Pühapäeval saab Eestil täis esimene aasta Euroopa liidu liikmena Kuu aja eest tähistasime pidulikult NATO liikmelisuse esimest aastapäeva. Nende tähtpäevadega seoses esitatakse tihti küsimus, kuidas on esimene aasta Euroopa riikide kogukonna täieõigusliku liikmena Eesti riigile ja ühiskonnale mõjunud. Milliseid silmaga nähtavaid erinevusi võib tänases Eestis märgata võrreldes olukorraga aasta tagasi? Kas oleme saanud eurooplasteks? Silmatorkavaid muutusi on ju suhteliselt vähe. Kindlasti on täna avalikes kohtades lehvimas varasemast rohkem euroliidu kuldtähtedega sinilippe mööda kuravatele autodel näeme euronumbrimärke. Eestist väljapoole sõites võime läbida piiripunkte, mis mõeldud üksnes Euroopa Liidu kodanikele ning kus kontroll kiirem ja formaalse. Aeg-ajalt lendavad üle meie taeva NATO õhujõudude hävitajad ehkki sellele vaatamata eksivad siia järjekindlalt ka mõned Vene sõjalennukid. Küllap on paljudel eesti inimestel mõni sugulane, sõber või lihtsalt tuttav läinud raha teenimiseks õnne proovima mõnda Euroopa liidu liikmesriiki. Selliseid detaile võime üles lugeda veelgi. Kuid taoliste asjadega harjutakse kiiresti ning mõne aja möödudes ei märgatega, tähtsustab ta neid enam üldse. Mingit suurt põhimõttelist muutust Eesti ühiskonna igapäevaelus välja tuua on raske. Pigem tuleb tunnistada, et enamiku tavakodanike jaoks on esimene aasta euroliidus ja NATOs möödunud suhteliselt märkamatult. Neid organisatsioone oli rohkem näha ja kuulda ajal mil me neisse Türgisime, kui nüüd, mil me nende liikmed oleneb. Võib-olla on see isegi hea Pole ju vaja, et me igal sammul tajuksime kuhugi kuulumist veel vähem seda, et peaksime oma elukorraldust kardinaalselt muutma. Võib-olla on just see, et meie igapäevane toimimine hakkab üha enam sarnanema ühe igava põhjamaaeluga. Nii nagu on sotsiaaldemokraatide esinumbri Toomas Hendrik Ilvese unistus ongi põhjuseks, et nii Euroopa Liidu kui ka NATO pooldajate osakaal ühiskonnas on esimese liikmeks oleku aasta jooksul kasvanud märtsis EMORi poolt läbi viidud arvamus. Monitooring näitas. Euroopa Liidu liikmeks olekut toetab 70 protsenti. Uuringukeskus Faktum märtsikuine uuring andis Nato toetajate osakaaluks aga koguni 81 protsenti valimisealistest kodanikest. Need on väga kõrged näitajad. Esimese aasta jooksul euroliidus ja NATOs on kahtlemata kasvanud Eesti turvalisus. Suurenenud on eksport, keskmine palk, elukvaliteet tervikuna. Ent kas oskame või tahame selle kõige taga märgata Euroopa Liidu mõju? Küllap peame iseennast sedavõrd tublideks, et oma majanduse ja ühiskonna asjade korraldamisega nii hästi hakkama oleme saanud. Küll aga läheb Euroopa liidu kontosse Eestit, ähvardab hiiglaslik suhkrutrahv. Nagu ka kõik muu, mis meile võõras ja ebameeldiv. Näiteks elukalliduse tõus on tegelikult suur kergendus, kui on olemas keegi, kelle kraesse ebaõnnestumised kirjutada. Selline suhtumine näitab, et Euroopa Liidu kodanikuks saamisest oleme me veel üsna kaugel. Meie identiteedi määratlustes toimib vastandus meie ja nemad. Meie taotleme ja nemad annavad neile toetusi. Nemad määravad trahve ja meie peame maksma. Mis siis, et eurokomisjonis istub teiste volinike seas ka Siim Kallas. Muidugi ei kehti selline üldistus sajaprotsendiliselt. Kindlasti on Eestis üha enam selliseid inimesi, kellel on juba tekkinud tegusad suhted Euroopa Liidu struktuuridega, kes oskavad uusi tekkinud võimalusi hästi kasutada. Paraku on eurofondidest raha küsimise oskus tugev konkurentsieelis, mida teistega meelsasti ei jagata. Kui siis ollakse seda nõu valmis raha eest müüma. Päev pärast euroreferendumit kuulutas toonane peaminister Juhan Parts, et kõik Eesti elanikud peavad Euroopa liidu poolt pakutavatest võimalustest võrdselt osa saada. Riiklike infokeskuste esmane ülesanne on koostada üldarusaadav ja praktiline Euroopa liidu käsiraamat, ütles parts. Seda, kuidas oma elu Euroopa Liidu abiga paremaks muuta, tuleks tänagi märksa laiemalt õpetada ja teadvustada. Paljud Eesti arvamusliidrid on kurtnud. Pärast Euroopa Liidu ja NATO liikmeks saamist on meie rahval ära kadunud üks ühendav idee suur eesmärk, mis annaks suuna ja mõtteigapäevastel argitoimetustele. Nii võib juhtuda vaid siis, kui lõppeesmärgina käsitletigi vaid päralejõudmist mitte Euroopa Liidu ja NATO liikmeks olekut kui vahendit millegi olulisema jaoks. Euroopa liit ei ole suur ja sõbralik vennasrahvaste pere, nagu omalajal propagandistid Nõukogude Liitu kujutasid. Euroopa liit on rahvusriikide majandusliit, kus igal riigil on oma spetsiifilised huvid. Seetõttu peaks meie ühine eesmärk keskenduma eesti ühiste huvide kaitsmisel Euroopa Liidus. Huvide kaitsmine aga eeldab nende selgelt sõnastamist. Ja just sellega oleme täna jänni jäänud. Eesti huvide kaitsmine ei tähenda sugugi nõndanimetatud rehepapi tegemist euroliidu varaaidas. Rehepapi olemust on Eesti avalikus mõttevahetuses üldse vääriti mõistetud. Rehepapp oli ju see, kes oma kogukonna pärast südant valutas. Olgu rahvas pealegi omakasupüüdlik ja vaimust vaene. Ka meil oleks vaja sellist rehepapi, kes mõtleks mitte selle peale, kuidas mõisa käest kiita saada vaid selle peale, kuidas kogu Eesti ühiskonnale kõige enam kasu tuua. Praegused avaliku arvamuse küsitlused kinnitavad, et toetus Euroopa Liidu liikmeks olekule on jätkuvalt kõrge ja isegi suureneb pidevalt. Ei tarvitse see nii alatiseks jääda. Kui 14 aastat tagasi kätte võidetud iseseisvus ei toonud kaasa üldist heaolu tõusu, hakkas osa rahvast mõne aasta möödudes õhkama. Kas me siis sellist Eestit tahtsimegi? Kui Euroopa liit meile vaid suhkru ja või trahvidega või uute piirangutega kipub seostuma? Kuuleme rahva käest peagi, et sellisesse Euroopa liitu külastada ei tahtnud. Tänases Eesti Päevalehe internetileheküljel olevas küsitluses väidab muide juba 65 protsenti vastanutest et esimene aasta Euroopa liidus on muutnud nende suhtumist sellesse ühendusse negatiivsemaks.