma tean küll, et üks neist lennukitest lendas just sinnapoole, kuhu tuul ennist oli viinud kaks pilve suure pilve ja väikese pilve, mis varemalt olid suurudu ja väike udu. Päike paistis nende pilvede peale ja sellest olid pilved nii valged ja sätendasid ja kiiskasid nii väga, et silmal oli valus neid vaadata. Lennuk lendas suurest ja väikesest pilvest üle. Ja taevas oli veel nii palju teisi suuri ja väikeseid pilvi ei tundnud lendurid ega ükski reisija nendes pilvedes enam ära seda, mis nad öösi olid olnud. Suurt udu ja väikest udu, mille pärast lennuväljal sündis nii palju tüli ja pahandust. Selline oli tänase hommiku üsna udune jutt. Nüüd kevadelgi on õue peal udu õige palju olnud. Ja udutamist muidugi kogu aeg. Pole midagi. Pärast udu läheb ju selgeks. Head hommikut.