Homme laupäeval on Eesti Draamateatris jälle esietendus ja seekord Hendrik toompere lavastuses komöödia. Kristiina garantsis draamateatrist. Mida ütlete vikerraadiokuulajale saatesõnadeks? Juhus on pime esietendus siis autoriks Paul Lucas ja inglisekeelse pealkirjaga detais aus. Et see on selline näidend, mida sageli tegelikult kõrvutatud realise montypythonlik komöödiaga, et selline kuutõbisest Jaapušee Eeennoer ja kõik see kokku on nagu absurdne ja väga naljakas. Paul Lucas on siis tegelikult autor, kes on kõrgelt hinnatud noorema põlve inglise näitekirjanik ja tegelikult sellel näidendi arenduseks on luuk Reinhardti kultusromaan, Pedaismen avaldatud 71. aastal. Ja see raamat on nagu taas populaarne selleks. Üheks aluseks on ka see, et, et ta on nagu näidendina Inglismaal ja siis ka ütleme, eesti draamateatrisse jõudnud, et seda romaani on korduvalt dramatiseeritud lava jaoks, televisiooni jaoks isegi balleti tarbeks isegi poliiton olemas selleteemaline. Ja tegelikult see komöödia on selline seamust komöödia, kes teab Hendrik toompere lavastaja käekirja siis see võib selle oma fantaasia juurde panna. Ja Hendrik Toompere selline mängulisus ja must komöödia kaks nähtust mitte omavahel päris hästi kokku klapivad. Ja näitlejatest mängivad Hendrik Toompere ise, nagu tal on kombeks, ise lavastab ja mängib ka ühte tükki tegelast ja selline tema sõprusringkond sõna otseses mõttes, kellega nad koos tegid Hermaküla, teatrite, kellega koos on võib-olla kõige parem klapp. Et Raimo Pass, Tõnu Oja, Sulev Teppan, Elina Reinold, Martin Veinmann, Merle Palmiste ja Tõnu Aav. Ja tegelikult lühidalt see sisu on, on selline, et tegemist on ühe psühholoogiga ja siis tema võitlusega, kus on selline kummaline klientide ravimisviis välja mõeldud, nimelt siis veeretatakse tari täringut, esitatakse küsimus, veeretatakse täringut ja siis vastavalt sellele Clintsis teeb, mida täring nagu ütleb, et Clinton täiesti vastutusest vaba, nii et on täiesti ka vastutuse tagajärgedest vabam, mida inimene tavaliselt kõige rohkem kardab. Asi läheb käima siis, kui selgub, et ühe teised head doktor Bradley, keda mängib Hendrik toompere juunior, et tema naine on samas raviasutuses, aga Hendrik toom pärast psühhiaater, doktor trall on täiesti selle täringu teraapia vastale. Ja siis sealt hakkabki selline põnev süžee hargnema. Naist tahetakse röövida ja mis seal siis kõik tuju ja juhtuma hakkab. Mäletame, et jaanuaris esietendus Eesti Draamateatris Hendrik toompere lavastuses Mart Kivastiku savana rulad tuleriit. Kas Hendrik Toompere vajas sisemise tasakaalu taastamiseks nüüd teist äärmust, niisugust musta absurdikomöödiat? See must absurdikomöödia või noh, selline üsna elu mänguliselt võtmine on tegelikult Hendriku kui lavastaja, selline ma arvan, tugev omadus ja ka teema, mida ta valdab žanr, mida ta valdab, et selles mõttes see oleks kokku päris hästi, et Hendriku käes ilmselt ka iga tavaline komöödia võtab ning absurdikomöödia või musta komöödia mõõtma, et kuivõrd Henrik armastab sellist natukene võõrutust, distantsi efekti ta paneb alati sellist natuke pintsikut, huumorit sinna sisse ja vaimukusi, sellist natukene teispoolsust nihet. Klapib päris hästi tema jaoks. Psühhoterapeudi psühholoogi teema on talle ka tuttav. Krediidi mäletab siis nimelt esietendus kunagi tsirka aasta-poolteist tagasi kunsti Draamateater oli veel remondis surev majaga Rävala majas Vaino Vahing testament, kus Hendrik Toompere mängis tegelikult ise siis peategelast psühholoogiv Vaino Vahing on nii-öelda alt järelikult. Nii et tegelikult selles mõttes tuttav teema igatpidi. Kui tark ja salvav on see lavastus oma võttestiku poolest meie tänapäevase ühiskonna arvel. Ta nagu otseselt isegi ma arvan, salvav ei ole, et see on ikkagi seda tüüpi komöödia, mis on rohkem lõõgastamiseks lautmiseks stsenaariumis, eks, ja vaatamiseks Riina tekste enko on teinud sellele imeilusa lava, mis tõesti sõna otseses mõttes liike hingaks, siis kogu aeg, et see lavaruum kogu aeg muutub. Et tubadest tekivad suured toad, väiksemad toad, seinad liiguvad ja nii edasi ja nii edasi ja tegelikult võib-olla lõpetuseks võiks öelda selle lause, mis ütles Hendrik Toompere miks ta hakkab siis seda komöödiat üldse lavastama lavastuses miks teda nagu see näidend paelus, oli see ta ütles, ta tahab teada, kas jumalad tegelikult ka mängivad täringut siis aru saada, et kuidas siis inimesed siin maa peal liigub, et kas kõik on juhus, mis inimestega toimub kõik saatus või siis palju inimestel on endal vabat valiku tahet. Ja mis on vastus, mille Hendrik Toompere oma lavastusega annab? No vot seda peakski nüüd tulema vaatama siis laupäeval draamateatrisse, kus oli esietendus ja siis edasi juba juhus on pime, siis kui on mängugaar. Aitäh Kristiina garancis.