Tere, Jaan-Jürgen, Klaus. Tervist. Ma usun, et igal inimesel on selliseid tuttavaid või kunagisi sõpru, kes on jäänud lasteaia ajast või siis põhi-või keskkooliajast või siis sugulasi, hõimlasi. No kui need üle tüki aja näha, siis nad loomulikult küsivad ühte küsimust. Ja see on nagu see küsimus, et mida sa teed. Ja millega sa enda päevi täidavad Jaan-Jürgen Klaus, et mida sa teed ja millega sa enda päevi täidad? Maa jälle vabakutseline nimi, kunstnik võib öelda või? Jala Tartus tegelen ja kuigi ma sündinud Tallinnas ka, ma olen viimased kaheksa aastat Tartus elanud, naudin Tartus olemist, et Tartu oli nagu selline mõnus mini mini, Pariis või baas siin Emajõe ürgorus, siis naudin seda rohujuure tasandil sellist mõnusat kulgemist ja istumist ja mõtlemist, et noh, ma pean ennast mingil määral isegi filosoofiks, et kuigi ma tegelen kunstidega filmindusele siukse, aga aga vahel on päris hea ja nagu mõelda enda kohta oled sihuke filosoof lihtsalt, mis sellest filosoof olemisest siis mõnusat on, mõtlemine ikka mõtlemist, siukene, rajud muidu lihtsalt ütleme mingi asja sees või süsteemis või siukses, et sellest pole midagi. Halba muidugi, et ma midagi harva ütlevad, see mõtlemine ja filosoofia, kõik seal midagi ülevat ja paremat ja nii hästi, ma olen õnnelik, et ma olen selle leidnud sihukese mõtleva filosoofi, isehakanud Philosophy vormi ja võimaluse siis Tartusse on kõige ideaalsem. Sa ütlesid see isehakanud 19. novembril võib ETV-s näha Indrek Kangro filmi professionaalne amatöör. See on portreefilm sinust Jaan-Jürgen Klaus ja see pealkiri. Ta ütleb ühelt poolt, et jah, et need filmid, mida sa teed, et. Ratsionaalselt, et mingil heal tasemel või see, kuidas sa neid teed või või see, mismoodi portreteerib enda tegelasi või üleüldse midagi siis, et on professionaalne ja samas ikkagi amatöör või see isehakanud, nagu sa ütlesid, et mida sellest arvata või aegs Amatöörlas nähtus omaette, lihtsalt filmist tuleb välja, seda on kujutatud ka niimoodi, et selline tegelane, eks ole, kes seal tegutseb isegi võib-olla sihikindlalt ja hohoho, no ühesõnaga, professionaalne mõiste mõiste seal nii väga võib-olla ei analüüsita, aga lihtsalt, et see minu tegevus nagu kogu aeg üsna järjepidevalt, et ma tegelen selle filmiga. Olen aastaid kuues aasta käib, et, et olen endale leidnud, püstitanud sellise tegelikult seda iseenesest just sellise kohustuse. Aga mida see pöörlus sinu jaoks tähendab, mulle tundub see ausalt öeldes täiesti mõttetu jutt isegi amatööri, et tänasel päeval, kus noh, põhimõtteliselt kõik võivad kodus enda tehnikaga, mis on nii odavaks läinud teha filme või ükskõik mida. Aga et noh, kas piir siis läheb, et sina oled, ütleme, mingisugune professionaal isegi sellesama Indrek Kangro filmi mingis tekstis internetis ma leidsin sellise lõigu, mis tutvustas Indrek Kangro filmi. Ja selles lõigus oli ka öeldud, et Jaan-Jürgen Reaalse filmitegija mõiste alla mis mõttes ei mahu või või on see siis mingisugune noh, mingi tehniline tase, milles filmi puhul saab ju ikkagi? No filmi puhul tehnika on siis ütleme, graafidel või professionaalsetel tegijatel on siis kasutada stuudiod ja kus on korralikud helitehnikad ja kõik videokaamera ja salvestamisvõimalused on paremad ja ja nad saavad selle töö eest raha. Aga mul on siis ütleme see tegemise rõõm, et nad amatöör tähendabki asja, armastust, materjale on siis asjaarmastaja haridus, et ma olen maalikunsti õppinud enamusena, aga ikkagi tegelen selle filmi filmitegemisest, ma olen ise iseõppija, et võib-olla see esiteks ja siis seal ei ole kõik laset, ütleme, et toodangus ei, ma ei ole sees sellest tööstuses, et seal on ikkagi enamus Eesti kontekstis enamus Eesti film on siiski Teleformaadid, telefilmid. Et ma olen teinud neid enda asja vabamalt ja seal pole, siis ei mahu teatud mingitesse raamidesse tele, plaatina. Kunagi olid suured vaidlused ka, et ei võetud mul ühte silm veel sinna Eesti lugudest, see oligi siis seal. Need Jaak Kilmi ja Andres Maimik pidasid kasuuri, debatte ja siukseid läbirääkimisi mõtlema. Näetmise amatööri mõiste on aga veidi ikkagi omatööriks. Ma ikkagi selles mõttes. Võib-olla ma ei pea ennast tegelikult ei Avatööriks ohvriks, vaid lihtsalt, et mul on sellised, see oleks minu väljendusvorme kanaleid filmindus. Et ma olen seda autorifilme teinud tegelikult mingitest tegelastest enamasti portreefilme ja kõike aga igas autorifilmis on tegelikult ennast ka kõige rohkem mingis mingil, ma arvan, üsna suures ulatuses isegi võib-olla et selline vabadus, Johan maha või mitte. Aga ma olen üsna rahul isegi kui mala amatöör, eks nii-öelda tituleeritakse, et põhiline ongi see ametlik versioon professionaalsusest, et sa oled õppinud seda vala, saad saanud diplomi või dokumendi selle kohta ja ka amatöör on isetegija iseõppija ja ta ei pea minema, et ta ei lase selle asjast raha. Mina ei ole saanud seda asjast suuri rahaga rahasid, mida, nagu nagu ikka aeg-ajalt käiakse ja isegi päevapealt mõned ütlevad, ma tahaks seda filmi või tuttav on tahtnud, võtsin mõni nagu ikka, ostab nii-öelda. Ja Tartu linnaraamatukogu on ka ostnud, et tegelikult on alati olnud huvilisi mingil määral ja siis. Aga see oli kõige peamine, et ütleme, et see on sihuke vabalt tehtud asjad mis endale on väga huvi pakkunud ja siis võib-olla see huvi peegeldab filmides ka. Mina, kes ma olen su filme näinud Marko kompusest Erapoit, ERKI hüvast, sinitäheke ja, ja supilinnast ja Zavoodi fenomen ja nii edasi. Ühesõnaga Tartu, kes need inimesed ja see keskkond on ka Tartu ja ma olen nüüd mõelda täpsete oma asja või noh, kui ma vaatasin ka seda Indrek Kangro filmi sinust ja siis mul tekkis kohe nagu väga selge mõte, et või noh, mingi tundmus, et, et need on sinu filmid on minu jaoks väga huvitavad ja lahedad täiesti oma just nimelt sellise kunstnikuga käekirjaga. Aga noh, need eesti filmid enamjaolt, nad on ikkagi hästi igav avad formaati aetud ja ja mitte midagi, ütlevad nad tohutult, kaotavad sellega minu meelest see on nagu hästi kummaline, et et sa ei ole nagu suutnud noh, mitte et see oleks nagu sinu viga, vaid et et noh, näiteks ETV-s ei ole sinu filme näha. Et mul on nagu sellest lihtsalt kahjuvaatajana potentsiaalse vaatajana või nende teiste potentsiaalsete Ma nüüd ei tahaks kritiseerida muidugi siin kedagi või selles suhtes, aga kunagi oli Eestis ilmunud amatööridele, oli näiteks omaette saade, oli kaheksa, üks kahendik vist või midagi sellist oli kunagi üks kümme-viisteist aastat tagasi. Toitlete võib olla paljude kuule minu filmide juures, seal on küsimusi tekitanud see musta materjali kasutamine see tegelikult on teadlikult ja algul ütleme võib-olla ei olnud, aga pärast maks üsna huvitavat asjatundja, et ma võib-olla proovin, kirjutab nii-öelda musta materjali filmi asja täitsa edasi arendada kuidagi kunstilise lühifilmi formaadis kas või animatsioonis või siukses. Aga ütleme, et filmide dokumentaalse materjaliga või et et seal on head, kaamera kõigub või liigub liiga palju, tekitab küsimusi, aga näiteks selle erakad Marko Kompuse puhul oli see võib-olla isegi minu meelest läks tema kerge siukse robustse maja nurgelisemaks stiiliga läks kokku. Selline kaameratööga. Mõnes mõttes selline steriilne kaamera kasutamine, kus tõesti kaamera ei virvenda ega käe peal ja, ja nii edasi ja nii edasi, mingid sellised valgusesse suunatud kaamera, kus tõesti on ülevalgustatud mingid sellised asjad, et et see on nagu hästi veider dokument, film, mis võiks ju tõesti dokumenteerida, et kuidas, nagu mingi inimene läheb või või kuidas mingit inimest kujutada, et siis peaks olema sellised asjad nagu täiesti loogilised või et sa ise vaatad ka mõnikord niimoodi inimesele otsa, et ajad nagu akna ette seisma ja sa näed ainult tema mingeid kontuure. Et mulle tundub see nagu iseenesestmõistetavana Ja see on see Sa elu midagi eheda või päriselus olemise selline puudutuse tunnetus või selline jah, et see mulle ka meeldinud, see, et osa musta materjali on täitsa hea meelega sisse jätnud väärtuses täitsa omaette see, selline päris päris elumiselised sahinad ja kahinat ja see on loomulik keskkond, et võib-olla vahel peetakse liiga ära mootori mõista ja ma hakkasin mõtlema, et võib-olla mingi sümboolsus ajajärk on jälle, et ma siin tegin poeem Tartu sellised noh, kandjad või ütleme Pealkiri mõtlesin tehase VHS kogumikuna. Et aastast 2001 ütleme kuni 2008 siis Tartu puheeemmelu porteteeriv kokku võtta selline VHS kandjal kogumik minu filmides saates Supilinn 2000 kahest kuni siis Zavoodi kinni panemiseni ja siis Pirogovi on ju. Et see, aga seda ma olen nagu kroonika mõttes on see, ma arvan ka kunagi kui vaadata seda kas või endal või see, kes on selle asja sees olnud, et kunagi paarikümne aasta pärast kas või kuskilt sealt, ma ei tea Eesti Rahva Muuseumis, kus ta kindlasti võib-olla saab laenutada linnaraamatukogus Tartust ja ta on ka ajastudokumente, no dokumendis ka mingil määral kasutada selliseid tehnilisi korrektsuse, mis professionaalse alla ei lähe ja ja et see ajajärk, et seda ma olen, nagu, kui ma Tartusse tulin, 2000 hakkasin õppima ülikooli Maria osakonnas, aga 99 käisin kevades, käisin veel konnad stuudios, et siis ma tosin ja siis see on tõeline, mõnes mõttes kunstiline elamus olnud, et ma arvan, selles kogumikus see, mida ma siis olen näinud ja, ja kõik, see on siin nagu siis päris põnevalt Tartulikult niimoodi on see asi sinna nii-öelda kirja pandud filmikeeles. Noh, minu enda selles nägemuses filmikeelest, et see leiutamine, lavastaja ja filmimaailma avastamine oli minu jaoks tohutu elamus, et see oli selline, jah. Kuidas sa jõudsid selleni? Nikese muidugi väiksema tegime neid sketše siukseid nii-öelda karikatuur naabripoisiga poisikesed ikka teadsid põhiselt siukseid, action film olid siis kaamerate vastu oli huvi kogu aeg, et kui kaame täitsa tulid analoogkaamerat, siis ma ikka käisin nüüd seal nõmme kauba vahel läksin koolist koju salati teised vaatasid seal botased ja kõik see lääne kaupmees tuli ja mina käisin ikka seal vitriini taga seal sihuke klaasist postament, käisin seal seda lätlannast seal ikka nagu püha püha objekt, mul seal kaamera aasta vaimustas või mingi tõmme nagu magnet oli seal vitriinis, et see, see oli nagu sees ja see kirg siis nii-öelda lahvatas, kui ma sain siis võimalus, et ma käisin peale keskkooli, õppisin sidekoolist trükindust, käisin trükikojas tööl ja siis tuli õnneks, noh, vene venelase kriis tuli seal, et siis muidugi trükikohale kahjuks kohesanud, vaat seda palka maksta ja siis õnnestus kolme kuu palk kätte saada, siis ma ostsin endale serva esimese kaamera ja siis oli jah, toostada katsetamiseks rõõmu ja sellest, see oli suur suur sündmus, et selles mõttes ma olen täiesti ise selle avastanud. Siis ma seda Tartu Tartusse sattusin siin ja olen siis tegelikult tegutsenud nagu Tartu Chaplin, nagu mõned on öelnud. Jaan-Jürgen Klaus, see on kuidagi iseenesest tajutav jah, et sa ei ole nagu kõrvaltvaatleja enda kaameraga väidet selle tegevuse sees. Aga see, kellest sa neid filme teed, et mis selles inimeses peab olemas olema. Ma mõtlen nüüd sedasama VHS-i kogumikku, nendest tortu poeem lastest ja Tartu filmidest. Seal on seda sellist ütleme, rebase VHS kandjale teha ja seal juba siukse viitega või vihjega kaduvuse sümbolina. Et no muidugi ta traagiline, see asi, aga mulle on alati sümbotseerinud nagu elamust pakkunud ja sellist kaasa ma läinud sell sellise noh, seal on need kunst, nikud ja muusikud ja kõike nende et nad seda ikkagi teevad, kuigi ütleme, see olme olmeelus nad siis võib-olla ei saagi hästi hakkama, aga nad on niivõrd pühendunud sellele enda elukutsele, et seal nagu noh, sihuke ilus ja ülev. Kuigi nad võivad elada sellises seal natuke räpases kohas siukses natuke mustemalt ja aga nad kogu sellest ütleme viletsusest kõigest seda kannab ikkagi see tegemise rõõm. Ja see, et see minu jaoks on nagu täiesti nagu midagi erilist, roosa püha. Kuidas inimene teeb mingit sihukest loomingut, mis aitab teda. Muidugi, ta ei ole mingisugune eneseabi või selline teraapiavorm või aga see, mis looming inimesega teed või muusika kõik kunsti teha, et, et see nagu hingestaaja, selline eriline asi, et seda päris hästi oskagi seletada, aga midagi sügavat ja suurt selles on, et see kannab seda enda maailma sellist mõtestamist ja noh, filosoofiat ütleme kõike sellist edasi, et see on nagu üks asi, mis mulle väga tegelaste juures on nagu et miks ma nädal on valinud ka. Hannes Varbla muidugi ütleb, et Jaan-Jürgen, teeme filme kontrollida. Iseenda olemasolu. Oled sa siis olemas? Ma arvan, et olen ju ikkagi sellisele äratundmisele küll, et tundub, et olen olemas küll isegi see filmi läbi filmi mõnedele ütlevad, et see nagu on seal läbi filmielu või kasvõi mis elus on. Et jälle Hannes Valve Me oleme näinud õnnetavad meest, kui mees kaameraga sellised, aga see on selline nagu seal, Miss Ameerika filmis oli see poiss nagu seal filmib. Et ta ikkagi vaatas seda, seda noh, kilekott seal tuules niimoodi keelase sees, et see oli tema jaoks ilusaid nagu tantsuline muusika ja kõik ja see, mis tunne tekib, et see on jah, selles mõttes kirjeldamatut. Et kuidas kellelegi sobib, et mulle see töö on küll vaevaline ja ma olen seda ise õppinud, aga kõik see, selle maailma avastamine võib-olla mõnes mõttes niisugune sümbol, et tegelen selle maailma avastamisega ikkagi kuigi läbi sellist veidralt rasket teekonda algusest lõpuni kõik ise teha. Mul ongi tegelikult silmadega viimasel probleem, et töö ja väga järsku vahel mõjub, et siis hommikul ärkad üles, siis on natuke pilt kodusemalt, ma pean prillid võtma, et see on see tulemus siis või võib mõni pragmaatiline võib-olla öelda. Mõelda, mida varblane Hannes Varblane ütles, et see mees kaameraga kõige õnnetum asi. Aga mulle millegipärast praegu tuli ette üks, kaks, 10 või isegi 100 või tuhandeid jaapanlasi samamoodi igal pool üle maakera laiali, kes võivad käia muuseumis või linna peal niimoodi ringi, et nad hetkekski ei võta kaamerat enda silma eest ära. Tunned sa midagi vanast nendega või mis asi see siis on, mida nad tunnevad? Ma olen alati mõelnud seda, et üks küsimus, et, et kas nad näevad midagi muud ja teine küsimus, et, et kas nad kunagi vaatavad ka seda, mida nad salvestavad. Nojah, jaapaniks muinasjutt oli ka olema, on ka, et see maailma ütlemine, et ükskord saab puitmaailma ära filmitud ja mis siis saab, on niisugune küsimus võib-olla hapased, sihuksed, muinasjutulised tegelased mõnes mõttes, et kollektiivne, selline filmivaim on ka nendega nende peal, et neil on huvitav kultuur on anima ja kõik see nüüd ju sihuke natuke naivistlik ja samas ma ei tea, kas seal on kontrast sellele Hiroshima, mis meil tragöödiad anda, et neil on sellist värvikust ja hästi elurõõmus animakultuur. Algne filmindus on ka üks animakultuuri osavat vahel isaga tunnen ennast sellise multifilmi võib-olla tegelasena, et, et noh, ma olen ise joonistanud ka, animatsioon on praegu käsil ka lausa mitu tükki, et siis Kompanii jaapani selline vaimsus, ütleme, et kas Tartus on seda jaapani ja vaimsust nii palju, et võib-olla mul isegi on, mõnes mõttes kunstnikele on see tark tundub rohkem mini Pariisi võib-olla niisugune elu nautimis, jood veini säärase niisugune. Aga minul on siis kui filmi nii-öelda inimesena, kelle pealse filmi vaim on või noh, vahel öeldakse, et mul on kaadrisse nii-öelda täiesti ise elu lavastab. Et kunagi oli, vaata kas õhufraktsioonist keegi kunagi ütles, niimoodi oli seal see noortefilmi, ma käisin Tallinnas. Vaikus oli see otseülekanne pidu ja siis seal hakkas igast asju juhtuma siis ükskõik, kas siis seal fraktsioonilised, tule nüüd silmi, et Jürgen filmib, et et nüüd on jälle midagi lavastanud sinise taim filmi, et see noh et üks asi, et see filmivaim vahel kandub kaamerasse ja see on nagu täitsa huvitav olnud. Vahel tunnen küll, et niisugune mingi Tartu suur filmivaim, aga ma ei tea, kas ta nüüd Jaapani, et ma nüüd turisti turisti rollis võib-olla ennast ei tunne, et see on ikkagi montaaži käigus, saab ikkagi ju. Võtad selle asja uuesti lahti ja mõtestada juba kas tekib neid pilte ja mõtteid ja ja see on hästi huvitav ja põnev komponeerimine, selline see, kuidas neid asju seal siis muusikaga lahendad ja mõtled juurde, vahel ma isegi ümber Monteerinud. Et oli jälle visse sõpruse kinos oli siis näidata Ameerika ja prantsuse prantsuse filme, mida Ameerika produtsendid hiljem ümber Monteerivad. Ja siis keegi vist kuskil lugejakirjas kuskil foorumis kirjutas, et et kas tahaks Eesti silmaga näha sellisena, siis ma ei tea, kas Margus Kiis või keegi kirjutas vastu, et siis jah, et üks tegelane Tartus on üks filmimees Jaan-Jürgen Klaus, kes siis kogu aeg järjekindlalt aeg-ajalt moteerib ümber mingeid asju natuke. Ja ikkagi see materjaliga töötamine ja see on ikkagi nagu heliloojat töötab helidega, seal on muidugi see visuaalne pilt, visuaalses on hästi huvitav asi. Sa töötad millegi illusioon, et, et see on ikka illusioon. Vabamus, mis tekitab, kuidas seda edasi anda. See on kõik väga põnevat selles mõttes. Ma olen olnud aga alati õhinaga seda teinud. Kuna sa oled ise hästi palju Tartust ja Tartus olevatest tegelastest filme teinud, et tekib ikkagi see küsimus, et kas on mingisugune koha vaimses või, ütleme, mingisugune koha noh, see koht iseenesest on tänapäeval enam määrav või et, et noh, et inimesed on kõik nagu vabad võimelised liikuma, milleks tortuv. Vanaemajõgi ongi see eriline asi ikkagi, mis siit toob igasugu asju ja, ja siis ja viib ka selline metafüüsiline asi, on see Emajõgi, mõista tunnetus kavatseb Krimmi kogumik on mul ka, et kui selle inimene VHS-i on inimene sunnitud neli tundi järjest vaatama algusest lõpuni teeveedeylanda, klõpsutab jälle neid mugavalt ja kõik meil läheb järjest kiiremaks, et inimene harjub ära kiirusega ja tehnika on kõik, nii et mõttejõul juba lähevad nad kuidagi seal sunnitud seda VHS-i otsima, selle filmi välja ja ka algusest lõpuni. Vaata see ongi nii mõeldud. Ja Varblase film oli ka tegelikult juba mõeldud selle kogumiku niimoodi mingil määral kokkuvõtvaks õpetajaks osaks. Et võib-olla natuke tervik mingil määral sihuke ühtsus seal kannatas, võib-olla, aga aga mulle endale see kogumiku jaoks ma tegin ka seda varianti, et, et varblasest kindlasti väärib ta aga rohkem süvenevast tema sellisesse ta väga erudeeritud ja kõik see lugemus ja see kirjanduslik maailm on veel tegelikult kujuta vaata nii, et keegi võiks seda teha küll jah. Aga. Et kas seda sinu VHS kogumikku saab poest osta või kus seda saaks, ütleme, kui mõni inimene kuulab ja tegelikult ei saa aru, millest me räägime, sest mina olen sinu filme näinud ja ise oled enda filme näinud. Aga väga paljud ei ole, et, et kas seda saab kuskilt poest osta? Poest ostmiseks peabki, vaat need ongi professionaalsus, et kuidas ma suudan seda siis serveerida, et võib-olla ma poetan poodidesse vaikselt, näid ise nii et inimesed tasuta võtta huvilised, et praegu on ju moes, et need korvid, kus on siis odav poetan sinna, kui keegi õnnelik leiad, siis leiab, et see on võib-olla kunstilise vorm selle esitlusel juba sedda. VHS on ja Dali esimene esitlus oli Tallinnas, oli Polumeri kultuuritehases. Art konteinergalerii seal kuu aega, nüüd 11 september algas ja 12 oktoober lõppes, et seal oli noh, televiisoreid postamentidel sihuke suur ekraan on siis inimesed said näha ja Tallinnas oligi olnud niiet või lausa vaidlusi tekkinud seal nii-öelda Tartu inimeste ja siis tallinlaste vahel oli lausa olnud, sel õhtul oli veel näidatud seal kalristid olid veel üleval kuskil oma seltskondadega näidanud ja siis nii modellikese jõudnud tulla õigeks kellaajaks ja siis seal oli tekkinud neid Tartu teemal suuri vaidlusi. Peaaegu lahinguid vist, aga noh, õnneks ei jah. Et seal ikka sõbralik, Tartus on ikka sõbralik alatoon ja seal. Ja see vaimu ja see selle noh, vaim vaim sümboliseerib selle sihukese kunstide ja sellistega tegelemist, et mis on mis võib-olla nüüd selle ma ei tea, kuidas võib-olla nüüd majandus, kus siis müürilehes üks kohalik kultuurileht mis levib ka vist pidi maailmasse levima ka, et siis seal kirjutasin, et, et see nagu sümboliseerib seda lõppu, aga samas ongi nii suhteline haaramatu mõnes mõttes, et võib-olla seda ei saa osta poest või mõni leiab ja näidatakse kunstimuuseumis või kuskil galeriis või. Aga raamatus asi mõnes mõttes, et see võib-olla jääbki selleks kätes haaramatukse kätte, aga samas vahel täiesti kuskilt leida tõesti, et et kindlasti, et kõik Eesti videopood, pange ennast valmis, et võib-olla kuskil täitsa tasuta võib, võib siis leida neid, mõned käivad poes, võtavad midagi, eks ole, ära, et siis ma nagu poetan tasuta juurde. Filmist on ikkagi ettekujutus, kui millestki sellisest seda tehakse, et inimesed näeksid, on ju väga hea, kui seda näeksid väga paljud inimesed. Sina ei mõtle nii või seal ei olekski midagi selle vastu, kui suur peaks olema siin auditoorium. Võib-olla selle boheemlaslik filmitegijana üksiku amatöörina võib olla väga suurselist iha ihaldus, ela suure suurtel publikut ja nii-öelda nende rahvamassidega. No miks siis aga, aga võib-olla ta ongi mul see väike vorm, et väiksem, väiksem vorm, selline et ma väikevormi viljelejad, ma ei ole nii-öelda võib-olla nende suurte romaanide kirjutajat võib-olla siukest pisemate novellides võivad olla ka täitsa nagu ja elamuse pakkuda, aga et ma olen juba ja selle see enam ei ole nii tähtis, kas sa nüüd saad kuskilt selle mingi toetuse või auvilla või kohamise selliselt. Kas see selline ise otsast lõpuni tegemine mitte kellelegi rahastamine ongi sinu jaoks ainuvõimalik või kui näiteks noh, tuleb mõni produtsent sinu juurde, ütleb, et, et väga tore, et meil on siin suured rahad ja ja kirjutame projekti ja küsime kapitalist Eesti filmi sihtasutusest, raha ja Juri moosist ja nii edasi ja nii edasi, et et mis sa selle peale ütleksid, kas sa ütlesid, et ei, et mina selliseid asju ei aja vä? Siin ongi vist see omad Professionaalse amatööri, ütleme see film ja siis see kogumik, mis ma tegin, et, et see oli see ikkagi nüüd selles kontekstis on ta ikka tuleb välja ikka täiesti niisugune nähtus jah, et see on. Et seda asja ma ei oleks küll teinud jah, aga ütleme, et praegu ma näiteks teen laste noortemaja lillemajas, teen ühte sellist väikest reklaam, animatsiooni koos lastega ja väikeste lastega väga tore koostööd teha ja selline võib-olla sellist suurt vastutust ma veel ikkagi ei hakkaks võtma, et ma nüüd teen seda, seda sest et mulle iseenesesse ja amatöörliku asjaga armastaja roll ja see olek, et see sobib. Ma arvan küll, et see ja mõisted ja need kõik, et pinge, selline moment, et sa oled sunnitud kohvikus kogu aeg püsima, aga no mina sellise eluaegse vahelasena, et siis nagu ei kellel juba oli raskusi koolis vahel käimisega, siis mingisse raamistiku, see tõsine pingutus ja selline suur energia kuidagi kulub. Ja sealt see põgi vaimu, et vaim, vaim peab ikka vist vaba saama, hõljuda kergelt selline surumine tekitada selliseid mingit trotsi, kerget lisapinget, mida võib-olla ei tahaks, et ma tahaksin just vabalt teha, et kui tuleb see idee, mul on see õnn ja rõõm ja siis see vabadus, et seda teha, et ma lähen nagu tõeline on Eesti Eesti vabariigi vaba kodanik, teinud neid tõelise Eesti vabu filme või vaba vaba vabalt niimoodi jah. Et need, mis ma olen teinud ja see, need ideed, mis mul on, et mul ongi Külli, teil võib olla kindlasti oleks vaja mingit tahtis kui mängufilm, aga noh, ma olen nagu selles mõttes lisaks, et ma oleks võinud ju taotleda kõik selle viie aasta jooksul nende portreefilmide ikka midagi oleks saanud. Aga noh, et mõtlesin, et teen ikkagi need asjad ehedalt minuga on teinud olnud, et siis need asjad noh, lihtsalt on isad tulnud tõesti, et ma ei hakka nagu väga seda kultuurkapitaliga tülitama, et selles mõttes, et mul ei ole mingeid kulusid, et ma ausalt mul ei ole, noh mul on ka sekku peale, ma lasen mitu korda ja seal ei ole tegelikult mingit kulusid, noh et ja seal suur rõõm, kui ma saan selle inimesega siis kokkuleppele ja tahab minuga filmi teha, et minu jaoks on juba see suur austus või selline rõõm ja sa mõtled portreefilm jah, et juba iseenesest kui see, kuidas läheneda inimesele selle väikse pisikesega samaga tuled. Tervist, oi et mina nüüd teeks filmi ja niin aasta vaatab esialgu seda väikest kaamerat, nina käisin ja siis tuleb kohese suure väikese probleem, et inimesed on, tundub, et nii ja naa siis. Ma ei hakka siis ka, kui ma juba väike orantsema väikseks tehkada otsused, summasid asja ütlesid, et ei hakka asja ametlikuks nii-öelda siis seal. Et see vabas vormis ja see on, on, ma arvan, sobilik sobilik mulle ja patekteeritavale ja üldse kontakti leidmine. See on nagu huvitav ja iseenesest niivõrd suur asi nähtus, mis ei saa, selles keeld ei saa väljendada, kellele Sophilmu teed? Tegelikult esimesed aastad ma ikkagi tegin ikkagi iseendale, et ja et endale oli huvitav ja kõik selline mõtlemised ja kõik, mis sinna tuli mingit maailmavaadet seal kindlasti on ja, ja, ja alati on hea, kui seal kedagi, noh, ikka tund keegi juurde ja öelnud, et tase filmikana köitis või et tahaks endale koju sellist asja minu jaoks nagu plaati või et see on nagu väga suur. Suur asi on, selline asi, rõõmustab kõige rohkem on näidatud ka kuskil kinomajas ja seal siin Tartus on olnud mitmetes kohtades, aga et see ei ole mõelnud küll, et tahaks ikkagi ma arvan, et see on ühelt inimesele kuidagi ühele ja niisugune. Et seda peabki vaatama niimoodi, võib-olla isegi intiimsem olnud selles mõttes, et nagu isegi Ksenia vaataks seda ütleme kodus üksinda ja siis ta tunneb näiteks seal kasvõi see üksinduse teema ja kõik see. Ma arvan nii paremini, isegi et see on ikkagi väiksem auditooriumile. Et Eesti film Eesti inimesele, et ütleme selline, ma ei tea, kas võib-olla võib nüüd juba öelda sellist väljendit kaasas praegu viimasel ajal see tohutu euro imidžit ja euro sellest ei ole midagi paha, see on nagu sihuke ajastu jälle üksi menetluse selline hetk, et tehakse tehtavate suure õhinaga, et kuskil Euroopas olla ja püüda võib-olla mingi malli järgi. Koopainimene saab aru ja selline. Aga ma olen siiski, ma arvan, Eesti filmi eestlasele, et see on rajanud kindlasti. Samas võib selle eraldi välja, ma arvan. Ma ei usu, et see välismaa inimene väga midagi aru saab, et see on ikkagi puhtalt eesti keeles ja silmatõlgete ja väga teksti rikkades eesti kohades. See et ikkagi eestlane Maran saab kõige varajasest arvelt. Vahel mulle tulevad mingid filmid, saab eestlane, ainult eestlane saab kõige paremini sellest aru, et Eesti filmis on, see, võiks olla võib-olla isegi rohkem nüüd siukest asja. Noh, et me oleme rääkinud tõesti Hannes varblasest, Marko kompusest, Erki hüvast. Nendest kahest esimesest inimesed, kes luulet loevad, Eestis teavad küll aga, aga Erki hüvast ei pruugi üldse midagi teada ja arvatavasti ei teagi. Ja sellepärast ma mõtlesingi, et kuidagi visualiseerida seda et millised filmid ja, ja mis seal toimub, kuidas sa tegid ERKIs aga filmi, et kui kaua sa seda tegid? Milline nägi see filmi tegemine välja, kes on Erkki, hüva. Erki Joan, Tartu juba Maran Tartus legendaarseks selliseks vabaks vaimuks saanud, et ta on tõeline helikulgur, temas on see kontsentreerunud nii-öelda siis Tartu vaimu, selline ülim energia ja kõik selline kulgemine, ta kulgeb läbi linna, ta on, elab praegu täitsa üksinda ja siis film, mida mina tegin, oli kuidas ta, aga ema hooldamis perioode ema oli haige, siis Erki on nagu väga hea hooldaja, ta on ka meditsiini natuke õppinud, aga Erki on see väike võib-olla siis paljude arvates miinus, et on saanud mitu korda koputada, ütleme et anna auto alla jäänud mitmed korrad ja temas on minule sümpatiseerib temasse alati säilinud teatud ikkagi see headus ja kõik see et kuigi ta sinitäheke on, ütleme, et on tänavalaulik, tihti võib kuulda teda laulmas linna peal, vanasti käis seal, kui Ansip on, peaminister, käis raekoja platsil kasvõi hommikul vihma ka kell 70 keel, lipp heisatakse seda lausa tiimi ära, aga noh, mingi hetk keelati tal ära seal, et tal ei olnud luba. Ja ta on selline tõeline tropp, oma tuurja laulik, et ja siis Nathan kasevõsa võsa nii-öelda Villemi poole natuke. Võib-olla tal on selliseid perioode, kus ta tõesti on ürgoru selline tõeline üksik hunt, et uluk kuskil ja käib ja on nii-öelda pöördes ja selles kuskil Zavoodis tuleb, siis jookseb üle raudsilla tohutu kiirusega, nii et jalgratturitest kiiremini step salto seal ja ta on ka ekstreemspordiviljelejad, ta on tohutult mitmekülgne ja. Vaat ma tahtsingi selle ülasilla jooksmise kohta küsida, et see stseen on ka sinu filmis. Erkki hüva sinitäheke sees, et et üsna kitsast riba pidi jookseb meeletult kiiresti Erkki hüva üle silla. Ma arvan, et see võis olla näiteks 35 sentimeetrit riba. Seda silda enam ei ole. Nüüd on seal uus. No siin see võetigi maha aia Terkki šokeeris väga paljusid, võib-olla turiste, et ta arvestas seda, ma arvan, et 10 aastat on kindlasti harrastanud ja ta tahtis lausa rekordit valeta, kas tal oli vist 15 sekundiga, aga ta tahtis seda ikka kahteteist sekunditega midagi kätte saada. Nii et see ei olnud sinupoolne sinu kui filmikunstniku või lavastaja soov, et Erki, jookse nüüd üle silla. Ei, see ei olnud seal, Erki on alati sealt sillast, kui ta läheb linnale, tuleb alati tulime alla silla joostes ja isegi talvel, kui oli jää peale üksata, kukkuski niimoodi, et pidurdasid kamakas vaatajate hulga maad, kas on ees, et ei jõua ja ja teda keelitasid sajad sajad tuhanded inimesed ja ja kutsuti politsei kõik ja ta sai seal trahv, kõike, aga ta järjekindel ja vot see ongi see tõeliselt. Seal tema nii-öelda kiiksud natuke avalduvad, et ta ikkagi lastega tegi seal võidu üle igati vidi jooksis, et ta oli tõeline Tartu ekstreemspordiviljeleja ja maskott. Aga Sinitäheke oli niisugune noh, natuke kurvema tagaplaanil või selle koloriidiga juba sinine. See meeleolu jäätherkiva püüab seda sinilindu nii-öelda Klaulus. Tema unistus on tema elu suurimast unistusest ikkagi saada professionaalseks muusikuks ja nii, ja naa ja ja siis, aga ta tahab poeg käia nendelt uuridele kõige tagasi, siis on tal kodus on haige ema, keda ta väga hästi hooldasuse. Aga mina nägin selles ka üldisemalt seda kujundit või sümboolikat, mis tihti näiteks muusikutel või kunstiinimestel tihti on, et näiteks kodus on pere ja siis sa pead käima ja siis on pere on kodus pahane kõik, kasvõi see ja siis ema ikka noh, keevitatud ajal hoiab, hoiab nii-öelda noh, mõnes mõttes nagu kinni, aga samas oli see ja tema teda ikkagi hoidis, et siis tal oli kohustus käia kodus, et nüüd ta üldse näiteks, aga siis ta jah, seal plaadilt paatuur oli jätta ei saanud sinna ka plaadinlasel on toatuur, plaat on Eestis väljad, tuba, tooli kogumik seal. Ja siis sealt mul see idee tuli, et teeks sellise tema seda perioodi kujutava filmi. Jah, et selles mõttes oli natukene raske film ka, aga aga see ema eest hoolitsemine, see kõik oli väga liigutav, südameke võimas ja see, sealt tuleb välja ka Erkki hüva, et tal on nimiivad, tal on nagu see pool ka, et on väga-väga heasüdamlike see tartu südamlikus, see suur suur selline hoolitsemine, kõik see tuli välja. Aga mismoodi nägi see nii-öelda võtteperiood välja, et see on ikkagi läbi, ma ei tea, kui pika aja filmitud materjal, et noh, mismoodi sa seal varjuna siis kõrval käisid, mul tekkis selline küsimus. Mul ongi, filmid on kolm-neli aastat on vahel võtteperioode olnud, et see ongi süvenemis aeg ka, et ja siis on see, et ma teen mitut asja korraga, tegin kolme nelja filmi korraga. Killustab ja siis tuleb ka see klektilisus võib-olla iseenesest sinna mängu. Ma ikka noh, kõigepealt oli niimoodi, et kerkiva küsib paari. Et talle ikkagi sai makstud seal ikka alati, kuidas tal see taks oli, ta isemäärased pool päeva oli siis 100 krooni ja siis kuidagi seal niimoodi oli, et noh, selles mõttes vanad Erkki, hüva oli ainus Tartu professionaal olen filminäitleja selles suhtes, et ta ei näidanud, et ma lihtsalt honorari saaja ütleme ta sai mul siiski kogu aeg honorari, nii palju kui ma sain talle ja eks ma läksin külla, viisin ikka kaasa midagi stritslit emale. Ja siis vahel oli küll, kui ma hilinesin, siis ta lasi kellelegi tuttavale helistada. Alguses ma olin nii, et režissöör tuleb kella, ütleme kuueks siis kui ma hilinesin pool tundi, siis ma siis mainib, saator, palutakse edastada Toperaal Ta tuleb ja nii edasi, et, et see ta ikka andis. Peenelt vihjas ka, et Erki Ivar on see huvitav omapära ka, et ta on küll võib-olla natukene kahjustusi saanud, autoõnnetused ja peaga on põrutada saanud, aga tal on need põnevad ja huvitavat mängud ja tantsukunstnik ka ja Ta peab alati suurejoonelisi kõnesid, et teda on kutsutud pulmadesse esinema ja pulmavanemaks ja sünnipäevadele. Tal on huvitavad mõtted, kuigi võib-olla ta natuke omast ajast ees ees ja kui keegi on filmi näinud, piinatud geenius oli vist ameeriklaste tehtud seal mingi võrrandi tegi tahvlile, siis Erkki on kodus aastate jooksul on nagu valgusvärvuse ja heli ja valgusvärvused Olühendanud kuubiks, et kosmosest tuleb selline, et see on tal tõeline elutöö mõnel muusika inimesel kindlasti tasuks seda vaadata. Kas või kunstilihtsuse mõttes, on see päris huvitav asi, et keegi sellega tegeleb. Jon Jürgenit loos, mida kellaga, kas sina tahaksid küsida, küsiks siis Tartu linnapealt, et lugupeetud Urmas Kruuse, et Tartus on need siis valmimas iga hetk järsku kaarsild, kus ei saa enam tudengid üle tulla ka minna või Erkki hüva jookseb hüva erkiva jooksjaid. Kas nüüd tehakse nii järsk sild, et enam ei saa keegi üle minna ja kas siis vana kaarsild asendatakse selle Eesti esimese kivisillaga või jääbki kaks kaarsilda või veel hakikaarsilda, et kas Tartu kujuna kaarsildade linnaks? Kui, kui vastate sellele küsimusele sedamoodi, et Vabaduse sild, mis, mis täna on ka kaarjaks kujunemas, siis oli meil tegelikult avatud konkurss ja võidutööks osutaks sild mis oli kaarjas ja tõepoolest kaar on võrreldes olemasoleva kaardil aga nii järsk, et seal enam kõndida peale ei saa. Ja, ja täna tänane Kaarsild, kus siis ajalooliselt oli Kivisild on sellises staatuses, et linn kindlasti. Ma ei näe seda varianti, et kui kunagi õnnestuks taastada kivisild et siis kaarsild peaks lammutama vaid see võiks tähendada seda, et me tõstame ta kuskile linnaossa selleks, et parandada ikkagi tartlaste liikumisvõimalusi. Nii et. Sil kaater teke ei ole teadlik ja tahtlik, vaid ühe konkursi tulemus. Te kuulsite saadet tortu filmikunstnik Jaan-Jürgen Klaus-ist. Tema küsimusele vastast Tartu linnapea Urmas Kruuse. Inemise sisu panid kokku helirežissöör maris Tombach ja toimetaja Urmas Vadi. Inemise sisu on võimalik kuulata ka vikerraadio koduleheküljelt. Kõike head ja kohtumiseni.