Algab saade viib meid sammu edasi Picolast ja täpselt samavõrra lähemale kontrabassil. Kaubanduse keeles kõlaks tänase saate põhipilli nimetus arvatavasti fagot harilik puust punaseks värvitud. Teatava iseloomustuse on talle andnud helilooja futsik. Vana toriseja. Kuid niisugust kriitikat peab pidama siiski ääretult ühekülgseks, kuna sellele instrumendile on kättesaadav üsna lai karakterite skaala. Fagoti tutvustamiseks palusime appi Eugen saanud pere, Eesti raadio ja televisiooni sümfooniaorkestrist seltsimees saand tere, teie olete palju aastaid mänginud sümfooniaorkestrist, milliseid karakteritel on tulnud selle aja jooksul esile tuua. Sümfooniaorkestris muidugi on neid karaktereid väga palju, olenevalt registrist, näiteks alumises registris võib mängida süngemaid ja tumedavärvilisi karaktereid. Siin me võime kohe ühe näite tuua Tšaikovski kuuendast sümfooniast. See on siis Tšaikovski kuuenda sümfoonia, päris algus. Sünge nagu sümfoonia isegi. Aga siia kõrvale võib tuua sellest erineva näitena kriigi mäekuningalossis mis on küll samuti omajagu sünge, kuid kallakuga müstikasse. Muidugi, mitte alati me ei puutu kokku soleerivate partiidega. Väga sageli kasutatakse fagoti lihtsalt dünaamika tugevdamiseks passi partiides, kusjuures ta saadab kontrabassisoolosid või siis teisi bassipill mitte soleerivate partiide hulka kuulub ka palju kasutatud Tatutamine millega antakse edasi enamasti koomilist karakterit. Näitena võiks tuua Tšaikovski pähklipureja Stiina tantsu kus on kasutatud puupillirühma äärmisi Pille nende äärmistes registrites, fakotid ja flööt. Kuna siin oli juba juttu koos tšellode konto passidega mängust siis üks õige väike killukene Šostakovitši viienda sümfoonia peateemast Vahest see ongi kõik madala registri kohta. Keskmises registris võib mängida karakterosasid ja võib ka mängida meloodilise osaside. Scertzolik partii Šostakovitši viienda sümfoonia teisest osast orkestris kaks sugulaspilli fagotikonto Fagut koos. Järgmine näide pärineb sama helilooja seitsmendast sümfooniast aga siin on tegemist juba niisuguse laulva partiiga. Seda partiid saadavad klaver ja keelpillid. Et Šostakovitši nimega on seotud selle sarja saadetes väga paljud muusikanäited ei ole kaugeltki juhuslik. Tema teostes puutuvad kõigepealt silma väga selgete joontega välja joonistatud kujundid. Vähe leidub heliloojaid, kes nii pikaks ajaks jäävad orkestrimuusikas samade kõlavärvide juurde. Debiicii näiteks käsitleb orkestri värve hoopis pillavamalt partituuri. Pilt on kirju ja rahutu. Domineerivad segatud värvid, nii nagu impressionistliku maali kunstiski. Orkistreerimine on kunst, millega võib keskpärasest palas teha pärli või hea muusika hoopiski ära rikkuda. Maailma hiilgavamaid näiteid orkestatsiooni meisterlikkusest on kahtlemata Ravelli boolero. Napi muusikalise algmaterjaliga 17 minutit kestev värvide mäng. Väga head orkestritundjad ja tunnetajad olid ka Rimski korsakov glasunov Tšaikovski list Wagner. Ja vastupidise näitena on nimetatud Robert Schumanni kelle sümfooniat ajavad enne ettekannet dirigendi poolt tugevat kohendamist. Suurepärane muusika kipub kaduma tuhmidesse orkestri kõladesse, sest heliloojal puudus lihtsalt orkestaalse mõtlemise võime. Nüüd aga tuleme tagasi tänase saate põhiteemale ja seda näitega Tšaikovski neljandast sümfooniast. Selle teose teises osas on tunda vene rahvaviiside nukrust. Muide, kergemuusikamehed fagoti vastu väga palavat huvi ei ole tundnud. Aga meeldivaid erandeid siiski leidub. Meie muusikas näiteks Aarne Vahuri džässiansambel, milles flöödi oboe klarneti ja rütmigrupi kõrval hõlpsasti ära tunneme ka fagoti poolt vahele öeldud repliigid ja soolod. Kuidas te iseloomustaksite kõrget registrit kõrgemas registris võib mängida meloodilisi soolosid, kõrgem register tehniliselt väga välja ei tule, kuna siin on väga palju kombineeritud võtteid. Kuid ütleme, heliredeli mastaabis on ka võimalik tehniliselt mängida. Kui siiski paljude pillide puhul välditakse just kõrgete registrit, siis fagoti juures võib märgata, et heliloojad üsna sageli armastavad just kõrges registris soolasid. Kui me tutvustasime oboed, siis oli juttu ka sellest, et nina tämbriga pillid nagu poekott kuulub ka nende hulka. Et meid armastatakse kasutada idamaise koloriidiga palades. Ja siin on nüüd üks niisugune näide Rimski Karzakoviseeri saadest jutustavat laadi soleerib üks fagoti nelja kontrabassi saatel. Ja siiski, samas palas kohtame ka võrdlemisi tehnilist fagotikäsitlust kõrges registris. Siin on sääre saadest üks kadents. Kõrgemas registris teatud määral Bagot mõningates nootides läheneb ka Kornodele. Seda võib näiteks Tšaikovski neljanda sümfoonia alguses kuulata. Rahmaninovi omasümfoonilistes tantsudes on kasutanud fagoti Kosalt saksofoniga. Kuulame, kuidas partii fagoti peal kõlab. Selles muusikas võib lausa visuaalselt ette kujutada looduse pilti helilooja kodumaast. Üle kauguste ajavad juttu karjaste vilepillid ja nende foonil kõlab ekspressiivne venepärane teema. Puhttehniline vaatenurk aga näitab, et niisuguse pildi loob puupillide rühm koos saksofoni ja hiljem liituva metsasarvega. Vahest oleks huvitav praegu mõistatada iga uue instrumendi sisseastumise korral, mis pillid mängivad. Kui me kuulajad tõepoolest nüüd ämbrite järgi tundsid instrumentide äratundmise rõõmu, siis omalt poolt tahaksin veel vastu pakkuda võimaluse kontrollida, kas kõik oli õige. Palun, kuulake veel kord, alustab oboe. Saksofoni tagant unisoonis üleval klarnet. Klarneti katab inglissarm 100 fakotid. Flööt pluss põhimeloodia, inglise saksofonist. Kõlama jäävad klarnetit, koostmasklannetega fakotid ja kurnav. Nüüd võib anda ka põhjenduse kerge muusika autorite külmale suhtumisele fagoti. Asi on nimelt selles, et eriti kõrges registris võib-olla oma tandrilt väga lähedane saksofon idele. Aga saksofonist on vallutanud kõik strateegilised positsioonid kergemuusika kõigis avaldusvormides. Paigutame praegu kõrvuti kaks katkendit novelli poolerast ja saame muusikalisi illustratsiooni jutu juurde nende kahe instrumendi sarnastest templitest. Fagot. Veel üks näide samast tehasest, siin fagot markeerib kõrges registris rütmi. Kusjuures peamine meloodiline joon on obo Tamuri käes ehk eesti keelde tõlgituna armastuse vaba. On lähedaseks sugulaseks poele, sest tema hulik koosneb samuti kahekordsest pilli Rolestast mis annab ka Fogotile Nasaalse tämbri. Ja mis seal imeks panna, nii hobused kui fagoti, don ühtede esivanemate lapsed, kes oma primitiivsemate vormides kuulusid ühte suguvõssa. Kui nüüd aga meelde tuletada, et mida jämedamat häält instrument on määratud tegema, seda suuremad peavad olema ka tema mõõtmed siis leidus 16. sajandil kolme meetri pikkuseid vilesid. Nende käsitsemine oli mängijale raske ja väsitav, ehkki nende pillide huulik oli võrdlemisi sarnane kaasaegse fagoti omale. Oli siiski üks oluline erinevus. Nimelt asetses huulik erilises kapslis, mille avasse mängija pidi puhuma nii, et õhuvool paneks huuliku liikuma kuna puudus mängija ja huuliku vahetu kontakt ei saavutatud niisuguse pilliga kuigi täpsetega väljendusrikast heli. See sarnanes mõnikord kana loksumisele, mõnikord tekitas tumedat üminat. Kuid need fagoti eelkäijatest imeelukad on juba ammu käibelt kadunud. 1530 üheksandat aastat võime pidada fagoti ristimise aastaks. Nimelt siis konstrueeris Ferrara kanoonik Frano telje Alboneesi endiste madala hääleliste puhkpillide ühendamise teel uue, seekord mitme kõrvuti asetseva toruga pilli. Välise sarnasuse põhjal andis ta sellele nimeks ladinakeelse sõna fagootus, mis tähendab kokku seotud puukimpu. Kuna ka see pill oli veel küllalt raskesti käsitletav, töötas Sigismund selts selle seitsmeteistkümnenda sajandi alguses uuesti ümber. Ta vabastas pilli mõnedest üleliigseks osutunud torudest ja lõi niiviisi pikka aega Dolczino fagoti nime kandnud mänguriista. Ehkki nimi viitab õrnale kõlale, ei maksa seda tõsiselt uskuda. Tänapäeval ei tundu selle doltsiino heli kellelegi õrnana võrreldes aga fagoti eelkäijate torinaga oli see tõepoolest märgatavalt mahedam ja kena. Seda tüüpi fakotid leidsid eriti laialdast kasutamist kogu Euroopa sõjaväeorkestrites. Peeter Esimese ajal jõudsid need ka Venemaale. Erilise populaarsuse omandasid fakotid, mis muide väliskujult olid juba õige sarnaselt tänapäevastele Saksamaal, kus need 18. sajandil kasutati väga sageli kirikukooride saateis koos oboe deklarvetitaja metsa sarvedega 19. sajandi esimesel poolel tekifagot välgukiirusel läbi tohutu arengu ja omandas sajandi keskpaigaks täiesti tänapäevase kuju ning kõla. Siin ei saagi nimetada ühte meistrit, kes oleks teinud suurima avastuse. Vaevalt oli keegi teinud fagoti juures mingi väikese täiustuse, kui teine juba leidis mõne uue võimaluse. Sellele aga lisas kohe kolmas omalt poolt midagi head. Nii võiksime rääkida tinglikult autorite kollektiivid, kuhu kuuluvad Shan küür, kühvee grand poon, saks tri, väär, Almen Reeder hekel, Jabe. Nüüd siis järgneb kuus meetrit ja 40 sentimeetrit konto fagoti sest enne lindistuse algust me mõõtsime täpselt ära ja saime tema toru pikkuseks just täpselt kuus meetrit 40 sentimeetrit. Kuidas siis seda pilliorkestris kasutatakse? Pill on orkestris üks madalamaid pille. Ta on fagotist oktav madalamal ja mängitakse noodis k ja kõlab oktav madalamalt. Nii et korter. Ta on see pill, mis paneb siis passile veel põhja alla umbes nii nagu meeskooris kasutatakse aktiviste, kes annavad hästi sügava bassi. Jah, ta annab kõige madalamaid toone ja siin on väga palju õhku tars. Kui harilikul fagotil ülemisse registrisse tekib õhuülejääk, siis konto favotil seda karta ei ole. Ja alumises registris on alati õhupuudus. Soolopartiisid Me kohtame võrdlemisi harva, vahel juhtub ka, aga mitte väga pikki soolosid, kui siis teise fagoti kõhes. Nii et ikkagi põhiliselt jääb ta orkestrile passitugevdajad just täpselt nii saame jälle tuua sellesama näite, mis eespool Šostakovitši viiendast sümfooniast. Siin on esimese fagoti soolo ja temaga koos mängib konto fagoti. Samuti soolo, Scertso. Kuidas konto fagotiregistreid võiks iseloomustada alumist registrit kasutatakse konto favotil just enamasti contra ooperis mis on kõige mahlakam ja annab teistele passidele juurde. Ülemine register in niisuguse mõnusa tooniga. Nad muidugi, kui helilooja kirjutab, siis ta muidugi iga kord ei saa piirduda alumise registriga, vaid ta ikka läheb natuke kõrgemale ka, aga siis peamiselt on ikka kontrotavandal kõlama. Keskmine register nagu meenutaks kuidagi nurisevad inimest seda vaid laneemade, mu hääl ja kõrge register. See on väga niisugune õõnestoonia, meie kaasaja heliloojad võib-olla isegi võivad seda kasutada teatud. Määral teatava karakteri loomiseks just niisugune natukene nutune toon, ütleksime. Aga alumine register meenutab küll pisut kapilükkamist mööda põrandat, siin on nüüd üks näide Sestakovile 10.-st sümfooniast kus on need kaks põhiteemat fagotirühmale antud mängivat Contra punktiliselt. Palun praegu konto fagotiteemat mängida. Veel üks näide Šostakovitši loomingust, nimelt kaheksandast sümfooniast. Siin mängivad kolm fagoti, esimene soolot ja kaks fagotti saadavad, kusjuures saate funktsioonis on ka konto favot saatepartii üksikuna ta muidugi midagi erilist ei ütle. Aga siiski, et tähelepanu juhtida nende alumistele nootidele ja kui sügavaks kontafabati osavat selle partii esitamisest teeb, sellega seoses siiski tahaksime neid noote demonstreerida. Me lahutasime selle näite algteguriteks, nii et kuulame nüüd, kuidas esimese fagoti soorosin, kõlab. Jälle kohtumiseni neljandal detsembril kell 22 saksofonimuusika saatel.