Milline mulje on teil jäänud isast, kui ütleme inimesest kui pedagoogilist, kui isiksusest. Minu isa oli inimesena ja õpetajana väga range. Ta mind kunagi ei hellitanud, kuid ta oli alati väga õiglane. Mäletan niisugust juhust, minu õppimise ajast õppisin tol korral professor August Topani juures teist harmooniat. Ja kui tuli eksamiaeg, siis kirjutasin ka minu arvates päris ladusa harmoonia ülesanne. Ja tulles koju magades juba voodis, mäletan, kui isa tuli hiljem koju ja ütles minu kasuemale, et jaa, teokond kirjutas päris suure Adaažijo harmoonia ülesanne asemel. Kuid mõned päevad hiljem oli minu üllatuseks, kui seisis minu tööl rasvane kaks. Küsisin siis, miks see nii isa ütles mulle niiviisi Etvat taasha taas jooks. Aga nii palju paralleelkvintett, sa oled kirjutanud, et ma panin. Ma olin muidugi sellest vapustatud, Teeaa, küsin kohe etet eksamikomisjonilt, kas ma võin paari-kolme nädala pärast uuesti anda? Komisjon igatahes lubas ja ma mäletan, et katsusin kõik Maat oskused ja jõud kokku panna. Ja kolme nädala pärast ikka kirjutasin kaja. Noppisin kõik vindid, mis võib-olla esile tullagi niiviisi, nii et ma mäletan, Kassai jahin juba ja selles mõttes ma mäletan, et isa rangus läks mul tol korral kasuks, mäletan paar vahejuhtumit, minu onu Hans Kapp, Villem Kapi isa, olles haigevoodis, palus mind ära juhatada ühel sureani ilmatari seltsi järjekordsel kontserdil. Minu isa naiskoorilaulu ei roose. Mul pakkuda. Ma nõustusin, vaatasin koorile laulu läbi, kuid ei pannud tähele selles laulus esinevat modelleerimist teise tonaalsuse enne laulu kordumist kontsadel. Laul läks minu juhtimisel päris ladusasti, kuid ainult kordumis märgini ja korvamisel koori tabanud Beatonaalsust tekkis seisak ja koor ei alustanudki laulmisega. Minu isa, olles publiku seas, tõusis püsti, läks koori juurde, andis tooni ja laul kõlas jällegi ladusasti, kuni kordamismärgini jällegi peats ja ei tabanud tonaalsust, ühesõnaga laul läks jälle nässu. Pärast kontserdi isa ütles mulle võrdlemise baaseltad rakunagi juhata ilma proovita. Niisugune küsimus, kas on isast jäänud mõningaid teoseid, mida ei ole veel ette kantud, või mõningaid niisuguseid teoseid, mis on, ütleme, viimistlemata käsikirjas alles ja mida te olete nüüd avastanud pärast tema surma ja võib-olla jõudumööda seal vimistunute täiendanud? Jah, tõepoolest, kui ma sorisin ja uurisin pärast isa surma tema kompositsioone, siis torkasid mulle silma kõigepealt mõned tema kooriteosed, millised ta veel olles Astrahanis kirjutas 1919. aastal. Need olid humoristi laul meeskoorile luuletaja thrmanni sõnadele tuhalabidas lööb takti, seda laulu ei ole kusagil veel ette kantud, anti selle ettekandmiseks meie koorijuhtidele. Ning 1939. aastal ka samuti kirjutatud laulu. Luuletaja Enno tekstile on pikk ja sellest on säilinud ainult eskiisid, milliseid pidin vibreerima ja mõnes osas isegi juurde komponeerima, sest laul ei olnud lõplikult valmis. Professor Gustav Ernesaks võttis selle laulu oma koori repertuaari ja vististi varsti võimaldub meie muusikaavalikkusele selle lauluga tutud. Siis jäid veel järgi tema kaks suurt teost, millest on jäänud järgi ainult kla piirid. Teosed ei olnud veel orkistreeritud õigemine, üks neist näiteks septet puhkpillidele ja keelpilliorkestrile. Millise isa kirjutas vasaku käega, kui ta viibis 1950. aastal haiglas? Teost on vaja veel orkestreerida, kavatsen kindlasti seda lähemas tulevikus korraldada ning võtsin selle teose oma teadusliku töö aluseks kakk konservatooriumi liinis. Siis on veel teine teos kontsertpala viiulile vee Aadzeehaa nimele. Seda teost orkestreerinud dirigent Kirill Raudsepp ja praegu õpib meie noor viiuldaja Jüri Gerretz. Loodetavasti lähemas tulevikus võimaldab ka samuti meie muusikaavalikkusele, kas seda teost varsti kuulda? Siis ma leidsin veel Peterburi konservatooriumi üliõpilasajast sümfoonia partituuri, kuid mitte täielikuna, vaid teosest leidsin partituuris ainult. Ära kaotatud. Väga kahju muidugi sellest, kuid kavatsen ka seda teost lõpetada, kuid muidugi, seo võtab veel aega. Millised isa teosed on teile jätnud võib-olla kõige sügavama mulje ja mida te üldse kõige rohkem hindate tema loomingus? Ja omapära on teile kõige nii suurem ja kõige tähtsam. See on igatahes huvitav küsimus. Ma võin öelda niiviisi, et väga sügavat muljet on jätnud mulle kantaadist päikesele. Teine ja kolmas sümfoonia on tema loomingust paremad. Ma mäletan seda esimest sümfooniat, ta vist kirjutas 23. aastal ja 25. aastal ta on seda ise juhatanud ja see avaldas igatahes minul väga suurt mõju teistkordsel ette kanda on ta juhatanud ise, kui oli tema 50 aasta juubel. Ma arvan, et tema iseloomulikud jooned on siin sugune Polifooniline väljatöötlus väga tõsine, sügav dramaatiline meeleolu nendest teostest. Ja võib-olla suurvormi arhitektuurne ülesehitus. Artur Kapi nägin esmakordselt 1916. aastal Tartus Taimponeeris otsemaid kui tugev isiksus ja autoriteetne muusik. Laulsin tol korral Tartu Vanemuise muusikaosakonna segakooris ja olime muuhulgas ka Artur Kapi kantaadi päikesele selgeks õppinud. See pidi ettekandele tulema autori isiklikul juhatusel, kes selleks puhuks Astrahanis, kus ta töötas muusikakooli rektorina Tartusse sõitis. Mäletan, kui elamusrikkaks kujunesid kooriproovid enne kontserti sest Artur Kapp oskas oma ühelt poolt küll raskekaalulise, kuid sisutiheda käsitluse juhatamisega kõik lauljat tugevasti haarata. Polüfoonilise lõiku istuma kantaadis käsitles ta suure tunglemise ja Veenusega. Neil kooriproovides saingi esmakordselt tõelist aimu polüfoonilise väljenduslaadi karaktiivsusest. Kantaadi avalik ettekanne toimus Vanemuise aias vabaõhusuvekontsertide sarjas. Ja seal lõi täiel määral välja Artur Kapi vankumatu tahe. Huvitavaks, isegi omapäraseks kujunes mu tutvusmeistriga. 1923. aastal. Olin Mart Saare eraõpilasena sooritanud vajalikud eksamid konservatooriumi kompositsiooni erialale astumiseks. Kompositsiooniklassi tööd juhtis Artur Kapp. Esimeseks tunniks oli meie väike rühmakene kuu peal ja mind kuulusid veel Eevalt aaria Enn Võrk. Täies koosseisus valmis polüfoonia põhisaladusse tungimiseks. Peakassast sisse. Vana ise, nagu me teda hüüdsime, tervitas meid kõiki kättpidi. Jalutas mõned korrad klassiruumi nurgas nurka, astus tahvli juurde, kirjutas sellele kahetaktilise sujuvalt kulgeva motiivi kuus kaheksandiktaktis faminooris. Siis pöördus ta meie poole, andis ülesandeks kirjutada järgmiseks korraks sellel teemal modulatsiooni preliid viima soori temaatilisi läbiviimisega kõikidest häältest. Alghelistiku, soovides näidata liiges kaheksa taktilise sissejuhatuses peatumisega dominanti. Selle lühikese silutsi järel istus meister klaveri juurde ja improvisatsiooni korras mängis tahvlile kirjutatud teemal lühikese sissejuhatuse, millele järgnevalt preiliudeerist moduleerivalt viies teema igast äärest läbi viima suuri. Tõusis püsti, pissi seal, igaühele meist käe pihku. Laulus nägemiseni, lahkus klast. Kogu see protseduur kestis vahest mitte rohkem kui paarkümmend minutit. Meiega jäime juhmilt üksteise otsa vahtima. Kui pisut toibusime. Varemalt ei olnud selliseid preliide kirda. Hakkasime omavahel arutama ja analüüsima seda ülilakoonilise loeng, praktikumi. Mee diskussioon kujunes küllaltki elavaks ja venis oma paari tunni peale. Lahkudes tundsime endaga olevat täis laetud loomingulist energiat. Järgmiseks korraks tõime kõik valmis prelüüdi kaasa, kes aga sel korral kohale ilmumata jäi, oli meisteris. Üldse nagu õppeaasta jooksul selgus, saime teda võrdlemisi arvane. Seal olid nii subjektiivsed kui objektiivsed põhjused. Viimasest tuleb nimetada liigset töökoormust Estonia ooperi- ja sümfooniakontsertide juhina. Kuid selle olukorraga harjusime. Peagi kujunes kombeks, et meie õpilased ei jätnud ühtki tundi. Vahel näitasime üksteisele tunniks ette valmistatud, arutlesime omavahel tehtud töölõigud läbi. Aeg-ajalt saime ka meistrilt juhendeid ja uusi ülesandeid ja töö edenes jõudsasti. Igatahes kevadised eksamid sooritasin meist. Mis aga kõige tähtsam hakkasime tundma kõigele vaatamata kindlat kompositsiooni, tehnilist jalgealust ja kes teab, võib-olla sellise tunde aitas luua just iseseisvus töös mis kujunes niisuguse meetodi juures meie õpingute domineerivaks jooneks. Järgmisel aastal, kui Artur Kapp lahkus Estonia dirigendi kohalt leidis ta siiski võimalusi meile rohkem aega pühenduda. Leidsime alati tugevat toetust oma püüetele kapi sõbralikus seltsimehelikkus suhtumises. See ergutas mõjustiivustavalt. Töö tema kompositsiooniklassis arenes küll sõltumatu vabaduse põhimõtet kuid tähtsaimad nõuetena olid esikohal Loomingu sisukus väljenduse loomulikus selgus loogilisus. Tagantjärele neile õpinguile mõeldes näib, et esile kerkiva maitsiooni neis ongi sisu ja töötamislaadi küsimused. Mis puutub esimesse, siis igasugused tehnilised vahendid on kapi juures end alati õigustanud ainult sisust väljudes. Meenutades tema töötamislaadi, peab ütlema, et see oma seltsimehelikkuse ja samaaegselt ülimal määral autoriteetsega lõi klassist niisuguse soodsa õhkkonna et töö arenes pidevalt suure vastastikuse huvi ja osavõtlikkuse tähe all. On tähelepandav, et Kapi koolist võrsunud heliloojatel on ka enamasti igalühel oma eriilme. Enam-vähem oma muusikaline käekiri. Nimetame siin haava põrku vetikut. Eugen Kapi Proverit, Reimanni Ernesaks, Artur Kapp, suhtlus suure tähelepanuga ka rahvamuusikas ja oma õpilaste üritustes selles vaimus. Soodsalt mõjutas tööõhkkonda ka see, et oma isikliku positsioonilisi ideid ta ei hoidnud kunagi saladuses vaid jagas neid ikka oma õpilastega. Nii oli see siis, kui tal oli teoksil esimene sümfoonia samuti ka hiljem oratooriumi Hiiob loomise ajal, kus ta iga õnnestunud temaatilist leidu demonstreeris oma õpilastele improviseerida ühtlasi kuidas kavatseb läbi töötada. See imponeeriseerit kujunes just ühtne töökollektiiv, kus iga kollektiivi liige oli sügavasti huvitatud seltsimehe tööst. Pärast konservatooriumi lõpetamist lähenemise üksteisele kuidagi veelgi enam Narva-Jõesuus oma suvepuhkust veetis, külastasid meistrit nii mõnedki korrad Peri külas. Ikka oli seal oma loomingulistest kavatsusest ja üritustest jutustada temaatilisi plaane, partituuri visandid tutvustada. On üldiselt teada, et Artur Kapp omas ka silmapaistvat improviseerimisannet. Selles võisime korduvalt veenduda. Õpingute ajal. Olime kavandanud pühapäeva hommikuse jalutuskäigu paralepamets. Kokkulepitud kellaajal. Kapi juurde minnes kohtasin teda teel. Ta palus mind tema juurde koju minna ja seal hetk oodata, kuni ta lähedases kirikus oma tekkinud improvisatsiooni kirge rahuldab. Eelistasin temaga kaasa minna. Ja elamus, mis sealt sain, oli erakordne. Läksime kirikusse koguduse koraaliajal. Tõusime trepist üles oreli juurde, kapasus köstri kõrvale. Orelipingile nihutades ta kõrvale võttis sõna lausumata selle sõrmede alt koraali üle viis lõpuni ja improviseerimis järelmängud. Siis mõne hetke pärast oli ette nähtud uus koraal. Selle sissejuhatuseks improviseerige Cap huvitava polüfoonilise prelüüdi, mis suits oma arengujoonega sellise ulatuse ja ilme. Kirikulised, kes ilmselt olid harjunud vaid paaritaktilise lühisissejuhatusega rahutult aina ülespoole hakkasid vahtima. Kui siis viimaks järk uraani kätte jõudis, esitati see iga salm meistri poolt isesuguses harmoonilisest riivis. Seejuures salm salmilt arengulist pinget tugevdades. Võin ütelda, et Kap andis improvisatsioonilised monumentaalselt mõjuva kompositsiooni, mis kõiki kirikulisi ilmselt erutas. Ja kuidas veel erutas, see selgub järgnevast lõpetanud selle suurejoonelise improvisatsiooni, laskusime taas trepist alla. Tänaval aga ootas meid Cyrillus Kreek, kes pidi olema meie jalutuskäigu kolmandaks partneriks. Temaga oli käinud kapi kodus ja kuuldes seal, kuhu meister läinud eelistanud samuti tulla, improvisatsiooni kuulama. Kuna ka tema lahutamatu piip oli kiriku juurde jõudes veel täies tormami soos ja kahju oli seda välja koputada, siis oli kreek otsustanud piibu popsustamise mõnu ühendada improvisatsioonikuulamisega tänaval. Kui väljusime vanameistriga kirikust, võttis kreek meid vastuküsimusega, mis hulludiselt kirikus tegid meie inimeste valile pilkudele. Ta selgitas. Kaks naist jooksid kirikust välja ja tänaval kohates kolmandat, manitses seda mitte kirikusse minna sest seal mässavad täna oreli juures vanakuri ise. Muidugi tuleb siin arvestad nende kirikuliste lihtsameelsele kõrvadele mis olid harjunud Faid trafaretselt pagatseva koraaliviisiga. Punghelist oli selline dramaturgi käsitlus ootamatu, harjumatu kapaga realiseeris sellega oma musitseerimis kirgemiseda, ajuti vastu panduma, jõuga vallutas oma heliteoseid, kirjutas Cap enamasti ilma klaverit. Temaatika leidis ta sageli jalutuskäikudel. Aga temaatiline arendus toimus tavaliselt kujutluses musitseerides. Seepärast mõjuvad tema teosed ka kuulajaile loomulikena veenvaina. Oma muusikalist tõekspidamist väljendas ta selliselt. Ära otsi ära kombineeri. Ära tee, ebaloomulikke keeldi. Ühesõnaga ära mehhaniseeri muusik. Kirjutamise loomulikult endast tunned, aga ainult siis, kui seda südamest tarvis leiad ja töötas, eelne läbi oma fantaasias. Ja seeläbitöötamine ei tohi olla pealesurutud. Ühtlasi ära unusta, et mõttel on oma ülesehitus, oma vorm. Niisuguselt kindlana sisukana tüseda na ja eeskätt alati imposantsema on ta kuju meie mälestustes jäädavalt säilinud ning paljuski asjus eeskujuks jäänud.