Aastaid tagasi võrdlesin poliitilist vastutust suitsuga, mis haihtub. Praegune olukord suhkrutrahvi ümber peaks näitama õige selgelt, kas poliitiline vastutus tegelikkuses eksisteerib või mitte. Poliitilise vastutuse teema on tavaliselt üles võetud enne kohalikke valimisi põhjendamaks seda, et valimisliidud ei kõlba esindama demokraatiat, sest nad ei vastuta. Tavaliselt on toodud selline näide, et tuleb korraks kokku mingi kamp, et inimesi, kes moodustavad valimisliidu OMA KODU saanud valituks, võivad nad vallale Ta mingi röögatu laenu. Mis sellest edasi saab? Selle ülese oma kodu ei vastuta, sest näiteks järgmistel valimistel või juba enne neid võib see seltskond laiali minna. Võlg jääb aga vallale alles seda tüüpi näidata väga sageli ekspluateeritud. Ja esmapilgul näib, et see väide töötab päris hästi. Kui maga, toome kõrvale erakonna tasandi siis tegelikult leiame siit samasuguse vastutuse puudumise. Milles avaldub. Võtame sellise näite. Kui mingi erakonna uisis valimisliidu esindaja tõmbab priskelt nina täis, siis praeguseks on poliitiline kultuur Eestis arenenud juba nii kaugele, et süüdlane lahkub mängust. Ministri lahkumise küsimuses ei ole poliitiline kultuur veel sedavõrd palju edasi arenenud, et ministri lahkumine oleks teatud juhtumitel päris enesestmõistetav. Käitumisnorm. Lahkumine mingist valitavast organist ei tähenda poliitiku jooksaga lahkumist poliitikast. Too isik võib järgmisel korral taas kandideerida ning saada valijate armust taasvalitud. Päris normaalne juhtum, kui arvestada, et eksimine on inimlik ja kui sellega ei kaasne mingeid varalisi või sarnast tüüpi tagajärgi. Taolist tagasiastumist võib tinglikult nimetada poliitiliseks vastutuseks tinglikult seepärast, sest väärteo teinud poliitik on eelkõige pinnuks silmis oma erakonnale ning erakond on juba ise oma maine pärast mures ning soostub või sunnib süüdlasele asjad kokku pakkima ning avalikust elust mõneks ajaks tagasi tõmbuma. Tegu on eelkõige imago küsimusega, mitte niivõrd poliitilise vastutusega. Poliitiline vastutus tähendab seda, et erakond astub tagasi siis, kui ta ei saa oma valitsemisala küsimuste lahendamisega hakkama. Võtame nüüd jälle suhkrutrahvide näite. Kui mõni erakond leiab, et ta on selles loos käitunud valesti ning taastub tagasi, mis siis juhtub? Kes maksab selle kahju, mida riik on saanud? Vastus, mitte keegi. Kes näiteks täna oleks vastutanud selle eest, kui Eesti energia oleks maha müüdud ning ostja oleks selle oma pankrotipesa turgutamiseks omakorda kohe edasi müünud. Täna ei oleks selle eest mitte keegi vastutanud, kordan mitte keegi. Ükskõik kui suurest poliitilisest vastutusest ei oleks asjapulgad ka rääkinud. Kes näiteks täna vastutab Eesti raudtee maha Parsaldamise eest selle eest, et eelisareng on antud autotranspordile, mis saastab metsikut meie keskkonda. Korralikust infrastruktuurist ei saa me täna enam kõnelda, sest paljud bussi ja rongiliikluse liinid on kinni. Kõik seda napib päris rängalt. Täna me ei saa enam sõita ta kasvõi rongiga Riiga või Vilniusse, Varssavisse ja edasi Berliini või mujale. Kes vastutab selle eest, et juba mõni aeg tagasi suruti biodiisli idee maha, kes vastutab nende lühinägelik või siis kellegi ärihuvides vastu võetud otsuste eest. Kas me tunneme nende otsuste eest vastutajat, kas me teame erakonda, kes võtnuks vastutuse taoliste otsuste eest? Ja kui olekski võtnud missis sellele järgnenuks? Kas kahjude hüvitamine erakonna poolt? Me võime täna rääkida moraalsest vastutusest, see on oma olemuselt praktiliselt sama nähtus nagu tänamine. Kui näiteks tänad kedagi, siis ta võib küsida, et mis valuuta, see tänu on? Vastutusega on sama lugu. Ma võin end süüdi tunnistada, kuid kes maksab kahjud? Kahjude määratlemine on tihtipeale aga põrgulikult raske. Karistusseadustik keskendub eelkõige küllalt selgelt määratletud kuritegudele. Valgekraede kuritegevus on märksa ähmase, kuid ometi on see seotud palju suuremate kahjudega ühiskonna jaoks kui tavaröövimised ja vargused. Reeglina jäävad suur kuritegude kahjud tasumata. Õigemini need tasutakse, kuid kinnimaksjaks on ikka maksumaksja, mitte keegi teine. Moraalne ja poliitiline vastutus on meie kultuuris veel väga segased terminid. Advokaadid ja kohtunikud lähtuvad oma tegevuses juba olemasolevast praktikast, mis näitab, kuidas teatud tüüpi juhtumitel seaduse sõna tuleb mõista interpreteerida. Just nimelt selles kontekstis ootame huviga, kuidas lahendatakse probleem vastutusest suhkrutrahvide üle. Ehk siis saab parema selguse sellest, mida tähendab moraalne ja poliitiline vastutus. Kus ja kuidas on need seotud materiaalse vastutusega Eestis.