Et teada, et näiteks Mina pelgan Pinandiga hõbeda suurema hulga tüdrukute olete solekese tantsijad, pillimängijad, lauljad. Tulekeses olles peab oskama kõike teha, tantsida, laulda, pilli mängida ei tea ja ikka eraldi tantsijad eraldi jäälauljad. Lauljad on tegelikult tantsijad ka. Filmi nonii, 27. märtsil on Tallinna linnahallis sõleke sünnipäeva kontsert ja mõni üksikminut on jäänudki eesriide avanemiseni. Mis tunne praegu on? Natuke närveerime kõik kantslerit ja vaja laulda nii palju. Mida veel teha, riided, riided eraldi lahendada, see on teil vist kätteõpitud nipp, et kuidas saab riided hästi kiiresti vahepeal kodus kogu aeg harjutada neid dieete lähete siis on päris kasulik ja oskate teinekord ka kiiresti teha. Ega see pole üldse halb eluline omadus, kui kiirus niimoodi käpasal ja kaua ta sellekeses olete juba siis koos käinud, teiegi, mina olen seitse aastat käinud, kuus kaheksa siis kuidas tuleks siia sündis? Konkursiga ajalehekuulutuse peale. Sõbrannad kutsusid nüüd see, et lähevad ja siis ma mõtlesin, et ma tohin ka. Kas enne ka olite meie rahvakunsti suured austajad või on see nüüd aastatega teil rohkem süvenenud ja kujunenudki lausa? Ennem küll eriti ei andnud. Aga need, need Islandil olete vaadanud, et oskate rohkem elu jälgida ja rahvakunst on nagu omasemaks saanud ja oskate üldse kunstist aru saada ja nüüd tänu sellele palju aega on veel alguseni ja ma ei tea, paar minutit kella ei ole kellelegil käe peal ei toiminud. Miks kella ei tohi käe peale? Paistvaid ikka teraphaieti juurde ei käi, poisid on siia ka paar tükki juurde tulnud, genervjueeritab natuke suur kontsert, mis tööd Teie siin rahvakunstiansamblis teete? Tantsime lihtsalt, tantsime. On see siis õieti töö või? Rohkem lõbu, aga ta õigesti selgeks saaks ja et see tantsu ei olnud niimoodi kerge oleks. See tuleb iseenesest kätt harjutanud. Harjutamine vahest ära ka töötab ja sugune käegalöömises tekkinud tuleb? Muidugi kindlasti kohe, aga mis siis üle aitab saada? Noh tahe teha ja niisugusel suurel sünnipäeva kontserdil on vist päris hea tunne, et pole käega löönud ja olete siin kõik edasi käinud ja küll olin kuuendas seitsmes kaheksast eks Sulekkes elule vist üldse huvita, sest et kuulduste järgi olete kah päris palju saanud, sõita tuleb, et poisid, kas te olete nooremad olijad? Mitmendat aastat kolmandad? Ahaa, no siis ka ikka üksjagu juba. 88. naasev seni olete endale truuks jäänud, pole tahtnud ära minna, vahest seal ikka nihuke tunne, haldaja iga on jäänud. Mis asi see on, mis siin sellekeses kinni hoiab? Hea seltskond? Vormis hoida, otsasõite, ma arvan, et saab sõita üldse tore, andsin olla. Palju sõleke siis ühtekokku seda laulvat mängivad ja tantsivad rahvast on, peaksid olema 300 märgindusingestega koos, küll teid on ikka palju sellekese üldjuht Ene Jakobson ja. Aga eks tal ole ka ju abilisi. On küll oma tütar. L1 assistent, sekretär on ka, põhiliselt on ikka tema, see oli ikka tohutu töö siis küll. Muidugi. Kui sageli te nädalas harjutamas köite? Kolm korda tavaliselt, aga kui on mõni esinemine, siis on ikka enam-vähem iga päev, kui kolmas kell läheb, siis tuleb teha nii, et kohe-kohe-kohe. Ja muidugi, aga. Niisiis, kohe-kohe, kas läheb raskeks ka mõnikord selle koolitöö kõrvalt pike trennis käin järgi, et ehk saab ikka selleks, et kogu aeg ei olegi nii raske. Alguses on raske, aga pärast tuleb see esinemine, viise sõit ja siis ei ole enam nii raske. Ja siis jõuadki nii kaugele, nagu see on nüüd 27. märtsil, päeval, millal sellekese suur sünnipäeva kontsert ja teiega siin nüüd juba mõni hetk enne eesriide avanemist juttu ajame. Nii ma neid enam ei tülita. Olge valmis. Kohe avaneb eesriie. Päris viimaseid näpunäiteid jagatakse, aga poolest vaatan ja imestan. Ega need tantsijad lauljad-pillimängijad nii väga närveerigi. Eks ole, kus käidud juba siis aastaid ja ju see kunst on ikka päris selgeks selle ajaga saanud ka. Õieti polegi midagi enervjueerida, tuleb taaskord oma oskusi näidata. Seekord linnahalli saalitäiele rahvale. Siis nende peale ajama saalsem naeratama, see on ka suur kunst ja mõnikord pole üldse tuju naeratada. Suur kontsert algaski. Lavale läksud sellekese tantsutüdrukud ja poisid. Vanemaks olekese rahvast veel küll ja küll sugugi kõik ei läinud lavale. Kas kohe tuleb ka teie etteaste käega? Nii et iga hetk mis seal laval praegu tantsitakse, jaanid olid? Väga suvine, on see külma kevade põlekese kontsert, on tore. Kas tänase õhtu roll on siis rääkida? Kõneldasin uusi numbreid, sissejuhatus pigem pigem laulda? Ahaa, kui seda võib nimetada, loomulikult, kui ma oma praegusele jutukaaslasele otsa vaatan, siis ma saan küll aru, et telekas ja seal tõepoolest rahvas päris pisikestest Kunib äris suurte leiud inimesteni välja. Üheksanda proga päris suured kuivutega. Kasvuruumi on veel nii nii füüsise kui vaimu poolest. Kuhu kasvada? Kui vanad need kõige vanemad on, siis kui mina ausalt majandusele seal paar kuud olnud ja ma tõesti ei oska. Ah soo, ma mõtlesin, et igipõline olin ma kõige noorem olemise aja poolest no aha akust siis Teil tuli mõte sellekesse tulla. Otseselt minule tundki mõtet, see mõte süstiti mulle sisse, lihtsalt pakuti välja selline variant, miks mitte laulda ja siis proovisin ja võeti vastu ja konkreetselt sellekesse lauljaks. Justkui ka seal sees oled ise siis rohkem huvitama. Minu vestluskaaslane on, olen Jaanika. Ma lähen seal äkida tantsuõpetajad. Ja kui kaua aega juba viiendat aastat ka väike juubel. Ilus ümmargune arv, jutt, aga tantsinud olete sünnist saadik sellega isanglip. Kuidas see juhtus? Et kui te lähete, sai alguse 44. keskkooli tantsurühmana? Kaasas, tantsisime tegelikult seda ema Ene Jakobson tärkava saladuse välja ütlen, seda ma vaatasin, et ühte nägu küll. No ma arvan, et elu on ilus proselekesega, see oli väga kena, et niisugune ansambel sai lootust, et tegutseda saab? Jah, ma usun ka, sest minul on kõige-kõige ilusamad, helgemad mälestused seostuvad selle ansambliga. Ja sa oled käinud piletavad ja mitte ainult mälestused, kolevik. Jaanika tänase päeva töö seostub ju ka peamiselt seletusega. Teistelt kehadelt nopin käega pedagoogilises instituudis torantseptimise eriala, mida ma tulevikus saada. Teed veel rohkem olema. Ja pärast instituudi lõpetamist saab täielikult pühendada ennast juba päriselt kolekesele. Ma loodan kyll. Tüdrukud rääkisid ennist, et solekesest käib kokku pea 300 last ja see on täiesti nii, meid on väga-väga palju kokku. Kuidas siis neid jõude jaotate? Jah, töötunde ja nii teatades, et põhilise osa teeb Ene Jakobson ise pihtennina veel edasigi, ettevalmistusrühmasid teevad meil veel tüdrukud ise. Et kõik olnud ilusasti omavahel paika pandud ja ka eakad ega teisiti ei saakski, nii suure rattaga. Seda kindlasti. Kui nüüd meenutada, missugune oli telekas uskuda, algas, missugune ta täna 15 aastat hiljem. Algasid meedia ning kindlasti palju vähem ja me olime pisikesed, sest meid oli ainult siis alguses oli mind ainult kaks lehma visanud. Selliseid esimesse klassi vintsasid. Siis aastatega mine kasvas, tuli juurde järelkasvu. Ja nüüd on meil juba need kõige vanemad on koolilõpetajad ja kõige nooremad on viiega. Häda, kas laste endi olemuses on ka midagi muutunud tänaste laste olemuses võrreldes kunagi, et lastega, kes siis algasid. Kas lapsed suhtuvad praegu võib-olla kuidagi teisiti rahvakunsti, ei oleks seda seda tähele pannud oma töös? Seda kindlasti, ma arvan, on nagu rahvakunst on rohkem au sisse tõusnud ja lapsed ka nagu rahvatantsu, nagu hinnatakse rohkem, üksvahe oli poiste probleem on eriti suured poisid nagu pelgasid, et noh, tantsimine, see pole mehelik ala. Täitsa rannaga tulevad isegi suured noormehe, et see nagu peaks olema üheks märgiks aega, on võib-olla ka selline lihtsalt. Inimene leiab, et ehk siis see on tema jaoks see kõige õigem alasid. Minu arust on ta täiesti õige valiku teinud. Kogu elu on ümberringi nii muutunud viinud meid justkui juurtele lähemale, jälle taas. See on küll tõesti, eks vahe oli nagunii kaugele viidud kunstlikult, nagu juba hakati pelgama seda eestlane olemist ja meie rahvakunsti eneseareng on muutunud pausilt tõuseb jälle. Kontserdi esimene osa on siis õnnelikult selja taga ja et te olete kõik väga naeratavate ja rahulolevate nägudega, kõige hullem on veel ees, tehti, läks esimene. Mis see tähendab, et kõige hullem on veel ees. Seal on alati need rahvaste tantsud raskemad nagu esimene osa olid ainult eestitantsuna esimene aga see on juba nagu verev eesti tants. Kas siis kõige armsam ka või kuidas lood on, ma ei tea, me ka kõige rohkem, mis sinu lemmiktantsud näiteks lemmiktants ei oska ütelda, kangerlik paunvere palka. Hops, tõmbeid, inglisjakk, iide, rätte. Pulmagarantiina karjuvad pungad, ärevaid rahvast ei tantsinud, tahab ka hiljem jälle suur heldide. Ungari tantsu Babyldivad. Jah, ja need on toredad mälestused, on õigupoolest inimesel annaga võidelnud energiate tähendab lõbusa tujuga peab kokkasid laval naeratama ja näe kehahoid seda esinemis. Kas mure eriskummalise koha peal elus see, et sa oled tantsinud, kas sind aitab näiteks matemaatika tunnis mõnel vastamisel rajal mõnes uustunnis vastamise tahvli ei hakka nagu sokutama võib, ja oskab näidelda. Vahetustes jäätisest näidelda, et ei pea näo pähe, jäätmeid kaldal ja üle sellest hirmust, siis see kõik on väga tähtis. Tiimulitavad skaala millasel opereerima, mille järgi treenida. Saab esineda, esineda ja reisida. Reid. Teine osa on varsti algamas. Lee no olge siis tublid tüdrukud ja puhake natuke, kui suudate. Suure rahvakunstiansambli sõleke üldjuht on Ene Jakobson, ka 15 aastat on nüüd see töö käinud. Noh, vahel on raske küll Abilisi peaks olema tegelikult palju rohkem. Aga kahjuks on neid nii vähe ja kuidagi tantsida tahtnud, vaid lapsi on õudselt. On see teie jaoks üllatav? Ei, ma tean, et veel rohkem on, kes tahavad tantsida ja meie ei mahuta ka kaugeltki kõiki soovijaid. Huvitav, et just Sulekkesse tahavad lapsed tulla, sest on ju meil teisigi rahvakunstiansambleid, aga miskipärast sõleke tõmbab? No muidugi ei oska öelda, mis, mis tõmbab, aga tõesti on nii, et et jätkub meil poissi, jätkub tüdrukuid igas vanuserühmas. Need kontserdi saame laha kohe tihedalt lapsi täis, sünnipäevade puhul vaadatakse ikka tagasi ja kuidas siis 15 aastat tagasi sellekese loomiseni vesteldakse tekistel ene. No tol ajal oli minu laps esimeseks klassiks 40 viiendas keskkoolis. Klassijuhataja kiri helkel arvas, et võib-olla võiksid lastega mingit tantse, sealt see alguse sai, ta algas jah nagu klassirühmana, millest kasvas siis juba niimoodi mitme koolirühm. Ja lõpuks nüüd juba Tallinna ja Harju rajooniansambel. Ja teil on huvitav aeg olnud ja palju on olnud esinemisi, toredaid sõite ja kahtlemata on see, et võib-olla vahel on isegi raskeid esinemisi on palju, aga no ilma selleta ei ole tantsijal ka rõõmuma higist ja vaevast. Kui te neid tänaseid lapsi vaatate ja neid ka, kes võib-olla on ära lennanud teie juures olete natukene kursis, kuidas neil läheb ja äkki on siis tunne, et selg on ka muudes eluraskustes pisut sirgem, kui on nii palju tantsuga tegelenud, rääkimata nendest lastest, kes parasjagu teil tantsimas laulmas-mängimas on? Jah, seda paistab küll olema, et need lapsed on igati ilus, aktiivsemad jõuavad rohkem ja on julgemad ja oskavad rohkem suhelda. Kahtlemata elus on neil kergem, sest suhtlemist oli isegi vahel nooremates rühmades päris selliste raskustega pirni mõnigi läbi, aga praegu hetkel on käimasvaheaeg, Teil on vaja veel viimaseid näpunäiteid jagada ja kohe-kohe algab siis 15. sünnipäeva kontserdi teine osa. Palju jõudu ja edu solekesele edaspidiseks. Teie olete siin põlekese, päris väikesed väitlejad. Väiksed ka, ahaa, te olete keskmised. Ja üks poiss käis tema ema juhatas mind ka siia. Minul läks täpselt sama kiilu käia. Noh, selles on vaadata kui tankida, vaadata sooni, ise, tantsida suurel laval ja kõige esimest tige ehmatad ära. Ikka kardan ja ma rääkisin talle nagu oleks paar korda laval esinenud, ega siis omakorda oled julgem ja enesekindlana. Ma olen harjunud, selg on sirge. Ja kehahoiak on elus ja ega enam naljalt küürus ei käi. Ei ta tundub küll nii, et need, kes olekesse korra tulnud on, need siia ka jäävad, ma arvan, miski väga seob teid kõiki siin-seal nii palju sõpru endale Jumalaga sõbraks, endaga poisikena saledat toimida, nende hokistasin poisid enam nii mõtle, et ega see tantsikaks poiste ala ei ole, ei tea, nähkaaris vana et no et nagu imelik, aga teie ei tee väljagi, mulle tundub, et mina küll ei parklates farmiga. Muusikaline kuulmine tuleb juurde sünnipäevadel ühed ilusad asjad välja Lexpardaateid. Täiesti. Maailma hakkab hakkab kontserdi teine osa tüdrukut tantsimine, teises osas lõpetab pall 12-st. Me läksime viiendaks. Ei tantsi. Elamuse jõudu telefoni äge sünnipäev saab otsa ja tuleb jälle argipäev. Sellised olid siis sinine meetodzelehkis rahvaga kuni tänase saate lõpuni, aga mitte kuulata neid mängimas ja laulmas. Tuule. Tulge kokku, küünlalapsed, diila, lapsed, küünlalapsed, karjad. Tahan teile luu laulda, laule laulda, tahan teile luulauda, ime ilmuta karjapoiss on kuningas.